XX hagi YY vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 008/2018/1510 ja 008/2018/151
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.05.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Carmen Tars ja Mirjam-Mari Marastu Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC, lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 27.05.2019 otsus tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline 1(9)
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja, isa) esitas 17.09.2018 hagiavalduse YY (kostja, laps) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 008/2018/1510 ja 008/2018/151 ja palus tuvastada, et 05.01.2018 sõlmitud elatise kokkulepe on kehtetu algusest peale.
2.Hagiavalduse kohaselt on täiteasjade aluseks olev täitedokument, s.o 05.01.2018 hageja, kostja ja CC (ema) vahel sõlmitud lapsele elatise andmise kokkulepe ja ülalpidamisleping, kehtetu algusest peale. Hageja läks notaribüroosse abielu lahutama. Hagejale jäi mulje, et abielulahutuse avalduse blankett ja ülalpidamisleping on teineteisega seotud ja et abielu lahutamiseks peab need mõlemad allkirjastama. Hagejale tuli üllatusena, et leping sisaldas elatise summat, millest varasemalt ei oldud räägitud. Lepinguga tutvudes tekkis hagejal paanika. Tekkis pingeline arutelu lepinguprojekti sisu üle. Arvestades, et tegemist oli abielulahutusega, oli hageja sel hetkel oma mõtetega sassis. See olukord ei olnud hageja jaoks tavaline. Abielu lahutamisel oli väga palju emotsioone ja see ei olnud olukord, kus iga punkt ratsionaalselt läbi vaadatakse, hageja oleks vajanud rohkem aega. Hagejale ei selgitatud, et lepingu näol ei ole tegemist abielu lahutamise dokumendiga, vaid elatiskokkuleppega. Hageja andis allkirja, mõistmata, mis dokumendiga tegemist oli, arvates, et leping oli Eestis abielulahutuse protsesse kohustuslik osa. Leping on hagejale ilmselt kahjulik. CC ja tema jurist kasutasid ära hageja teadmatust ja vähest eesti keele oskust. Seega oli hagejal ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja ta tegi tehingu olulise eksimuse mõjul (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1, § 92 lg 1 – 3). Hageja esitas 26.05.2018 kostjale ja CC-le lepingu tühistamise avalduse.
3.Täiteasjas nr 008/2018/1511 nõutakse hagejalt elatise võlgnevust perioodi eest 01.01.2018 kuni 31.07.2018. Täiteasjas nr 008/2018/1510 nõutakse hagejalt elatist 500 eurot kuus alates 01.08.2018 kuni 29.11.2023. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu.
5.Hageja oli juba enne notari juurde tulekut täitnud abielulahutuse blanketi. Elatise seaduses sätestatud alammäär ja sellest teadmine ei oma tähtsust, vaid hinnata tuleb lapse väljakujunenud elustandardit. Notar ega vandetõlk ei rikkunud oma kohustusi. Notar selgitas hagejale lepingu sisu, sh ka seda, kui suur on elatise miinimummäär. Hagejal ei olnud pretensioone. Tehingu sisu oli eelnevalt läbi arutatud ja ka notari juures arutati seda peaaegu tund. Hageja määras lepingu tingimused ja andis allkirja pärast lepingus muudatuste tegemist. Maakohtu otsus 2(9)
6.Maakohus rahuldas 27.05.2019 otsusega hagi ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjades nr 008/2018/1510 ja nr 008/2018/151. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et 05.01.2018 (maakohtu otsuses ekslikult 05.03.2018) notariaalaktiga ja 25.07.2018 täitmisteadetega on tõendatud, et täiteasjas nr 008/2018/1510 sundtäidetakse kostja kasuks hageja vastu nõuet, mille sisuks on elatis 500 eurot kuus alates 01.08.2018 kuni 29.11.2023, ja täiteasjas nr 008/2018/1511 sundtäidetakse kostja kasuks hageja vastu nõuet, mille sisuks on elatise võlgnevus alates 01.01.2018 kuni 31.07.2018, ning täitedokumendiks mõlemal juhul on 05.01.2018 notariaalne leping, mille osaks on lapse elatise maksmise kokkulepe, mille p 2.1 kohaselt on kostja oma seadusliku esindaja CC kaudu, hageja ja CC kokku leppinud, et hageja maksab seadusest tuleneva lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks lapsele igakuiselt elatusraha summas 500 eurot kuni lapse 18-aastaseks saamiseni või õpingute lõpetamiseni põhi-, kesk- või kõrgkoolis või kutseõppes või tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.
8.Hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et hageja oli notari juures tehingu tegemisel oma mõtetega sassis. Seda osaliselt põhjusel, et tegemist oli abielu lahutamisega ja see olukord notaribüroos ei olnud hageja jaoks tavaline. Eelkõige abielu lahutamise tõttu oli seal palju emotsioone, hageja oli emotsionaalses seisundis. Hageja ei vaadanud ratsionaalselt läbi iga tehingu punkti. Selleks ei olnud nii palju aega, kui hageja oleks vajanud rahunemiseks ja iga punkti ratsionaalseks hindamiseks. Kui hageja jaoks ootamatult oli lisatud tehinguprojekti elatise kokkulepe summas 500 eurot kuus, jäi hagejale mulje, et lepingu sõlmimata jäämine võib mõjutada abielu lahutamise kulgemist ja hageja sattus teadmatuse seisundisse, milles hageja ei olnud kindel, kas pingeline abielu lahutamise protsess jääb lahenduseta ja jätkub teadmata ajani. Abielu lahutamise suhtes teadmatusse sattumise mõjul tekkis hagejal paanika sarnane seisund. Hageja seisund välistas hageja võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Hageja sõlmis lepingu selle seisundi mõju all olles.
9.Eeltoodud asjaolusid kinnitavad ka tunnistaja notar AA kirjalikud ütlused. Notar AA ei suutnud meeles pidada kõiki tehingu tegemise üksiksasju, kuid mäletab, et algusest peale ei olnud osapoolte omavaheline läbisaamine hea ja nad ei olnud ilmselt lepingu tingimusi omavahel arutanud. Hageja oli ärritatud ja väljendas rahulolematust lepingu sisuga, sest selle tingimusi ei olnud notari arusaamise järgi temaga selliselt kooskõlastatud, vähemalt osa tingimusi ei olnud omavahel läbi räägitud. Juttu oli lepingu tingimusi arutades osapooltel omavahel palju, jutt puudutas suures osa isiklikke suhteid ja mineviku sündmusi ning oli üsna emotsionaalne. Notar soovitas pooltel aeg maha võtta ja asjad omavahel läbi arutada, eriti lahutusavalduse esitamisel. Hageja oli kogu notaribüroos oleku jooksul ärritatud olekus ja kogu õhkkond oli ebameeldiv. Kõrvaltvaataja jaoks võis hageja ärrituse põhjuseks olla eelkõige teine osapool või lepingu sisu või abielu lahutamine.
10.Tõendid, millele kostja on tuginenud, ei lükka ülaltoodud asjaolusid ümber. Tunnistaja BB ütluste kohaselt esindas ta lepingu sõlmimisel CC huve, sai CC-lt oma õigusülesande, mille sisuks oli abielulahutuse avalduse esitamine ja kostjale elatislepingu sõlmimine. Tunnistaja BB ütluste tõendamisväärtust on põhjendatud 3(9)
hinnata madalamalt ka põhjusel, et tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud notari kirjalike ütlustega. Tunnistaja BB hinnangud, mille kohaselt kohtumine notaribüroos oli rahulik, hageja ühekordne ärritus möödus ja seejärel oli hageja rahulik, on ebatäpsed, arvestades ülal käsitletud notari kirjalikke ütlusi. Tunnistaja BB kirjeldas üksikasjalikult hageja käitumist ja välisilmet, kuid tunnistaja järeldused hageja meeleseisundi kohta ei ole täpsed ja veenvad.
11.Asjaolu, et hageja ei ole teinud menetluses ega menetlusväliselt notarile etteheiteid, ei oma asjas tähtsust. Tehingu tõestamine, milles osaleja osutub otsusevõimetuks, ei tähenda tingimata notari kohustuste rikkumist. Notari ja BB ütlused langevad kokku selles, et tunnistajate mulje kohaselt ei esinenud hagejal väliseid paanikaseisundi tundemärke. Siiski ei lükka selliste väliste märkide puudumine või vähene intensiivsus, mis jäi alla tunnistajate tunnetuslävi, ümber seisukohta, et hageja oli otsusevõimetus seisundis. Hageja meeleseisundit kinnitavad hageja vande all antud seletus oma emotsionaalse seisundi kohta, notaribüroos toimunud sündmuste kirjeldus notari ütluste kohaselt ning abielu lahutamise olukord, mis suurendab tõenäosust seisundiks, milles isik ei suuda õigesti hinnata tehingu mõju oma huvidele. Asjaolu, et notar tehingu tõestamisel ei tuvastanud hageja otsusevõimetust, ei välista, et kohtumenetluses see tuleb tuvastada. Võrreldes tõestamismenetlusega, on käesolevas kohtumenetluses hageja andnud vande all seletuse oma meeleseisundi kohta. Kostja ei ole esile toonud, et notar oleks küsitlenud hagejat tema meeleseisundi kohta sellise põhjalikkusega, nagu hageja käesolevas menetluses vande all seletusi andis. Eeltoodust tulenevalt on kohtul käesolevas asjas rohkem andmeid, mis võivad anda alust asuda notarist erinevale seisukohale.
12.Asjaolu, mille kohaselt osa tingimusi, mis hagejale ei sobinud, võeti lepingust välja, ei kinnita, et hageja oleks olnud suuteline õigesti hindama lepingu mõju oma huvidele tingimustel, mis lepingusse jäid.
13.Kuna on tuvastatud, et hageja tegi täitedokumendiks oleva tehingu otsusevõimetuna, puudub vajadus tuvastada seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse suurust ja TsÜS § 13 lg 3 kohaldamise otsustamiseks käsitleda, kas tehing oli hagejale ilmselt kahjulik, samuti käsitleda tehingu tühistamise küsimust. Apellatsioonkaebus
14.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
15.Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust (TsÜS § 13 lg 1), mis tegelikult kohaldamisele ei kuulunud. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt on otsusevõimetuse põhjustajaks kas vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu, mille esinemise tõttu on välistatud isiku võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kõik muud tegurid, mis on väljaspool isiku vaimutegevuse ajutist häiret, kuid tõid endaga kaasa samuti isiku võimetuse hinnata, kuidas tehing mõjutab tema huve, on väljaspool isiku terviseseisundit ega ole haiguslikud tegurid. Sellisteks teguriteks on õiguskirjanduses peetud joovet (nii alkoholi- kui narkojoove); tugevatoimeliste ravimite tarvitamisega
4(9)
kaasnevaid nähte; magamatusest ja ülepingutusest johtuvat seisundit; õnnetusejärgsest šokist jms asjaolust tekkinud seisundit, mis on mööduvad seisundid.
16.Kohus tegi hageja vande all antud seletusest väärad järeldused. Kohus järeldas, et hageja ei saanud aru, kuidas tehing mõjutab huve põhjusel, et sellise seisundi kutsus esile TsÜS § 13 lg 1 tähenduses muu asjaolu, mitte vaimutegevuse ajutine häire.
17.Kohus järeldas vääralt, et TsÜS § 13 lg 1 tähenduses muuks asjaoluks oli tehingupoole paanika sarnane seisund, mille põhjustas tema teadmatus kas abielu lahutatakse või mitte.
18.Hageja esitas hagi väitega, et tehing on kehtivalt tühistatud põhjusel, et ta tegi tehingu eksimuse tõttu ja eksimuses oli ta kahe asjaolu osas: 500 eurot on Eestis kehtiv elatise miinimum ja elatise kokkulepe on seotud abielu lahutamise vormistamisega. Seega võis hageja olla eksimuses perekonnaseaduses sätestatud õiguse sisus, mitte aga faktilises asjaolus.
19.Kuna hageja esitas alternatiivsena seisukoha, et tehingu tegemisel võis ta olla TsÜS § 13 lg 1 osundatud seisundis, siis on hageja kaks erinevat positsiooni omavahel vastuolus, mis toob kaasa hageja vande all antud seletuse kui tõendi ebausaldusväärsuse.
20.Hageja oli võimeline hindama tehingu sisu ja tagajärge, kuid hindas neid väidetavalt valesti. Hagejal oli seega võime saada aru asjaoludest.
21.Vande all seletuses väitis hageja, et ta tegutses lepingut sõlmides sellises seisundis, mis ei lubanud aru saada tehingu mõjust tema huvidele, s.o ta ei suutnud hinnata tehingu tagajärge üleüldse, sh kas tagajärg on kahjulik või kasulik, kuna ta oli paanikas ja teadamatuses, mis saab kokkulepitud lahutusest. Ka oli hagejal kostja väitel lepingu sõlmimisel lisaks arusaamise võimele ka analüüsivõime (mis otsusevõimetuse seisundis on välistatud). Hagiavalduses hageja väidab, et detsembris 2017 otsustasid hageja ja CC lahutada abielu ja selle käigus tõusetus küsimus ka lapse elatisraha osas, kuid summades kokku ei lepitud. Tehingu sõlmimise käiku kirjeldades väidab hageja, et sai aru, et elatis 500 eurot kuus on seadusest tulenev miinimum. Seega oli hagejal analüüsivõime ka juhul, kui ta mõne faktiga teadmatuse tõttu eksis.
22.Kostja ei pea hageja selgitusi oma teadmiste osas usutavateks. Hageja on enam kui 10 aastat olnud Eestis ettevõtja. Kostja ei usu, et tööandjana hageja ei tea, milline on Eestis miinimumpalk ja milline on miinimumelatis. Hageja on hagis omaks võtnud, et neil oli abikaasaga omavahel arutelu lapse elatise maksmise suhtes, kuid kokkuleppele ei jõutud. Kostja ei pea usutavaks, et arutelu toimus selliselt, et hagejal ei olnud vähimatki ettekujutust, milline on Eestis elatise maksmise praktika ja seadus selle kohta.
23.Hagiavalduses esitas hageja väite, et eelnevalt temaga kooskõlastamata oli lepingu projektis veel kohustused tasuda CC-le töötasu hagejale kuuluvas äriühingus 500 eurot kuus, tasuda CC-le igakuiselt raha 100 eurot kuus ja ta palus eemaldada lepingust sellised lahutusega mitteseotud punktid ja notar viis sisse palutud muudatused ning pooled allkirjastasid muudetud lepingudokumendi. Eelosundatust saab järeldada, et hageja tegutses notari juures tehingut sõlmides täieliku arusaamisvõime ja analüüsivõimega. Hageja oskas hinnata, millised on kokkuleppe projekti tingimused ja kuidas need mõjutavad tema huve ning esitas oma nägemuse, millised kokkuleppe punktid ta soovib lepingusse jätta ja millised mitte. 5(9)
24.Maakohus tegi tunnistaja notar AA kirjalikest ütlustest väärad järeldused. Notari seletus haakub kostja seisukohaga, mille kohaselt hageja võis olla ärritunud nende lepingutingimuste olemasolu peale, mis tõid talle kaasa rahalised kohustused, kuid hageja mõistis nende tingimuste sisu ja tagajärge, mistõttu soovis ta osade tingimuste kõrvaldamist lepingust. Lepingule kirjutasid pooled notari juures alla, enne mida oli soome keele vandetõlk lepingu teksti hagejale tõlkinud, mille kohta on lepingus kinnitus. Mõistlik isik ei allkirjasta lepingut, kui ta ei nõustu lepingu tingimustega. Hageja tõepoolest esitas notari juuresolekul lepingu ettelugemisel ka küsimuse, miks leping ei sisalda lapsega suhtluskorra kokkulepet, mis tähendab, et ta sai aru ja mõistis nii lepingus sisalduva kui seal tema arvates vajaliku kuid puuduva osa olemusest ning talle lepingu sõlmimisel notari ja CC õigusnõustaja selgitustest.
25.Hageja oli sõlmitud lepinguga nõus tasuma lapsele elatist 500 eurot kuus. See, mida hageja teadis või ette kujutas perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 regulatsioonist, ei omanud lepingu sõlmimise kontekstis tähendust. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et tema tehtud tahteavaldus võtta rahaline kohustus 500 eurot kuus ei vastanud tahtele, vaid sellele, et tema tahe oli, et 500 eurot kuus olnuks elatise miinimum PKS § 101 tähenduses. Hageja selline väidetav eksimus õiguses ei ole lepingu tühisuse aluseks. Hageja selline väidetav eksimus ei ole ka põhjustatud otsusevõimetuse seisundist.
26.Maakohtu seisukoht, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, on õiguslikult lubamatu isegi sel juhul, kui esineks alus hagi rahuldamiseks. Kohus ei võtnud arvesse, et hageja on määranud kostjaks oma alaealise lapse, kelle suhtes on tal seadusest tulenev ülalpidamiskohustus. Kuna lapsel ei ole muud vara kui elatise nõue hageja vastu, siis on hageja soov saada oma olulises suuruses menetluskulud tagasi elatise arvelt. Kostja leiab, et selline kohustuse maksmapanek ei ole kooskõlas alaealise lapse huvidega. Kirjeldatud olukord oleks vastuolus ka TsMS § 162 lg-s 4 sätestatuga, sest alaealiselt lapselt elatise vaidluse kulude väljamõistmine oleks tema suhtes nii ebaõiglane kui ka ebamõistlik. Vastustaja seisukoht
27.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus, millega maakohus hagi rahuldas, tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja ringkonnakohtul ei ole võimalik rikkumisi ise kõrvaldada, mistõttu tuleb otsus tühistada ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tsiviilasi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
29.Hagiavalduses palus hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistada täiteasjades nr 008/2018/1510 ja nr 008/2018/151 ning tuvastada, et 05.01.2018 sõlmitud elatise kokkulepe on kehtetu. Hageja tugines sellele, et ta on 05.01.2018 sõlmitud lapsele elatise andmise kokkuleppe ja ülalpidamislepingu tühistanud 26.06.2018 avaldusega kui eksimuse tõttu sõlmitud lepingu (TsÜS § 90 lg 1 ja § 92 lg 1 – 3).
6(9)
30.Maakohtu 14.03.2019 istungiprotkollist nähtuvalt selgitas maakohus pooltele, et käesolevas asjas võiks kohaldamisele kuuluda TsÜS § 13 (II kd, tl 15). 26.03.2019 menetlusdokumendis asus hageja alternatiivsele seisukohale, et ta tegi vaidlusaluse tehingu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve ning leidis, et tehing oli ilmselgelt talle kahjulik (II kd, tl 26 – 28).
31.Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmised lubamatuks, tuvastades, et hageja tegi täitedokumendiks oleva tehingu meeleseisundis, milles hageja ei suutnud õigesti hinnata tehingu mõju oma huvidele, s.o TsÜS § 13 lg 1 mõttes otsusevõimetuna. Maakohus jõudis sellisele järeldusele hageja vande all antud seletuste põhjal, leides, et hageja oli 05.01.2018 tehingu tegemisel oma mõtetega sassis, et ta oli emotsionaalses seisundis ega vaadanud ratsionaalselt läbi iga tehingupunkti ning lapse elatise kokkuleppe ootamatu lisamine jättis hagejale mulje, et lepingu sõlmimata jätmine võib mõjutada lahutuse kulgemist ja hageja sattus teadmatuse seisundisse, mille mõjul tekkis hagejal paanika sarnane seisund.
32.TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. TsÜS § 13 lg 1 kohaldamine eeldab, et tehing on tehtud isiku poolt seisundis, millest tingituna ei suuda ta tegelikkusest õigesti aru saada. Otsusevõimetus tähendab, et isik ei suuda tehingut tehes adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. See suutmatus peab tulema eelkõige vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, mis tingib isiku suutmatuse tegelikkusest õigesti aru saada (nt haigushoog, alkoholi- või narkojoove, uinutite või ravimite mõju). Asjaolude esinemist, millest järelduks, et hageja sõlmis 05.01.2018 lepingu otsusevõimetuna, pidi TsMs § 230 lg 1 järgi tõendama hageja.
33.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole toimikus esile toodud asjaolude ja tõendite pinnalt võimalik järeldada, et hageja oli elatise kokkuleppe sõlmimisel ebaadekvaatses seisundis TsÜS § 13 lg 1 mõttes. Hageja kirjeldatud olukorras tehingu tegemist ei saa pidada otsustusvõimetu isiku tehinguks. Asjaoludest nähtuvalt olid hageja ja CC kostja vanematena ka varem arutanud kostja ülalpidamiskohustuse täitmiseks elatise kokkuleppe sõlmimist, kuid see oli jäänud erimeelsuste tõttu sõlmimata. Pigem viitavad asjaolud sellele, et hageja oli 05.01.2018 notaribüroos valiku ees, kas ja millistel tingimustel sõlmida notariaalne kokkulepe oma lapse ülalpidamiseks elatise maksmise kohustuse täitmiseks.
34.Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda hageja vande all antud seletus, et ta oli tehingu tegemise ajal sellises emotsionaalses seisundis (paanikas), mis takistas tal tehingu tingimuste sisust aru saada ja mille tulemusel kirjutas hageja alla kokkuleppele, mis kahjustas tema huve. Kolleegiumi arvates hageja seletuse kohaselt oli pigem tegemist olukorrraga, kus hageja sai küll aru tehingu tingimustest, kuid andis neile ebaõige hinnangu. Nii on hageja ise väitnud, et ta pidas kokkulepitud elatist miinimumelatiseks ja arvas, et ilma elatise kokkuleppeta ei saa abielu lahutada. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ei olnud hageja enne notari juurde minekut tutvunud lepinguprojektiga ja ta ei teadnud, et sõlmitakse elatise maksmise kohta kokkulepe. Hageja arvamuse järgi oli elatise kokkulepe vajalik sõlmida selleks, et oleks võimalik abielu lahutada. 7(9)
Hagejale jäi mulje, et 500 eurot on miinimumelatis, kuid kas see nii oli, ta notarilt ei küsinud. Kui hageja oleks teadnud elatise miinimumsuurust, poleks ta lepingut sõlminud. Hageja väitel oli notari juures kiire ja tal oli vähe aega selleks, et lepingust korralikult aru saada. Põhiline vaidlus käis lepingutingimuste üle, mille kohaselt pidi hageja võtma rahalisi kohustusi oma endise abikaasa ees ja need punktid jäeti lepingust välja. Hageja selgitas, et ta oli ärritunud ja tal tekkis paanika (II kd, tl 16-18). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega selle kohta, et hageja vande all antud seletusest saaks järeldada, et esinesid asjaolud, mis viitavad sellele, et hageja oli 05.01.2018 notar AA juures lepingu sõlmimise ajal seisundis, mis välistas tema arusaamise sellest, kuidas sõlmitav tehing mõjutab tema huvisid. Hageja on ise selgitanud, et tema soovil on lepingust punktid, millega ta ei nõstunud välja jäetud, mis viitab sellele, et hageja sai lepingu sisust aru ja tema soovi kohaselt muudeti lepingut. Hageja on esile toonud, et elatise maksmine kostjale oli tal olnud oma endise abikaasaga arutuse all, kuid selget kokkulepet selles osas ei olnud sõlmitud, mistõttu ei saanud elatise küsimus tulla hagejale üllatusena. Ka abielulahutuse küsimuses olid hageja ja tema endine abikaasa jõudnud enne notari juurde minekut kokkuleppele. Kolleegiumi arvates see, kui inimene on ärritunud, ei tähenda veel, et ta ei saa aru tegelikust olukorrast ega suuda teha adekvaatseid otsuseid. Kuigi abielu lahutamine ja lapsega seonduvate kokkulepete sõlmimine võib olla emotsionaalselt raske, ei anna see veel alust järeldada, et hagejat valdas notari juures abielulahutuse avalduse ja elatiskokkuleppe sõlmimisel tahet halvav paanika.
35.Hageja otsusevõimes ei tekkinud kahtlust ei notaril, vandetõlgil ega teistel kokkuleppe sõlmimise juures viibinutel. Tõestamisseaduse (TõS) § 11 kohaselt kontrollib notar igakordselt mh isiku otsusevõimet ning sama seaduse §-st 4 tulenevalt keeldub notar tõestamistoimingu tegemisest, kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime. TõS § 11 lg 2 sätestab, et oma kahtluse osaleja vajaliku teo- ja otsusevõime kohta märgib notar notariaalakti. 05.01.2018 kokkuleppe tõestamisel kontrollis notar vastavalt TõS §-le 11 hageja otsustusvõimet ja tuvastas, et isik oli otsusevõimeline. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et notar AA tunnistajana antud kirjalikud ütlused kinnitavad hageja otsusevõimetust. Notari ütlustest nähtub, et hageja oli lepingu sõlmimisel ärritunud. Kuna muist tingimusi oli temaga läbi arutamata ja enne lepingule alla kirjutamist seda muudeti, jättes ilmselt läbirääkimata punktid välja. Lepingu sõlmimisel osales tõlk, kellel ei olnud hagejast arusaamisega raskusi (II kd, tl 56-57). Seega ei saa notari ütlustest järeldada, et hageja oleks lepingu sõlmimisel olnud seisundis, mis võiks viidata otsusevõimetusele.
36.Kolleegiumi arvates saab hageja vande all antud seletusest ja notari tunnistajana antud ütlustest järeldada kokkuvõtvalt ainult seda, et hageja oli lepingu sõlmimisel ärritunud, kuid seda, et hageja ei suutnud tehingu tegemisel oma tahet avaldama ja sõlmitud kokkulepete mõju hinnata, tõenditest ei tulene.
37.Kuna tõendite kohaselt oli hageja võimeline elatise kokkuleppe sõlmimisel oma tahet avaldama ja seda juhtima ja sai aru ka sellest, kuidas tehing mõjutab tema huve tulevikus, siis ei ole täitedokument (05.01.2018 leping) TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamiseks puudus alus. 8(9)
38.Sundtäitmise lubamatus tunnistamise nõude esialgseks aluseks olid asjaolud, mille kohaselt 05.01.2018 elatise kokkulepe on sõlmitud eksimuse mõjul, hageja on selle kehtivalt tühistanud ja seetõttu on kokkulepe kehtetu. Alles pärast maakohtu poolt TsÜS § 13 kohaldamise eelduste selgitamist esitas hageja 26.03.2019 menetlusdokumendis asjaolud, millest sai hageja arvates järeldada, et ta ei olnud võimeline hindama talle kahjuliku tehingu asjaolusid (II kd, tl 26-28). Hageja ei ole märkinud menetlusdokumentides, kumb nõude alus on alternatiivne. Seetõttu võis maakohus valida ise, millistel alustel ta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esimesena lahendab. Maakohus ei ole vaidlustatud lahendis tuvastanud asjaolusid ega hinnanud tõendeid selle kohta, kas hageja on kehtivalt 05.01.2018 lepingu tühistanud.
39.Kuna maakohus ei lahendanud hageja esitatud nõuet alustel, mille kohaselt oli 05.01.2018 leping sõlmitud eksimuse mõjul, siis ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehingu kehtetuse hindamine kahjustab poolte edasikaebeõigust, kuna esmakordselt ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludele ei saa TsMS § 688 lg 4 järgi Riigikohtule üldreeglina edasi kaevata (va juhul, kui asjaolude tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme). Eeltoodu tõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
40.Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel lahendamisel (TsMS § 173 lg 3 teine lause).