Määruse tegemise aeg ja koht 13.11.2020, Tallinn Kohtuasja number
2-20-7546
Kohtuasi
Reme Grupp OÜ avaldus ICP Solutions OÜ pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.08.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Reme Grupp OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlausaldaja Reme Grupp OÜ (registrikood 11728153), lepingulised esindajad vandeadvokaat Klen Laus ja vandeadvokaadi abi Eli Täpp Võlgnik ICP Solutions OÜ (registrikood 11659535), lepingulised esindajad vandeadvokaat Eva Mägi ja vandeadvokaadi abi Marko Pikani Ajutine pankrotihaldur Maire Arm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta asja materjalide juurde 11.09.2020 määruskaebuse lisad. Harju Maakohtu 27.08.2020 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Reme Grupp OÜ kanda. Rahuldada osaliselt võlgniku taotlus määruskaebemenetluse kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu summaks määruskaebemenetluses 1 323,45 eurot ja mõista see summa välja Reme Grupp OÜ-lt ICP Solutions OÜ kasuks.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 4 ja 5 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Reme Grupp OÜ (avaldaja/võlausaldaja) esitas avaldus ICP Solutions OÜ (puudutatud isik/võlgnik) pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 27.01.2019 töövõtulepingu nr 19-002/04, mille alusel teostas avaldaja Rummu hakkepuidukatlamaja ehitustöid. Võlausaldajal oli pankrotiavalduse esitamise seisuga võlgniku vastu nõue 100 607,36 eurot (põhivõlgnevus 93 401,73 eurot ja viivis 7 205,63 eurot), mis jäi täitmata vaatamata 20.04.2020 edastatud pankrotihoiatusele. Võlgnikul puudus kinnisvara ja vallasvara ning võlgnikul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Puudutatud isikute seisukohad
2.Puudutatud isik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Vastuväite kohaselt ei olnud avaldaja nõue puudutatud isiku vastu muutunud sissenõutavaks, sest võlausaldaja tööd polnud valmis ja olid seetõttu lõplikult vastu võtmata. Võlausaldaja töödes esinesid ulatuslikud puudused, mistõttu ei olnud neid töid aktsepteerinud peatellija. Võlausaldaja pidi töödes esinevad puudused likvideerima. Võlgnik eitas oma maksejõuetust.
3.Ajutine haldur leidis, et puudutatud isikul tekkisid COVID 19-st tingituna erinevate ebasoodsate asjaolude tõttu lühiajalised makseraskused, kuid võlgniku poolt esitatud tõendatud informatsiooni kohaselt tasus juhatus jooksvad tähtaja ületanud arved ära ja sõlmis kokkulepped võlgnevuste likvideerimiseks. Seda kinnitas ka asjaolu, et täitemenetlused võlgniku suhtes puudusid. Võlgnik sõlmis ka Maksu- ja Tolliametiga (EMTA) kokkuleppe maksuvõla ajatamise kohta. Äriühingul bilansilist maksejõuetust ei olnud. Varade maht, mis moodustus saadaolevatest nõuetest ja pooleliolevatest projektidest, oli kordades suurem kui äriühingu kohustused. Võlgnik oli olnud kasumlik ja oli seda jätkuvalt. Puudutatud isik oli toimiv - äriühingul oli 19 lepingulist töötajat. Võttes aluseks võlgniku poolt esitatud raamatupidamisandmed, käimasolevate ning eesseisvate projektide nimekirja ning võlgniku poolt esitatud ülevaate tulevikus sõlmitavate lepingute kohta (20 perspektiivset lepingut, 10 ootel projekti ning 3 töös olevat projekti, lisaks 36 kehtivat hoolduslepingut), leidis ajutine haldur, et võlgnik oli võimeline oma tegevust jätkama. Ajutine haldur leidis, et puudus alus pankroti väljakuulutamiseks. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja pankroti välja kuulutamata. Menetluskulud jäid avaldaja kanda ning kohus mõistis avaldajalt ajutisele pankrotihalduri tasu 4 104 eurot (käibemaksuga) ja puudutatud isiku kasuks menetluskulude hüvitise 11 704,5 eurot (käibemaksuta).
5.Pankroti väljakuulutamise eelduseks oli võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastamine pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 ja § 31 lg 1 alusel. Käesoleval juhul oli ajutise halduri poolt esitatuga tõendatud, et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu. Ajutise halduri aruandele lisatud
rahavoogude august 2020 – aprill 2021 prognoosi kohaselt, oli võlgnik nimetatud perioodil võimeline jooksvalt täitma oma kohustusi. Arvestuses oli ajutise halduri kinnitusel kajastatud kõik sellele perioodil tasumisele kuuluvad võlgnevused (sealhulgas juba sissenõutavaks muutunud kohustused) ning nende täitmiseks vajalikud vahendid. Kulud olid kogu perioodi peale arvestatud 112 000 euro võrra tegelikkusest suuremana, kuna projektijuhtimise kulusid arvestati nii projektide kaupa kui ka jooksvate kulude all. Nimetatu andis täiendava reservi kohustuste täitmiseks. Tulud olid ajutise halduri hinnangul prognoositud realistlikult. Arvestusest nähtuvalt ületasid võlgniku kulud tulusid oktoobris ja detsembris 2020, kuid nendele kuudele eelnev ülejääk võimaldas vahe katta. Arvestuslik raha ülejääk perioodi lõpus oli 355 165 eurot. Ajutise halduri hinnangul ei mõjutanud võlgniku vastu esitatud nõuete pooleliolevad kohtumenetlused rahavoogude prognoosi õigsust, vaidlustega seotud kulude kandmise vajadusega prognoosis arvestati. Võlausaldaja polnud oma vastupidist arvamust tõendanud.
6.Võlgnik suutis leppida EMTA-ga ning mitme lepingupartneriga kokku oma tasumata kohustuste ajatamise ning nende kohustuste täitmisega oli võlgniku maksevõime hindamisel arvestatud, vastupidi võlausaldaja poolt väidetule. Võlgade ajatamise vajadus näitas makseraskusi, mille ajutist ilmnemist võlgnik ja ajutine pankrotihaldur kinnitasid, kuid ajatamiskokkulepete sõlmimise õnnestumine näitab omakorda seda, et vastavate võlausaldajate ees suutis võlgnik tekitada kindlust oma maksevõime olemasolus.
7.Võlausaldaja heitis alusetult ajutisele haldurile ette Ehitus ja Masinad OÜ nõude ebaõiget kajastamist kuluarvestustes. Kogu võla ajatamise kokkuleppele vastav kohustus oli kokku lepitud maksegraafikule vastavalt kajastatud rahavoogude prognoosis. Võlausaldaja poolt viidatud tabel kajastas ainult augustis-septembris 2020 tasumisele kuuluvaid makseid. Võlausaldaja poolt etteheidetud EMP A ja I OÜ nõude mittearvestamine 9 100 eurot ei mõjutanud väidetava kohustuse vähest suurust arvestades maksevõime prognoosi õigsust. Samas ei olnud kohtul võimalik ainuüksi EMP A ja I OÜ ühepoolse avalduse alusel veenduda, et nõue oli võlgniku poolt omaks võetust suuremana üldse kehtiv ja ajutise halduri poolt valesti arvestatud. Võlgniku poolt vaidlustatud kohustuste tegelikult põhjendatud suurust ei olnud eeltoodust tulenevalt maksevõime hindamisel teisiti arvestada ja kohtule pole esitatud tõendeid vastupidise kohta. Nii, nagu võlausaldaja ei tõendanud oma väiteid kõigi vaidlustatud kohustuste täies ulatuses õigeks arvestamise vajalikkuse kohta, pole ta tõendanud ka seisukohta, et kõik võlgniku nõuded kolmandate isikute vastu tuleks lugeda lootusetuks.
8.Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude osalise täitmise vajadusega oli võlgniku rahavoogude prognoosis arvestatud. Ajutise halduri hinnangul ei põhjustaks püsivat maksevõimetust ka see, kui nõue tuli tasuda täies võlausaldaja poolt nimetatud suuruses ja kohtul puudus eelnimetatust järelduvalt alus kahelda selle väite õigsuses. Pankrotihoiatuses esitatud võla faktiline tasumata jätmine polnud käesolevas menetlusstaadiumis enam piisav püsiva maksejõuetuse esinemise põhistamiseks. Sellest piisas PankrS § 10 lg 2 p 1 ja § 15 kohaselt vaid ajutise halduri nimetamise vajaduse põhistamiseks. Pankroti väljakuulutamine eeldas püsiva maksejõuetuse tuvastamist võlgniku kõigi kohustuste täitmise võimaluste realistlikkust kontrollides. Ajutine haldur vastas adekvaatselt kohtu poolt esialgse aruande kohta esitatud küsimustele ning kohtul puudus esitatud andmete alusel põhjus kahelda ajutise halduri arvamuses, et käesoleva aasta kevadel tekkinud makseraskused olid ajutise iseloomuga ning et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu. Tõendamisekoormus püsiva maksejõuetuse esinemise kohta lasus PankrS § 10 lg 1, § 31 lg-te 3 ja 4 alusel võlausaldajal.
Määruskaebus
9.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldus ja jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. Alternatiivselt, kui kohus otsustab jätta puudutatud isiku pankroti välja kuulutamata, tühistada maakohtu määrus osas, millega kohus määras kindlaks ajutise halduri tasu ning puudutatud isiku menetluskulud ning teha tühistatud osas uus määrus, millega määrata ajutise halduri tasu kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses, kuid mitte suuremas summas kui 2 470 eurot ja määrata puudutatud isiku menetluskulud kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses, kuid mitte suuremas summas kui 3 870,90 eurot.
10.Avaldaja leidis, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu ning võlgniku pankrot jäi ebaõigesti välja kuulutamata. Ajutise halduri aruandest nähtus, et võlgnikul oli väga suures ulatuses kohustusi, mille ajatamine ei muuda neid olematuks, samas kui võlgniku rahavood olid paljasõnalised ja tõendamata. Võlgnikul puudus kinnisvara ja vallasvara ning võlgnikul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Võlgniku maksejõuetust kinnitasid mh ka järgnevad ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvad asjaolud: Võlgnikul oli bilansi järgi kohustusi kokku 1 621 941 eurot. Kuigi kõik bilansis kajastatud nõuded ei pruukinud olla käesolevaks hetkeks sissenõutavad, tuli neid siiski võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvestada. Käesoleval juhul sõlmis võlgnik mitmeid kokkuleppeid võlgnevuste ajatamiseks. Juba ainuüksi vajadus võlgnevusi ajatada viitas võlgniku suutmatusele oma kohustusi täita. Ajatamiskokkulepped sõlmiti võlgnevuste likvideerimiseks lähitulevikus, mistõttu oli tegemist ettenähtavas lähemas tulevikus sissenõutavaks muutuvate nõuetega. Seetõttu tuli lähtuda võlgniku maksejõulisuse hindamisel bilansis kajastatud nõuetega. Ajutine pankrotihaldur jättis suures ulatuses võlausaldajate nõudeid põhjendamatult arvestamata. Võlgniku suhtes esitati kohtumenetlustes nõudeid 907 011,44 euro ulatuses. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli plaanis vastavad nõuded kohtumenetluste käigus tasaarvestada. Samas polnud ajutise pankrotihalduri arvamuses kajastatud, et aruanne kajastaks selliseid potentsiaalseid tasaarvestusi. Seetõttu tuli võlgniku maksevõime hindamisel arvestada, et lisaks nõuete hüpoteetilisusele ning nende realiseerimise prognoosimatusele oli nõuded ostjate vastu potentsiaalselt ka 907 011,44 euro võrra väiksemad. Võlausaldajale teadaolevalt tehti tsiviilasjas nr 2-19-4521 lahend, millega mõisteti võlgnikult välja põhivõlgnevus 114 273,57 eurot ning viivised (kaebuse esitamise seisuga 41 995,54 eurot). Ajutise halduri aruandes väitis pankrotihaldur, et vastavas tsiviilajas esitanud nõuded olid äriühingu poolt täies ulatuses tasaarvestatud. Seega kajastati aruandes võlgniku majandusnäitajaid vääralt ja võlgnikule kasulikult. Võlgniku prognoositav tulu oli tõendamata. Võlgniku tulu tuli aruande kohaselt Jeldweni katlamaja, Aravere katlamaja ja Trigoni katlamaja prognoositavatest tuludest. Võlgnik esitas lepingute tõendamiseks vaid seotud osapoole kinnitused lepingute sõlmimise ja ulatuse kohta. Selliste kinnituste pinnalt ei olnud võimalik väita, et tegemist oleks võlgnikuga seonduvate projektidega. Raha liikumise seosed olid tõendamata. Võlgniku järgmise 9 kuu prognoositav ärikasum ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt oli vaid 355 165 eurot. Seejuures nähtus, et just eeltoodud summa arvelt oli võlgnik võimeline ajatatud makseid ja muid kokkuleppeid täitma. See tähendas, et isegi, kui uskuda võlgniku ja ajutise halduri paljasõnalisi ja oletuslikke väited tulevase
ärikasumi osas, oli lähima 9 kuu jooksul võlgnik võimeline rahuldama vaid 14% võimalikest nõuetest (355 165/(1 621 941+907 011,44)x100). Seega ei olnud võlgniku maksejõuetus ajutine ja ettenähtavas tulevikus ületatav, vaid võlgnik oli selgelt püsivalt maksejõuetu. Ajutise halduri aruandes olid võlgniku kohustused ebaõigesti kajastatud. Lisaks võlausaldaja nõudele oli valesti kajastatud ka EMP A&I OÜ nõue (19 800 euro asemel 9 700 euro suurusena) ja Ehitus & Masinad OÜ nõue (167 550,49 euro asemel 30 000 eurot). Lisaks jõudis avaldajani teave, et võlgniku võlausaldajaks oli ka CIEST METAL OÜ, kelle nõude jättis haldur aruandes kajastamata.
11.Kohus ei kontrollinud ajutise halduri tasu ega võlgniku lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust ning määras kindlaks ajutise halduri tasu ja võlgniku menetluskulud põhjendamatult suures ja võlausaldaja jaoks ettenägematus ulatuses. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
12.Puudutatud isik ja pankrotihaldur vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta kaebus rahuldamata.
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
14.Avaldaja esitas 20.10.2020 täiendavad seisukohad, mille kohaselt ajutise halduri aruandes kajastatud võlgniku augusti ja septembrikuu väljamakseid võlausaldajatele tegi võlgnik väiksemas ulatuses, kui oli seda lubanud. Võlgnik jättis tasumata seitsmele võlausaldajale kokku 120 000 eurot. Võlgnik pidi tõendama kohustuste täitmist.
15.Ringkonnakohus andis 20.10.2020 menetlusosalistele tähtaja kuni 30.10.2020 seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks ning tähtaja kuni 06.11.2020 esitatule vastamiseks. Avaldaja ja puudutatud isik esitasid oma menetluskulude nimekirjad 30.10.2020. Avaldaja esitas 06.11.2020 täiendava seisukoha, tõendid ja seisukoha vastaspoole menetluskuludele. Avaldaja tõi esile, et AMV Metall OÜ esitas 03.11.2020 võlgnikule pankrotihoiatuse seoses võlgniku poolt pikaaegselt täitmata kohustusega. Võlgniku maksuvõlg oli ulatuslikult suurenenud ja võlgniku 30.10.2020 esitatud 2019 majandusaasta aruandest nähtus, et võlgnikul oli juba 2019. majandusaasta lõpus väga suures ulatuses lühiajalisi kohustusi, samas kui pool võlgniku varast moodustasid nõuded ja ettemaksed. Seega ei suuda võlgnik lühiajalisi kohustusi täita ning ta oli selgelt püsivalt maksejõuetu. Võlausaldaja selgitas, et tõendid ei olnud varasemalt võlausaldajale kättesaadavad (pankrotihoiatus esitati 03.11.2020 ja majandusaasta aruanne 2020 oktoobri lõpus).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud. Kohus tutvus
pankrotiavalduse, pankrotivõlgniku vastuväite ja ajutise halduri aruandega ning kuulas nimetatud isikud ärakuulamisel. Kohus kogus asja lahendamisel kõik asjakohased tõendid ja arvestas neid otsuse tegemisel. Kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Kohtumäärus vastab TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 nõuetele. Avaldaja etteheited ei anna alust ringkonnakohtul maakohustust erineva seisukoha võtmiseks.
18.PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alus ainult siis, kui võlgniku alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv. Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur (Riigikohtu 26.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-17822, p 14.1). PankrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt ajutise haldur selgitab välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud ja annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele, samuti võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise ja juriidilisest isikust võlgniku tervendamise väljavaadetele.
19.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pankrotihaldur täitis nõuetekohaselt oma ülesanded ja puudub alus kahelda tema arvamuses tuvastatuga, et võlgnik pole püsivalt maksejõuetu. Ajutine haldur tuvastas, et võlgnikul on kohustusi 1,6 miljonit ning vara 3 421 784 eurot. Vara moodustub suuremas osas nõuetest ostjate vastu 914 033 eurot, potentsiaalsetest nõuetest klientide vastu 765 669 eurot ja lõpetamata projektidest 1 378 691 eurot (II kd lk 8). Maksevõime ei tulene kinnisvara olemasolust või selle puudumisest. Haldur leidis, et võlgniku makseraskused olid ajutised.
20.Ringkonnakohtu hinnangul selgitas ajutine haldur piisavalt, kuidas ta jõudis aruandes märgitud järeldustele ning, miks avaldaja käsitlus võlgniku bilansi tõlgendamise kohta on liiga lihtsustatud (II kd lk 62 pöördel ja lisaks ka III kd lk 36). Ajutine haldur selgitas, et kohustuste hindamise juures tuli arvesse võtta raamatupidamises kajastatud nõudeid erinevat liiki kohustuste kajastamisel. Äriühingute bilanssides kohustuste poolel kajastati nii tähtaegseid jooksvaid arveid, jooksvaid igakuiseid palgakohustusi, tähtaja ületanud arveid, sealhulgas ka vaidlusaluseid arveid ja kohtuvaidlustega seotud arveid. Lisaks arvetele kajastati bilansis jooksvaid muid raamatupidamislikult kirjendamisele kuuluvaid summasid (nt käibemaks, mis järgmise kuuga tavaliselt sisendkäibemaksuga tasaarvestatakse, moodustatud reservid, pikaajalised kohustused omanike ees, antud juhul pöördkäibemaks arveldustes välisriikidega jne). Kõik kokku moodustas 1,6 miljonit eurot, kuid see ei ole maksejõuetuse hindamise juures peamine küsimus, arvesse tuli võtta ka selles numbris sisalduvaid üksikasju, samuti võrrelda seda muude raamatupidamislike näitajatega. Haldur tuvastas, et puudutatud isikul bilansilist maksejõuetust ei esinenud (varade maht, mis moodustus saadaolevatest nõuetest ja pooleliolevatest projektidest oli kordades suurem, kui võlgniku kohustused). Ajutine pankrotihaldur tõi mh välja, et varasematel aastatel oli võlgniku kohustuste maht olnud täpselt samas suurusjärgus: 2019 lõpu seisuga 1,5 miljonit ning 2018 lõpu seisuga 1,7 miljonit. Samaaegselt oli puudutatud isik mõlemal aastal kasumis. Nimetatud näitajad olid halduri hinnangul ilmekad tõendid selle kohta, et esitatud mahus äriühingu tegevuse juures on ka sellises mahus kohustiste suurus tavapärane.
21.Võlausaldaja nõude osas menetletakse hagi Harju Maakohtus tsiviilasjana nr 2-20-10325 (menetluses pooleli). Ajutine pankrotihaldur selgitas, et ta kajastas aruandes ja võttis arvesse pooleliolevaid kohtuvaidluseid (II kd lk 8 pöördel ja III kd lk 36 pöördel). Haldur leidis, et jõustunud kohtulahendeid võlgniku osas ei ole. Võlgnik arvestas, et esitatud menetlustes teostatakse valdavas osas tasaarveldused. Samuti võis eeldada, et enne 2022 pooleliolevad menetlused lõpuni ei jõua ning jõustunud otsuseid aruandes esitatud asjades ei tule. Ringkonnakohus ei pea ajutise halduri sellist käsitlust valeks. Kohus saab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgniku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestada eelkõige võlgniku juba sissenõutavaks muutunud kohustustega. Võlgniku kohustusi, mille täitmise tähtpäev ei ole pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud, saab kohus arvestada võlgniku maksejõulisuse hindamisel siis, kui need muutuvad ettenähtavas lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks (Riigikohtu 22.02.2017 määrus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐163‐16, p 16). Käesoleval juhul sellist kindlust ei esinenud. Määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu seisukoha muutmiseks.
22.Ajutine haldur põhjendas (III kd lk 35 pöördel), et võlgniku näol on tegemist käibe poolest keskmisest suurema äriühinguga, kus on dokumentide maht väga suur ja võlgnikul on tuhandeid algdokumente, mida kohtule nn paljasõnalisuse etteheite vältimiseks ei olnud reaalne esitada. Ajutine haldur koostas seetõttu analüütilised tabelid, mis võtsid kokku laekumised, kulud ja ajatatud maksed. Tabelites (II kd lk 64-65 + selgitused lk 62) oli toodud kogu käsitletud tulevikuperioodi kasum, mis pidi prognoosi kohaselt jääma võlgnikule peale kohustuste täitmist. Haldur selgitas, et selle kasumi arvelt ei täideta enam kohustusi ja see on võlgniku tegevuse tõenäoline tulem. Seetõttu avaldaja väited tulu tõendamatuse kohta ja 9 kuu ärikasumi suuruse kohta ei ole aluseks võlgniku maksevõimetuks tunnistamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks.
23.Avaldaja väitis, et CIEST METAL OÜ on puudutatud isiku võlausaldajaks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu selles osas leides, et nõue pole muutunud tema vastu sissenõutavaks (maakohtu otsus polnud jõustunud). Ringkonnakohus tuvastas, et ajutine haldur arvestas aruande koostamisel pooleliolevate kohtuvaidlustega. Ehitus & Masinad OÜ nõuet kajastas aruandes 167 550 eurot (II kd lk 64 pöördel) ja seega polnud määruskaebuses toodud etteheited selles osas asjakohased. Ajutine haldur kajastas OÜ EMP & AI makset 9 700 eurot (II kd lk 73), kuid OÜ EMP & AI avaldas, et tema nõue võlgniku vastu on 19 800 eurot (II kd lk 81). Ajutise halduri aruande lisa nr 8 (II kd lk 73) kajastas vaid võlgnevuse osa summast (mitte tervet summat), mis tasutakse Rummu projektist laekuvast tasust. Seega avaldaja etteheide aruande ebatäpsusele on ebaõige. Lisaks andis sellele väitele juba õige hinnangu maakohus ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda korrata (vt määruse p 7).
24.Avaldaja palus vähendada võlgniku lepingulise esindajate kulu. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohus ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulus menetlusdokumendi koostamiseks vähem aega või oli menetlusosalise hinnangul põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu väiksem. Ringkonnakohus saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire.
25.Võlgnik palus lepingulise esindaja tasu hüvitamist 11 704,50 eurot (käibemaksuta). Tasu maksti esindaja 76,5 tunni töö eest tunnitasumääraga 153 eurot (käibemaksuta). Maakohtu
hinnangul oli lepingulise esindaja kulu põhjendatud ja vajalik. Võlausaldaja põhjendas oma nõuet arvukate tõenditega ning asjaoludega, millele vastamine oli töömahukas. Asjas toimus võlgniku osalemisel kaks kohtuistungit. Võlgnik kasutas lepingulise esindaja abi suhtluses ajutise halduriga. Võlausaldaja vastuväidetega võlgniku lepingulise esindaja töö mahu kohta maakohus ei nõustunud – võlausaldaja seisukohad toiminguteks vajaliku aja kohta olid hinnangulised ja kohtul ei olnud esitatu põhjal võimalik veenduda, et esindaja töö aruanne sisaldas ebaotstarbekalt kasutatud aega. Võlgniku majandusnäitajaid arvestades ning olukorras, kus võlgnik tegi ajutistele makseraskustele vaatamata tõsiseid pingutusi oma kohustuste täitmiseks, oli selge, et pankrotiavaldusele vastu vaidlemine on olnud võlgniku majandustegevuse jätkumise seisukohalt kriitilise tähtsusega tegevus, milles professionaalse esindaja mahukas kaasabi oli üldiselt õigustatud. Selgelt asjatute menetluskulude sisaldumine võlgniku hüvitisenõude aluste hulgas võlausaldaja vastuväitest ei ilmnenud. Suurte menetluskulude hüvitamiskohustuse kaasnemise risk ei saanud olla võlausaldajale ettenägematu ning tegemist oli oma õiguste teostamiseks valitud lahenduse (pankrotiavaldus tegutseva ettevõtja vastu hagi esitamise asemel) ebaõnnestumise ootuspärase tagajärjega.
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud diskretsioonipiire, kui hindas võlgniku põhjendatud menetluskulude suuruseks 11 704,50 eurot. Seejuures analüüsis ja arvestas kohus õigesti esindajate toimingute vastavast menetluse käiguga, toimingute ajakuluga ning tasumääraga. Samuti arvestas kohus võlausaldaja vastuväiteid menetluskulude kindlaksmääramisel. Maakohus põhistas nõuetekohaselt, miks ta leidis, et menetluskulud olid täis ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust menetluskulude suuruse muutmiseks.
27.Võlausaldaja hinnangul tuli vähendada ajutise halduri tasu. Maakohtu hinnangul oli ajutise halduri tasu- ja kulunõue põhjendatud. Võlgnik oli mitmete ehitusprojektidega seotud töövõtja, kelle bilansimaht ületas 3 miljonit eurot ja aastane müügitulu oli 6 miljonit eurot. Võlgniku maksevõime hindamine oli objektiivselt mahukas töö, arvestades ka võlausaldaja ja kohtu poolt 13.08.2020 kohtuistungil esitatud küsimustele vastamiseks vajalike täiendavate toimingutega. Võlausaldaja 26.08.2020 vastuväidetega halduri tasunõudele maakohus ei nõustunud – võlausaldaja seisukohad toiminguteks vajaliku aja kohta oli hinnangulised ja kohtul ei olnud esitatu põhjal võimalik veenduda, et halduri tasunõue oli paisutatud.
28.PankrS § 23 lg 1 sätestab, et ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Sarnaselt lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisega, on ka ajutise halduri tasu kindlaksmääramine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui alama astme kohus ületas diskretsioonipiire.
29.Ringkonnakohtu hinnangul polnud maakohus ka ajutise halduri tasu määramisel ületanud diskretsiooni piire. Ajutine haldur selgitas mh, et aruandes esitatud andmed kinnitavad, et tegu oli käibe poolest keskmisest suurema äriühinguga, kus dokumentide maht väga suur. Kõikide finantsnäitajate koondtulemuste jõudmiseks oli võlgnikul tuhandeid algdokumente. Ajutine pankrotihaldur kulutas mahukalt töötunde, et algdokumentidega tutvuda ja kontrollida koondtulemuste paikapidavust. Kõikide ajutise halduri väidete ja järelduste kinnituseks on vajalikud dokumendid maakohtule esitatud ja selgitused aruandes märgitud ning lisadele viidatud. Ajutine haldur koostas analüütilised tabelid, mis võtsid kokku laekumised, kulud ja
ajatatud maksed. Halduri selgitused on asjakohased ja usutavad. Võlausaldaja esitatud seisukohad ei anna alust ajutise halduri tasu vähendamiseks.
30.Ringkonnakohus võtab avaldaja poolt määruskaebuses esitatud dokumentaalsed tõendid vastu (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Avaldaja 20.10.2020 ja 06.11.2020 täiendavad seisukohad jäävad tähelepanuta. Ringkonnakohus lähtub kaebuse lahendamisel määruskaebusest. Avalduse lahendamisel maakohtus olid kõik olulised asjaolud välja selgitatud ja tõendid esitatud, mille alusel sai maakohus asja lahendada. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus lahendas asja õigesti. Täiendavad seisukohad ei anna alust lugeda maakohtu määrust ebaõigeks. Samuti jäävad avaldaja 06.11.2020 esitatud seisukohad ja tõendid TsMS § 331 lg 1 alusel tähelepanuta, kuna need olid esitatud hilinemisega ja 06.11.2020 seisukoha menetlemine põhjustaks asja lahendamise viibimist.
31.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda, sest määruskaebus jääb rahuldamata.
32.Puudutatud isik taotles mõista avaldajalt välja menetluskulud ringkonnakohtus 2 203,20 eurot (lepingulise esindaja tasu 14,4 tunni eest tasumääraga 153 eurot ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnang puudutatud isiku kuludele on järgmine: määruskaebusega tutvumine ja selle läbitöötamine, suhtlus kliendiga (2,5 tundi) – põhjendatud ja vajalik toiming ning ajakulu; määruskaebusele vastuse koostamine (4 tundi) - põhjendatud ja vajalik toiming ning ajakulu; ajutise pankrotihalduri seisukohaga tutvumine, suhtlus kliendiga (1,5 tundi) – halduri seisukohaga tutvumine sai olla vajalik ja põhjendatud 30 minutit (0,5 tundi) arvestades dokumendi sisu ja mahtu. Esindajad ei selgitanud, milles seisnes vajadus kliendiga suhelda selles menetlusstaadiumis; kohtu kaaskirjaga tutvumine, info edastamine kliendile (0,2 tundi) - põhjendatud ja vajalik toiming ning ajakulu; 20.10.2020 määrusega tutvumine, info edastamine kliendile (0,2 tundi) - põhjendatud ja vajalik toiming ning ajakulu; 20.10.2020 määruskaebuse esitaja täiendavate seisukohtadega tutvumine ja selle läbitöötamine, suhtlus kliendiga (1 tund) – arvestades 20.10.2020 täiendava seisukoha sisu ja mahtu, siis põhjendatud ja vajalik tutvumise ajakulu oli 15 minutit (0,25 tundi); seisukoha koostamine 20.10.2020 seisukoha osas, tõendite ja info kogumine ja läbitöötamine, materjalide komplekteerimine (4 tundi) – kuivõrd puudutatud isik avaldaja seisukoha osas kohtule menetlusdokumenti ei esitanud, siis pole selles osas toimingud vajalikud ega põhjendatud; menetluskulude ülevaatus ja menetluskulude nimekirja koostamine (1 tund) põhjendatud ja vajalik toiming ning ajakulu.
33.Kokku on puudutatud isiku lepingulise esindajate kulud põhjendatud 8,65 tundi (2,5+4+0,5+0,2+0,2+0,25+1). Tasumäär 153 eurot tunnis (käibemaksuta) on kohtupraktikas tavapärane. Seega on puudutatud isiku menetluskulud põhjendatud 1 323,45 eurot (8,65x153).
34.PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes siis, kui see on PankrS s ette nähtud. Maakohus jättis PankrS § 31 lg 1 alusel rahuldamata võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning lõpetas pankrotiavalduse menetluse. PankrS § 32 reguleerib pankrotimääruse edasikaebamist, aga sama seaduse § 31 lg
5 järgi on see ainult määrus, millega kohus kuulutab pankroti välja. PankrS § 27 lg 5 eristab samuti selgelt neid määruseid ja PankrS § 157 p 1 järgi on avalduse rahuldamata jätmine üks menetluse lõppemise aluseid. PankrS § 164 ei ava võimalust kaevata sellise lõpetamismääruse peale nagu maakohus tegi käesolevas asjas. Kuna PankrS reguleerib kaebeõigust ammendavalt, siis ei saa sisulise lahendi vaidlustamise alust tuletada TsMS-st.
35.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 alusel menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.