Mutual Properties OÜ hagi Thetis OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja tahteavalduse andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 15. novembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Thetis OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
9500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Mutual Properties OÜ (registrikood 14007744), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja (apellant): Thetis OÜ (registrikood 14348770), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalev Pihlak ja seaduslik esindaja juhatuse liige Gert Sepp
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 28. septembril 2020, millel osalesid poolte esindajad
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 15. novembri 2019 otsust otsustusega, et Harju Maakohtu 4. aprilli 2019 määrusega (parandatud sama kuupäeva määrusega) rakendatud hagi tagamise abinõu jätta kehtima kuni kohtotsuse jõustumiseni.
2.Ülejäänud osas jätta punktis 1 nimetatud otsus muutmata.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Mutual Properties OÜ (hageja) esitas 3. aprillil2019 Harju Maakohtule hagi Thetis OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise ja hüpoteegi kustutamise nõudes.
1.1.Hageja tugines järgmistele asjaoludele: -
-
-
-
-
-
hageja osanikud on UPP & CO Aia 7 OÜ (edaspidi: UPP; osa nimiväärtus 1275 eurot ehk 51% osakapitalist) ja Appoint Invest AS (edaspidi: AI; osa nimiväärtus 1225 eurot ehk 49% osakapitalist). Appoint Holding OÜ (edaspidi: AH) on äriühing, mille osanikud on Gert Sepp (osa nimiväärtus 1275 eurot ehk 51% osakapitalist) ja AI (osa nimiväärtus 1225 eurot ehk 49% osakapitalist). AI on nii hageja kui ka AH osanik; AH ja AI sõlmisid 5. oktoobril 2016 laenulepingu (edaspidi: laenuleping), millega AH andis AI-le laenu 100 000 eurot. Laenusummast kanti 44 200 eurot Osaühingu HAIKSON (edaspidi: Haikson) pangakontole ja 55 800 eurot AI kontole; hageja, AH ja UPP sõlmisid 5. oktoobril 2016 hüpoteegi jagamise kokkuleppe, hüpoteekide loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi: hüpoteegileping), millega otsustasid jagada hagejale kuuluvat Tallinnas Aia tn 7 // Uus tn 12 asuvat kinnistut (registriosa nr 747301, edaspidi: kinnistu) 15. järjekohal koormava hüpoteegi kaheks osahüpoteegiks summadega vastavalt 225 000 eurot ja 125 000 eurot ning loovutada osahüpoteek summas 225 000 eurot (edaspidi: vaidlusalune hüpoteek) AH-le; hüpoteegilepingu p 3.3.1 kohaselt tagas vaidlusalune hüpoteek AH kõiki nõudeid AI vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest, nende lisadest ja muudatustest; AH ja kostja sõlmisid 27. juunil 2018 lepingu, mis pealkirjastati nõude loovutamise lepinguna (edaspidi: loovutamisleping) ja mille kohaselt AH loovutas laenulepingust tulenevad nõuded AI vastu kostjale. Samal päeval sõlmisid AH ja kostja hüpoteegi üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt loovutas AH kostjale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seatud hüpoteegi, mille tingimusi, sh tagatavate nõuete koosseisu, ei muudetud; kohtutäitur toimetas 20. märtsil 2019 hagejale kui võlgnikule kätte täitmisteate täiteasjas nr 022/2019/1777, millest nähtuvalt on kostja pöördunud kohtutäituri poole hüpoteegi lepingu alusel vaidlusaluse hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise läbiviimiseks. Täitmisteatele lisatud dokumentidest nähtuvalt soovib kostja hagejale kuuluva kinnisasja arvel täita laenulepingust tulenevat nõuet AI vastu. Kostja arvestuse kohaselt moodustab nõue kokku 504 166,50 eurot (põhinõue 100 000 eurot, intress 5666,50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 398 500 eurot).
1.2.Neil asjaoludel leidis hageja, et: -
täitemenetluse algatamine hageja suhtes on pahatahtlik ja alusetu, sest kostjal puudub nõue, mille alusel oleks täitemenetluse läbiviimine võimalik. Laenuleping on tühine, sest selle sõlmimise ajal oli laenusaaja AI laenuandja AH osanik, kellele kuuluv osa esindas rohkem kui 5% osakapitalist. Sellest tulenevalt on laenuleping vastuolus äriseadustiku (ÄS) § 159 lg 1 p 1 keeluga;
2 (6)
-
-
hüpoteek ei taga alusetu rikastumise sätete alusel esitatavaid võimalikke nõudeid. Laenulepingu alusel väljamakstud summade tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel saaks nõuda üksnes AH kui algne võlausaldaja. Samas ei ole sellised lepinguvälised nõuded hüpoteegiga tagatud; laenuleping on rahatu, kuna selle alusel ei ole tegelikkuses laenu antud ja tekitatud on näiline nõue AI vastu eesmärgiga hageja arvel rikastuda.
1.3.Alternatiivsetena esitas hageja järgmised põhjendused ja taotlused: -
-
kui kohus ei nõustu hageja seisukohaga laenulepingu tühisuse või rahatuse osas, esineb alus vähendada viivist 50 000 euroni. Kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ja kostjale ei ole laenulepingust tulenevate võimalike nõuete täitmisega viivitamisega varalist kahju tekkinud; teise võimalusena esitas t tasaarvestuse vastuväite. Hagejale tekkis kahju laenukeelu rikkumisest. Kahju seisneb kuludes, mida hagejal tuleb kanda enda varale sissenõude pööramise vältimiseks, sh kohtumenetluses osalemisega seotud kulud, samuti võimalikud tulevikus tehtavad sooritused AI vastu esitatud kostja nõuete täitmiseks.
1.4.Hageja palus: (1) tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/1777 lubamatuks; (2) kohustada kostjat andma nõusolek vaidlusaluse hüpoteegi muutmiseks selliselt, et senine hüpoteegipidaja (kostja) kustutatakse ja hüpoteegipidajana kantakse kinnistusraamatusse hageja. Kostja nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb asendada kohtuotsusega.
2.Hageja taotlusel tagas maakohus hagi ja määras 4. aprilli 2019 määrusega täitemenetluse peatamise. Samal päeval parandas maakohus hagi tagamise määruses täiteasja numbris tehtud vea. Tallinna Ringkonnakohus jättis hagi tagamise määruse 19. juulil 2019 muutmata.
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
nii AI ja AH kui ka hageja olid algusest peale teadlikud laenukeelust, mistõttu antigi laenuleping ja seda tagav hüpoteek üle kostjale. Kuigi 27. juuni 2018 leping AH ja kostja vahel pealkirjastati nõude loovutamise lepinguna, siis poolte tahe ja tegelikkus seisnes lepingu üleandmises; pärast tühisust kaasa toova asjaolu ära langemist kinnitasid kostja ja AI laenulepingut tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 3 tähenduses. Ainuüksi AI nõusolekust lepingu üleandmisele AH-lt kostjale piisab, et lugeda leping kinnitatuks; hageja palus 28. augusti 2018 vastuses kostjalt lisatähtaega nõude täitmiseks, millega ta tunnistas laenulepingu kehtivust ja üleminekut kostjale. Varasemast laenukeelust tingitud tühisust vastuses ei märgitud ja see vastuväide esitati alles läbirääkimiste ebaõnnestumisel põhjusel, et AI ega hagejal ei saa või ei taha nõuet rahuldada; laenuleping ei ole rahatu, sest AH maksis 5. oktoobril 2016 laenulepingu alusel AI-le 55 800 eurot ja Haiksonile 44 200 eurot. Väljamakse on tõendatult toimunud ja raha tagastamise nõue on sissenõutav; hageja ei põhista kahju hüvitamise nõude osas, kas tal on üldse reaalne nõue, mida ta saaks kostja vastu tasaarvestamiseks kasutada; hageja taotlus viivise vähendamiseks pole põhjendatud. Laenuleping oli lühiajaline, st laenu täieliku tagastamise tähtaeg oli lühem kui kaks kuud. Lühiajaliste lepingute puhul on kõrgem viivisemäär pigem tavapärane. Viivisena nõutava summa suurus on tingitud asjaolust, et hageja on tasumisega viivituses ca 2,5 aastat;
3 (6)
-
hageja nõue tahteavalduse andmiseks kohustamiseks on alusetu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 alusel on hüpoteegi omanikule ülemineku eeldus, et hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. Praegusel juhul on nõue tekkinud ja seda ei ole rahuldatud. Hüpoteegi kandmist hageja nimele on võimalik kaaluda alles seejärel, kui hageja või muu isik on nõude täitnud.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas hagi 15. novembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) . Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
4.1.Maakohus tuvastas, et -
-
-
-
-
-
-
AH ja AI sõlmisid 5. oktoobril 2016 laenulepingu, mille kohaselt AH andis AI-le laenu 100 000 eurot; hageja, AH ja UPP sõlmisid 5. oktoobril 2016 hüpoteegilepingu, mille p-s 3.1 lepiti kokku, et hageja jagab tema kasuks kinnistule seatud hüpoteegi kaheks: vaidlusalune hüpoteek summaga 225 000 eurot ja teine hüpoteek 125 000 eurot. Hageja loovutas vaidlusaluse hüpoteegi tasuta AH-le ja see määrati tagama kõiki AH nõudeid AI vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende lisadest ja muudatustest; AH ja kostja sõlmisid 27. juunil 2018 nõude loovutamise lepingu, millega AH loovutas kostjale laenulepingust tekkinud põhinõude 100 000 eurot, intressinõude 5666,50 eurot ja viivisenõude 225 000 eurot AI vastu; AH ja kostja sõlmisid 27. juunil 2018 notariaalse hüpoteegi üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega AH andis tema kasuks kinnistule seatud vaidlusaluse hüpoteegi üle kostjale, sealjuures jäi kehtima igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele; hageja on kinnistu omanik. Kinnistu registriossa V jakku 17. järjekohale on sisse kantud vaidlusalune hüpoteek summas 225 000 eurot kostja kasuks. Kinnistu igakordne omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks; kohtutäitur koostas 20. märtsil 2019 hagejale täitmisteate täiteasjas nr 022/2019/1777, mille kohaselt esitas kostja kohtutäiturile hageja suhtes täitmisavalduse täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumendiks on hüpoteegi leping ning nõude sisuks on hüpoteegi ulatuses hüpoteegiga tagatud nõue 225 000 eurot; täitmisteatele lisatud võlaarvestuse kohaselt moodustab põhinõue 100 000 eurot, intress 2% kuus alates 6. oktoobrist – 31. detsembrini 2016 kokku 5666,50 eurot ja viivis 0,5% päevas alates 1. jaanuarist 2017–19. märtsini 2019 kokku 398 500 eurot; AH teostas 5. oktoobril 2016 AI-le pangaülekandega makse summas 55 800 eurot ning Haiksonile makse summas 30 200 eurot ja 6. oktoobril 2016 lisaks 14 000 eurot; laenulepingu sõlmimise ajal kuulus AH osanike hulka AI, kelle osa väärtusega 1225 eurot moodustas 49% AH osakapitalist.
4.2.Maakohus leidis, et laenuleping on ÄS § 159 lg-s 1 sätestatud laenukeelu rikkumise tõttu ÄS § 159 lg 4 ja TsÜS § 87 alusel tühine. Kostja ei tõendanud, et loovutamislepingu sõlmimisel oli selle osapoolte tegelik tahe lepingu üleandmine. Loovutamislepingule antavast hinnangust hoolimata ei saaks tühisest lepingust tuleneva nõude loovutamine ega laenu üleandmine tähendada tehingu kehtivuse kinnitamist TsÜS § 84 lg 3 tähenduses. Isegi kui hageja oleks laenulepingust tulenevat nõuet tunnistanud või kui lepingu osapooled teadsid laenukeelu olemasolust, siis ei saa need asjaolud tühist tehingut kehtivaks muuta. 4 (6)
4.3.Kuna kostja esitas sundtäitmisele konkreetselt laenulepingust tuleneva nõude, kuid laenuleping on tühine, siis puudub kostjal sundtäidetav nõue. Ka nõuete loovutamist ei saa pidada kehtivaks, sest loovutamise eeldus on nõude olemasolu. Eeltoodud põhjustel ei saa kostjal olla hageja vastu laenulepingust tulenevat sundtäidetavat nõuet ja sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/1777 tuleb tunnistada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel lubamatuks.
4.4.Kuivõrd kostjal AI suhtes kehtiv lepingust tulenev nõue puudub, on täidetud eeldused AÕS § 349 lg 1 alusel hüpoteegi hageja nimele kandmiseks. Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tuleb kohustada kostjat andma nõusolek kinnistu registriosa IV jakku
17.järjekohale tehtud kande muutmiseks selliselt, et vaidlusaluse hüpoteegi senine hüpoteegipidaja (kostja) kustutakse ja uue hüpoteegipidajana kantakse kinnitusraamatusse hageja. Kostja nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks asendab TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kohtuotsus.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Esiteks märkis maakohus eksitavalt mittevaidlustatuks, et AH ja kostja sõlmisid
27.juunil 2018 nõude loovutamise lepingu. Sel kuupäeval lepingu sõlmimine ja selle pealkirjastamine nõude loovutamise lepinguna pole vaidlusalune, kuid puudub üskmeel, kas lepingupoolte tahe oli suunatud just nõude loovutamisele. Lepingupoolte selge eesmärk oli ületada laenukeelu olukord ja nad soovisid anda laenulepingu üle kolmandale isikule, kes saaks olla kehtiva laenulepingu pool.
5.2.Teiseks muudab maakohtu tõlgendus TsÜS § 84 lg-st 3 sisutühjaks võimaluse tühiseid tehinguid kehtivaks muuta. Laenu üleandmisega ÄS § 159 lg-s 1 nimetamata isikule langeb ära tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu, st laenulepingu suhe pole enam osaühingu ja osaniku vahel, mille tulemusel kohaldub TsÜS § 84 lg 3 ja lepingut saab kinnitada. Lepingu tõlgendamisel tuleb mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Tõenditest järeldub, et kõigi laenulepinguga seotud isikute eesmärk oli jõuda kehtiva laenulepinguni. Hageja teadis ja aktsepteeris seda eesmärki, sest laenuraha vajadus oli kõigile selge ning raha kasutati seotud isikute ühistes huvides.
5.3.Kolmandaks, kuna on olemas kehtiv nõue, puudub võimalus kanda vaidlusalune hüpoteek AÕS § 349 lg 1 alusel hageja nimele. Maakohus järeldas ekslikult, et kui ka sundtäitmiseks praegu esitatud nõuet pole, siis tähendab see üldse tagatud nõuete puudumist. Asja materjalide põhjal ei ole võimalik järeldada, et ühtki hüpoteegilepingu p-s 3.3.1 kirjeldatud nõuet ei eksisteeri. Tagatavad nõuded märgiti hüpoteegilepingus teadlikult võimalikult laialt, sest lepinguosaliste ühistes huvides oli hageja kinnistu arendamine ning selleks rahaliste vahendite hankimine ja vastavate kohustuste tagamine kuni arendustööde lõpetamiseni.
6.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt muutmata. Maakohus ei märkinud otsuses seisukohta hagi tagamise kohta, selles osas saab ringkonnakohus otsust täiendada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
5 (6)
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 4.1 refereeritud asjaoludest (sh vt loovutamislepingu osas täiendavalt järgnevas p 9). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele tuleb märkida järgmist.
9.Kaebuse esimese väitega heidab kostja maakohtule asjatult ette loovutamislepingu õiguslikku kvalifitseerimist kui vaidlustamata asjaolu. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p 3.4 sissejuhatuses asjakohaselt, et tuvastab järgnevas loetletud asjaolud mh poolte esitatud tõendite põhjal. Lisaks leidis ja põhjendas maakohus otsuse p-s 3.7 õigesti, et 27. juuni 2018 leping on sisult nõude loovutamise leping. VÕS § 164 lg 1 esimeses lauses nimetatud nõude loovutamine ja VÕS § 179 lg 1 järgne lepingu ülevõtmine erinevad mh selle poolest, et nõude võib võlausaldaja loovutada iseseisevalt (ilma võlgniku nõusolekuta), aga lepingust tulenevad õigused ja kohustused saab anda üle ainult teise lepingupoole nõusolekul. Laenulepingu pooled olid AH ja AI. Kostja küll väitis, et AI oli laenulepingust tulenevate AH õiguste ja kohustuste üleandmisega nõus, aga hageja vaidles sellele väitele vastu. Kostja ei esitanud tõendeid, millest AI vastav nõusolek nähtuks. Kõnealuse lepingu sõnastuse järgi oli selle sõlminud poolte tahe ilmselgelt leppida kokku nõude loovutamises, maakohtu vastav järeldus on kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud reeglitega. Hinnangut nõude loovutamisele ega ka sundtäidetava nõude olemasolule ei mõjuta hageja
28.augusti 2018 avaldus läbirääkimiste ega tähtaegade kohta. Kostja ei väida, et hageja oleks võtnud endale kohustuse maksta AI asemel ise laen tagasi. Praegu on üksnes vaidluse all, kas AI kohustust saab täita hageja kinnistut koormava hüpoteegi arvel. Hageja tahteavaldusega polnud võimalik kõrvaldada laenulepingu tühisust.
10.Kaebuse teine väide käsitleb TsÜS § 84 lg 3 tõlgendamist. Maakohus sisustas viidatud normi õigesti. Võttes arvesse ringkonnakohtu seisukohta kaebuse esimese väite osas, on piisav sedastada, et pelgalt nõude loovutamine ei too kaasa muutusi lepingu osapooltes. Järelikult on (tühine) laenuleping jätkuvalt sõlmitud AH ja AI vahel. Tühisuse aluse äralangemist TsÜS § 84 lg 3 tähenduses ei esine. Seetõttu tunnistas maakohus sundtäitmise TMS § 221 lg 1 alusel õigesti lubamatuks.
11.Kaebuse kolmas väide pole samuti põhjendatud. Vastustest kahele esimesele väitele järeldub, et maakohus lahendas õigesti poolte vaidluse küsimuses, kas kostjal võib olla laenulepingust tulenev nõue, mis on tagatud vaidlusaluse hüpoteegiga. Kuna sellist nõuet ei ole, siis pidi kostja tooma esile ja vaidluse korral tõendama, et tal on mõni muu nõue, mida tagab vaidlusalune hüpoteek. Sellist nõuet kostja esile ei toonud. Järelikult on tegemist AÕS § 349 lg-s 1 teise alternatiivina nimetatud olukorraga, kus hüpoteegiga tagatavat nõuet ei ole tekkinud, ja hageja võib nõuda kas hüpoteegi enda nimele kandmist või kustutamist.
12.Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 5 esimest lauset, sest jättis otsuses märkimata seisukoha
4.aprilli 2019 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu (täitemenetluse peatamine) osas. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Vastavalt 4. aprilli 2019 määruse resolutsiooni p-le 2 kehtib hagi tagamine kuni otsuse jõustumiseni. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hagi tagamise kehtivuse aega muuta. Nimetatud täiendus ei muuda maakohtu otsust sisuliselt ega mõjuta selle täitmist, mistõttu puudub vajadus koostada resolutsiooni terviklik sõnastus.
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste kulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.