Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Toomas Tamme avaldus Arthur Pukhovi pankroti väljakuulutamiseks. Arthur Pukhovi võlgade ümberkujundamise avaldus. Toomas Tamme taotlus teha täiendav määrus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Toomas Tamme määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Toomas Tamm, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Puudutatud isik Arthur Pukhov, ajutine pankrotihaldur Kalev Mägi
Asja läbivaatamise kuupäev
19. oktoober 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-15384 muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta Riigikohtu menetluse kulud Toomas Tamme kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
1.Toomas Tamm (võlausaldaja) esitas 12. oktoobril 2018 Harju Maakohtule avalduse Arthur Pukhovi (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt võlgneb võlgnik võlausaldajale käenduslepingu alusel 330 000 eurot. Harju Maakohus nimetas 31. jaanuaril 2019 võlgnikule ajutise pankrotihalduri. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnik maksejõuetu ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutise iseloomuga.
2-18-15834
2.Võlgnik esitas 12. märtsil 2019 maakohtule võlgade ümberkujundamise avalduse. Maakohus jättis avalduse 14. märtsi 2019. a määrusega menetlusse võtmata. Maakohtu määrus jõustus 11. novembril 2019 Riigikohtule esitatud kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega.
3.Võlgnik esitas 16. detsembril 2019 maakohtule uue võlgade ümberkujundamise avalduse, mille menetlusse võtmisest maakohus 27. jaanuari 2020. a määrusega keeldus. Maakohus tugines mh võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) § 17 lg 2 p-dele 1 ja 2 ning leidis, et võlgniku maksejõuetus on pigem püsiv kui ajutine. Ringkonnakohus jättis 30. aprilli 2020. a määrusega võlgniku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
4.Võlausaldaja esitas 15. mail 2020 ringkonnakohtule taotluse teha täiendav määrus, millega kuulutatakse välja võlgniku pankrot. Taotluse kohaselt keeldus maakohus võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest, kuid jättis võtmata seisukoha võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta. Ringkonnakohus jättis võlgniku määruskaebuse rahuldamata, kuid jättis samuti lahendamata võlausaldaja määruskaebemenetluses esitatud pankroti väljakuulutamise taotluse. Ringkonnakohus andis 10. juulil 2019 praeguses asjas juhise, et enne võlgniku pankroti väljakuulutamist peab võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määrus jõustuma. Kuna aga võlgnik esitab järjekindlalt sisutuid võlgade ümberkujundamise avaldusi, on pankroti väljakuulutamine maakohtus muutunud võimatuks. Kujunenud olukorras saab ringkonnakohus muuta varem antud juhiseid ja teha määruse, millega kuulutab võlgniku pankroti välja. Pankroti väljakuulutamise otsustamisega viivitamise alused puuduvad.
5.Ajutine pankrotihaldur nõustus taotlusega. Kuna korduvad võlgade ümberkujundamise avaldused on jäänud rahuldamata, tuleks otsustada võlgniku pankroti väljakuulutamine.
6.Võlgnik vaidles taotlusele vastu. Pankroti väljakuulutamine on maakohtu pädevuses. Võlgade ümberkujundamise avaldused on esitatud heas usus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. juuni 2020. a määrusega rahuldamata avaldaja taotluse teha täiendav määrus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 448 lg 1 (koosmõjus § 463 lg-ga 2) kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava määruse mh siis, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud lahendamata. Ringkonnakohus ei ole jätnud nõudeid või taotlusi rahuldamata. Avaldaja avaldus kuulutada välja võlgniku pankrot on maakohtu menetluses ja selle peab lahendama maakohus. Ringkonnakohtul puudub seadusest tulenevalt pädevus otsustada võlgniku pankroti väljakuulutamine olukorras, kus maakohus ei ole pankrotiavaldust lahendanud. TsMS § 9 lg 3 järgi ei vaata kõrgema astme kohus asja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast madalama astme kohus. Ringkonnakohus kontrollis praeguses asjas kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 ja §-ga 659 võlgniku
11.veebruari 2020. a määruskaebuse alusel maakohtu 27. jaanuari 2020 määruse, millega kohus keeldus võlgade ümberkujundamise kava menetlusse võtmisest, seaduslikkust ja põhjendatust. Menetlus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks jätkub maakohtus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2(4)
2-18-15834
8.Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi koos juhistega ringkonnakohtule uueks otsustamiseks. Võlausaldaja palus kassatsioonimenetluse kuluna võlgnikult välja mõista 924 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus tõlgendanud ja kohaldanud VÕVS § 14 lg-t 2 valesti. Ringkonnakohus leidis 11. juuli 2019. a määruses, et pankrotti ei saa välja kuulutada enne, kui jõustub määrus võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmata jätmise kohta. Ringkonnakohtu seisukohad on samas asjas madalama astme kohtule kohustuslikud, seega on mõistetav, miks ei ole Harju Maakohus võlgniku pankrotti välja kuulutanud. Ringkonnakohtu 11. juuli 2019. a määruses antud juhise tõttu on tegemist sisuliselt väljapääsmatu olukorraga, kus võlgnik esitab järjekindlalt uusi sisutuid võlgade ümberkujundamise avaldusi, kohtud keelduvad võlgade ümberkujundamise avalduste menetlusse võtmisest, aga pankroti väljakuulutamiseni ei jõuta, kuivõrd enne pankroti väljakuulutamise otsustamist jõuab võlgnik esitada juba uue võlgade ümberkujundamise avalduse. VÕVS § 14 lg 2 mõtte kohaselt peab pankroti väljakuulutamise edasilükkamiseks olema algatatud võlgade ümberkujundamise menetlus. Praeguses tsiviilasjas ei ole võlgade ümberkujundamise avaldust VÕVS § 17 alusel menetlusse võetud ning võlgade ümberkujundamise menetlust ei ole algatatud põhjusel, et ei ole täidetud seaduses sätestatud menetlusse võtmise eeldused. VÕVS § 14 lg 2 kohaldamine sellises olukorras ei ole põhjendatud ega seaduslik. VÕVS § 14 lg 2 mõtteks ei ole takistada põhjendamatult võlgniku pankroti väljakuulutamist. Võlgnikul ei pea olema lõputult võimalusi esitada põhjendamatuid võlgade ümberkujundamise avaldusi. Samuti on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 448 lg-t 1. Võlausaldaja on taotlenud võlgniku pankroti väljakuulutamist ka 1. aprillil 2020 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis. Ringkonnakohus on jätnud määruses võlausaldaja taotluse lahendamata.
9.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 1 ning § 695 alusel jätta muutmata ja võlausaldaja määruskaebus rahuldamata.
11.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus õigesti märkinud, et ringkonnakohtul puudub pädevus otsustada pankroti väljakuulutamine olukorras, kus maakohus ei ole pankrotiavaldust lahendanud. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotiseaduses ei ole sätestatud, et pankrotiavalduse võib esitada ringkonnakohtule. Seega ei olnud ringkonnakohtul ka alust teha täiendav määrus võlausaldaja taotluse kohta kuulutada välja võlgniku pankrot. 30. aprilli 2020. a määrusega oli ringkonnakohus õigesti lahendanud vaid võlgniku määruskaebuse maakohtu
27.jaanuari 2020. a määruse peale, millega maakohus oli keeldunud võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest.
12.Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium järgmist.
12.1.VÕVS § 1 lg 1 esimese lause kohaselt on VÕVS-i eesmärk võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule tema võlgade ümberkujundamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku 3(4)
2-18-15834 võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 18). VÕVS §-s 1 nimetatud eesmärki peab silmas ka VÕVS § 14, mille lg-st 2 tuleneb põhimõte, et kui kohtule on esitatud nii pankroti väljakuulutamise avaldus kui ka võlgade ümberkujundamise avaldus, lahendab kohus esimesena võlgade ümberkujundamise avalduse.
12.2.Praktikas võivad esineda juhtumid, mil võlgniku vastu on esitatud pankrotiavaldus ja määratud on ka ajutine pankrotihaldur, kuid võlgnik esitab enne pankrotiavalduse lahendamist järjest uusi võlgade ümberkujundamise avaldusi. Isegi kui maakohus neid avaldusi VÕVS-is sätestatud aluste puudumise tõttu menetlusse ei võta, on võlgnikul VÕVS § 17 lg 4 kohaselt õigus maakohtu määruse peale edasi kaevata, määruskaebuse läbivaatamine võtab aega ning see põhjustab pankrotiavalduse lahendamise venimise. Kolleegium leiab, et võlgade ümberkujundamise menetlus kui alternatiiv pankrotimenetlusele ei tohi tähendada seda, et pankrotimenetlust ei ole üldse võimalik läbi viia, kuna võlgnik esitab järjest uusi põhjendamatuid võlgade ümberkujundamise avaldusi.
12.3.VÕVS § 17 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmata, kui võlgniku pakutud võlgade ümberkujundamiskava kinnitamine või täitmine on ebatõenäoline, arvestades mh võlgniku maksevõimelisust kolme aasta vältel enne võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist ja võlgniku võimekust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega võlgade ümberkujundamiskava kehtivuse ajal, lähtudes tema vanusest, elukutsest ja haridusest. VÕVS § 28 lg 2 järgi jätab kohus võlgade ümberkujundamise avalduse läbi vaatamata mh siis, kui selgub, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et olukorras, kus võlgade ümberkujundamise avalduse esitanud isiku vastu on esitatud ka pankrotiavaldus, tuleb võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmise otsustamisel hinnata seda, kas võlgnik on püsivalt maksejõuetu või mitte. Juhul kui selgub, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, tuleb võlgade ümberkujundamise avaldus jätta menetlusse võtmata VÕVS § 17 lg 2 p 1 järgi. Samas määruses võib maakohus juhul, kui esinevad vastavad alused, kuulutada välja võlgniku pankroti.
12.4.Kui võlgnik vaidlustab eelnimetatud määruse ja kõrgema astme kohus maakohtu määrust ei muuda, on tõhusalt ja kõrgema astme kohtu kontrollituna lahendatud ka pankroti väljakuulutamine ning välditud pankrotimenetluse venitamist. Kui kõrgema astme kohus peaks maakohtu määruse tühistama pankroti väljakuulutamise osas, peab kohus hindama, kas esinevad võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmise muud eeldused. Kolleegium märgib, et pankrotimääruse tühistamine ei mõjuta halduri poolt või tema suhtes tehtud õigustoimingute kehtivust (vt pankrotiseaduse § 31 lg 8).
13.Ringkonnakohtu 1. juuni 2020. a määruse vaidlustamisega seotud kassatsioonimenetluse kulud jätab kolleegium TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad, võlgnik ei ole esitanud menetluskulude nimekirja.
14.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.