Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
8. mai 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-18536
Tsiviilasi
Alderton OÜ hagi Nurmak OÜ vastu täiteasjas nr 008/2013/817 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. jaanuari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Alderton OÜ ja OÜ Proformest apellatsioonkaebus Nurmak OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Alderton OÜ ja OÜ Proformest apellatsioonkaebus 6000 eurot Nurmak OÜ apellatsioonkaebus 6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Alderton OÜ (registrikood 12217851) ja iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel OÜ Proformest (registrikood 11732373), ühised lepingulised esindajad advokaat Tõnis Loorits ja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Kostja Nurmak OÜ (registrikood 11453199), lepinguline esindaja Ants Kuningas
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 9. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-18536 osas, millega maakohus tunnistas täiteasjas nr 008/2013/817 sundtäitmise lubamatuks sissenõutavaks muutunud viivise 42 444,28 euro osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks viivisenõude 42 444,28 euro osas rahuldamata ja jaotada menetluskulud.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Jätta Alderton OÜ ja OÜ Proformest apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Rahuldada Nurmak OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
5.1.Jätta rahuldamata Alderton OÜ 5. aprillil 2019 esitatud vastuväide kohtu tegevusele.
5.2.Rahuldada Alderton OÜ hagi Nurmak OÜ vastu osaliselt.
5.3.Tunnistada täiteasjas nr 008/2013/817 sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks põhinõudelt 11 159,46 eurot viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot. Muus osas (s.o osas, milles taotleti põhinõude 11 159,46 eurot ja viivisenõude 42 444,28 eurot sundtäitmise lubamatuks tunnistamist) on sundtäitmine lubatud.
5.4.Tühistada Harju Maakohtu 26. aprilli 2013. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
5.5.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Alderton OÜ kanda ja OÜ Proformest menetluskulud tema enda kanda.
5.6.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Alderton OÜ (hageja) esitas 24. aprillil 2013 Harju Maakohtule Nurmak OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus täiteasjas nr 008/2013/817 sundtäitmise lubamatuks tunnistada. Koos hagiga esitas hageja avaldused hagi tagamiseks ja kolmanda isiku kaasamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohus kaasas 19. novembri 2013. a määrusega menetlusse OÜ Proformest (tellija) iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Harju Maakohus jättis 10. juuni 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. jaanuari 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Hageja esitas maakohtule asja uuel läbivaatamisel 8. detsembril 2017 hagiavalduse tervikteksti. Kolmas isik toetas hagiavaldust. Hagiavalduse ja selle tervikteksti kohaselt sõlmisid kostja (töövõtja) ja kolmas isik (tellija) 8. veebruaril 2012 töövõtulepingu nr L-12001 Otepää Golfikeskuse klubihoone rekonstrueerimiseks. Lepingu p 8 kohaselt alustati töödega 15. veebruaril 2012 ja kõik lepingukohased tööd, mis võimaldasid objekti sihipärast kasutamist, pidid olema tellijale üle antud hiljemalt 30. mail 2012. Lepingu p 10 kohaselt on töövõtu garantiiaeg 24 kuud alates tööde lõplikust vastuvõtmisest tellija poolt. Töö tehnilise teostuse osas tuli kostjal lähtuda töövõtulepingu osaks olevatest projektdokumentatsioonidest. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akt koostati 31. mail 2012 (akt).
21.juunil 2012 sõlmisid hageja, kostja, AS Swedbank ja AS LHV Pank notariaalselt tõestatud lepingu, mille p 6.1 kohaselt seadis hageja kostja kasuks endale kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi hüpoteegisummaga 140 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu p 6.2 kohaselt on 2 (11)
hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded kolmanda isiku vastu, mis tulenevad kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud töövõtulepingust ning selle võimalikest lisadest. 2. juulil 2012 sõlmisid kolmas isik ja kostja akti juurde finantseerimiskokkuleppe. Pärast tööde üleandmise-vastuvõtmise akti koostamist ilmnes objektil kostja tööde osas olulisi puudusi seoses valve-, elektri-, kütte- ja valgustussüsteemi toimimisega, samuti objekti sise- ja välisviimistluses. Osa töödest oli tegemata. Kuna kostja puuduseid vabatahtlikult ei kõrvaldanud, siis keeldus kolmas isik õigustatult temale esitatud arvete tasumisest nr A-12063 ja A-12084. Kostja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, sest kostja on töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Ekspertiisiaktiga tuvastati objektil puudused, mille kõrvaldamine maksab 48 482,92 eurot. Kostja nõue on lõppenud, sest kolmas isik tasaarvestas enda rahalised nõuded kostja poolt KVT EHITUS OÜ-le loovutatud rahaliste nõuetega. Kolmas isik on konkludentselt tasu kinnipidamisega hinda alandanud. Viivist ei saa nõuda aja eest, mil kolmas isik keeldus õigustatult oma kohustuse täitmisest. Samuti on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega, sest lepingupooled alustasid läbirääkimisi kohe pärast tööde lõpetamist ja kostja ei avaldanud, et kavatseb viivist nõuda. Eeltoodust tulenevalt on tellija õiguspäraselt keeldunud kostjale tööde eest tasumast. Kostja on sellest hoolimata esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse hagejale kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimiseks täiteasjas nr 008/2013/817, mis on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi lubamatu. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole täitemenetluses täidetavat nõuet täidetud, ajatatud ega tasaarvestatud. Kolmas isik võlgneb töövõtulepingu alusel kostjale põhinõudena 11 159,46 eurot ja tähtajaks tasumata summalt viivised kokku 42 444,28 eurot. Töövõtulepingu p 3 kohaselt järgitakse töövõtulepingus Soome Vabariigi ehituse töövõtulepingute üldisi tingimusi (YSE 1998), mis on olnud ka lepingu koostamise aluseks. Akti kohaselt oli ainuke puudus värviparanduste tegemine, mille kostja teostas õigeaegselt. Aktis leppisid töövõtulepingu pooled kokku, et lepingujärgse hilinenud makse tasub hageja 5. juunil 2012 ning ülejäänud osa 53 040 eurot tasutakse viie päeva jooksul alates kasutusloa saamisest. Kuna kasutusluba saadi 14. juunil 2012, muutus 53 040 eurot sissenõutavaks 19. juunil 2012. Lisatööde maksumuse hind jäeti aktis lahtiseks ning fikseeriti finantseerimiskokkuleppe lisas. Hagis loetletud erinevad puudused ei olnud töövõtulepingu esemeks või tööd ei olnud YSE 1998 järgi puudustega. Kasutusloa väljastamine kinnitab, et hagejale anti üle hoone koos kõigi toimivate süsteemidega. Hoone on olnud ehituse lõppemise päevast alates aktiivselt kasutuses. Hageja ei oleks töövõtulepingust tulenevaid nõudeid hüpoteegiga taganud, kui tööd ei oleks olnud tehtud nõuetekohaselt. Kostja teostas tööd ehitise rekonstrueerimise arhitektuursest projektist lähtudes. Kostjale pole üle antud projektdokumentatsiooni elektrivarustuse, elektripaigaldiste ega sisearhitektuuri kohta. Seetõttu ei saanud kostjalt nõuda hoone taastamist vastavalt projektdokumentatsioonile, mis oli aluseks ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks. Juhul kui väidetavad puudused eksisteeriksid, on tellija kaotanud võlaõigusseadus (VÕS) § 644 lg-st 3 tulenevalt õiguse mittevastavusele tugineda. Kolmas isik teavitas kostjat puudustest 2012. a oktoobris, kui kostja oli teinud tasumata arve kohta meeldetuletuse. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 9. jaanuari 2020. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas täiteasjas nr 008/2013/817 sundtäitmise lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot. Maakohus tühistas 26. aprilli 2013. a määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega oli sundtäitmine kuni praeguses asjas tehtava 3 (11)
lahendi jõustumiseni peatatud ning jättis hageja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud: •
hageja, kostja, Swedbank AS ja AS LHV Pank sõlmisid 21. juunil 2012 notariaalselt tõestatud lepingu, mille p 6.1 kohaselt seadis hageja kostja kasuks enda kinnisasjale (registriosa nr 1846540) hüpoteegi summas 140 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks; • kostja täitmisavalduse ja 21. juuni 2012. a notariaalselt tõestatud lepingu alusel on alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 008/2013/817. Sundtäitmisel on põhinõue 11 159,46 eurot ja viivisenõue 42 444,28 eurot ja need loovutati KVT EHITUS OÜ-le; • kostja ja kolmas isik sõlmisid 8. veebruaril 2012 töövõtulepingu nr L-12001 Otepää Golfikeskuse klubihoone rekonstrueerimiseks. Töövõtulepingu osaks on Soome Vabariigi ehituse töövõtulepingute üldised tingimused YSE 1998 (lepingu p 3). Pooled vaidlevad, millistes tingimustes, millele töö pidi vastama, töövõtulepingus kokku lepiti, kas tehtud töö vastas nendele tingimustele ja kas tasunõue muutus sissenõutavaks. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kolmandal isikul on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ja kas ta teatas tööde mittevastavusest õigeaegselt. Maakohus märkis, et ei kontrolli, kas kolmandal isikul võib kostja vastu olla nõue tulenevalt garantiikohustustest ega seda, kas kostja nõue kolmanda isiku vastu on lõppenud tasaarvestuse tulemusel. Maakohus leidis, et hageja saab iseenesest esitada kostja nõudele töövõtulepingul põhinevad vastuväited, et kostja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud ning kolmandal isikul on õigus nõude täitmisest keelduda (asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7). Maakohus tuvastas, et kolmas isik ja kostja leppisid kokku tööde tegemises, mis on märgitud kostja 6. veebruari 2012. a hinnapakkumises. Selleks, et hinnata, kas hinnapakkumises nimetatud tööd on tehtud hagiavalduses väljatoodud puudustega, tuleb välja selgitada tingimused, millele kostja tehtud tööd pidid vastama. Maakohtu arvates ei tõendanud hageja, et kokkulepitud tööd pidid vastama hagis märgitud järgmistele projektdokumentatsioonile (hoone esialgsetele projektidele): OÜ ARS PROJEKT 10. november 2006. a Otepää Golfiklubi sisearhitektuurne projekt koos valgustite spetsifikatsiooniga; OÜ Eltam töö nr 09308-05 (Golfiväljaku elektrivarustus, klubihoone siseelektrivarustus, põhiprojekt), osaühing FIIDER L.E.G. töö nr E05060 (klubihoone nõrkvool), OÜ Enerel 2007. a Otepää Golf AS-i klubiklubihoone elektripaigaldise üleandmisdokumentatsioon, sh teostusjoonised. Töövõtulepingus ei ole viidatud konkreetselt ühelegi tehnilisele dokumendile või projektdokumendile kui lepingu osale. Kostjal oli töövõtulepingust tulenev kohustus ehitada vastavalt ehitusprojektile. Kuivõrd töövõtulepingu kohaselt on ehitusprojekt töövõtulepingu osaks, kuid töövõtulepingust endast ei nähtu, millisele ehitusprojektile vastavalt tuli ehitada, tuleb töövõtulepingut tõlgendada. Maakohus leidis VÕS § 29 lg 5 p-dele 3 ja 4 viidates, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt on projektdokumentatsioon saanud töövõtulepingu osaks. Töövõtulepingu p-st 4 nähtuvalt on töövõtu objektiks Otepää Golfikeskuse klubihoone rekonstrueerimine. Hinnapakkumisest ei nähtu, et see oleks tehtud hoone taastamiseks täpselt selliselt, nagu see oli. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 8 kohaselt on ehitise rekonstrueerimine ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine. Puudub alus sisustada lepingus kasutatud terminit „rekonstrueerimine“ erinevalt ehitusseaduses sätestatust. Poolte avaldatud asjaoludest (sh VMT Ehitus AS-i tööprojektist) ei nähtu, et pooled kasutasid terminit „rekonstrueerimine“ erinevalt selle mõiste üldlevinud tähendusest. Seetõttu ei saa lepingu tõlgendamisel lähtuda sellest, et lepingu eesmärgiks oli põlengus hävinenud hoone taastamine tervikuna selle esialgsele kujule. Projektdokumentatsiooni üleandmine kostjale oleks selline käitumine, mille põhjal võib järeldada üleantud projektdokumentatsiooni lugemist lepingu osaks. Vaidlust ei ole, et allkirja 4 (11)
vastu ei ole kostjale projektdokumentatsiooni üle antud. KL 14. detsembri 2011 ja PJ 15. märtsi 2011 e-kirjad ei tõenda sisekujundusprojekti üleandmist kostjale. Viidatud kirjade puhul ei ole võimalik kindlaks teha, milliseid dokumente need sisaldavad ega nende jõudmist kostjani. Siseviimistlusprojekti üleandmist ja selle muutumist töövõtulepingu osaks ei tõenda ka tellija koosoleku protokoll nr 1. Kostja viitas, et protokollid nr 1 ja 7 on vastuolulised, sest esimene viitab siseviimistlusprojekti olemasolule ja viimane selle puudumisele. Vastuolu saab kõrvalda protokolliga nr 6, millest nähtuvalt ei olnud 11. märtsi 2012 seisuga projekti, millest lähtuda. Kuivõrd hoone kasutusloa saamiseks ei esitatud kohalikule omavalitsusele ehitusseaduse § 33 lg 2 p 2 järgi hageja osundatud projektdokumentatsiooni, saab eeldada, et ehitatud ei ole nende projektide järgi. Hageja väide selle kohta, et tööd on faktiliselt teostatud, ei anna alust lugeda hageja osundatud projektdokumentatsiooni lepingu osaks. Kui kostja oleks teinud kõik kokkulepitud tööd hageja osundatud projektdokumentatsioonile vastavalt, kinnitaks selline käitumine poolte kokkulepet projektdokumentatsiooni järgimise kohta. Hageja ei ole tõendanud, et kõik kostja tööd on teostatud hageja osundatud projektidele vastavalt. Maakohus leidis, et kuna hageja ei tõendanud, et kokkulepitud töö pidi vastama eelpool viidatud projektidokumentatsioonile, ei ole tõendatud ka hageja väide, et kostja on töövõtulepingut rikkunud. Üldsõnalisest väitest, et kostja rikkus kohustust teostada rekonstrueerimistöid, ei piisa rikkumise tuvastamiseks. Kuivõrd kostja ei ole töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, puudub kolmandal isikul õigus kasutada YSE 1998 ja seadusega ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Poolte väiteid selle kohta, kas lepingutingimustele mittevastavusest on kostjale teatatud õigeaegselt ning kas õiguskaitsevahendite kasutamise muud eeldused esinevad, ei ole vaja hinnata. Vaidlust ei ole, et sundtäitmisele esitatud nõue tuleneb töövõtulepingust tulenevate kokkulepitud lisatööde alusel 21. augustil 2012 ja 15. oktoobril 2012 esitatud arvetest, millest põhinõue moodustab 11 159,46 eurot ja viivisenõue 42 444,28 eurot. 2. juuli 2012. a „Peatöövõtu tööde üleandmise-vastuvõtmise akt ja finantseerimise kokkulepe“ tõendab kolmanda isiku ja kostja kokkulepet lisatööde tegemise ja nende eest tasumise kohta. Kokkuleppest ei nähtu lisatööde tasumise tähtaegu. Maakohus pidas mõistlikuks VÕS § 82 lgte 3 ja 7 järgi kostja viivisearvestuses toodud arvete tasumise tähtaegu ja leidis, et nõue muutus 10 800 euro osas sissenõutavaks 31. augustil 2012 ja 359,46 euro osas 20. oktoobril 2012. Viivise nõudmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus pidas põhjendatuks hageja ja kolmanda isiku taotlusi viise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel. Taotlus viivise vähendamiseks ei ole heade kommetega vastuolus. Pooled ei ole esile toonud kolmanda isiku huvisid ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, mida saaks viivise vähendamisel arvestada. Seetõttu tuleb hinnata viivise vähendamise taotluse lahendamisel viivisenõude proportsionaalsust ja kostja õigustatud huvi. Viivisenõue on ebamõistlik, sest see ületab kordades põhinõuet. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et talle on tekkinud põhinõuet 11 159,46 eurot ületavas osas kahju. Kostja ei ole välja toonud ka muid asjaolusid, millest nähtub tema õigustatud huvi viivise saamiseks põhinõuet ületavas osas. Viivisenõuet tuleb vähendada põhinõude suuruseni. Põhinõude ulatuses viivise nõudmise õigus kannab kompensatsioonilist ja eeldatavat kahju hüvitavat funktsiooni ning arvestab lepingupoolte õigustatud huvidega. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et täiteasjas nr 008/2013/817 on sundtäitmine lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 ja § 167 lg 2 järgi menetlusosaliste endi kanda. Apellatsioonkaebused
5.Hageja ja kolmas isik esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uuesti läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud paluvad hageja ja kolmas isik jätta kostja kanda.
5 (11)
Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlus- ja materiaalõigust, mis tõi endaga kaasa ebaõige lahendi tegemise. Maakohus tuvastas töövõtulepingu sisu valesti ja leidis sellest tulenevalt ekslikult, et kolmandal isikul ei ole õigust tugineda õiguskaitsevahenditele. Maakohus oleks pidanud tuvastama, et kolmandal isikul on õigus enda kohustuste täitmisest keelduda, samuti hindama asjaolu, et kuivõrd töövõtulepingu eset on hakatud faktiliselt kasutama, võib kostja nõude suhtes olla teostatud konkludentne hinna alandamine. Töövõtulepingu lahutamatuks osaks, mis näitasid ära lepingu tingimused, millele vastavalt tuli kostja poolt töövõttu teostada, oli viidatud projektdokumentatsioon. Maakohus tõlgendas töövõtulepingut ebaõigesti, sest selles on selgelt kirjas, et kui mõningaid detaile ei ole lepingu dokumentides täpselt määratletud, siis teostatakse need tööd vastavalt sellele, kuidas need olid tehtud eelnevalt klubihoone ehitamise ajal. Seda tuleb tõlgendada selliselt, et kuivõrd ehitustööd tuli teostada vastavalt projektdokumentatsioonile, siis osas, milles pole uut projekti koostatud, tuli lähtuda kostjal juba olemas olevast projektdokumentatsioonist, mille järgi oli töövõtulepingu objekt esialgu ehitatud. Pooled omistasid omavahelises praktikas terminile „rekonstrueerimine“ tähenduse „hävinud hoone taastamine vastavalt selle esialgsele kujule“. Asjaolud, et viidatud projektdokumentatsioon oli töövõtulepingu osaks ja kostjale üle antud ning poolte tahe oli taastada hoone sellele vastavalt, nähtuvad mh Otepää Vallavalitsuse poolt kohtule esitatud teostusjoonistest, mille kostja esitas kohalikule omavalitsusele, et saada hoonele kasutusluba. Kostja on ise kasutusloa taotlemisel esitatud teostusjoonistel viidanud, milliste projektide järgi on ta ehitustöid teostanud. Viidatud ei olnud sisearhitektuursele projektile, sest see ei kuulu kasutusloa saamise eelduste hulka. Maakohus järeldas ekslikult teostusjooniste esitamise asjaolust, et projektdokumentatsioon ei olnud töövõtulepingu osaks. Projektdokumentatsioon, kuivõrd nende alusel oli juba nii ehitus- kui ka kasutusluba varem taotletud, oli kohalikul omavalitsusel olemas. Maakohus leidis ekslikult, et tellija koosoleku protokollidest nr 1, 6 ja 7 nähtuvalt ei ole OÜ ARS PROJEKT sisearhitektuurset projekti kostjale üle antud. Protokollis nr 1 on viidatud sisearhitektuursele projektile, mis kinnitab, et poolte tahe oli klubihoone sisu taastamine konkreetsele projektile. Asjaolu, et projektdokumentatsioon edastatakse 12. nädalal ja fakt, et klubihoone taastati sisuliselt identselt OÜ ARS PROJEKT projektile (kuid puudustega), kinnitavad, et projektdokumentatsioon oli lepingu osa.
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palub kostja jätta solidaarselt hageja ja kolmanda isiku kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tunnistas maakohus üllatuslikult, asjaolusid välja selgitamata ja pooltega arutamata sundtäitmise lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot. Maakohus tuvastas otsuse p-s 6, et menetlusosalised ei vaidle sundtäitmisele esitatud nõude suuruse ja nõuete arvestuse üle. Seega ei saanud tõusetuda küsimust viivise arvestamise ja selle aluseks olevate asjaolude üle. Maakohus jättis tähelepanuta, et täitmisele pööratud viivisenõue 42 444,28 eurot ei olnud arvestatud üksnes arvete A-12063 ja A-12084 (lisatööde arved) tähtaegselt tasumata jätmise eest (kokku 11 159,46 eurot), vaid oli arvestatud varasemalt esitatud tähtaegselt tasumata arvetelt perioodil 10. veebruarist 2012 kuni 24. septembrini 2012. Ükski eraldi arvelt arvestatud viivisest ei ületa selle aluseks olevat põhinõuet. Vaidlust ei ole, et töövõtulepingus lepiti kokku viivisemääras 0,2 % päevas tähtajaks tasumata põhinõuetelt. Asjaolu, et kolmas isik on osa arvetest tasunud enne sundtäitmist, ei võta kostjalt õigust nõuda tähtajaks tasumata arvetelt viivist. Maakohus ei ole arvestanud, et töövõtulepingule kohaldatakse YSE 1998 sätteid, mis ei eelda viiviste väljamõistmiseks kahju tekkimist. Hageja ja kolmas isik ei ole tõendanud viiviste vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Vastused kaebustele 6 (11)
7.Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus hagi rahuldas. Samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. Hagi rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 654 lg 22 järgi kohtuotsuse tervikresolutsiooni.
9.Ringkonnakohus tühistas maakohtu 10. juuni 2015. a otsuse samas asjas ja saatis asja tagasi uueks arutamiseks (IV kd, tl-d 34-39). Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral on TsMS § 658 lg 2 järgi asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
10.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt töövõtulepingu tõlgendamise üle ning kas kostja on töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, mis välistaks tema tasu- ja viivisenõuete maksmapaneku. Samuti vaidlevad pooled viivisenõude hea usu põhimõtte vastasuse või selle vähendamise üle. Menetluse kestel on kostja loovutanud töövõtulepingust tuleneva nõude KVT EHITUS OÜ-le, kuid see ei mõjuta asja menetlust TsMS § 210 lg 2 järgi ning jõustunud kohtuotsus kehtib ka menetlusosalise õigusjärglase suhtes TsMS § 460 lg 1 alusel (IV kd, tl 45). Asjaolu, et nõude omandaja on teadlik hagi esitamisest, tõendab nõude omandaja poolt antud volikiri, mille kostja esindaja on praeguses menetluses kohtule esitanud (IV kd, tl-d 80-83).
11.Maakohus leidis õigesti, et pantija, kes ei ole võlgnik, võib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 11 järgi esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kostja on täitemenetluses esitanud täitmiseks töövõtulepingust tuleneva tasu ja viivise nõude, mille tagamiseks on hageja kinnisasjale seatud hüpoteek (I kd, tl-d 10-19). AÕS § 279 lg 7 ja samuti § 351 lg 1 järgi võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Pärast maakohtu selgitamiskohustuse täitmist (vt maakohtu 7. novembri 2017. a istungi protokoll; IV kd, tl-d 84-85) esitas hageja hagiavalduse tervikteksti (IV kd, tl-d 88-94). Hageja on täpsustanud, et tal garantiikohustuse täitmisest tulenevaid nõudeid ei ole (vt maakohtu 1. veebruari 2019. a istungi protokoll; IV kd, tl-d 114 pöördel-115).
12.Maakohus on tuvastanud, et kostja tasunõue töövõtulepingu alusel teostatud tööde ja lisatööde osas on muutunud sissenõutavaks. Hageja hinnangul ei saa kostjal töövõtulepingust tulenevat sissenõutavaks muutunud tasunõuet olla. Kolleegium eeltoodud hageja väitega ei nõustu.
12.1.Pooled ei vaidle selle üle, et praeguses asjas viiakse täitemenetlust läbi võlgnevuse 53 603,74 euro sissenõudmiseks (vt täitmisteade võlgnikule ja kostja 24. mai 2013. a menetlusdokumendi p 10; I kd, tl-d 105, 152). Osa võlgnevusest on tekkinud kostja (töövõtja) poolt teostatud kokkulepitud lisatöödega, mille alusel on tellijal kostjale maksmata tasu (10 800 + 359,46) 11 159,46 eurot. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et tellijal oli lisatööde osas pretensioone. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et eeltoodud tasunõue on YSE § 40 lg 1 järgi muutunud sissenõutavaks. Seega on kostjal õigus nõuda tellijalt eeltoodud tasunõude täitmist. Ülejäänud osa võlgnevusest moodustab viivisenõue 42 444,28 eurot 7 (11)
(seisuga 18. märts 2013). Viivisenõue tuleneb nii töövõtulepingu kestel kui ka lisatööde eest esitatud arvete õigeaegselt maksmata jätmisest (vt viivisearvestus; I kd, tl 116). Maakohus on põhjendatult leidnud, et töövõtulepingust tulenev tasunõue on muutunud sissenõutavaks 19. juunil 2012. Seega on kostjal õigus sissenõutavaks muutunud tasunõudelt töövõtulepingu p 9 ja YSE 1998 § 41 alusel viivist nõuda.
12.2.Kui hageja väidab, et kostja tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele, tuleb tuvastada, kas kostja on töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Tellija ja kostja on 31. mail 2012 allkirjastanud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt jääb tellijal tasuda kostjale 126 700 eurot (I kd, tl-d 110). Tellija on tööd YSE § 71 järgi vastu võtnud, kuid töö vastuvõtmine ei muuda põhimõtet, et lepingujärgne kohustus tuleb täita kohaselt ning kui tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele, saab tellija kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (YSE §-d 1, 42, 91). Ringkonnakohus on samas asjas tehtud otsuses YSE § 42 lg 1 p a) normi tõlgendanud ja leidnud, et puudused ei pea olema seotud samade arvete alusel teostatud töödega ning tellijal on õigus tasumata töövõtu hinnast kinni pidada puuduse, mille eest vastutab töövõtja, parandustöödele vastav summa, kuni parandustöö on tehtud. Hageja hinnangul on tal õigus kohustuse täitmisest keelduda (VÕS § 110) või alandada hinda (VÕS § 112). Kohtupraktikas on leitud, et põhimõtteliselt on võimalik tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäitmine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse (vt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-5-12, p 42). Hageja ei vaidlusta apellatsiooniastmes maakohtu seisukohta osas, milles maakohus ei kontrollinud asja lahendamisel, kas kostja nõue saab olla lõppenud tasaarvestuse tulemusel (vt maakohtu 4. märtsi 2019. a määrus; IV kd, tl-d 127-128).
12.3.Aktis ei ole märgitud hageja poolt viidatud puudusi (vt hageja 8. detsembri 2017. a menetlusdokumendi p 1.6.1; IV kd, tl 90, maakohtu otsuse p 8). Tööde vastuvõtmisel on akti p-s 2.1 märgitud puudusteks värviparandused ja katteliistude korrigeerimine. Kuna hageja tugineb asjaolule, et tegemist ei ole garantiiperioodi jooksul ilmnenud puudustega, siis pidid puudused olemas olema tööde vastuvõtmise ajal. Tööde vastuvõtmise korral eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama hageja.
12.4.Maakohus tegi esmalt kindlaks, milliseid töid pidi kostja töövõtulepingu alusel tegema. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku töödes, mis on märgitud kostja 6. veebruari 2012. a hinnapakkumises P-11045/3 (IV, tl-d 50-55). Hinnapakkumine on tehtud mh tugevvooluseadmete osas ning hõlmab seadmete korrastust, valgusteid ja toidulifti ning samuti nõrkvooluseadmetele ning hõlmab tulekahju signalisatsiooni, valvesüsteemi, videovalvesüsteemi, arvuti ja sidevõrku, TV võrku. Selleks, et teha kindlaks, kas hageja poolt välja toodud puudustega tööd olid hõlmatud töövõtulepinguga, selgitas maakohus välja, millistele nõuetele pidid kostja poolt teostatud tööd vastama. TsMS § 5 lg 1 järgi tuleb lähtuda sellest, et hageja väitel on tegemist puudustega, mis olid olemas tööde vastuvõtmise ajal ning tegemist ei ole garantiiperioodi jooksul ilmnenud puudustega.
12.5.Maakohus tõlgendas VÕS § 29 lg 5 järgi töövõtulepingut ja leidis, et OÜ ARS PROJEKT 10. novembri 2006. a Otepää Golfiklubi sisearhitektuurne projekt koos valgustite spetsifikatsiooniga, OÜ Eltam töö nr 09308-05 (Golfiväljaku 8 (11)
elektrivarustus, klubihoone siseelektrivarustus, põhiprojekt), osaühingu FIIDER L.E.G. töö nr E05060 (klubihoone nõrkvool), OÜ Enerel 2007. a Otepää Golf ASi klubiklubihoone elektripaigaldise üleandmisdokumentatsioon, sh teostusjoonised (projektdokumentatsioon) ei muutunud töövõtulepingu osaks. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks tuleb lepingut just sellisel viisil tõlgendada. Hageja ja kolmas isik kordavad apellatsioonkaebuses oma varasemalt esitatud väiteid, mida maakohus on koos tõenditega hinnanud ja leidnud, et töövõtulepingus ei lepitud kokku, et kostja pidi töid teostama varasema projektdokumentatsiooni alusel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et Aktsiaseltsi VMT Ehitus 2012. a märtsi tööprojektist („Tellija soovil lahendatakse klubihoone taastamine tulekahju eelses olukorras“) ega ka teostusdokumentatsiooni toimikust ei saa järeldada, et kostja pidi ehitise taastama varasema projektdokumentatsiooni alusel (V kd, tl-d 14-20, 115-198 pöördel). Töövõtulepingu p-s 5 ei ole varasemale projektdokumentatsioonile viidatud ning hageja ei ole tõendanud muid kokkuleppeid, mille kohaselt pidi kostja ehitustöid teostama just varasema projekti alusel. Kostja poolt antud tõlgendust toetab ka töövõtulepingu p 4, millega kostja võttis kohustuse teha kõik lepingus ja selle lisades toodud vajalikud projekteerimis- ja ehitustööd, vastavalt lepingudokumentides esitatud nõuetele ning tingimustele. Kui töövõtulepingu pooltel oleks olnud kokkulepe, et töid tuleb teostada varasema projektdokumentatsiooni alusel, siis poleks kostjale sellist kohustust pandud. Automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi vastavusdeklaratsioon nr 12-010 ja piksekaitsesüsteemi vastavusdeklaratsioon nr 12-109 ei tõenda töövõtulepingu poolte kokkulepet (V kd, tl-d 143, 174). Need vastavusdeklaratsioonid on välja antud kolmandate isikute poolt (alltöövõtjad), kes vaidlusalused süsteemid taastasid. Oluline on see, et kohalikule omavalitsusele kasutusloa saamiseks esitatud teostusdokumentatsioon ei sisaldanud endas vaidlusalust projektdokumentatsiooni. Maakohus tuvastas menetlusõiguse norme rikkumata, et hageja ei ole tõendanud, et projektdokumentatsioon on tellijalt kostjale üle antud, sh sisearhitektuurne projekt. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu seisukohaga ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6). Asjaolust, et uus sisekujundus oli sisuliselt identne vana sisekujundusega, ei anna alust eeldada, et varasem projekt oli töövõtulepingu osaks. Maakohus on tõendeid hinnates nõuetekohaselt tuvastanud, et OÜ ARS PROJEKT 10. novembri 2006. a Otepää Golfiklubi sisearhitektuurne projekt koos valgustite spetsifikatsiooniga ei olnud töövõtulepingu osaks.
12.6.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja hinnangul tulenes kostja töövõtulepingu rikkumine sellest, et teostatud tööd ei vastanud projektdokumentatsioonile. Asjas on tuvastamist leidnud, et kostja ei pidanud töid teostama vastavalt hoone esialgsele projektdokumentatsioonile. Kuna puudub lepingu rikkumine, ei saa hageja kohustuse täitmisest keelduda ega alandada hinda. Sundtäitmine põhinõude 11 159,46 euro osas on lubatav.
13.Maakohus vähendas hageja taotlusel viivisenõuet 11 159,46 euro ulatuseni. Õige on kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on ekslikult järeldanud, et viivisenõue on arvestatud põhinõudelt 11 159,46 eurot. Vastavalt viivisearvestusele hõlmab viivis ka töövõtulepingu kestel esitatud arveid ning nendelt arvestatud viivist (I kd, tl 116). Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus osaliselt viivisenõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamise osas tühistada. Viivisenõude lubamatuks tunnistamise nõude lahendamisel tuleb võtta arvesse, et kostja saab põhinõudelt viivist arvestada kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani ning täitemenetlusest saadud raha jaotamisel loetakse võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid 9 (11)
(TMS § 56 lg-d 2 ja 3). Võlasumma lõpliku tasumiseni väljamõistetava viivise vähendamise nõuet ei pea esitama ainult siis, kui viivis on muutunud sissenõutavaks. Hageja saab taotleda viivise vähendamist, kuid viivise vähendamisel tuleb arvestada tellija majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte hageja majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks tellijal endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19).
13.1.Hageja leiab, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138). Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole tellijale avaldanud, et ta viivise tasumist ei nõua, siis ei ole kostja käitunud vastuoluliselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja poolt esitatud asjaoludel ei ole viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtupraktikas on leitud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23). Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Kuna hageja väidab, et viivise nõudmine kostja poolt on vastuolus hea usu põhimõttega, tuleb kohtul tuvastada need erandlikud asjaolud, millest järelduvalt ei ole kostja kasutanud oma õigust viivist nõuda heauskselt. Kolleegium märgib, et viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Seega, kostja õigus nõuda viivist ei sõltunud tellija eelnevast teavitamisest. Samuti leiab kolleegium, et asjas ei ole tuvastatud kostja sellist käitumist, millest tellijal võis jääda mulje, et kostja on oma viivisenõudest loobunud. Seega on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei ole käitunud vastuoluliselt, sest ta ei ole avaldanud tellijale, et ta viivise tasumist ei nõua. Tuvastatud ei ole töövõtulepingu poolte kokkulepet viivisenõudest loobumise kohta. Kolleegium leiab, et kostja on aegumistähtaja piires kasutanud YSE 1998 §-st 41 ja töövõtulepingu p-st 9 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Järeldust, et kostja on oma viivisenõudest loobunud, ei saa teha sellest, et 31. mai 2012. a peatöövõtu tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis ja 2. juuli 2012. a peatöövõtu tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis ja finantseerimise kokkuleppes ei ole viiviseid märgitud ning läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud (I kd, tl-d 110, 111). Viivisearvestusest nähtub, et suurem osa viivisenõudest on tekkinud pärast eeltoodud akti ja kokkuleppe sõlmimist. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku töövõtulepingus, kus tellija pidi arvestama tasu maksmisega viivitamise korral viivise tasumise kohustusega. Tellija pidi ette nägema, et töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kostja oleks tellija suhtes käitunud vastuoluliselt nt juhul, kui ta aktis või kokkuleppes oleks avaldanud, et viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem üllatuslikult viivisenõude. Esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et kostja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada tellijale kahju. Viivisearvestusele (sh erinevate arvete maksetähtaegadele) ei ole hageja maakohtu menetluse kestel vastuväiteid esitanud ja need vastuväited ei ole apellatsiooniastmes lubatavad (TsMS § 652 lg 3).
13.2.Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et vaidlusaluses täitemenetluses täidetavat viivist tuleb vähendada 11 159,46 euroni. Sissenõutavaks muutunud viivis ei ületa põhinõuet, mille täitmisega viivitamisel 10 (11)
kostja viivist nõuab. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks alla põhinõude. Maakohus on ekslikult leidnud, et viivisenõue ületab 3,8 korda põhinõuet ja sellest tulenevalt jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise. Kostja ei pea tõendama, et talle on tekkinud 11 159,46 eurot ületavas osas kahju. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Hageja poolt esitatud asjaolud ei anna alust viivise vähendamiseks alla põhinõude.
13.3.Küll aga peab kohus viivise suuruse kohta tegema lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Selleks, et hageja või tellija ei peaks vaidlustama põhinõudelt 11 159,46 eurot sissenõutavaks muutuva viivise suurust, siis võtab kohus otsuse resolutsioonis seisukoha, et sundtäitmine on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks põhinõudelt 11 159,46 eurot viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot. Eeltoodus tulenevalt leiab kolleegium, et viivisenõude 42 444,28 eurot sundtäitmine ei ole lubamatu.
14.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, on vajadus muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Kolleegiumi hinnangul ei ole sundtäitmine põhinõude 11 159,46 eurot ja viivise 42 444,28 eurot osas lubamatu. Küll aga piirab kohus põhinõudelt 11 159,46 eurot arvestatavat viivist kuni põhinõude suuruseni. Vaatamata sellele leiab kolleegium, et hinnanguliselt moodustab hagi rahuldamine väga väikese osa menetlusest (ca alla 5 %), mistõttu on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda ja iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud TsMS § 167 lg 2 järgi tema enda kanda. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
15.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.