Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Alderton OÜ hagi Nurmak OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2013/817
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.01.2016, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alderton OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6000 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
14.12.2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Alderton OÜ (registrikood 122117851) Kolmas isik hageja poolel OÜ Proformest (registrikood 11732373) Hageja ja kolmanda isiku esindaja advokaat Kristel Valk Kostja Nurmak OÜ (registrikood 11453199) Kostja lepinguline esindaja Ants Kuningas
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 10.06.2015 otsus ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule.
2.Alderton OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel arutamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja, AS Swedbank ja AS LHV Pank 21.06.2012 notariaalse lepingu, mille p 6.1 kohaselt seadis hageja kostja kasuks endale kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi hüpoteegisummaga 140 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu p 6.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded OÜ Proformest vastu, mis tulenevad kostja ja OÜ Proformest vahel 08.02.2012 sõlmitud töövõtulepingust nr L-12001 ning selle võimalikest lisadest. Kostja (edaspidi töövõtja) ja OÜ Proformest (edaspidi kolmas isik või tellija) sõlmisid 08.02.2012 töövõtulepingu nr L-12001 (edaspidi töövõtuleping) Otepää Golfikeskuse klubihoone rekonstrueerimiseks. Töövõtulepingu p 3 kohaselt järgitakse töövõtulepingus Soome Vabariigi ehituse töövõtulepingute üldisi tingimusi YSE 1998. Lepingu p 8 kohaselt alustati töödega 15.02.2012 ja kõik lepingukohased tööd, mis võimaldasid hoone sihipärast kasutamist, pidid olema tellijale üle antud hiljemalt 30.05.2012. Lepingu p 10 kohaselt on töövõtu garantiiaeg 24 kuud alates tööde lõplikust vastuvõtmisest OÜ Proformest poolt ning see puudutab nii tehtud töid, paigaldatud materjale kui ka seadmeid. Pärast tööde vastuvõtmist OÜ Proformest poolt 2012 suvel ilmnes objektil kostja tööde osas olulisi puudusi, osad tööd olid tegemata. Objektil on probleemid seoses valve-, elektri-, kütte- ja valgustussüsteemi toimimisega, samuti on suuremaid ja väiksemaid puudusi objekti sise- ja välisviimistluses. Hageja loetleb hagis täpsemalt ilmnenud puudused. Puuduste kõrvaldamisega seoses on tellijal vaja kanda kulutusi kokku 42 103,69 eurot. Eeltoodust tulenevalt on tellija õiguspäraselt keeldunud kostjale tööde eest tasumast. Kostja on sellest hoolimata esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse hagejale kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimiseks täiteasjas nr 008/2013/817. Kuna kostja nõue tellija vastu on põhjendamatu, tuleb sundtäitmine tunnistada TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks. Hageja taotles kohtuistungil viivisenõude vähendamist. Kolmanda isiku seisukoht
2.Hagi tuleb rahuldada, sest kostjal puudub nõue. Kolmas isik kinnitab hageja väiteid töödes esinenud puuduste osas. 2012 augustiks ilmnes, et kostja tööde puuduste maht ületab kostja nõutavat summat. Kuna kostja oli klubihoonesse paigaldanud ilmselgelt avalikesse ruumidesse ebapiisava ning projektile mittevastava valgustuse, siis asus kolmas isik kostjale probleemi osas pretensioone esitama. Vaatamata pretensioonidele ei asunud kostja puudusi likvideerima kogu 2012/2013 sügistalve jooksul. 2013 märtsis tellis kolmas isik spetsialistilt klubihoone valgustuslahenduse mõõtmised, mille tulemused kinnitasid, et klubihoone valgustus oli ebapiisav ega vastanud projektile. Kolmas isik palus kostja vaegtööde likvideerimise kohta hinnapakkumisi AS-lt G4S Eesti ja OÜ Enerel. Pakkumised kinnitasid kostja kahtlust, et vaegtööde likvideerimiseks kuluv rahasumma ületab oluliselt kostja poolt kolmandale isikule esitatud arve summat. Ainuüksi valgustuse esialgse elektriprojekti vastavusse viimiseks kulub 33 712,52 eurot. Lisaks on kolmas isik palunud hinnapakkumist erinevate kostja vaegtööde (liugukse paigaldamine, vihmaveerennide lekete
parandamine, keldris asuva naiste WC ukse vahetamine, keldri hoiuruumi seintelt veelekkejälgede eemaldamine, restorani korstna vaskplaadiga katmine, terrassi lahtiste fassaadikivide parandamine) likvideerimiseks, mille osas pakkumise esitanud AS Valmar Grupp summas 7560 eurot. Koos AS-i G4S Eesti esitatud pakkumisega ATS süsteemi kordaseadmiseks summas 831,17 eurot on kolmandal isikul vaja kanda töödega seoses kokku kulusid 42 103,69 eurot. Kolmas isik on nõudnud kostjalt ebakvaliteetselt teostatud tööde parandamist (vaegtööde ülevaatuse protokoll), kuid kostja ei ole vaegtöid parandama asunud. Lisaks on kolmandal isikul õigus esitada kostja vastu rahaline nõue seoses kostja poolt teostatud või tervikuna teostamata jäetud tööde osas. Kostja vastuväited ja põhjendused
3.Kostja ei tunnista hageja nõuet ja palub selle jätta rahuldamata. Tellija pole kostjale tasunud 08.02.2012 lepingu alusel 11 159,46 eurot ning tähtajaks tasumata summalt viiviseid kogusummas 42 44,28 eurot. YSE § 40 kohaselt kohustub tellija lepingul põhinevad arved tasuma, kui arve on esitatud tellijale ja vastav lepingujärgne tööetapp on tunnustatud tehtuks või arve on muul põhjusel tunnistatud tasumiskõlblikuks. YSE § 71 p 4 kohaselt tuleb tööde vastuvõtmisel teostatava ülevaatuse käigus kindlaks teha, kas saavutatud tulemus vastab lepingudokumentides sätestatule. Sama sätte p 5 kohaselt tuleb ülevaatuse protokolli teha märge selle kohta, kas töövõttu kuuluvaid kohustusi on jäetud täitmata või millises ulatuses neid pole täidetud. Sama sätte p 7 kohaselt peavad mõlemad pooled esitama oma nõuded teineteise vastu aluste järgi liigitatuna hiljemalt vastuvõtmise ajal teostatava ülevaatuse käigus. Vastasel juhul kaotatakse õigus nimetatud nõuete esitamiseks. Pooled ei vaidle, et töö valmis 30.05.2012. Kostja ja hageja on 31.05.2012 koostanud peatöövõtu tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kuna nimetatud ajaks polnud selgunud lisatööde maksumus, jäeti nimetatu hind tööde vastuvõtmise aktis lahtiseks ning fikseeriti finantseerimiskokkuleppe lisaks olevas aktis. Vastavalt tööde vastuvõtmise aktis märgitule oli ainus tööde üleandmise ajal fikseeritud puudus värviparanduste tegemine. Selleks leppisid pooled kokku täiendava tähtaja 10.06.2012. 31.05.2012 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseerisid pooled, et lepingujärgse hilinenud makse tasub hageja 05.06.2012 ning ülejäänud osa summas 53 040 tasutakse viie päeva jooksul alates kasutusloa saamisest. Kuna kasutusluba saadi 14.06.2012, muutus ülejäänud lepingujärgne makse sissenõutavaks 19.06.2012. Mõistlik mittevastavustest teatamise aeg oli tööde üleandmisevastuvõtmise aeg. Kostja on seisukohal, et hageja poolt hagis loetletud erinevad puudused ei olnud töövõtulepingu esemeks või tööd ei olnud puudustega. Samuti leiab kostja, et osade puuduste osas on hageja kaotanud vastuväidete esitamise õiguse, kuna kolmas isik ei ole puudusi kirjeldanud ega esitanud pretensioone mõistliku aja jooksul. Kasutusloa väljastamine kinnitab, et hagejale anti üle hoone koos kõigi toimivate süsteemidega. Hoone on olnud ehituse lõppemise päevast alates aktiivselt kasutuses. Kuna kolmandal isikul olid finantsraskused, sõlmisid hageja, kostja, Swedbank AS ja AS LHV Pank 21.06.2012 tagatise seadmise lepingu. Tavapäratu ja ebamõistlik oleks hageja poolt sellise kokkuleppe sõlmimine olukorras, kus hageja olnuks seisukohal, et kostja tööd polnud tehtud nõuetekohaselt. Kolmas isik ei saa hinda alandada, sest sellisest nõudest tulnuks kostjat teavitada hiljemalt tööde vastuvõtmisel. Kolmas isik teavitas kostjat väidetavatest puudustest alles 2012 oktoobris, pärast kostja meeldetuletust maksmata arve kohta.
Töövõtt sooritati põlengu tagajärjel kahjustada saanud ehitise renoveerimiseks. Hoone kahjustamata osa ei kuulunud töövõtu koosseisu ning varasemalt rajatud ehitise osa eest kostja ei vastuta. Elektrisüsteemis kõrvaliste isikute tehtud muudatuste ja välisfassaadi pistikute lõhkumise eest kostja ei vastuta. Kostja ei vastuta hoone kasutamise käigus põhjustatud purustuste eest. Kostja ei vaidle, et restorani viimasel korrusel on klaaspiirdega nišis lampide ja laudade omavaheline paigutus 30 cm tsentrist kõrvale. Objekti kasutamist see ei häiri. Kostja on kinnitanud, et seda probleemi saab lahendada ja on ka lahenduse välja pakkunud. Põhjusel, et kolmas isik on jätnud oma kohustused täitmata, on kostja teatanud VÕS § 101 lg 1 p 2 kohasest õigusest keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, kuni tellija on võlgnetava töötasu tasunud. Kostjale pole üle antud projektdokumentatsiooni, mille alusel hoone taastada tuli. Kostjale teadaolevalt puudus hoone renoveerimise ajal vajalik projektdokumentatsioon. Seetõttu ei saanud kostjalt nõuda hoone taastamist vastavalt projektile. Isegi juhul, kui väidetavad puudused eksisteeriksid, on tellija kaotanud VÕS § 644 lg-st 3 tulenevalt õiguse mittevastavusele tugineda. Puuduseid ei fikseeritud ka 01.07.2013, kui objekti ülevaatusel viibisid nii kostja kui ka järelevalve esindajad. Täitemenetluses täidetavat nõuet ei ole täidetud, ajatatud ega tasaarvestatud. Maakohtu otsuse põhjendused
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt välja kostja menetluskulud. Vaidlus puudub selles, et kostja ja tellija sõlmisid 08.02.2012 töövõtulepingu. Lepingu objekt oli Otepää golfikeskuse klubihoone rekonstrueerimine. Maakohus tuvastas, et hageja vastutab pantijana kolmanda isiku töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kolmas isik esitas 02.04.2013 täitmisavalduse täitemenetluse läbiviimiseks hageja suhtes. Täitedokumendiks on 21.06.2012 hüpoteegi seadmise leping ning nõude sisuks hüpoteegi realiseerimine. Võlgnevuse suuruseks on märgitud koos täitekuludega 59 090,48 eurot. 08.02.2012 töövõtulepingu p 5 kohaselt on lepingudokumentide pädevusjärjestus selline, et pooled järgivad lisaks töövõtulepingule eelkõige Soome Vabariigi ehituse töövõtulepingute üldisi tingimusi YSE 1998 (edaspidi YSE). Esmalt tegi kohus kindlaks, millise nõude rahuldamiseks kostja täitemenetlust alustas. Kostjal on kolmanda isiku suhtes põhinõue 11 159,46 eurot ning viivisenõue summas 42 444,28 eurot; põhinõude aluseks olevad 21.08.2012 ja 15.10.2012 arved on muutunud sissenõutavaks. YSE § 40 lg 1 sätestab, et lepingul põhinevad arved tuleb tasuda, kui arve on esitatud tellijale ja vastav lepingujärgne tööetapp on tunnistatud tehtuks või arve on muul põhjusel tunnistatud tasumiskõlblikuks. Tellija tugineb teistele puudustele, mis ilmnesid pärast 31.05.2012 peavõtu tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist ja objekti kasutuselevõtmist 2012 suvel. YSE § 29 p 4 kohaselt algab garantiiaeg alates sellest, kui ehitusobjekt või selle eraldi kokkuleppe alusel vastu võetav osa loetakse peale vastuvõtu ülevaatust vastu võetuks või kui vastuvõtu ülevaatust ei korraldata, alates sellest, kui ehitusobjekt võetakse kasutusele. Seega on tellija nõudnud töövõtulepingu p-s10 kokkulepitud garantii alla kuuluvate puuduste kõrvaldamist, mida kinnitavad ka tellija nõudekirjad töövõtjale.
YSE § 42 reguleerib juhtumeid, kus tellijal on õigus teha kinnipidamisi tasumata töövõtu hinnast. Tellija vastuväite aluseks arvete tasumata jätmisel võiks olla YSE § 42 p 1 a, mis sätestab, et tellijal on õigus tasumata töövõtu hinnast kinni pidada puuduse, mille eest vastutab töövõtja, parandustöödele vastav summa, kuni parandustööd on teostatud. Selle sätte eelduste täidetusel saaks kohus põhimõtteliselt teha otsuse, millega tunnistatakse sundtäitmine lubamatuks seniks, kuni töövõtja on tellija nõude rahuldanud või tellija on sattunud täitmisega vastuvõtuviivitusse. Riigikohus on korduvalt (nt tsiviilasja nr 3-2-1-73-10 p-s 34) rõhutanud, et töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustused ei ole vastastikused kohustused. Garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või keelduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 1 alusel ning sellest tulenev nõue on lepingu täitmise nõue. Kohus on seisukohal, et YSE § 42 p 1 näeb sarnaselt VÕS § 111 lg-le 1 ette võimaluse keelduda tasu maksmisest üksnes vastastikuste kohustuste korral. YSE § 29 p 2 kohaselt on töövõtja kohustatud omal kulul parandama need töövõtu teostamises garantiiajal ilmnenud puudused, mida töövõtja ei näita töövõtjast sõltumatul põhjusel tekkinuks, näiteks osutades, et tegemist on igapäevase kulumise või vale kasutuse või tellija vastutuse alla kuuluvate hooldustööde tegemata jätmisest põhjustatud kahjustusega. Seega sisaldab YSE-s sätestatud ja pooltele siduv garantii eeldust, mille kohaselt vastutab töövõtja kõigi garantiiajal tekkinud puuduste eest. Garantii maksmapanemiseks ei ole vajalik töövõtja vastutuse tuvastamine, nagu seda näeb ette YSE § 42 lg 1. Samuti viitab kohustuste vastastikuse eeldusele YSE § 42 lg-s 1 asjaolu, et selgelt on välja toodud, kui suures ulatuses saab tellija oma kohustuse täitmisest keelduda – see on seotud konkreetse puuduse kõrvaldamiseks kuluva summaga. Lisaks saab kohustuse täitmisest keelduda üksnes seniks, kui konkreetne puudus on kõrvaldatud. Seega sai tellija 21.08.2012 ja 15.10.2012 arvete tasumisest keeldumise õigust kasutada üksnes juhul, kui puudusega olid vastavate arvete alusel teostatud konkreetsed tööd. OÜ Proformest ei saanud arvete tasumisest keelduda viitega muudele puudustele, mille kõrvaldamiseks kostja garantiikorras kohustatud on. Eelisjärjekorras kohaldatav YSE 1998 reguleerib ammendavalt olukordi, mil tellijal on õigus tasu kinni pidada. Pooled on töövõtulepingus määratlenud kohalduva õigusraamistiku hierarhia, milles Eesti seadusandlus on viimasel kohal. Keeldumise vastuväite rakendamine poleks kooskõlas ka hea usu põhimõttega. Esimese arve tasumise tähtaeg (31.08.2012) saabus enne, kui tellija töövõtjale garantiiga seotud kaebuseid esitama asus, samuti olid viivised tekkinud juba enne töö vastuvõtmist lepingujärgsete maksetega hilinemisel. Kohus ei pea põhjendatuks praktikat, kus konkreetse töö eest (mille täitmise osas vaidlus puudub) või juba tekkinud viivistest tasumisest keeldumist põhjendatakse pärast tasumise tähtaega ilmnenud objekti teistes osades ilmnenud puuduste kõrvaldamise nõuetega. Sellises olukorras võiks eelduste täidetusel olla kohustusest (nt garantiitööde tegemisest) keeldumise õigus pigem töövõtjal. Tellija pole töövõtjale esitanud ka kahju või kulutuste hüvitamise nõuet ega sellega seotud tasaarvestusavaldust, mis võiks olla täiendav alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
5.Hageja ja kolmas isik paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus on eksinud asjas esitatud tõendeid hinnates ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Kostjal ei ole nõuet kolmanda isiku vastu. Teostatud tööd olid puudulikud, mis on tõendatud käesolevas asjas läbiviidud kohtuliku ekspertiisiga. Kostja oli oma lepingulisi kohustusi rikkunud, kuna andis üle puudustega töö. Samaaegselt nõudis kostja puudustega tööde eest tasumist, kuid keeldus puuduste kõrvaldamisest.
Eristada ei saa üksikuid töid ja lepingu eesmärki tervikuna. Töövõtuleping nägi ette, et kostja kohustub kolmandale isikule üle andma lõplikult valmis töö, mitte puudustega või osaliselt valminud töö. Maakohus on kaevatavas otsuses ekslikult leidnud, et kuna 21.08.2012 arvel ja 15.10.2012 arvel näidatud tööde osas puudusi ei ole, siis ei ole põhjendatud nende arvete tasumata jätmine. Kolmas isik tellis kostjalt terviklahendusena hoone rekonstrueerimistööd. Töövõtulepingu punktis 14 olid pooled kokku leppinud teostatud tööde eest tasumises osade kaupa. Lepingu kohaselt ei tasutud mingite konkreetsete üksikute tööde eest, vaid tasumine pidi toimuma kogu töö eest, käsitledes töid tervikuna, osade kaupa. Seetõttu ei ole õige maakohtu seisukoht, justkui tuleks igat tööd ja selle eest esitatavat arvet vaadelda eraldiseisvana. Isegi juhul, kui mõni üksik teostatud töö oli nõuetekohane, ei muuda see asjaolu, et tehtud töödes esinesid olulised puudused. Ei ole mõistlik ja põhjendatud eeldada, et kolmas isik tasub kostjale mis tahes tööde eest olukorras, kus töövõtulepingu alusel tehtud tööd on tehtud puudustega mahus, mis oluliselt ületab kostja väidetava nõude suurust. Faktiliselt on kolmas isik tasunud kostjale tööde eest, millede osas on tuvastatud ulatuslikud ja kallihinnalised puudused. Tegelikkuses on hoopis kolmandal isikul nõue kostja vastu, kuna kostja ei täitnud oma töövõtulepingust tulenevaid kohustusi kolmanda isiku ees. Kolmanda isiku nõue on kostja nõudest märkimisväärselt suurem. Hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus kostja on kolmandale isikule teostanud puudustega tööd ja need puudused on ekspertiisiaktis tuvastatud ning samaaegselt nõuab kostja kolmandalt isikult nende puudustega tööde eest tasumist, keeldudes ise puudusi kõrvaldamast. Seetõttu ei ole puudustega tehtud töö eest esitatud tasunõue muutunud sissenõutavaks ning kolmandal isikul oli VÕS § 110 lg 1 alusel õigus oma kohustuse täitmisest keelduda. Kui kogu teostatud töös esinesid mistahes puudused, oli kolmandal isikul õigus kohaldada õiguskaitsevahendit ning keelduda tasu maksmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Vastupidist ei saa tuletada ka maakohtu poolt viidatud YSE § 40 lg-st 1, kuna ka nimetatud sättest tulenevalt tuleb arve tasuda üksnes siis, kui vastav lepingujärgne tööetapp on tunnistatud tehtuks. Töövõtulepingu punkti 14 alapunktidest 8 ja 9 nähtub, et punkti 8 järgi oli eelviimane etapp kogu tööde teostamine 95% ulatuses ning viimane etapp kasutusloa väljastamine. Seega kui nende kahe etapi jooksul selgus, et kõik tööd ei ole nõuetekohaselt teostatud, siis esines ilmselgelt alus pretensiooni esitamiseks ja viimaste arvete mittetasumiseks. Ei ole mõistlik, vajalik ja otstarbekas tasuda arveid olukorras, kus tööd on tehtud puudustega ja tellijal tuleb teha lisakulutusi nende puuduste likvideerimiseks ning kus kolmandal isikul on õigus tasu maksmisest keelduda, lähtudes VÕS § 110 lg-st 1 ja YSE § 40 lg-st 1. Maakohus on kaevatavas otsuses ekslikult leidnud, et vastuväiteid kostja viivisearvestuse kohta ei ole esitatud. Hageja ja kolmanda isiku esindaja teatas 01.04.2014 kohtuistungil, et kuna kostja oli kolmandale isikule esitanud kohtuistungile eelnenud päeval viivisenõude, siis taotleb esindaja viivisenõude vähendamist (seda ei oleks kirjalikult jõudnud teha seetõttu, et viivisenõue laekus vahetult enne istungit). TsMS § 334 lg 1 sätestab, et kohtuistungil esitatavad taotlused tuleb protokollida ja ei ole nõuet, et need taotlused tuleks teistkordselt veel esitada. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Käesoleval juhul ei ole kohus mitte üksnes kohtuotsuse resolutsioonis viivisenõudee vähendamise taotluse osas seisukohta võtnud, vaid kohus on otsuses viidanud, et sellist taotlust ei olegi esitatud. Kostja poolt tehtud puudustega töö tõttu ning asjaolu tõttu, et kostja keeldus puudusi kõrvaldamast (sh garantii korras), on tellija sunnitud tellima tööd teistelt. Ebakvaliteetselt teostatud tööde parandamise maksumus on vastavalt maakohtule esitatud OÜ Enerel hinnapakkumisele vähemalt 36 682,52 eurot. Hageja rõhutab, et nimetatud hinnapakkumine sisaldas vaid puudustega elektritöid.
Apellatsioonkaebusele lisatud nõudeavalduse lisas olevatest hinnapakkumistest nähtub, et kõikide kostja poolt teostatud puuduste likvideerimine maksab 48 479,92 eurot. Kolmas isik on tasaarvestanud eeltoodud nõude kostja vastu kostja väidetava nõudega kolmanda isiku vastu. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (TsMS § 657 lg 1 p 3).
7.Pooled vaidlevad selle üle, millised tööd kostja üldse pidi lepingu järgi teostama (lepingu ese), kas tööl esinesid puudused, kas kolmas isik teatas puudustest õigeaegselt kostjale ja kas tööl esinenud puudused andsid kolmandale isikule õiguse keelduda osaliselt töö eest tasumisest. I
8.Et otsustada hageja nõude rahuldamise üle tunnistada sundtäitmine lubamatuks, tuli maakohtul esmalt kindlaks teha, millised tööd pidi kostja tegema ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti. Hagiavaldusest ei ole võimalik aru saada, millised konkreetsed tööd pidi kostja tegema golfikeskuse rekonstrueerimise tööettevõtu raames, kuidas tööde valmimisel nende eest tasumise kohustuses kokku lepiti (nt kas see pidi toimuma etappide kaupa), millised olid rekonstrueerimistööde erinevad etapid, mida kostja tegelikult tegi ja mille eest on kolmas isik kostjale tasunud.
9.Hageja ei toonud maakohtu menetluses esile, milliste tööde tegemises leppisid töövõtulepingu pooled kokku, vaid rääkis üldsõnaliselt rekonstrueerimistöödest. Töövõtulepingust (I kd, tl 20-29) nähtuvalt oli lepingu objektiks Otepää Golfikeskus, klubihoone rekonstrueerimine, peatöövõtt. Lepingu p 5 kohaselt on lepingu dokumentideks lisaks töövõtulepingule YSE 1998, lepingu poolte poolt eraldi alla kirjutatud dokumendid ja Nurmak OÜ pakkumine P-11045-3, 06.02.12. Asjas esitatud töövõtulepingu, YSE 1998 ja muude poolte poolt allkirjastatud dokumentide alusel ei ole võimalik määratleda, milliste tööde tegemises pooled kokku leppisid. Kostja apellatsioonikohtu istungil antud selgituste kohaselt oleks seda võimalik tuletada kostja hinnapakkumisest. Hinnapakkumist hageja maakohtu menetluses ei esitanud. Asjast nähtuvalt vaidlevad pooled näiteks selle üle, millised tööd olid elektritööde osas töövõtulepingu objektiks. Asja lahendamisel määras maakohus kolmanda isiku 16.04.1014 esitatud taotluse alusel ekspertiisi kostja poolt tehtud elektritööde lepingule vastavuse hindamiseks. Pooled vaidlevad ka selle üle, mille alusel pidi kostja teostama elektritööd. Kolmas isik on 16.04.2014 menetlusdokumendi p-s
3.8.leidnud, et kostja tööde teostamise aluseks oli tänaseks põlenud klubihoone esialgne projektdokumentatsioon. Asja materjalidest nähtuvalt esitati see dokumentatsioon ka eksperdile. Vastuses kolmanda isiku ekspertiisitaotlusele vaidles kostja vastu ekspertiisi määramisele, kuid ei vaidlustanud asjaolu, et kostja töövõtulepingujärgse kohustuse sisu tulenes esialgsest projektdokumentatsioonist. Järgnevalt on hageja ja kolmas isik 26.05.2014 menetlusdokumendis selgitanud, milline projektdokumentatsioon eksperdile täpselt esitatakse, nimetatu on lisatud toimikusse (II kd, tl 87-185). Kostja väidete kohaselt sooritas kostja töö vastavalt oma töövõtupakkumisele ja kolmas isik projektdokumentatsiooni talle ei esitanud. Samuti on kostja leidnud, et ekspertiisi taotletakse ka tööde ja süsteemide osas, mida töövõtt ei sisaldanud ja vastavaid eksperdile esitatud dokumente pole kostjale kunagi esitatud. Kuna maakohus nimetatud asjaolude osas
seisukohta ei võtnud, tuleb asja uuel läbivaatamisel lepingut ja poolte väiteid lepingudokumentide olemasolu kohta hinnata ja vastata ka küsimusele, millised elektritööd kuulusid töövõtu koosseisu ja millise dokumentatsiooni alusel tuli need teostada. Sõltuvalt tuvastatavatest asjaoludest võib kohaldamisele tulla YSE § 90, mis reguleerib olukordi, kui lepingupooled ei saavuta üksmeelt selle suhtes, kas mingi ülesanne on töövõtulepingu esemeks.
10.Asja uuel menetlemisel tuleb vastavad asjaolud hagejal esile tuua ja tõendada. Samuti tuleb hagejal esile tuua, milliste lepingudokumentide alusel leiab ta, et konkreetsed kostjale etteheidetavad puudustega tööd on lepingu objektiks. Nimetatud asjaolude tuvastamata jätmine maakohtu poolt ei võimalda ringkonnakohtul anda hinnangut hageja nõude õiguslikule põhjendatusele. Maakohus pidanuks hageja nõude kvalifitseerimisel vastavad asjaolude ise selgeks tegema ja pooltele selgitama, mida pooled peavad esile tooma ning tõendama.
11.Töövõtulepinguga kokkulepitud tööde ulatuse määratlemiseks peab maakohus lepingut koos selle lisadega tõlgendama, et kindlaks teha lepingupoolte ühine tegelik tahe. Lepingu tõlgendamisel tuleb järgida VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid. II
12.Seejärel saab hinnata, kas kostja lepinguline tasunõue, on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks. Maakohus hindas konkreetsete arvete sissenõutavust, kuid mitte seda, kas ja millal töövõtulepingu tasu üleüldse on muutunud sissenõutavaks.
13.Maakohus tuvastas iseenesest õigesti, et täitemenetlust vaidlusaluses asjas viiakse läbi võlgnevuse 59 090,48 euro sissenõudmiseks, võlgnevus on tekkinud kostja kui töövõtja poolt teostatud töövõtulepingust tulenevate kokkulepitud lisatööde- või toodetega ja nende tööde alusel esitatud 21.08.2012 ja 15.10.2012 arvete alusel (vastavalt tasumise tähtajaga 31.08.2012 ja 20.10.2012), millest põhinõue moodustab 11 159,46 ja viivisenõue 42 444,28 eurot. Maakohus tuvastas õigesti, et konkreetsete tasumata jäetud arvete alusel, mille esemeks on päästeameti lisatööd ja pump, pole kolmandal isikul ega hagejal kostjale pretensioone. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kolmas isik tuginevad teistele, peale 31.05.2012 tööde üleandmise vastuvõtmise akti koostamist ilmnenud puudustele. Seega on kostja tasunõue eelmainitud arvete osas muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks.
14.Apellatsioonimenetluses on hageja ja kolmas isik asunud seisukohale, et töövõtulepingu punkti 14 alapunktidest 8 ja 9 nähtub, et punkti 8 järgi oli eelviimane etapp kogu tööde teostamine 95 % ulatuses ning viimane etapp kasutusloa väljastamine.
15.Töövõtja tasunõue sissenõutavust reguleerib YSE 40. YSE § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatust tulenevalt saab järeldada, et lepingujärgsete töö etappide alusel arve esitamisel või tasumise tähtaegade graafiku olemasolu või muu korralduse korral tuleb tellijal tasuda vastavalt arvele, graafikule või muule korraldusele. Töövõtulepingust nähtub, et pooled on leppinud kokku tasumise tähtaegade graafikus. Maakohtul tuleb seega töövõtulepingut ja muid lepingudokumente hinnates tuvastada, millal muutus lepinguline tasunõue sissenõutavaks. Pooled ei vaidle, et kasutusluba hoonele väljastati 14.06.2012. Pooled ei vaidle, et kolmas isik võttis tööd vastu ja asus ka hoonet kasutama. Samas on kostja väitnud, et lisaks lepiti kokku täiendavates finatseerimise tingimustes ja töödes, mille tõendamiseks on kostja esitanud 02.07.2012 kokkuleppe (I kd, tl 111). Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda pooltele võimalus selgitada, kuidas on seotud nimetatud kokkulepe töövõtulepingu tasu ja selle sissenõutavaks muutumisega.
III
16.Edasi tuleb hinnata hageja väidet, et tööd ei vastanud lepingutingimustele või olid osaliselt tegemata. Töö vastuvõtmine ei muuda YSE § 27 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et töövõtja vastutab töövõtu tulemuse või selle osa lepingutingimustele vastavuse eest. Tööde vastuvõtmine ei mõjuta tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid.
17.Maakohus ei ole oma seisukohta, et etteheidetavad puudused kuuluvad töövõtulepingu p-s 10 kokkulepitud garantii alla, piisavalt põhjendanud.
18.Hageja ja kolmas isik on olnud seisukohal, et tegemist on olnud puudustega või üldse tegemata töödega, mille kõrvaldamist on kolmas isik kostjalt nõudnud, samuti osaliselt garantiikohustusest tulenevate töödega. Hageja ei ole esile toonud, milliseid töid peab ta puudustega või tegemata töödeks, milliseid garantiitöödeks. Asja uuel arutamisel tuleb anda hagejale võimalus oma seisukohti selles osas täpsustada.
19.Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et töövõtulepingu esemeks olnud töödes puudusi ei esinenud, garantiitööd on teostatud ja hageja poolt etteheidetavate tööde näol ei ole tegemist garantiitöödega. Viimasele kostja väitele ei ole maakohus hinnangut andnud, mis on menetlusõiguse oluline rikkumine. Vastava küsimuse lahendamine sõltub ka sellest, mida maakohus asja uuel lahendamisel poolte kokkuleppe kohta lepingu eseme suhtes tuvastab. IV
20.Seejärel saab hinnata, kas kolmas isik on esitanud kostja tasunõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks aluse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.
21.Hageja peab tõendama, et tööd ei vastanud lepingutingimustele ja kolmas isik kasutas kostja nõuet välistavat õiguskaitsevahendit, muuhulgas tuleb tõendada selle kasutamise eeldusi, mistõttu ei pea kolmas isik kostjale kokkulepitud tasu maksma ja sundtäitmine on lubamatu.
22.Maakohus ei ole analüüsinud kõiki asjakohaseid YSE norme töövõtja vastutuse ja tellija vastuväidete esitamise seisukohast. Vaidlust ei ole selles, et tasaarvestuse nõude esitas kolmas isik kostjale alles pärast maakohtu menetluse lõppemist. Seega tuvastas maakohus õigesti, et kolmas isik ei olnud esitanud kostjale tasaarvestuse avaldust. Samas ei ole tasaarvestus ainuke õiguskaitsevahend (kujundusõigus) oma vastuväite maksmapanemiseks.
23.YSE § 24 reguleerib lepingupoolte vastutust üldiselt ja § 25 vastutuse sisu. YSE § 25 p 1 kohaselt hõlmab lepingupoole vastutus, kui töövõtulepingus või käesolevates üldistes lepingutingimustes pole teisiti sätestatud, kohustust hüvitada teisele lepingupoolele kõik need kahjud, mis on tekkinud seoses sellega, et töövõtulepingu järgsed kohustused jäävad mingis suhtes täitmata või mis on muul viisil teisele lepingupoolele tekitatud. Norm, erinevalt VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 reguleeritud vastutusest kahju hüvitamise korral, ei räägi täiendava tähtaja määramisest.
24.Tellija tasumise kohustusega seondub YSE § 42, mille lg 1 p a kohaselt on tellijal õigus tasumata töövõtu hinnast kinni pidada puuduse, mille eest vastutab töövõtja, parandustöödele vastav summa, kuni parandustöö on tehtud. Maakohus on tõlgendanud YSE § 42 p 1 a kitsendavalt. Maakohus leidis, et puudusega peavad olema sellisel juhul vaidlusaluste täitemenetluse aluseks olevate arvete aluseks olevad tööd. YSE § 42 p 1 a ei piiritle puudusi konkreetsete arvetega. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta, et kui tegemist on ka garantiitöödega, siis võib tellija olla alandanud käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades hinda konkludentselt. Tegemist on samuti nagu
tasaarvestuseõiguse korral kujundusõigusega, mis võib välistada kostja tasunõude. Kuigi kostja on oma vastuses viidanud, et kolmandal isikul pole õigust hinda alandada, ei ole maakohus vastavasisulisele kostja väitele tähelepanu pööranud. Hinna alandamise õigus tuleneb garantiitööde puhul YSE § 29 p-st 3 sätestatust, mille kohaselt, puudused, mis oluliselt ei kahjusta töövõtu tulemuse kasutamist võib kokkuleppe kohaselt hüvitada hinna alandamisena vastavalt väärtuse vähenemisele. Hinna alandamise võimalikkusele konkludentselt analoogsetes töövõtulepinguga seonduvates vaidlustes on Riigikohus juhtinud tähelepanu nt lahendites 3-2-1-145-14, p 23 ja 3-2-1-93-15, p 14.
25.Kokkulepitud, kuid tegemata tööde osas võib olla kohaldatav kas läbi tõlgendamise või analoogia korras YSE § 91. Nimetatud normi esimese lõike kohaselt, kui töövõtja jätab hooletusse mingi talle vastavalt lepingule kuuluva kohustuse täitmise, on tellijal õigus hoolitseda kohustuse täitmise eest töövõtja kulul, kui töövõtja pole seda tellija poolt tehtud meeldetuletusest hoolimata teinud määratud või kokkulepitud mõistliku aja jooksul. Sellisel viisil tekkinud kulud saab tellija sisse nõuda töövõtjalt kas vastava summa tasaarvestamisega või esitades nende kohta töövõtjale eraldi arve. Seega eeldab kulutuste hüvitamise nõude rahuldamine YSE § 91 lg 1 järgi, et tellija nõuab õigustatud parandamist ja töövõtja ei tee seda määratud tähtaja jooksul. Sarnased normid on VÕS § 115 lg 2 ja 3 ning VÕS § 646 lg 5, mille kohaldamise praktikat töövõtulepingu korral on Riigikohus analüüsinud nt lahendis 32-1-145-14 p-des 27 ja 28.
26.Pooltele tuleb anda võimalus selgitada oma seisukohti vastavas õiguslikus küsimuses. Kui hageja tugineb asjaolule, et kolmas isik on esitanud alternatiivseid vastuväiteid erinevatel õiguslikel alustel, peab kohus selgitama välja hageja seisukoha alternatiivsete alusnormida kohta, sest materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi kohta erinevatel õiguslikel alustel. Sealhulgas peab kohus TsMS § 370 lg 2 kohaselt välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-193-13, p 13). V
27.Viivise nõude osas ei ole kostja selgitanud, millisele normile ta tugineb, kuid lepingust nähtuvalt reguleerib seda töövõtulepingu p 9, mille kohaselt on töövõtjal õigus tähtaegselt tasumata arvelt nõuda tellijalt leppetrahvi 0,2 % päevas. Leping ega YSE ei välista võimalust vähendada viivist VÕS alusel või kohaldada viivise nõudele VÕS-st tulenevat hea usu põhimõtet.
28.Apellatsioonkaebuses heidab apellant maakohtule ette, et maakohus ei arvestanud hageja vastuväiteid kostja viivisenõudele. 01.04.2014 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja taotlenud kohtult viivise vähendamist seoses sellega, et „kostja esitas III isikule eile viivise nõude, tagatis laieneb ka nimetatud viivise nõudele“. Kohus on selgitanud, et kui hageja soovib hagiavaldust täiendada, tuleb täiendus esitada kirjalikult. 07.05.2015 kohtuistungi protokollis on hageja viivise osas selgitanud, et ei tea, kas täiendava viivise nõue on täitmisel, muudatustest täitemenetluses kohtutäitur teatanud ei ole, hagi puudutab nõuet, mis on täitmisele esitatud enne käesoleva hagi esitamist. Nimetatust saab järeldada, et kuna põhinõue on menetluses sama, hõlmab hageja suuliselt esitatud viivise vähendamise taotlus eelduslikult ka seni vaidluses käsitletud viivist. Ebaselguse korral saab maakohus nimetatud küsimust täpsustada. Maakohus ei ole viivise vähendamise taotluse osas seisukohta võtnud. Taotlust ei saanud maakohus jätta lahendamata põhjendusel, et hageja hagi ei täiendanud. Ringkonnakohtu hinnangul võis vastava taotluse esitada ka suuliselt.
29.Riigikohus on leidnud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude lahendamisel, et AÕS § 279 lg 7 esimese lause kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Sama lõike teise lause järgi võib ta vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Viivise vähendamise tahteavalduse jõudmisel
vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille kohaselt ei pea võlgnik viivist vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus esitatakse üldjuhul kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Ka juhul, mil taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega lepingut täita. Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19, 3-2-1-139-14, p 16, 17). Sel juhul tuleks kohtul otsuse resolutsioonis võtta seisukoht sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohta nt kujul, et „sundtäitmine täiteasjas x on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui x eurot" või „rohkem kui põhinõude (x eurot) ulatuses" vms. Oluline on see, et otsusest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetlusest saadud raha arvel viivist nõuda. Selline otsus tähendaks ühtlasi seda, et kui kohtul on alust viivist vähendada, teeb kohus viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes (tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise vähendamise võimaluse kohta vt Riigikohtu lahend 3-2-1-167-09, p 10). Asja uuel arutamisel tuleb anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad ja väited täitmisel oleva ja tulevikus sissenõutava viivisenõude suurusega seonduvalt.
30.Kuna maakohus ei tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskset tähendust omavaid asjaolusid, millistes konkreetsetes töödes ja kui suure tasu eest pooled kokku leppisid ning mida selle tasu eest tegelikult tehti, kas tööd vastasid lepingutingimustele ja kas kolmas isik kasutas kostja nõuet välistavat õiguskaitsevahendit ning kas olid täidetud viimase kasutamise eeldused, pole maakohtu otsus olulises osas põhjendanud ja see tuleb tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale anda võimalus oma vastuväiteid sundtäitmisele selgelt kvalifitseerida ja oma võimalikke vastuväiteid alusnorme arvestades selgitada. Samuti tuleb pooltele anda võimalus viivise suuruse osas seisukoha võtmiseks. Kuna asjast tuleb teha uuesti eelmenetluse toimingud (TsMS § 392 lg 1, p-d 1-4), tuleb asi saata maakohtule eelmenetluse staadiumisse uueks läbivaatamiseks.
31.Poolte vahel menetluskulude jaotamise üle tuleb maakohtul otsustada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.