XX kaebus kohtutäitur Priit Petteri otsusele 02.05.2019 täiteasjades nr 017/2008/4070/ ja 017/2008/4072
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.08.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse Kohtutäitur Priit Petteri määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (vastustaja): XX esindajad XXXXXXXXXXX XXX; e-post:XXX)
(isikukood
Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): Tallinna kohtutäitur Priit Petter (Tornimäe 7-008, 7. korrus, 100145, Tallinn, e-post:XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 08.08.2019 määrus jätta muutmata.
2.Kohtutäitur Priit Petteri määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud ringkonnakohtus kohtutäitur Priit Petteri kanda. Jätta menetluskulud kindlaks määramata, kuna neid ei ole tekkinud.
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud, kaebus ja menetluse käik
1.09.05.2019 esitas XX (avaldaja/võlgnik) Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Priit Petteri (kohtutäitur) 02.05.2019 otsusele täiteasjas nr 017/2008/4072 ja 017/2008/4072, milles palub: (1) tühistada kohtutäituri 02.05.2019 otsus täiteasjades 017/2008/4070/ ja 017/2008/4072 osaliselt, so p 2 osas;
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-7068 (2) kohustada kohtutäiturit tühistama 08.11.2017 alusetud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused täiteasjades nr 017/2008/ 4070 ja 017/2007/4072; (3) kohustada kohtutäiturit viivitamatult tagastama alusetult võetud kohtutäituri põhitasu koos käibemaksuga 6142,02 eurot; (4) kohustada kohtutäiturit tegema uus põhitasu määramise otsus täiteasjades 017/2008/ 4070 ja 017/2007/4072 lähtudes kehtivates tasumääradest.
2.Kaebuse kohaselt ei ole avaldaja nõus kohtutäituri otsuse punktiga 2. Otsuses on alusetult nõutud täiteasjas põhitasu koos käibemaksuga 6134,40 eurot. Avaldaja on seisukohal, et kohtutäituri nõue ei ole seaduslik. Täitemenetluses oli kohtutäitur kohustatud tegema otsuse põhitasu suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldaja suhtes olid algatatud täitemenetlused nõuetega kogusummas 60784,89 eurot, on tasutud põhitasu 5118,62 eurot koos käibemaksuga kokku 6142,35 eurot. Avaldaja arvates peab kohtutäitur tegema uue otsuse põhitasu kindlaksmääramiseks. Vastavalt KTS § 35 on sissenõude summalt kuni 75 000 eurot põhitasu 2900 eurot, koos käibemaksuga 3480 eurot. Avaldaja arvates peab kohtutäitur oma otsusega tagastama ebaõigesti sisse nõutud tasu summas 2662,35 eurot.
3.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas asjas nr 2-17-7169 osaliselt avaldaja taotluse ja tühistas kohtutäituri 24.04.2017 otsuse osas, millega kohtutäitur jättis rahuldamata tasu muutmise taotluse asjas nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 ning kohustas kohtutäiturit lahendama selles osas avaldaja 01.04.2017 esitatud kaebuse uuesti. Lahendi p-s 23 selgitas kohus, et põhitasu saab määrata analoogia alusel TMS § 33 lg 4 järgi. Ringkonnakohus kohustas kohtutäiturit lahendama avaldaja 01.04.2017 kaebus kohtutäituri põhitasu osa uuesti.
4.Kohtutäitur tegi põhitasu määramise osas uue otsuse 02.05.2019. Kohtutäituri väitel on KTS § 35 lg 2 p 10 kohaselt nõudesummalt 51201-63900 eurot põhitasu 8%, kuid mitte rohkem kui 5112 eurot, sellele lisanduvad riiklikud maksud 1022,40 eurot (KTS § 32 lg 3), kokku 6134,40 eurot.
5.Riigikohtu 25.01.18 osaotsuses asjas nr 2-15-17249/49 p 89 on märgitud, et 6 kuu möödumisel otsuse kuulutamisest kaotavad põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätted KTS § 35 lg 2 ja 3 kehtivuse ja nende alusel ei saa jätkata põhitasu määramist. Samas on kohtutäitur võtnud 02.05.2019 otsusega tasu suuremas ulatuses, kui seadusega sätestatud ning väljaspool kehtivat korda. Puudutatud isiku (kohtutäituri) seisukoht
6.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning palus jätta selle kas läbi vaatamata või rahuldamata, kui kohus otsustab seda menetleda, menetluskulud jätta võlgniku kanda. Kohtutäitur jäi 02.05.2019 otsuses esitatud seisukohtade juurde.
7.Kohtutäitur rahuldas võlgniku taotluse, milleks teda kohus kohustas. Võlgniku kohtule esitatud kaebuses ei sisaldu sisulisi vastuväiteid ega etteheiteid kohtutäiturile. Võlgnik on teinud kohtule uue sisuga kaebuse, mille sarnast pole kohtutäiturile 01.04.2017 esitatud. Võlgnik on oma taotlusi täiesti muutnud ja omaalgatuslikult ka laiendanud. Taotlused väljuvad ringkonnakohtu 01.03.2019 lahendis tsiviilasjas nr 2-17-7169 kohustatust. Kohus ei saa lisandunud taotlusi menetleda. Võlgnik soovib kaevata kohtutäituri tasumääradele, mis on kehtinud 10.06.2018, kuigi täitemenetlusi alustati juba 2008 aastal ja vaidlusalused kohtutäituri otsused on tehtud 2008.
8.Kohtutäitur on kaebuse rahuldanud kooskõlas ringkonnakohtu lahendiga. Kuni 63 900 euro suuruselt nõudelt on antud menetluses kohtutäituri põhitasu 5112 eurot, millele lisandub käibemaks, tasu vahe on koos käibemaksuga 7,95 eurot. Kaebuse põhjendustes nõutud summa ja resolutsioonis nõutud summad on vastuolus. Kaebus tuleb jätta läbi vaatamata või lahendada see lähtuvalt ringkonnakohtu 01.03.2019
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-7068 lahendist ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-164-13. Kohtutäitur palub mitte arvestada võlgniku uusi ja muutunud avaldusi ning seisukohti, kuna nendes on kohtueelne menetlus läbimata ning kaebust kohtutäiturile esitatud ei ole. Maakohtu määrus
9.Harju Maakohus rahuldas 08.08.2019 määrusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni punkt 1); tühistas kohtutäitur Priit Petteri 02.05.2019 otsuse täiteasjades nr 017/2008/4070/ ja nr 017/2008/4072 p 2 osas ja kohustas täiturit uuesti läbi vaatama XX 01.04.2017 kaebuse põhitasu määramise osas täiteasjades nr 017/2008/4070/ ja nr 017/2008/4072 vastavalt kaebuse läbivaatamise ja täituri otsuse tegemise ajal Kohtutäituri seaduses sätestatud kehtivate tasumäärade alusel ning kaebuse uuel läbivaatamisel ja uue põhitasu määramisel kaebajale tagastama enamtasutud summade vahe (resolutsiooni punkt 2); jättis läbi vaatamata kaebuse osas, milles avaldaja palus tühistada 08.11.2017 Priit Petteri otsused täiteasjades nr 017/2008/4070/ ja nr 017/2008/4072 (resolutsiooni punkt 3); jättis kohtutäituri menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni punkt 4); mõistis välja kohtutäitur Priit Petterilt XX kasuks riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni punkt 5).
10.Määruse põhjenduste kohaselt nähtub kohtule esitatud kohtutäituri otsusest 02.05.2019 (lk 7), et see on tehtud täiteasjas nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072, millega on rahuldatud XX 15.04.2019 koostatud kaebus täitemenetluse lõpetamise otsuse 14.11.2017 peale ja tühistatud täitemenetluste 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 lõpetamise otsused. Otsuse p 2 järgi on rahuldatud XX 01.04.2017 kaebus ja taotlus enamtasutud kohtutäituri põhitasu tagastamiseks vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 otsusele, võlgniku 01.04.2017 kaebuses esitatud taotlusele ja Riigikohtu 29.01.2014 praktikale asjas nr 3-2-1-164-13 ning otsustatud tagastada täituri otsuse jõustumisel enamtasutud põhitasu vastavalt Riigikohtu lahendi 3-2-1-164-13 praktikale 6,62 eurot koos käibemaksuga 7,95 eurot.
11.Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud täituri 02.05.2019 otsuse täiteasjades p 2 osas. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest 01.03.2019 nr 2-17-7169, milles lahendati XX sama kaebust, mille suhtes on täitur teinud uue otsuse 02.05.2019, nähtub, et vaidlustatud oli täitur P. Petteri 24.04.2017 otsus, millega oli täitur jätnud rahuldamata tema tasu muutmise taotluse asjades nr 017/2008/4070 ja nr 017/2008/4072 ja muus osas jäi otsus muutmata.
12.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p 20 nähtuvalt oli XX vaidlustanud täituri 24.04.2017 otsuse, mille täitur lahendas 01.04.2017 esitatud XX kaebust ning märgitu puudutab põhitasu arvestamist. Tallinna Ringkonnakohus, mis lahendas sama kaebust, on otsuse p-s 23 märkinud, et antud olukorras pidi täitur põhitasu arvestamisel mitme täitedokumendi täitmisel arvestama sellega, et võlgnikul ei tekiks suuremaid kulusid kui kõigi täidetavate nõuete summeerimise korral ja täitur sai/pidi rakendama KTS § 33 lg 4, st summeerima tasu arvestamisel tema menetluses olevad sissenõudja nõuded ning nõudma põhitasu tema menetluses olevate nõuete summalt. Sellel põhjusel tühistas kohus maakohtu otsuse, milles maakohus oli varasemalt nõustunud täituri tasu arvestusega vaidlusalustes täitemenetlustes ja tühistas selles osas täituri 24.04.2017 otsuse ning kohustas täiturit XX 01.04.2017 kaebuse alusel lahendama tasu muutmise taotlust ringkonnakohtu seisukohti arvestades. Seega on vaja kontrollida, kas täitur on lahendanud XX 01.04.2017 kaebuse 02.05.2019 otsuses õigesti.
13.Vaidlus puudub selles, et kaebuse uuel läbivaatamisel ei arvestanud täitur seda, et KTS § 35 lg 2 ja 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks Riigikohtu otsusega 25.01.2018 nr 2-15-17249 ja et selle jõustumine lükati edasi 6 kuu võrra otsuse kuulutamisest (otsuse resolutsiooni p 1, 2). Täituri otsusest 02.05.2019 nähtuvalt on
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-7068 täitur arvestanud, et 01.04.2017 seisuga on võlgniku suhtes kõik täitemenetluses esitatud nõuded järgmised: nr 017/2008/4070 nõue 38409,95 eurot, nr 017/2008/4072 vastavalt 19002,81 eurot ja nr 048/2015/164 3372,133 eurot.
14.Täitur on lähtunud KTS § 35 lg 2 p 10 järgi tasu määramisel siis kokku nõuete kogusummast 60784,89 eurot ja tasu määranud viidatud normi järgi vastavalt 5112 eurot, koos käibemaksuga 6134,40 eurot. Otsusest nähtub, et tasude vahe tuli vastavalt 6142,35-6134,40=7,95 eurot, mis tuli tagastada võlgnikule XX-le.
15.Seega on õige kaebaja seisukoht, et täitur lahendas XX kaebust otsuses 02.05.2019 KTS nende sätete alusel, mis kehtisid 2017.a, kuid mis enam ei kehtinud kaebuse uuel läbivaatamisel. Nimelt muudeti kohtutäituri seadust vastavalt Advokatuuriseaduse, kohtute seaduse, kohtutäituri seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (vastu võetud 09.05.2018, jõustus 10.05.2018) ja koos sellega ka KTS § 35 (tasu arvestust). Riigikohus tunnistas KTS § 35 lg 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks (vt otsuse 25.01.2018 nr 2-15-17249 ja et selle jõustumine lükati edasi 6 kuu võrra otsuse kuulutamisest).
16.Riigikohus on oma 09.01.2019 lahendis nr 2-17-11697, kus vaadati kaebust täituri otsuse peale 30.06.2017 (ajast, mil kehtis eelnev KTS redaktsioon võrreldes 10.06.2018 kehtima hakanud redaktsiooniga), selgitanud, et kaebuse uuel läbivaatamisel tuleb täituril lahendada tasu kehtivate uute määrade järgi, mitte nende määrade järgi, mis kehtisid tasuotsuse tegemise ajal. Seega tulnuks täituril 02.05.2019, kui ta vaatas XX kaebust uuesti läbi, lähtuda tasu määramisel 10.06.2018 kehtima hakanud (arvestades ka seda, mis oli põhiseadusega vastuolus tunnistatud) tasumääradest, mida täitur ei ole teinud. Selles osas on avaldaja seisukoht õige.
17.Seega tuleb tühistada täituri 02.05.2019 otsus täiteasjades 017/2008/4070/ ja 017/2008/4072 p 2 osas ja kohustada täiturit läbi vaatama XX kaebus 01.04.2017 põhitasu määramise osas täiteasjades 017/2008/4070/ ja 017/2008/4072 vastavalt kaebuse läbivaatamise ja otsuse tegemise ajal Kohtutäituri seaduses sätestatud kehtivate tasumäärade alusel. Kuivõrd tasu arvestamine on täituri pädevuses, siis ei ole kohtul võimalik kohustada täiturit tagastama kaebuses nimetatud summat 6141,02 eurot, vaid täiturit tuleb kohustada kaebuse uuel läbivaatamisel ja uue põhitasu määramisel tagastama kaebajale enamtasutud summade vahe.
18.Täituri seisukoht, et kaebaja on kaebust laiendanud, on vaid osaliselt õige. Kaebus osas, mis puudutab tasu arvestust 10.06.2018 kehtima hakanud seaduse järgi, arvestades sj seda, et KTS § 35 lg 2, 3 on põhiseadusega vastuolus, ei ole kohtu hinnangul kaebuse laiendamine, sest tegemist on õigusnormi kohaldamisega ning uusi asjaolusid ei ole selles osas kaebaja esile toonud.
19.Osaliselt on aga täituri seisukoht õige. Nimelt on kaebaja soovinud kaebuses (resolutsiooni p 2), et täitur tühistaks 08.11.2017 tasu otsused asjades nr 017/2008/4070 ja nr 017/2008/4072, kuid käesoleval juhul ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud täiturile nende otsuste peale vahetult kaebuse KTS § 52 ja TMS § § 217 lg 1 järgi. Lisaks ei nähtu 02.05.2019 otsusest, et need 08.11.2017 tehtud otsused oleksid olnud (saanud olla) 01.04.2017 esitatud kaebuse esemeks. Selles osas tuleb jätta XX kaebus TsMS § 423 lg 1 p 1 järgi läbi vaatamata, kuivõrd kaebuse kohtueelne kord on läbimata.
20.Täitur väitis, et kaebus tuleb lahendada lähtuvalt ringkonnakohtu lahendist 01.03.2019 ja Riigikohtu lahendist 3-2-1-164-13. Kohus märgib, et ringkonnakohus on lahendanud oma eelviidatud lahendis küsimust tasu arvestamisest KTS § 33 lg 4 järgi, mis räägib nn nõuete summeerimisest ja siis sellelt summalt põhitasu arvestamist, samale on viidatud ka Riigikohtu lahendis 3-2-1-164-13, kuid nendes lahendites ei ole
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-7068 reguleeritud tasu suuruse aluseks võetava regulatsiooni küsimust KTS § 35 tähenduses. Seega ei ole täituri vastavad väited täpsed ega mõjuta käesolevat lahendit.
21.Kohtutäituri menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kooskõlas TsMS § 172 lg 1 ja lg 10 tuleb jätta XX menetluskulud, milleks on riigilõiv kaebuse esitamisel 15 eurot, täituri kanda ja see välja mõista XX kasuks. Määruskaebus
22.Kohtutäitur esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles avaldaja kaebus rahuldati ja teha uus määrus, millega jätta kaebus kohtutäituri 02.05.2019 otsusele rahuldamata, menetluskulud avaldaja kanda.
23.Määruskaebuse kohaselt seisneb kaevatava kohtumääruse ebaõigsus selles, et maakohus kohustas kohtutäiturit tasu määramisel lähtuma 10.05.2018 jõustunud tasumäärade alusel (jättes ebaõigelt kohaldamata 01.04.2017-25.04.2017 so kohtutäituri otsuse tegemise ajal kehtinud KTS § 35 lg-d 2 ja 3).
24.Avaldaja esitas kaebuse kohtutäiturile 03.04.2017 ja kohtutäitur tegi avaldaja suhtes otsuse eelnimetatud täiteasjades 24.04.2017. Otsus oli seaduslik ja tehtud kehtivate tasumäärade alusel so seaduse alusel, mis kehtis enne 10.06.2018 jõustunud uusi tasumäärasid. Maakohus ei saa kohustada teistkordselt läbi vaatama 24.04.2017 otsuses nimetatud tasu suurust ega kohustada kohaldama tasumäärasid, mis hakkasid kehtima alates 10.06.2018. Otsuse tegemise ajal 2018 aastal muudetud tasumäärasid ei kehtinud ning 10.06.2018 kohtutäituri seaduse muudatusel ei olnud tagasiulatuvat jõudu.
25.Kaebuse esitaja mõistab, et maakohus on lähtunud Riigikohtu seisukohast 09.01.2019 lahendis nr 2-17-11697 ning selgitanud, et kaebuse uuel läbivaatamisel tuleb täituril lahendada tasu kehtivate uute määrade järgi, mitte nende määrade järgi, mis kehtisid tasuotsuse tegemise ajal. Määruskaebuse esitaja leiab, et see lahend ei ole otseselt ülekantav ja õige või vähemalt ei ole määruse põhjendavas osas maakohtu viide 09.01.2019 Riigikohtu lahendile asjas number 2-17-11697 kohane. Tegemist ei ole sarnase asjaga.
26.Antud asjas on oluline, et kohtutäitur lahendas kaebust, mille avaldaja esitas kohtutäiturile 01.04.2017, milles ta heitis kohtutäiturile ette vaid seda, et mitme täitemenetluse korral ei tohi täituri põhitasu olla vähemalt olemuslikult suurem kui see oleks ühes menetluses. 01.03.2019 Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärusega asjas nr 2-17-7169 jõustus ka seisukoht, et avaldaja 01.04.2017 väljendatud etteheide kohtutäiturile põhitasu arvestamise osas vastab tõele. Täitur pidi tegema 2017 aastal aprillikuus otsuse kehtiva seaduse alusel. Kohtutäituril oli õiguslik ootus, et seadus ei muutu ja asi saab 2017 aasta seaduste kohaselt ka kohtus lahendatud.
27.Kohus on püüdnud tõlgendada olukorda võlgniku kasuks ja kasutanud selleks Riigikohtu seisukohta 09.01.2019 otsuses asjas number 2-17-11697, mille kohaselt tuleks kohaldada uue otsuse ajal kehtivaid tasumäärasid. Antud lahend ei ole õige ja õiglane ega sobi õiguspraktikas juhindumiseks seetõttu, et käsitleb kohtutäituri tasu otsust, mis oli tehtud peale seda, kui Riigikohus oli kohtutäituri tasumäärad juba põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistanud (25.01.2018 osaotsus asjas nr 2-1517249).
28.Antud juhul on aga kohtutäitur otsuse teinud 24.04.2017, kus kohtutäituri tasumäärasid ei olnud kahtluse alla seatud. Antud lahend ei ole õige seetõttu, et 25.01.2018 tehtud osaotsuse p-s 88 antud juhistes selgitas Riigikohtu üldkogu, et kuni otsuse jõustumiseni kehtivad KTS § 35 lg-d 2 ja 3 endisel kujul ja neid tuleb kohaldada kohtutäituri põhitasu määramisel ning tasu puudutavate vaidluste
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-7068 lahendamisel (vt Riigikohtunik Henn Jõksi eriarvamus tsiviilasjas nr 2-17-11697, p 3). Teatavasti otsuses nr 2-15-17249 Riigikohus lükkas otsuse jõustumise edasi 6 kuu võrra otsuse kuulutamisest. Seetõttu ei põhine kaevatav maakohtu määrus õiguslikul alusel ning rikub põhimõtet, mille kohaselt tuleb kaebuse lahendamisel lähtuda seadusest, mis kehtis kaebuse esitamise ajal.
29.Lisaks lahendas kohus vaidlustatud määruses ebaõigesti avaldaja kaebuse kohtutäituri tasu suuruse osas, seda ilma, et avaldaja oleks pöördunud tasumäära vaidlustamiseks esmalt kohtutäituri poole (TMS § 218 lg 1 rikkumine). Avaldaja (võlgniku) 01.04.2017 kaebus ei puudutanud kohaldatud kohtutäituri tasu suurust, vaid seda, kuidas kohtutäituri tasu arvestada mitme täiteasja pealt.
30.Küsimuse kohtutäituri tasu suurusest tõstatas avaldaja mittetähtaegselt ja alles oma 02.05.2019 avalduses maakohtule, kui kohtutäitur tegi oma 24.04.2017 otsuse asemele uue otsuse. Tasumäär oli uus asjaolu, mille peale võlgnik tähtaegselt ei olnud kohtutäiturile kaebust esitanud. Maakohus leiab ebaõigelt, et tegemist on seaduse kohaldamise küsimusega. Kaebused kohtutäituri tegevusele võivad puudutada ka küsimusi, kas kohtutäitur on kohaldanud seadust õigesti. Antud juhul tuleneks maakohtu seisukohast, et kui tegemist on seaduse kohaldamise küsimusega, võib pöörduda kohtutäituri tegevuse peale kaebusega otse maakohtusse. Menetluse edasine käik
31.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus võlgnikul esitada seisukoht.
32.Võlgnik leidis, et maakohtu määrus on õige ja põhjendatud, määruskaebus tuleks jätta läbi vaatamata. Kohtutäitur peaks mõistma, et tasu on võimalik võtta ainult seaduslikult. KTS § 28 lg 2 kohaselt on kohtutäituril õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult käesolevas seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Kuna kaalutlusõigus tasu võtmise osas puudub, siis on kohtutäituri poolt rikutud KTS § 2 lg 4 ja lg 3. Kohtutäitur jättis KTS § 28 lg 2 täitmata juba 02.05.2019 otsuse tegemisel ja vaidlustas maakohtu määruse, kohtutäituri käitumine on süüline. Juhul kui kohus peab vajalikuks menetlust jätkata, siis võiks maakohtu määruse resolutsiooni täiendada tunnistades kohtutäituri tegevuse tasu sissenõudmisel ja tasu suuruse määramisel täiteasjades nr 017/2008/4070 ja nr 017/2008/4072 seadusevastaseks.
33.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
34.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja §-st 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
35.Määruskaebusest nähtuvalt on kohtutäitur arvamusel, et tsiviilasjas nr 2-17-7169 heitis võlgnik talle ette üksnes tasu arvestamise ebaõiget viisi, mitte tasumäärade suurust, mistõttu ei saanud maakohus kohtutäiturit enam kohustada läbi vaatama 24.04.2017 otsuses nimetatud tasu suurust.
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-7068
36.Ringkonnakohus eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Tuleb selgitada, et asja materjalidest nähtuvalt on eelnimetatud tsiviilasjas siiski vaieldud lisaks tasu arvestamise viisile ka tasumäära üle.
37.Nii nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 määrusest, et võlgnik väitis kohtutäiturile 01.04.2017 esitatud kaebuses, et kohtutäituri 24.04.2017 otsuses toodud täituri põhitasu arvestus ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga, kuna mitme täitemenetluse korral ei tohi täituri põhitasu olla vähemalt olemuslikult suurem kui ühes menetluses ning palus kohtule esitatud kaebuses määrata ühtse kohtutäituri tasu kõigis kolmes täiteasjas (tlk 31). Ringkonnakohtu seisukohtade kohaselt tuli kohtutäituril lähtuda täituri põhitasu määrates analoogia korras TMS § 33 lg-st 4, summeerida tasu arvutamiseks tema menetluses olevad sissenõudja nõuded ning nõuda võlgnikult põhitasu tema menetluses olevate nõuete summalt (tlk 33 pöördel).
38.Arvestades, et ringkonnakohus 01.03.2019 määrusega kohtutäituri 24.04.2017 otsuse osas, millega kohtutäitur jättis rahuldamata kohtutäituri tasu muutmise taotluse täiteasjades nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072, tühistas ning kohtutäiturit võlgniku 01.04.2017 kaebust selles osas uuesti lahendama kohustas (tlk 30), ei ole kohtutäituri 24.04.2017 otsus ringkonnakohtu hinnangul jõustunud ühegi selles välja toodud tasumäära osas. Seega võis maakohus käesolevas asjas võlgniku kaebuse läbivaatamisel lisaks kohtutäituri tasu arvestamise viisile kontrollida ka 02.05.2019 otsuses leitud tasumäära suuruse seaduslikkust.
39.Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda määruskaebuse väitega, et võlgnik on tasumäära suuruse küsimuse tõstatanud esmakordselt alles käesolevas asjas kohtu poole pöördudes.
40.Määruskaebusest nähtuvalt on kohtutäitur ka arvamusel, et tasu suuruse leidmisel oli tal 02.05.2019 otsuse tegemisel õigus rakendada võlgniku poolt kaebuse esitamise ajal, so 01.04.2017, kehtinud kohtutäituri seaduse redaktsioonis sätestatud tasumäärasid ning maakohus on vaidlustatud määruses materiaalõigust kohaldanud vääralt.
41.Ringkonnakohus ei nõustu ka eeltoodud seisukohaga. Tallinna Ringkonnakohtu eelviidatud määrusest tulenevalt oli kohtutäitur kohustatud võlgniku 01.04.2017 kaebuse uuel läbivaatamisel esmalt summeerima kõik tema menetluses olevad nõuded ning seejärel leidma nõuete kogusummale vastava kohtutäituri tasumäära suuruse.
42.Kohtutäituri 02.05.2019 otsusest nähtuvalt toimus võlgniku kaebuse uus arutelu ja läbivaatamine 22.04.2019 (tlk 8). Nimetatud ajaks olid võlgniku 01.04.2017 kaebuse esitamise ajal kehtinud tasumäärad Advokatuuriseaduse, kohtute seaduse, kohtutäituri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse jõustumise tulemusena alates 10.06.2018 kehtetuks muutunud ja jõustunud uued kohtutäituri tasumäärad.
43.Uus regulatsioon oli tingitud asjaolust, et varasemalt oli Riigikohus 25.01.2018 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-17249 tunnistanud KTS § 35 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja edasiulatuvalt kehtetuks.
44.Sealjuures rõhutati eelnimetatud otsuses, et kehtetuks tunnistamine edasiulatuvalt on põhjendatud PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega ja eelkõige vajadusega kaitsta kohtutäitureid juba täidetud tasuotsuste tagasitäitmise eest. KTS § 35 lg-d 2 ja 3 kehtivad endisel kujul kuni otsuse jõustumiseni ja neid tuleb kohaldada kohtutäituri põhitasu määramisel ning tasu puudutavate vaidluste lahendamisel. Arvates otsuse kuulutamisest 6 kuu möödumisel kaotavad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätted kehtivuse ja nende alusel ei saa jätkata kohtutäituri põhitasu määramist. Seadusandjal on võimalik kehtestada uus regulatsioon ka tagasiulatuvalt isikutele, kes olid praeguse otsuse kuulutamise ajaks vaidlustanud kohtutäituri tasu suuruse ja kelle vaidlus oli
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-7068 pooleli ehk kohtulahendid olid jõustumata (vt Riigikohtu Üldkogu 25.01.2018 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-17249, p 86, 88, 89).
45.Arvestades, et seadusandja 10.06.2018 jõustunud Advokatuuriseaduse, kohtute seaduse, kohtutäituri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse rakendussätteid ei kehtestanud ning Riigikohus aktsepteeris tsiviilasjas nr 2-15-17249, milles vaadati läbi kaebust kohtutäitur E.Vilippuse 05.11.2015 otsusele, tehtud lõpplahendis põhiseaduspärastena kehtivas kohtutäituri seaduses sätestatud kohtutäituri põhitasu määrasid (vt Riigikohtu Üldkogu 21.09.2018 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-17249, p 10), on maakohus õigesti leidnud, et kohtutäituril tuli võlgniku 01.04.2017 kaebuse uuel läbivaatamisel lähtuda kehtivatest tasumääradest, mitte kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest.
46.Põhimõttest, et kohtutäituril tuleb juhul, kui ta on asjas tasu määramisel lähtunud KTS sätetest, mis on selleks hetkeks tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ning nende asemel on seadusandja kehtestanud teistsugused tasumäärad, kaebuse uuel läbivaatamisel lähtuda kehtivatest tasumääradest, lähtus Riigikohus ka tsiviilasjas nr 2-17-11697 tehtud lõpplahendis. (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.01.2019 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-17-11697, p 15).
47.Nimetatud tsiviilasjas lahendasid kohtud kohtutäitur E.Vilippuse 30.06.2017 otsusele esitatud kaebust. Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-17249, millega tunnistati KTS § 35 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja edasiulatuvalt kehtetuks, tehti 25.01.2018. Eelnevast tulenevalt on määruskaebuse esitaja väide, et nimetatud lahend ei sobi õiguspraktikas juhindumiseks, kuna see käsitleb kohtutäituri tasu otsust, mis oli tehtud peale seda, kui Riigikohus oli kohtutäituri tasumäärad põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistanud, asjakohatu.
48.Eelnevast tulenevalt puudub maakohtu määruse tühistamiseks osas, milles maakohus võlgniku kaebuse rahuldas, alus.
49.Seoses võlgniku vastuses esitatud taotlusega täiendada maakohtu määruse resolutsiooni ja tunnistada kohtutäituri tegevus seadusevastaseks, märgib ringkonnakohus, et on seadusest tulenevalt seotud määruskaebuse piiridega ega saa nendest väljuda.
50.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause ja TsMS § 172 lg 10 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kuna võlgnikul menetluskulusid tekkinud ei ole (tlk 50), ei määra ringkonnakohus menetluskulusid kindlaks.
51.Käesolev määrus on edasikaevatav tulenevalt TMS § 218 lg 3 teisest lausest ja TsMS § 178 lg 1.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik