Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Ele Liiv ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. veebruar 2022, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-13822
Tsiviilasi
W hagi X vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 008/2018/1510 ja 008/2018/1511
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. septembri 2020. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
W apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja W (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Carmen Tars ja Mirjam-Mari Marastu Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 25. septembri 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta W apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud W kanda.
4.Määrata X apellatsioonimenetluse kulude suuruseks 856 eurot 80 senti (koos käibemaksuga) ja mõista need kulud W-lt X kasuks välja.
5.Mõista W-lt välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
2-18-13822 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.W (hageja) esitas 17. septembril 2018 hagi X (kostja) vastu sundtäitmiste lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 008/2018/1511 ja nr 008/2018/1510 ning nende aluseks oleva lepingu kehtetuse tuvastamiseks. Harju Maakohtu 27. mai 2019 otsusega rahuldas kohus hagi ning tunnistas sundtäitmise mõlemas täiteasjas lubamatuks. 27. mai 2019. a lahendis leidis maakohus, et hageja tegi täitedokumendiks oleva tehingu otsusevõimetuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1 tähenduses. Tallinna Ringkonnakohtus tühistas 28. novembri 2019. a otsusega Harju Maakohtu 27. mai2019 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kohaselt sündis hageja ja Q (kostja ema) abielust kostja . Hageja, kostja ja kostja ema sõlmisid 5. jaanuaril 2018 lapsele elatise maksmise ja ülalpidamise notariaalse lepingu (edaspidi leping). Lepingu p 2.1 kohaselt leppisid pooled (hageja, kostja ja kostja ema) kokku, et hageja maksab seadusest tuleneva lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks kostjale igakuiselt elatust 500 eurot, kuni kostja 18-aastaseks saamiseni või õpingute lõpetamiseni põhi-, kesk- või kõrgkoolis või kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui kostja 21-aastaseks saamiseni. Lepingu p 2.2 kohaselt tuli elatis maksta kostja ema arvelduskontole iga kuu 10. kuupäevaks. Pooled leppisid kokku, et lepingu p-des 2.1 ja 2.2 sätestatud ülalpidamise kohustuse mittetäitmisel kohustub hageja vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-le 181 alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.
1.2.Hageja saatis 21. juunil 2018 kostja emale allkirjastamiseks lepingu tühistamise kokkuleppe. Kostja ema seda ei allkirjastanud. Hageja esitas 26. juunil 2018 kostja emale lepingu ülesütlemise avalduse. Kostja ema sai avalduse kätte hiljemalt 6. juulil 2018.
1.3.Hageja sai 7. septembril 2018 Tallinna kohtutäiturilt Mati Kadakult 25. juulil 2018 koostatud täitmisteated täitmisasjades nr 008/2018/1511 ja nr 008/2018/1510. Täitmisasjas nr 008/2018/1511 nõuab kostja elatise t võlga ajavahemiku 01.01.2018 – 1.07.2018 eest. Täitmisasjas nr 008/2018/1510 nõuab kostja elatist 500 eurot kuus ajavahemiku 01.08.2018– 29.11.2023 eest.
1.4.Hageja leiab, et 5. jaanuaril 2018 sõlmitud leping on kehtetu. Hageja tugineb asjaolule, et leping oli sõlmitud eksimuse tõttu. Hageja tuli notari juurde lepingut sõlmima teadmises, et see puudutab abielu lahutamist. Alles notari juures selgus, et see puudutab lapse elukoha määramist ja elatise maksmist. Kostja ema ja tema lepinguline esindaja kasutasid ära hageja teadmatust ja vähest eesti keele oskust ning jätsid ta eksimusse tegelikest asjaoludest. Lepingu sõlmimise juures oli soome keele vandetõlk. Hageja jäeti teadmatusse asjaolust, et lapse osas
2 (7)
2-18-13822 elatiskokkuleppe sõlmimine ei ole ühise abielu lahutamise avalduse esitamise eelduseks. Veelgi enam, hagejale anti mõista, et lapse suhtes elatise kokkuleppe sõlmimine on abielu lahutamise eelduseks ning elatise kokkulepe esitati hagejale allkirjastamiseks enne abielu lahutamise avalduse allkirjastamist. Samuti ei teavitatud hagejat elatise miinimumsuurusest, mida üks vanem peab kandma.
1.5.Alternatiivselt palub hageja tunnistada sundtäitmised lubamatuks, kuivõrd sundtäitmise aluseks olevad nõuded on rahuldatud. Laps ja ema elasid Hispaanias hagejale kuuluvas korteris. Kõik korteriga seonduvad kulud tasus hageja. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ning nõuet õigeks ei võtnud. Hageja ja kostja sõlmisid notariaalselt tõestatud lepingu. Hageja ei saanud olla lepingut sõlmides eksimuses, kuna hageja palus lepingust eemaldada osad tingimused ning pärast lepingus tehtud muudatusi andis oma allkirja. Mõistlik inimene ei saa arvata, et elatise kokkulepe on abielu lahutamise eelduseks. Hageja oli juba enne notari juurde tulekut täitnud abielulahutuse blanketi. Elatise seaduses sätestatud alammäär ja sellest teadmine ei oma tähtsust, vaid hinnata tuleb lapse väljakujunenud elustandardit. Notar ega vandetõlk ei rikkunud oma kohustusi. Notar selgitas hagejale lepingu sisu, sh ka seda, kui suur on elatise miinimummäär. Hagejal ei olnud pretensioone. Tehingu sisu oli eelnevalt läbi arutatud ja ka notari juures arutati seda peaaegu tund aega. Hageja määras lepingu tingimused ja andis allkirja pärast lepingus muudatuste tegemist. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis 25. septembri 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
3.1.Maakohus leidis, et tehingu tühistamise formaalsed eeldused on täidetud, kuna poolte vahel sõlmitud elatise kokkuleppe tühistamise avaldus on jõudnud TsÜS § 98 lg 1 esimene lause tähenduses kostjani TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul.
3.2.Maakohus tuvastas, et hageja ei teadnud lapsele elatise maksmise kokkuleppe allkirjastamise hetkel, et abielu saab lahutada ka ilma elatise maksmise kokkuleppe sõlmimiseta. Samuti on hageja poolt kohtuistungil vande all antud ütlustega leidnud tõendamist, et hageja arvas, et Eesti Vabariigis on elatise maksmise igakuiseks kohustuslikuks miinimummääraks 500 eurot. Samas leidis maakohus, et hageja eksimus ei olnud oluline. Võttes arvesse lepingu sisu (elatise maksmine oma alaealisele lapsele) ja lepingupoolte elustandardit (nt elukoha omamine Hispaania Kuningriigi n-ö kuurortlinnas), siis ei saa pidada kokkulepet lapse ülalpidamiseks igakuiselt 500 euro maksmise kohta ebamõistlikuks.
3.4.Isegi kui eksimus oleks olnud oluline, kandis eksimuse riisikot siiski hageja. Kuigi kostja ema ei saatnud enne kohtumist notari juures hagejale lepingut tutvumiseks, sai hageja sellega siiski tutvuda notari juuresolekul. Algses lepingus tehti parandused, millega jäeti välja kostja ema rahalise toetamise kokkulepe. Lisaks teise poole teavitamiskohustusele lasus ka eksinud poolel enesel kohustus teavet hankida (RKTKo 3-2-1-93-05, p 17). Maakohus ei sedastanud, et hageja oleks notari juures küsinud, kas üks tehing (abielu lahutamine) sõltub teisest (elatise maksmise kokkulepe), ega seadusest tuleneva elatise miinimummäära. Kõnesoleva notariaalakti p-i 5 teise ja üheksanda alapunkti kohaselt selgitas notar lepingupooltele perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumregulatsiooni ja suurust tehingu tegemise ajal. Notariaalakti p 5.5 kohaselt esitas notar lepingu teksti lepinguosalistele enne enda juuresolekul allakirjutamist läbivaatamiseks, luges selle ette ning selgitas selle sisu ja õiguslikke tagajärgi, vandetõlk tõlkis lepingu teksti ja kõik notari selgitused suuliselt eesti keelest soome keelde, pooled kiitsid lepingu heaks, allkirjastasid selle omakäeliselt ja see vastab poolte tahtele. 7. mai2019. a kohtuistungil tunnistaja Y poolt antud ütluste kohaselt küsis 3 (7)
2-18-13822 notar tehingu toimumise ajal veelkord üle, kas poolte tahe on tehingut sõlmida , mille peale mõlemad tehingupooled, nii W kui Q vastasid jaatavalt. Lepiti kokku veel üksikasjad või nüansid tehingus, nt kelle kontole tuleb raha kanda. Alguses hageja nõudis, et elatis kantakse kostja kontole, hiljem aga nõustus, et see kantakse kostja ema kontole. Samas ei olnud elatise miinimumsuuruse mitteteadmine oluline, kuna seadus sätestab elatise miinimumsuuruse, mitte maksimumsuuruse. TsÜS § 95 lg 5 järgi ei võinud hageja tehingut eksimuse tõttu tühistada, sest ta ise kandis eksimuse riisikot.
3.5.Maakohus leidis, et hageja ei ole elatisenõuet rahuldanud. Hageja tõi esile, et ajavahemikul 01.01.2018–31.07.2018 tasus hageja kostja ülalpidamiskulusid kokku vähemalt 7622 euro 50 sendi ulatuses, s.o keskmiselt 1088 eurot 93 senti kuus. Kostja on elanud hageja juures järgmistel ajavahemikel: 10.02.–27.02.2018, 07.06.–08.08.2018, 01.09.–30.11.2018 ja jõulude ajal kaks nädalat (s.o ca 5 kuud). Hageja võimaldab elada kostjal koos emaga hagejale kuuluvas korteris Hispaanias. Seetõttu ei teki kostja emal eluasemega seotud kulusid. Hageja on lisaks eluasemekuludele tasunud ka kõik kostja koolikulud, hobidega seotud kulud ning valdava enamuse rõivaste, interneti, telefoni, arvuti, õmblusmasina, kitarri jne kuludest.
3.6.Lepingu p-i 2.2 kohaselt tuli elatist maksta kostja ema arvelduskontole iga kuu 10. kuupäevaks. Hageja esitas kohtule maksekorraldused, mille kohaselt on hageja teinud kolmel korral (09.03.2018, 18.04.2018 ja 05.06.2018) ülekanded igal korral 250 eurot (kokku 750 eurot) kostja ema arvelduskontodele. Hageja esitas enda ja kostja ema vahelise kirjavahetuse. Hageja soovib kirjavahetusega tõendada, et hageja toetab jooksvalt rahaliselt nii kostjat kui ka kostja ema, kuigi tal viimase osas vastavat kohustust pole. Kõrvutades kostja emale ülekande tegemise kuupäevi sama kuupäeva vestlustega (hageja on tõlkinud eesti keelde ja märkinud kollaseks), ei selgu, et tegemist oleks olnud elatisega lapsele. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et ülekanne tehti summades ja arvelduskontole, mida ei ole kokkuleppes märgitud. 09.03.2018 ja 06.06.2018 vestlustest võib järeldada, et hageja kandis 09.03.2018 ja 05.06.2018 raha elamuga seotud teenuste eest (nt aedniku teenustasu) (tõlkimata soome keelne tekst) ning 18.04.2018 lapse ravikindlustuskaardi arve eest. Maakohtu hinnangul ei ole hageja lepingut kohaselt täitnud. Maakohus ei ole sedastanud kostja ema nõusolekut ega heakskiitu ülalpidamiskohustuse täitmisele kostjale.
3.7.Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 46,1 tunni eest 6638 eurot 40 senti (46,1 ✕ 144 eurot tunnis) ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 7063 eurot 40 senti (sh õigusabikulu 6638 eurot 40 senti ja riigilõiv 425 eurot). Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse väited on järgmised: 1) Maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuna jõudis ilma jälgitava analüüsita ebaõigele järeldusele, et hageja eksimus ei olnud oluline. Maakohus on selle järelduse tegemisel ebaõigesti tuginenud hageja väidetavalt kõrgele elustandardile, mis maakohtu arvates tulenes sellest, et hagejal on korter Hispaania Kuningriigi kuurortlinnas. 500 eurot kuus lepingu sõlmimisest kuni kostja täisealiseks saamiseni on kokku 29 500 eurot, mis on märkimisväärne summa igasuguse elustandardiga inimese jaoks. Eeldades, et kostja jätkab ka õpinguid, lisandub sellele summale veel 18 000 eurot, mida hagejal ei tule eksimuse tagajärjel sõlmitud lepingu alusel aga maksta täisealiseks saanud lapsele, vaid tema emale. 4 (7)
2-18-13822 2) Maakohus on kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 92 lõiget 5 leides, et hageja kandis eksimuse riisikot. Hageja endale teadlikult ühtegi riski ei võtnud. Hagejal puudus teadmine, et tal on üldse võimalik valida, kas ja millistel tingimustel tuleb elatises kokku leppida ning millised riskid eeltooduga kaasnevad. Isegi juhul kui hageja kandiski eksimuse riisikot, siis kandis eksimuse riisikot ka lepingu teine pool kostja ema. Kostja ema jättis hagejale enne lepingu allkirjastamist notari juures allkirjastamisele minevad dokumendid edastamata ning jättis hageja notari juures eksimusse asjaolust, et lepingu sõlmimine ei ole vajalik abielu lahutamiseks.3) Kostja ema kasutas vastuolus hea usu põhimõttega ära hageja vähest eesti keele oskust ja juriidilisi teadmisi, lastes hagejal allkirjastada abielu lahutamisega mitteseotud elatise kokkulepe, kuigi teadis, et hageja seda tegelikult ei soovi. Kostja ema käitumine hageja suhtes on vastuoluline ning vaid raha saamisele suunatud. Kostja ema teadis või pidi teadma hageja eksimusest ning tema eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Vaatamata hageja notari juures esitatud nõudele abieluga mitteseotud lepingupunktide väljavõtmise kohta lasi kostja ema hagejal lepingu ikkagi allkirjastada. 4) Hagejal puudusid mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks enne lepingu allkirjastamist. Hagejal ei olnud võimalik nõu saamiseks juristi poole pöörduda. 5. jaanuar 2018 oli reedene päev ning kostja ema oli pühapäeval, s.o 7. jaanuaril 2018, Eestist lahkumas. Hageja soovis abielu lahutuse avalduse võimalikult kiiresti allkirjastada. Kuivõrd hageja maksis üldjuhul kinni kõik kostja ja kostja ema lennureisid, siis oleks notariaja edasilükkumise korral pidanud hageja kinni maksma kostja ema ja kostja tagasipöördumise Eestisse notari juures uuesti kohtumiseks ja tagasilennu Hispaaniasse ning kaasnenud oleks ka muid tehingukulusid. 5) Maakohus leidis otsuse p-is 24 vääralt, et vanematel ei olnud kokkulepet kostjale ülalpidamise andmiseks muul viisil kui lepingus sätestatud korras raha ülekandmise teel kostja ema arvelduskontole. Hageja ja kostja ema kirjavahetus ning kostja ema21. augusti 2018. a ekiri (tõendavad, et pooltel oli kokkulepe, et hageja täidab ülalpidamiskohustust sellega, et kannab kostja ja kostja ema ülalpidamiskulud Hispaanias. Maakohus jättis vääralt tuvastamata, et 750 eurot, mille hageja kandis kostja ema kontole, ei olnud makstud ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata jätta. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.
8.Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Maakohus leidis otsuses, et hageja eksimus ei olnud oluline põhjusel, et 5. jaanuari 2018. a tehing oli hageja jaoks majanduslikult mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et selline TsÜS § 92 lg 2 tõlgendus ei ole põhjendatud. TsÜS § 92 lg 2 sätestab, et tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Olulise eksimuse mõiste alt jäävad välja üksnes sellised eksimused, mis ei oleks üleüldse mõjutanud tehingu tegemise tahet, st eksimused, mille avastamise korral enne tehingu tegemist oleks eksinud isik tehingu ikkagi 5 (7)
2-18-13822 samadel tingimustel teinud (vt. TsÜS. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura, 2010. § 92 kommentaar 3.2). Praegusel juhul oli hageja väidetav eksimus kindlasti selline, mis oleks mõjutanud hagejaga sarnase mõistliku isiku tahet tehing teha.
10.Samas ei ole maakohtu eksimus TsÜS § 92 lg 5 sisustamisel oluline, sest maakohus on leidnud, et isegi kui eksimus oli oluline, kandis eksimuse riisikot TsÜS § 92 lg 5 mõttes hageja. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Üldise põhimõtte kohaselt ei vabasta seaduse mittetundmine vastutusest. Eesti Vabariigi esimene tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestas selle põhimõtte ka otsesõnu: TsÜS1994 § 71 lg 3 järgi oluliseks eksimuseks ei ole seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvate asjaolude suhtes (vt ka RKTKo 14. 01.1999, 3-2-1-5-99, RKTKo 23.03.2006, 3-2-1-1-06, p 15). Kuigi seadus seda põhimõtet enam üle ei korda, on see jätkuvalt asjakohane. Mõistlik inimene viib end oma tegevust reguleerivate seadustega kurssi. Keskmine mõistlik inimene, kellel ei ole õigusharidust, suudab peamistes küsimustes ise infot hankida ning raskemates küsimustes on õigusnõu laialdaselt saadaval. Näiteks miinimumelatise suuruse teada saamiseks oleks piisanud otsingust interneti otsingumootoris.
11.Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et isegi juhul kui hageja kandiski eksimuse riisikot, siis kandis eksimuse riisikot ka lepingu teine pool kostja ema. Hageja esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et kostja ema aitas oma tegudega kaasa, et hageja satuks eksimusse. Isegi kui kostja ema kiirustas hagejat lepingut sõlmima, ei tähenda, et see oleks kaasa toonud eksimuse. Asjaolust, et kostja ema valmistas ette elatiskokkuleppe ja algatas selle sõlmimise, ei saa järeldada, et ta teadlikult soovis hagejat eksimusse viia või et ta oli hageja eksimusest teadlik. Tõendamata on hageja väited, et kostja ema avaldas hagejale valeinfot, et ilma elatiskokkuleppeta ei saa lahutada või et elatise miinimumsuurus Eestis on 500 eurot kuus. Samas nähtub lepingust, et notar selgitas hagejale miinimumelatise regulatsiooni ning hagejal oli võimalik notari juures küsida, kas ilma elatiskokkuleppeta ei saa lahutada.
12.Tõendamata on hageja väited, et kostja ema sai hageja eksimusest aru, kuid jättis pahauskselt hageja eksimusse. Hageja on kostja ema pahauskse käitumise tuletanud lepingu sõlmimise asjaoludest - sellest, et kostja ema teadis hageja soovi, üllatas hagejat oma tingimustega, sõnastas oma tahteavaldusi tendentslikult - kuid kolleegiumi hinnangul on hageja konstruktsioon oletuslik ning tugineb eksi-eeldustele. Ilmselt põhjustas läbirääkimiste käik ja tulemus hagejale meelehärmi ja ilmselt ei viinud hageja end tehingu asjaoludega piisavalt kurssi, kuid see ei ole tehingu tühistamise aluseks. Kuna kostja ema ei käitunud pahauskselt, on põhjendamatu ka hageja etteheide lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumise kohta.
13.Põhjendamatud on hageja etteheited maakohtule, et maakohus ei nõustunud hagejaga, et vanemate vahel oli kokkulepe lapsele ülalpidamise andmiseks muul viisil kui lepingus sätestatud korras raha ülekandmise teel kostja ema arvelduskontole. Selles osas kordab apellatsioonkaebus maakohtu menetluses esitatud väiteid ning nendele väidetele on maakohus piisaval määral vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ega korda neid. Iseenesest ei ole vanematel keelatud kokkuleppel reguleerida lapse ülalpidamiskohustuse täitmist perioodil, mil laps on juba täisealine. Kui pooled soovisid 5. jaanuari 2018 kokkuleppega ka seda osa reguleerida, ei ole see eesmärk vastuolus seadusega ega räägi selle kasuks, et leping võiks olla tühine. Menetluskulude jaotus
14.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda.
6 (7)
2-18-13822
15.TsMS § 174 lõigete 1 ja 3 järgi tuleb ringkonnakohtul vastavalt menetluskulude jaotusele määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Kostja 28. jaanuaril 2022 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas kostja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses õigusabiteenuseid 4,2 tunni ulatuses tunnitasuga 170 eurot (ilma käibemaksuta). Seega palub kostja menetluskuludena hüvitada 856 eurot 80 senti (koos käibemaksuga).
16.TsMS § 175 lõikest 1 tulenevalt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg (kokku 4,2 tundi), menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades, mõistlik ja kooskõlas asja materjalidega. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr on mõistlik ja vastab sarnase õigusteenuse eest makstavale keskmisele tasule. Ringkonnakohus määrab kostja menetluskulude suuruseks 856 eurot 80 senti(koos käibemaksuga). TsMS § 177 lg-s 4 sätestatu alusel määrab ringkonnakohus, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.