Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

üldkoosolekuid ei toimunud ja 14.06.2012, 17.07.2014, 06.11.2014 üldkoosolekute protokolle ei ole kunagi eksisteerinud. Maakohtu määrus

määruskaebus rahuldamata. Maakohus on hagi menetlusse võtmisel kohaldanud korrektselt õigusnorme ja jõudnud õige järelduseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ning juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus §-ga 659 põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Õige on määruskaebuse esitaja väide, et TsMS § 371 lg 2 p-i 2 alusel asja menetlusse võtmise otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 01.02.2017 määrust asjas nr 3-2-1-146-16, p 9). Maakohus selle vastu ei eksinud ja hindas hagi perspektiivi üksnes hagiavalduses märgitust lähtudes. Hagis kirjeldas hageja, et täitedokumendis (tsiviilasjas nr 2-17-19489 tehtud otsuses) nimetatud protokolle ei olnud tal võimalik sissenõudjale esitada, sest neid ei ole kunagi eksisteerinud või on need sissenõudjale edastatud tsiviilasja nr 2-17-19489 menetluse käigus. Mõlemad asjaolud esinesid juba tsiviilasja nr 2-17-19489 menetlemisel, s.o enne kohtulahendi jõustumist, mida täidetakse täiteasjas nr 022/2019/1199. Maakohus märkis õigesti, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud, kuid kirjeldatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Eelnev tuleneb TMS § 221 lg-test 1 ja 2 ning seda on arvukates lahendites selgitanud ka Riigikohus, avaldades mh, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus (vt nt Riigikohtu 24.10.2018 määrust asjas nr 2-16-17775, p 13). Erandiks on juhtum, kus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Sellises olukorras on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt nt Riigikohtu 15.04.2015 otsust asjas nr 3-2-1-11-15, p-d 10-11; 24.10.2018 määrust asjas nr 2-16-17776, p 13). Hageja hagis sellele ei tuginenud. Samuti ei toonud hageja kõnealuseid asjaolusid esile määruskaebuses, kuigi maakohus viidatud lõigus kirjeldatud erandit selgitas. Vastuseks hageja väidetele selgitab ringkonnakohus, et TMS § 221 lg-test 1 ja 2 tulenev põhimõte kehtib kõikide kohtulahendist tulenevate nõuete puhul, mitte ainult rahalise nõuete korral. Kuivõrd asjaolud, mida hageja käsitles sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alustena esinesid enne täitedokumendiks olevat kohtulahendit ja hageja ei avaldanud, et neid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna, leidis maakohus õigesti, et hagi ei olnud perspektiivikas, mistõttu tuli selle menetlusse võtmisest keelduda. Viidatud järelduseni jõudmiseks kohaldas maakohus korrektselt ka Riigikohtu praktikat. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jätab ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.