XX hagi HoggTech OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2020/1003. Hagi menetlusse võtmisest keeldumine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. septembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Piret Blankin ja vandeadvokaat esindajad ringkonnakohtus Priit Lember Kostja HoggTech OÜ (registrikood 11913198), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11. septembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-12966 muutmata, muutes ja täiendades osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.XX (hageja) esitas 7. septembril 2020 Harju Maakohtule HoggTech OÜ (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2020/1003. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise avalduse. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 26. oktoobri 2015 a määrusega kl 12.00 välja hageja pankrot. Pankrotihalduriks määrati Urmas Võimre. 12. mai 2017. a otsusega tunnistati hageja Soome Vabariigis (Soome) kriminaalasjas süüdi ja mõisteti tsiviilhagiga temalt kostja kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks 86 360 eurot, millele lisanduvad viivised ja menetluskulud. Kostja ei esitanud nõuet hageja pankrotimenetluses ega teavitanud pankrotihaldurit välisriigi kohtuotsusest tulenevast nõudest. Maakohus kinnitas 1. oktoobril 2019 kompromissi ja hageja pankrotimenetlus lõpetati. Kompromiss ei hõlmanud kostja nõuet. Hageja sai 12. augustil 2020 kätte täitmisteate, mille kohaselt soovib kostja sundtäita välisriigi kohtuotsust. Soomes tsiviilhagi esitamise ajal, s.o 23. veebruaril 2016, oli välja kuulutatud hageja pankrot ja pankrotimenetlus oli pooleli. Pankrotimenetluse väliste nõuete esitamine ja rahuldamine ei ole pankrotiseaduse (PankrS) §-st 42 ja § 44 lg-st 1 ja kohtupraktikast tulenevalt lubatud. Pankrotivõlgnik ei oleks PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 43 järgi saanud sellise kohtumenetluse pooleks olla. Kostja on teadlikult ja pahatahtlikult hoidnud kõrvale oma nõude esitamisest hageja pankrotimenetluses, võttes sellega riski, et tema nõue ei ole täidetav. Eeltoodut ei muuda PankrS § 167 lg 1, kuna sellest ei tulene, et võlausaldajad võiksid PankrS § 44 lg-t 1 ja § 93 lg-t 1 eirates tekitada pankrotimenetluse kestel endale uusi täitedokumente (sh välismaal toimuvates kohtumenetlustes). Kuna välisriigi kohtuotsus eirab PankrS § 35 p-s 2, §-s 42, § 43 lg-s 2, § 44 lg-s 1 ja § 93 lg-s 1 sätestatud pankrotimenetluse keskseid põhimõtteid ja toob hagejale kaasa rasked tagajärjed (sh tõenäoliselt hageja pankrotistumise), on selle täitmine vastuolus Eesti avaliku korraga. Seetõttu tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) art-te 46 ja 45 lg 1 p a) kohaselt (koosmõjus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-ga 221) sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Kostja on oma vastuolulise käitumise tõttu kaotanud välisriigi kohtuotsusest tuleneva nõudeõiguse (võlaõigusseadus (VÕS) § 6 lg 2). Kostja jättis enda nõude ühemõtteliselt ja korduvalt pahatahtlikult esitamata, kuigi tal oli seadusest tulenev kohustus nõudest teada anda. Mh lõi kostja oma tegevusega hagejale selge veendumuse, et nõuet ei täideta. Kohtupraktika kohaselt saab sellistest asjaoludest tulenevalt nõudeõiguse kaotamist jaatada. Kostja vastuoluline käitumine leidis aset pärast kohtuotsuse jõustumist (TMS § 221 lg 2). Kostja viivisenõue on segane ja õigusvastane. Täitmisteate kohaselt on täidetava nõude suuruseks ilma kohtutäituri tasuta 104 228,82 eurot. Täpsemaid selgitusi või arvutusi nõude kohta esitatud ei ole. Vastuolus PankrS § 167 lg-ga 1 on välisriigi kohtuotsuse ja täidetavuse tunnistuse p-de 4.6.1.2, 4.6.1.5 ja 4.7.4 kohaselt hagejalt välja mõistetud viivis Soome intressiseaduse § 4 lg 1 kohaselt alates kohtuotsuse kuulutamisest kuni täitmiseni.
2.Maakohus teavitas kostjat hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse esitamisest ning andis kostjale võimaluse seisukoha esitamiseks. Kostja leidis, et hagiavaldust ei tuleks menetleda. Võlausaldaja, kes võlgniku pankrotimenetluses nõuet ei esita, nõue ei muutu tühiseks ega kehtetuks. Välisriigi kohtuotsus on jõus ja see ei ole vastuolus Eesti Vabariigi õiguskorraga, sest selle täitmist ei välista pankrotiseaduse sätted. Kostja nõuab hagejalt kahjuhüvitise ja kohtukulude tasumist (kahjuhüvitis 86 360 eurot, kohtukulud 17 724,82 eurot, täitekulu 144 eurot). Täitmisele esitatud nõue ei sisalda viivist. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Maakohus keeldus 11. septembri 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmisest ning jättis 2 (5)
hagi tagamise avalduse rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus määras, et menetluskulud määratakse kindlaks pärast määruse jõustumist. Maakohtu määruse kohaselt on hageja etteheited kostja suhtes asjakohatud. Hagejal oli seadusest tulenev kohustus teavitada nii kohut, pankrotihaldurit kui ka pankrotitoimkonda kõikidest kohtumenetlustest ja kohustustest (PankrS § 43 lg 6 ja § 85 lg 1). PankrS § 167 lg-st 1 tulenevalt on kostja nõude esitamine täitemenetluses lubatav. Pankrotiseadus ei keela võlausaldajal nõude esitamist pärast pankrotimenetluse lõppemist. Tegemist ei ole hea usu põhimõtte vastase nõude täitmisega. Kostja on veenvalt põhistanud, et täitemenetluses nõuab kostja hagejalt põhivõlgnevust ja menetluskulusid, mistõttu ei ole hageja viited viivise nõudele põhjendatud. Hageja viited Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätetele on asjakohatud. Soome kohtuotsuse täitmine ei ole vastuolus Eesti Vabariigi avaliku korraga. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata, miks on hagiavalduses esitatud nõue TsMS § 371 lg 2 p 1 mõttes õiguslikult võimatu (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Vaidlustatud määruses esitatud järeldused soosivad põhjendamatult kostjat. Hagi rahuldamine või rahuldamata jäämine peab selguma sisulise menetluse käigus. Maakohtu põhjendused piirduvad lakoonilise viitega PankrS § 167 lg-le 1. Selline põhjendus ei ole TsMS § 371 lg 2 p 1 rakendamiseks piisav. Määrusest ei selgu, miks on kohus sellisele järeldusele jõudnud. TsMS § 371 lg 2 p 1 rakendamine eeldab, et õiguskorras puudub nõude rahuldamiseks vajalik õigusnorm. Määruses seda analüüsitud ei ole, kuigi hagiavalduses olid nõude rahuldamise aluseks olevad normid esile toodud. Hageja selgitas hagiavalduse põhjendustes, miks hoolimata PankrS § 167 lg-st 1 ei ole antud juhul kohtulahend Eestis täidetav. Maakohus ei ole neid väiteid analüüsinud. Maakohus sai valesti aru vaidluse sisust. Hagi keskne käsitlus on see, et vastuolus PankrS § 44 lg-ga 1 on üks võlausaldaja esitanud oma nõude ja omandanud uue täitedokumendi pankrotimenetluse väliselt pankrotihaldurit menetlusse kaasamata. Mh jättis maakohus tähelepanuta PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 43, mille kohaselt ei oleks tohtinud kohus pankrotimenetluse ajal sellist lahendit hageja suhtes teha. Välisriigis läbiviidava kahju hüvitamise menetluses oleks kostjaks pidanud olema hageja pankrotihaldur. Maakohtu tõlgendus muudab PankrS § 44 lg 1 ja § 93 lg 1 sisutühjaks, sest järelikult on võlausaldajatel piiramatult võimalik oma nõudeid pankrotivõlgniku vastu esitada ja neid pankrotimenetluse väliselt piiranguteta menetleda. Selline seisukoht ei ole kooskõlas pankrotimenetluse olemusega. Maakohus on PankrS § 43 lg-le 6 viidates tähelepanuta jätnud PankrS § 44 lg 1 ja § 93 lg 1, mis panevad aktiivse pankrotimenetluses osalemise ja nõuete esitamise kohustuse võlausaldajale. Vaidlustatud määrus ei sisalda põhjendusi, miks võlgnik peab sarnaste kohustuste olemasolul kandma väga suurt riisikot ja võlausaldaja mitte. Loogiline oleks tõlgendus, et võlausaldaja peab hoolitsema oma nõude täidetavuse eest ja kandma vastavat riisikot.
5.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
6.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus 3 (5)
TsMS §-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada maakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
8.Kohtule esitatud asjaoludest tulenevalt on täitedokumendiks, mille alusel täitemenetlust läbi viiakse, Soome Vabariigi kohtu tunnustamiseta täitmisele kuuluv lahend TMS § 2 lg 1 p 5 järgi.
8.1.TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 kohaselt on sama sätte lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Võlgnik võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada materiaalõiguslikke vastuväiteid võlausaldaja nõudele, mille kohta on olemas täitedokument, kuid TMS § 221 lg 2 järgi ei ole sellises hagis võimalik vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Seega, kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada TMS § 221 lgs 2 sätestatud piiranguga.
8.2.Kuna täidetakse Soome Vabariigis tehtud kohtuotsust, siis tuleb täiendavalt arvestada Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruses sätestatuga. Hagiavalduses on hageja taotlenud välisriigi kohtuotsuse täitmisest keeldumist Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-te 46 ja 45 lg 1 p a) alusel, s.o kui tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public). Kuigi TsMS-is puuduvad rakendussätted Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 46 alusel esitatud taotluse menetlemiseks, võib siiski eeldada, et selline taotlus lahendatakse hagita menetluses TsMS 62. peatüki järgi. Sellele viitab ka TsMS § 1212 lg 1, mis sätestab avalduse esitamise kui hagita asja kohtualluvuse. Kolleegiumi hinnangul saab hageja avaliku korra tingimusele tugineda ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõudes. Sellele viitab Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse preambuli 30, mille kohaselt pool, kes vaidlustab muus liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmise, peaks võimaluse korral ja kooskõlas taotluse saanud liikmesriigi õigussüsteemiga saama tugineda samas menetluses lisaks käesolevas määruses sätestatud täitmisest keeldumise alustele ka siseriiklikus õiguses sätestatud keeldumise alustele selles õiguses sätestatud tähtaja jooksul. TMS § 221 lg 3 järgi võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni.
9.Hageja on esitanud hagiavalduses kolm keeldumise alust, milles tulenevalt tuleb tema arvates tunnistada sundtäitmine lubamatuks: 1) kostja viivisenõue on lubamatu; 2) kostja on oma vastuolulise käitumise tõttu kaotanud välisriigi kohtuotsusest tuleneva nõudeõiguse; 3) välisriigi kohtuotsuse tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga.
9.1.Kolleegiumi hinnangul on maakohus lõppjäreldusena õigesti hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldunud, kuid muuta tuleb keeldumise õiguslikku alust. Kuna hageja taotletavat eesmärki oleks iseenesest võimalik saavutada, s.t esineb materiaalõiguslik alus, kuid mitte esitatud asjaolusid arvestades, siis tuleb hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 372 lg 2 p 2 alusel.
9.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja väide, et viivisenõue on segane ja õigusvastane, ei saa olla edukas. Hageja ei ole välja toonud, millises summas saaks viivisenõue olla lubamatu. Kostja seisukohast tulenevalt on täitemenetluses täitmisel üksnes põhivõlgnevus ja menetluskulud. Kolleegium märgib, et isegi kui eeldada, et täitmisel on kohtuotsusest tulenev viivisenõue pankrotimenetluse aja eest, siis selle sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ei saa TMS § 221 lg-s 2 ja Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse arts 52 sätestatud piirangute tõttu nõuda. Viidatud art 52 sätestab, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus ei kuulu ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele. 4 (5)
9.3.Hageja leiab, et kostja on nõudeõiguse kaotanud (VÕS § 6 lg 2). Ka nimetatud väide ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudmisel olla edukas. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Hageja hagiavalduses esitatud viited kohtupraktikale ei ole asjakohased, sest need käsitlevad teistsugust olukorda, s.o aegumistähtaja jooksul nõude maksmapaneku pidamine hea usu põhimõtte vastaseks. Praegusel juhul on tegemist täitmisel oleva kohtulahendiga. Kolleegiumi hinnangul ei saa hea usu põhimõttele tuginedes nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist põhjusel, et kostja on esitanud kohtulahendi täitmiseks kohtutäiturile täitmisavalduse täitemenetluse läbiviimiseks (TMS § 23 lg 1).
9.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et Soome Vabariigi kohtuotsuse täitmine ei ole vastuolus Eesti Vabariigi avaliku korraga. Samuti leiab ringkonnakohus, et kui hagiavalduses toodud asjaolud ei lähe ilmselgelt Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 45 lg 1 p-s a) sätestatud keeldumise tingimuse alla, siis ei pea sellist perspektiivitut taotlust menetlema. Hageja tugineb määruskaebuses sellele, et kostja on vastuolus PankrS § 44 lg-ga 1 esitanud nõude ja omandanud uue täitedokumendi pankrotimenetluse väliselt ning maakohus on jätnud tähelepanuta PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 43. Seega tugineb hageja liikmesriigi õigusest tulenevate põhimõtete väidetavale rikkumisele, mis aga automaatselt ei tähenda vastuolu avaliku korraga Brüsseli I (uuesti sõnastatud) art 45 lg 1 p a) mõttes.
9.5.Avaliku korra tingimuse tõlgendamisel tuleb arvestada Euroopa Kohtu praktikaga. Euroopa Kohus on avaliku korra tingimust puudutavates vaidlustes leidnud, et välisriigi kohtulahendi sisu ei vaadata uuesti läbi, isegi kui välisriigi kohtulahendis on seadust selgelt valesti kohaldatud, v.a juhul, kui rikkumine kujutab endast selliste õigusnormide ilmset rikkumist, mida taotluse saanud liikmesriigis käsitatakse olulistena (vt nt 11. mai 2000. a otsus kohtuasjas nr C-38/98 Régie Nationale des Usines Renault SA vs. Maxicar SpA jt, p-d 30 – 34). Seega saab avaliku korra sättele tugineda ainult siis, kui teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmine oleks olulisel määral vastuolus taotluse saanud liikmesriigi õiguskorraga. Kolleegium leiab, et asjaolu, et pärast hageja pankroti väljakuulutamist tehti välisriigis tema suhtes kohtulahend, ei too automaatselt kaasa kohtulahendi täitmata jätmist. Tegemist ei ole Eesti õiguskorra olulise põhimõtte rikkumisega. Pankrotiseadus ei näe ette, et kui pankrotivõlausaldajad oma nõudeid PankrS-is sätestatud korras ei esita, siis nad kaotavad võlgniku vastu nõudeõiguse. Nõuete esitamine on PankrS § 167 lg 1 järgi võimalik ka pärast pankrotimenetluse lõppemist. Praegusel juhul ei ole hageja väitnud, et ta oleks pankrotimenetluse tõttu jäänud välisriigi kohtumenetluses esinduseta, mis võiks anda aluse avaliku korra tingimuse kohaldamiseks (vt Euroopa Kohtu 28. märtsi 2000. a otsus kohtuasjas nr C-7/98 Krombach vs. Bamberski, p 45). Menetluskulude jaotus
10.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
11.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
12.TsMS § 372 lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.