Y apellatsioonkaebuse hind 4 460 eurot 56 senti X apellatsioonkaebuse hind 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant/vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sulev Mander Kostja (vastustaja/apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mark Obolenski
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta X taotlus Y apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 21. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8367 menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud 72% ulatuses Y kanda ning 28% ulatuses X kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
3.Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: 3.1 Jätta rahuldamata X 18. jaanuaril 2019. a esitatud vastuväide kohtu tegevusele. 3.2 Rahuldada osaliselt Y hagiavaldus X vastu. 3.3 Välja mõista X-lt Y kasuks 2493 eurot 50 senti. 1(8)
Tsiviilasi nr 2-15-8367 3.4 Jätta Y hagiavaldus vastu rahuldamata 6336 euro 50 sendi tasumise nõudes. 3.5 Jätta menetluskulud 72% ulatuses Y kanda ning 28% ulatuses X kanda.
4.Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Rahuldada X apellatsioonkaebus.
6.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Avalduse asjaolud
1.Y (hageja) esitas 02.05.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse X (kostja) vastu. Hagiavalduse ja 21.09.2015 hagi täienduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista kaasomandist tulenevate nõuete rikkumise tõttu kahjuhüvitise 8830 eurot.
2.Hagiavalduse ja hagi täienduse kohaselt on hageja ja kostja kaasomandis maaüksus XXX (katastriüksuse nr: XXX ja XXX, edaspidi kinnistu). Kinnistu on omandatud pärimise teel (pärimisõiguse tunnistus on välja antud 27.08.2002). Hageja avastas 06.04.2014, et kinnistul on teostatud raiet. Hagejale sai teatavaks, et kinnistule oli registreeritud 12.03.2014 metsateatis numbriga 2634006101, mis väljastati kostjale. Lisaks selgus, et metsateatised on väljastatud kostjale ka 23.03.2005, 21.02.2007, 16.02.2011, 02.03.2011 ja 21.02.2013. Kostja on kinnitanud, et teostab enda kaasomandi osas kinnistul raiet. Kaasomandit ei ole lõpetatud ning kokkuleppeid maa kasutamise osas sõlmitud ei ole. Kaasomandis oleva kinnistu korral on vajalik kaasomaniku nõusolek raie tegemiseks ning sellist nõusolekut ei ole hageja kostjale andnud.
3.Hageja on tellinud ekspertiisi Metsakorralduse Büroo OÜ-st, kelle 25.09.2014 ekspertiisiakti kohaselt on puidu tagavara vähenenud 373 tihumeetri võrra ning puidu väärtus on vähenenud kinnistul 17 661 euro võrra, millest pool on hageja nõutav kahjuhüvitise summa. Hageja on palunud enne kohtusse pöördumist kostjal kahju hüvitada, kuid kostja ei ole seda teinud. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja on avaldanud kohtueelselt valmisolekut tasuda hagejale puidu väärtus õiglases proportsioonis. Kostja ei nõustu hageja ekspertiisiaktis välja toodud summaga, kuna selles on raiemahu hindamiseks võetud võrdlusmaterjal 1998. aasta hindamistulemustest. Hageja sai pärimisõiguse tunnistuse alles 27. augustil 2002. Seega on eksperdi poolt jäetud arvestamata pärandaja enda pool tehtud raied pärast 1998. aasta hindamist kuni pärandaja 2(8)
Tsiviilasi nr 2-15-8367
surmani. Samuti peaks lähtuma tegelikust rahalisest tulemist, mida kostja raiutud puidu müügist sai. Kokku müüs kostja lageraie alalt 86.41 tihumeetrit puitu nii palgina, paberipuuna kui küttepuuna, saades 4987 eurot. Ülestöötamise eest tasus kostja 1296 eurot, puulõhkumismasina kasutamise eest 46 eurot, riigilõivu 200 eurot ja 700 kuuseistiku ostmiseks (metsauuendus) 184.80 eurot. Otsene rahaline tulem puidu müügist on seega 3260.20 eurot. Metsauuenduseks tuleb veel soetada 1400 istikut koguhinnaga umbes 370 eurot. Rahaline tulem pärast kulude mahaarvamist, mida kostja on nõus hagejaga poolitama, on seega 2890.20 eurot ehk kostja on valmis hagejale üle kandma 1445.10 eurot. Hageja ei ole arvestanud puidu ülestöötamise ja metsa taastamisega seotud kulutusi. Raiutud metsalt osa oli valdavalt raieküps puit, osa aga kahjustunud puit. Taolist metsa ei ole võimalik säilitada ilma, et selle väärtus ajas oluliselt langeks. Lisaks ei arvesta hageja sellega, et kogu sanitaarraietest saadud puidu ja osa lageraie puidust kasutas kostja poolte kaasomandisse kuuluva YYY talumaja kütmiseks või tulevikus vaja minema küttepuu varumiseks.
Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus rahuldas 21. veebruari 2019 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2493.50 eurot. Maakohus jättis hagi 6336.50 euro saamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ning menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.
9.Maakohus leidis, et hageja nõudeõigus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) §-dest 115 lg 1, 1037-1039 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg-st 2. Hageja väidab, et kostja on maha võtnud 373 tihumeetri ulatuses metsa. Kostja on omaks võtnud 86,41 tihumeetri ulatuses lageraie. Seega peab hageja tõendama, et kostja on raiet teostanud lisaks 286,59 tihumeetri ulatuses. Hageja poolt kohtule esitatud Metsakorralduse Büroo OÜ ekspertiisiakt ei tõenda, et metsa raiuti 373 tihumeetri ulatuses. Tõend näitab kinnistu puidu tagavara vähenemist. On usutav, et puidu tagavara on vähenenud vähemalt raieteatistel märgitud mahus 241 tihumeetrit. Maakohus leidis, et metsateatised sisaldavad teavet üksnes selle kohta, millises ulatuses on metsateatise alusel õigus metsa raiuda ning teatis ei tõenda, et metsa nimetatud ulatuses ka raiuti. Metsateatiste kohaselt võis kinnisasjalt kokku raiuda 241 tihumeetri ulatuses metsa, millest katastriüksusel XXX asus 187 tihumeetrit ja katastriüksusel XXX asus 54 tihumeetrit. Maakohus oli seisukohal, et 21.02.2013 metsateatise ja 12.03.2014 metsateatise alusel ei olnud võimalik kokku raiuda 316 tihumeetrit metsa, sest mõlemad metsateatised nägid ette lageraie ulatuses 158 tihumeetri ulatuses. Lageraie teostamine ühelt maatükilt ei ole võimalik kahel järjestikusel aastal.
10.Seda, et kostja võttis metsa maha ka enne 2014. a, kinnitavad kaudselt metsateatised, mille esitajaks on kostja. Tunnistaja Q ütluste kohaselt sai iga-aastaselt käidud kinnisasja 1,1 hektari suurusel osal tuulemurdu likvideerimas, sanitaarraiet tegemas, metsakuiva likvideerimas. Iga-aastaselt on toimunud kütuse varumine mahus 20-30 tihumeetrit. Tunnistaja ütlused kinnitavad seda, et metsateatistes märgitud ulatuses raiuti metsa vähemalt katastriüksusel XXX. Eeltoodut arvestades oli maakohus seisukohal, et metsateatisi, Metsakorralduse Büroo OÜ koostatud dokumenti ja Q ütlusi koosmõjus hinnates on tõendatud katastriüksusel XXX asuva metsa mahavõtmine kostja poolt 187 tihumeetri ulatuses. Tunnistaja ütlustest ei nähtu metsa mahavõtmine katastriüksusel XXX. 3(8)
Tsiviilasi nr 2-15-8367 Maakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud ka muid tõendeid, millest nähtub kostja poolt metsa mahavõtmine katastriüksusel XXX.
11.Metsakorralduse Büroo OÜ dokumendist ei saa tuletada ühe tihumeetri puidu väärtust metsa mahavõtmise aja seisuga. Hageja ei ole esitanud muid tõendeid, millest nähtuks puidu turuväärtus, mille põhjal oleks võimalik määrata asja väärtuse vähenemine. Hageja ei ole tõendanud, milline oli kostja poolt saadu harilik väärtus. Seetõttu ei ole asjas tuvastatud VÕS §-de 1037-1039 järgi esitatava nõude eelduseks olevaid asjaolusid. Maakohus leidis, et hageja on oma nõude alternatiivse alusena tuginenud sellele, et kostja on saanud metsa võõrandamisest kasu, mida tuleb AÕS § 71 lg 2 kohaselt jagada hageja kui teise kaasomanikuga.
12.Kostja on tunnistanud 86,41 tihumeetri puidu müümist ning selle eest 4987 euro saamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on saanud suuremat tulu kui 4987 eurot. Kohus loeb seetõttu tõendatuks, et kostja sai puidu müümisest 4987 eurot tulu. Kostjal on õigus saadud tulust maha arvata tulu saamiseks tehtud kulutused, kuid kostja ei ole kulutuste suurust tõendanud, mistõttu puudub kohtul alus kostja avaldatud kulutusi puidu müügist saadud tulust maha arvata. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt poolt 4987 eurost ehk 2493.50 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
13.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi 6336.50 euro saamiseks rahuldamata ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 6954.06 eurot.
14.Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu järeldused raiutud metsa mahu osas vastuolulised ja kohus on mahu määramisel tõendeid hinnanud ebaõigesti. Maakohus on jõudnud järeldusele, et kostja raius kinnistul oleval metsa vähemalt 241 tihumeetrit, millise järeldusega on vastuolus maakohtu järeldus, et kostja on raiunud kinnisasjal metsa 187 tihumeetri ulatuses. Kui maakohus leidis, et puidu tagavara on vähenenud 241 tihumeetrit, siis sai see toimuda vaid metsa raiumise tagajärjel, sh ka metsa raiumisega katastriüksusel XXX kokku 54 tihumeetri ulatuses. Maakohtu otsus on vastuoluline ka osas, kus maakohus leiab, et on oluline teha kindlaks kostja poolt raiutud metsa maht, kuid kostja kasu hindamisel jäetakse maht arvesse võtmata.
15.Kostja on kinnitanud 86,41 tihumeetri eest 4987 euro saamist. Seega sai kostja ühe tihumeetri eest 57.71 eurot. Seega on kostja 241 tihumeetri eest saanud 13908.11 eurot, millest hageja osa on 6954.06 eurot (241x57.71=13908.11/2). Alternatiivselt 187 tihumeetri eest oleks hageja pidanud saama 5395.89 eurot (187x57.71=10791.77/2). Maakohus on valesti jaganud tõendamiskoormise, kui leidis, et hageja peab tõendama, et kostja on saanud tulu rohkem kui 4987 eurot. Tunnistaja Q ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tegemist on kostja abikaasaga, kes on varjanud saadud tulu.
16.Maakohus oleks pidanud hagi rahuldama 6954.06 euro osas, mis moodustab hageja nõudest 78,75%, seega tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 79% (ümardatud täisarvuni) ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus 4(8)
Tsiviilasi nr 2-15-8367
17.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramata jätmise osas ning teha uus otsus, millega jätta hageja menetluskulud tema enda kanda ning määrata kostja menetluskuludeks maakohtus 3220.29 eurot. Kostja palub 71,8% (hagi rahuldamata jäänud osa) enda menetluskuludest jätta hageja kanda ehk 2312.17 eurot koos seadusjärgse viivisega menetluskulude kindlaksmääramise lahendist kuni täitmiseni. Apellatsioonmenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda.
18.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus arvestanud hagi rahuldamata jätmise ulatust. Maakohus pole põhjendanud, miks menetluskulud jäeti poolte enda kanda. Hageja on 18. septembri 2015 puuduste kõrvaldamisega loobunud osaliselt oma nõudest, mida maakohus menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel ei arvestanud. Vastused apellatsioonkaebustele
19.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
20.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata ning alternatiivselt rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas muutmata, kuid muudab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja taotluse jätta hageja apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Nõustuda võib kostja arusaamaga, et hageja ei ole täpselt selgeks teinud, mida ja mis alusel ta kostjalt nõuab, kuid see ei anna alust jätta hageja apellatsioonkaebust läbi vaatamata.
22.Kostja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel rahuldada ja maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt.
23.TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
24.Maakohus rahuldas 21. veebruari 2019. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2493 eurot 50 senti ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi 6336 euro 50 sendi saamiseks jäeti rahuldamata ning rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 6954 eurot 6 senti. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Eelnevast tulenevalt on maakohtu 21. veebruari 2019. a otsus TsMS § 456 lg-te 1 ja 4 järgi jõustunud osas, millega hagi 2493 eurot 50 sendi osas rahuldati ning osas, millega hagi jäeti 6954 eurot 6 senti ületavas osas rahuldamata.
25.Pooled ei vaidle järgmise oluliste asjaolude üle: - vaidlusalune XXX kinnisasi oli poolte kaasomandis; - kostja on raiunud hageja nõusolekuta kinnisasjal metsa.
26.Hageja on väitnud, et vaidlusalusel kinnistul on puidu tagavara 1998-2014 vähenenud 373 tihumeetri võrra ning puidu väärtus on vähenenud kinnistul 17 661 euro võrra, millest pool tuleb hagejale hüvitada. Seega saab järeldada, et hageja hinnangul on metsa 5(8)
Tsiviilasi nr 2-15-8367 mahavõtmisega kinnisasja kahjustatud, mistõttu nõuab ta VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Kahjuhüvitis hõlmab VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi asja väärtuse vähenemise.
27.Arvestades, et hageja põhjendas oma kahju asja väärtuse vähenemisega, kuivõrd kinnistul kasvava metsa väärtus on vähenenud, ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et VÕS § 132 lg 3 järgi peab hageja tõendama kinnisasja osaks oleva puidu turuhinna väärtuse vähenemise. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendust ja märgib, et hageja pidanuks esitatud asjaoludel kahju hüvitamise nõude edukaks maksmapanekuks tõendama raiutud metsa tõttu kinnisasja väärtuse vähenemise. See ei muuda aga ebaõigeks maakohtu järeldust, et hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõude eelduseks olevaid asjaolusid.
28.Hageja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu järeldust, et Metsakorralduse Büroo OÜ koostatud dokument puidu väärtuse vähenemist ei tõenda. Antud tõendist ei ole võimalik teha järeldusi ka selle kohta, kuidas puidu tagavara 1998-2014 väidetav vähenemine 373 tihumeetri võrra ning samas puidu väärtuse väidetav vähenemine 17 661 euro võrra, on vähendanud samavõrra kinnisasja turuhinda. Kinnisasja väärtuse vähenemine raiutud puidu tõttu 17 661 euro võrra ei nähtu ka muudest tõenditest.
29.Arvestades, et kaasomanik võib nõuda teiselt kaasomanikult, kes tema nõusolekuta ühist asja käsutas, VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist, kontrollis maakohus hageja nõuet ka alusetu rikastumise sätete alusel ja leidis, et hageja ei ole tõendanud, milline oli kostja poolt saadu harilik väärtus. Maakohus leidis, et hagi tuleb osaliselt rahuldada AÕS § 71 lg 2 alusel, kusjuures metsa müümisest saadud kasuks tuleb lugeda 4987 eurot. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud seda, et tõendamata on nii kahju hüvitamise kui ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud. Hageja heidab apellatsioonkaebuses ette seda, et maakohus ei ole kostja kasu hindamisel arvesse võtnud maakohtu tuvastatud mahavõetud metsa mahtu, mistõttu on ebaõige hagejale välja mõistetud rahasumma.
30.Riigikohus on leidnud, et AÕS § 71 lg 2 on nn nõudenorm, mille aluse saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (RKTKo 15. juuni 2011, nr 3-2-1-51-11 p 23 ja seal toodud viited). Kaasomandis oleval kinnisasjal kasvava metsa mahavõtmisest ja müügist saadud raha saab lugeda asjast vilja saamiseks AÕS § 71 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo 15. juuni 2011, nr 3-2-1-51-11 p 16), millest teistel kaasomanikel on õigus nõuda enda osa. Seega ei piisa AÕS § 71 lg 2 kohase nõude rahuldamiseks ainuüksi asjaolu tõendamisest, kui palju kostja kaasomandis oleval kinnisasjal metsa maha võttis, vaid hagejal tuli tõendada, et kostja on kaasomandis oleval kinnisasjal kasvava metsa mahavõtmisest ja müügist saanud raha, millest hageja nõuab poolt. Nõustuda võib hagejaga, et maakohtu otsuse põhjendustes ei ole üheselt jälgitavalt seostatud asjaolu, et puidu tagavara on vähenenud vähemalt 241 tihumeetrit maakohtu tuvastatud asjaoluga, et kostja on raiunud aastatel 2005. a kuni 2014. a kinnisasjalt metsa 187 tihumeetri ulatuses. See ei oma asjas kolleegiumi arvates määravat tähtsust, sest ka juhul, kui lugeda aastatel 2005 kuni 2014 kinnisasjalt raiutud metsa mahuks 247 tihumeetrit või 187 tihumeetrit, nagu maakohus tuvastas, ei ole hageja näidanud ega tõendanud, et kostja oleks selles ulatuses raiest saadud metsamaterjali müünud ja saanud selle eest vastavalt 13 908 eurot 11 senti või 10 791 eurot 77 senti, millest hagejal oleks õigus nõuda oma osa st poolt. Hageja arvestuse aluseks on kostja poolt omaks võetud asjaolud, et ta sai 2014. a 86.41 6(8)
Tsiviilasi nr 2-15-8367 tihumeetri raiutud puidu eest 4987 eurot, mis teeb ühe tihumeetri hinnaks 57.71 eurot. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei saa AÕS § 71 lg 2 tähenduses asjast saadud vilja määratlemisel lähtuda ainuüksi arvestusest, mille aluseks on mingi 2014. a konkreetse tehingu tagajärjel kujunenud tihumeetri hind, sest raha saab selle järgi, kui palju raiest puitu tekkis. Seega, kui hageja väitel võeti maha 247 tihumeetrit metsa, pidi hageja tõendama, palju kostja sellest raiest saadud konkreetse metsamaterjali müügist raha sai. Eelnevat arvestades ei ole maakohus tõendamiskoormist ebaõigesti jaganud ning õige on maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on saanud puidu müümisest suuremat tulu kui 4987 eurot. Kolleegium möönab, et hagejal võib olla antud asjaolu tõendamine keeruline, mis ei tähenda, et asjaolu tõendamine hagejal ei ole võimalik. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta saab tõendada, kui palju kostja pidi eelduslikult maha võetud metsa müügist raha saama. Seega on hageja igal juhul mõistnud, et tal oli võimalik tõendada lubamatult võõrandatud metsamaterjali harilikku väärtust, mis andnuks alust VÕS § 1037 lg-te 1-3 ja § 1039 kohaldamiseks.
31.Eelnevat arvestades ei ole hageja suutnud kohtumenetluses tõendada kahjunõude ja/või alusetu rikastumise nõude aluseks olevaid asjaolusid ning maakohus rahuldas neil asjaoludel põhjendatult hagi AÕS § 71 lg 2 alusel osaliselt summas 2493 eurot 50 senti.
32.Lisaks eelnevale vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses ka selle üle, kelle kanda tuli jätta maakohtu menetluse kulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest otsustus menetluskulude jaotuse kohta on sisuliselt motiveerimata. Ringkonnakohus kõrvaldab selle minetuse ja märgib, et kuna hagi rahuldati vähem kui pooles ulatuses, tuleb jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega protsendi täpsusega. Hagi rahuldati cà 28% ulatuses, mistõttu tuleb menetluskuludest 28% jätta kostja ning 72% hageja kanda.
33.Õige on, et esialgses hagiavalduses esitas hageja lisaks rahalisele nõudele ka nõude kohustada kostjat uuendama mets metsakasvukohatüübile sobivate puuliikidega omal kulul. Kohtu korraldusel puuduste kõrvaldamiseks esitatud 18. septembri 2015 avalduses kinnitab hageja, et esitab vaid rahalise nõude (tl 29-32, I kd). Arvestades, et hageja loobus kohustamisnõudest enne hagi menetlusse võtmist (TsMS § 372 lg 1), ei ole alust TsMS § 168 lg 4 kohaldada.
34.Ülalnimetatud põhjendustel jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid rahuldab kostja apellatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad tema kaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus rahuldamise ja tema menetluskulude jaotuse taotluse rahuldamise tõttu jäävad ka tema apellatsioonkaebuse menetlemise kulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. 7(8)
Tsiviilasi nr 2-15-8367
35.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20. aprilli 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.