Tartu Ringkonnakohus Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
1. juuni 2020
Tsiviilasja number
2-20-4846
Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahendid
Siim Hallikmanni ja Urge Agro OÜ hagi Werkdata OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr XXXXXXXXXXXX ja nr
Viru Maakohtu 30. märtsi 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Werkdata OÜ määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
nende Hageja (vastustaja): Siim Hallikmann (isikukood
Hageja (vastustaja): Urge Agro OÜ (registrikood 11480380)
ja
Hagejate lepinguline esindaja Erki Casar Kostja (määruskaebuse esitaja): Werkdata OÜ (registrikood 11288843), esindaja vandeadvokaat Dmitri Zdobnõh
menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni täiteasjades nr XXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXX tulemi jaotamisel väljamaksete tegemine Werkdata OÜ-le 12 714 eurot 53 sendi suuruses osas. 3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust Riigikohtule esitada.
peatada täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX ja täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX toimuva täitemenetluse kuni praeguses tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni.
Käesoleval juhul on hagejad vaidlustanud kostja poolt täitemenetluses esitatud nõudest 130 042 eurot 93 senti summa 12 714 eurot 53 senti ja seda põhjustel, et hagejad ei ole nõus, kuidas kostja on arvestanud põhinõuet, viivist, intressi ja menetluskulusid. Ehk tegelikult on sisuliselt tegemist vaidlusega nõude selguse üle, mille lahendamiseks oleksid hagejad pidanud esitama tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 alusel. Hagi tagamine kahjustab liigselt kostjat. Käesoleval juhul on äärmiselt ebaproportsionaalne ja kostjat kahjustav peatada hagi tagamise korras sundtäitmine põhjusel, et hagejate meelest on kogu nõudest kõigest 9,77% ebaselge.
õiguslikult perspektiivitu. TMS § 221 lg-s 1 ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alused loetletud ammendavalt. Käesoleval juhul võisid võlgnikud (hagejad) esitada hagis põhimõttelised kõiki vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 11). Siiski iseloomustab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15). Seetõttu ei annaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamiseks alust hagejate väide, et kolmas isik on nõus tasuma hagejate rahalised kohustused kostja ja kohtutäituri ees. Hagejatel või kolmandal isikul oli võimalik kostja nõuded (vähemalt nende vaidlustamata osas) täita nõude vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul (TMS § 25). Nõude rahuldamiseks vajaliku raha maksmisel kohtutäiturile kuuluks täitemenetlus lõpetamisele TMS § 48 lg 1 p 3 alusel. Samas ei muuda eelmärgitu hagejate nõuet siiski tervikuna perspektiivituks. Hagejad on tuginenud ka sellele, et kostjal ei ole nõudeid täitmisavalduses märgitud summas. Ekslik on kostja arusaam, nagu oleks asjas vaidlus täitedokumendi selguse üle. Senises menetluse põhjal otsustades on vaidlus eeskätt kostja nõuete suuruse üle. Hagi tagamise taotluse lahendamisel ei saanud maakohus anda lõplikku hinnangut sellele, kas kostja nõuete arvestus on õige ning kas kostjal on õigus nõuda hagejatelt ka sissenõudmiskulude hüvitamist. Seda ei hinda ka ringkonnakohus hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel. Kohus ei saa hagi tagamise taotluse lahendamisel asuda hagi õiguslikku perspektiivikuse kõrval hindama ka faktiliste asjaolude tõendatust. Õigusliku perspektiivikuse hindamisel tuleb kohtul analüüsida, kas seaduses on olemas norm, millele tuginedes on hagi rahuldamine, eeldades selles toodud faktiliste asjaolude õigsust, võimalik. Kui vastav norm on olemas, siis pole tegemist õiguslikult perspektiivitu hagiga. See, et kohus on hagi menetlusse võtnud ning hagi TsMS § 377 lg 1 alusel taganud, ei viita iseenesest asjaolule, et hagi kuulub kokkuvõttes ka rahuldamisele. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude põhistatuse hindamisel tuleb kohtupraktika kohaselt üldjuhul arvestada ka seda, millist liiki täitedokumenti täitemenetluses täidetakse. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamisel võib TsMS § 381 lg 2 järgi nõude põhistatuse standard olla madalam, kui täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab, et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Olukorras, kus täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping, mitte kohtulahend, ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eelduste täidetust kontrollinud ega poolte vahel tekkinud vaidlust läbi vaadanud. Sellisel juhul peab hageja hagi tagamise taotluses vaid põhistama, et kostjal ei pruugi nõuet olla, ning sellega ongi hageja põhistanud hagi aluseks olevad asjaolud TsMS § 381 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 17). Ka praegusel juhul on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud leping (TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud täitedokument). Hagejad on seisukohal, et kostja põhinõue ning intressi- ja viivisearvestus on ebaõige. Hagiavalduse kohaselt peaks kostja nõue olema 12 714 euro
sendi võrra väiksem. Hagejate nõue on hagi tagamiseks piisavalt põhistatud.
Põhistatud on ka hagi tagamise aluseks olevad asjaolud, sest hagi tagamata jätmisel sundtäitmine täiteasjades hagi menetlemise ajal jätkub ning kohtumenetluse lõpuks võivad hagejatele kuuluvad kinnisasjad olla täitemenetluses müüdud ning müügist saadud raha sissenõudjale üle kantud. Kui sundtäitmine täiteasjades tunnistatakse käesolevas asjas 12 714 euro 53 sendi ulatuses lubamatuks, võib olla võlgnikel (hagejatel) keeruline seda summat sissenõudjalt (kostjalt) tagasi saada. Vajalikuks võib osutuda hagejate poolt uue hagi esitamine kostjalt 12 714 euro 53 sendi tagasisaamiseks ning selle võimaliku uue menetlusega seotud riskide kandmine. Seega võib hagi tagamise abinõude rakendamine olla vajalik nii kohtuotsuse täitmise tagamiseks (TsMS § 377 lg 1) kui ka hagejatele olulise kahju tekkimise vältimiseks (TsMS § 377 lg 2).
senti. Hagejad on hagiavalduses vaidlustanud kostja nõude üksnes 12 714 euro 53 sendi ulatuses. Hagejad leiavad, et kostja nõude põhjendatud suurus on 117 328 eurot 40 senti. Järelikult vaidlevad menetlusosalised viidatud 12 714 euro 53 sendi suuruse nõude üle. Olukorras, kus maakohus on peatanud kogu täitemenetluse ehk keelanud kohtutäituril igasuguste täitetoimingute tegemise, on täitemenetlustes takistatud ka nende summade sissenõudmiseks vajalike täitetoimingute tegemiseks, millele hagis vastuväiteid esitatud ei ole. See pole kooskõlas käesolevas tsiviilasjas õigussuhte esialgse reguleerimise eesmärgiga ning ei ole ka kostja suhtes proportsionaalne, kuivõrd riivab põhjendamatult kostja õigust nõude efektiivsele maksmapanemisele. Hagejate huvi säilitada kinnistute omand on vaidlustamata nõude suurust (117 328 eurot 40 senti) arvestades täitemenetluses teisejärguline. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul TsMS 378 lg 4 mõttes proportsionaalne kohaldada TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel muud hagi tagamise abinõu ning keelata kohtutäituril
täiteasjades nr XXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXX tulemi jaotamisel väljamaksete tegemine 12 714 euro 53 sendi suuruses osas. Eelmärgitut arvestades kuulub määruskaebus rahuldamisele osaliselt.
Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes. Seega pole menetluskulude jaotuse märkimine sellises määruses vajalik.
Tulenevalt TsMS § 666 lg-st 1 lahendab hagi tagamise määruskaebuse üks kohtunik.
TsMS § 390 lg 1 kohaselt võib maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise TsMS § 386 lg-tes 2, 4 või 5 sätestatud alusel tühistas, pool esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Kuna ringkonnakohus ei tühistanud hagi tagamist TsMS § 390 lg 1 esimeses lauses viidatud alustel (TsMS § 386 lg-d 2, 4 ja 5) ning tagatava hagi hind ei ületa 100 000 eurot, ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada (vt ka Riigikohtu 30. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas 2-19-11532, p 9).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.