Avaldaja Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu (registrikood 80162053), lepinguline esindaja Dmitri Štšerbin Puudutatud isik I kohtutäitur Elin Vilippus, esindaja kohtutäituri abi Viljo Konsap Puudutatud isik II XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 24.09.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu määruskaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 24.09.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-7946 muutmata.
2.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates, v.a osas, mis on tehtud sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatud määruskaebuse kohta (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3 teine ja neljas lause; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
1.Kohtutäitur Elin Vilippus (kohtutäitur) algatas XX (sissenõudja) avalduse alusel Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu (avaldaja, võlgnik) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 022/2019/1199). Täitedokumendiks on Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2018 otsus tsiviilasjas
2-19-7946 nr 2-17-19489, millega avaldajat kohustati 7 päeva jooksul otsuse jõustumisest andma sissenõudjale või saatma talle e-posti teel 09.01.2012, 14.06.2012, 28.06.2012, 17.07.2014 ja 06.11.2014 üldkoosolekute protokollide ärakirjad koos lisadega ning 15.12.2014 üldkoosoleku protokolli lisad.
2.Avaldaja teatas 05.03.2019 kohtutäiturile, et tal ei ole võimalik täitedokumenti täies ulatuses täita. Avaldaja on sissenõudjale edastanud 09.01.2012, 28.06.2012 ja 15.12.2014 üldkoosolekute protokollid. Avaldajal ei ole võimalik edastada 14.06.2012, 17.07.2014 ja 06.11.2014 üldkoosolekute protokolle, sest nendel kuupäevadel üldkoosolekut ei toimunud.
3.Kohtutäitur vastas 06.03.2019, et kui kohtutäiturile on esitatud formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel täitemenetluse algatama. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu. Kohtutäitur ei saa võtta seisukohta sissenõudja ja võlgniku vahel tekkinud materiaalõigusliku vaidluse suhtes. Täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmise või mittetäitmisega seonduva kontrollimine ei kuulu kohtutäituri pädevusse. Kui avaldaja leiab, et sundtäitmine on täitmise võimatuse tõttu lubamatu, on tal õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
4.Kohtutäitur koostas 26.03.2019 sunniraha määramise hoiatuse, milles hoiatas avaldajat, et kui ta ei täida täitedokumendist tulenevat kohustust hiljemalt 02.04.2019, määrab kohtutäitur sunniraha 288 eurot. Kuivõrd avaldaja nimetatud kuupäevaks täitedokumendist tulenevat kohustust ei täitnud, määras kohtutäitur avaldajale 08.04.2019 sunniraha määramise otsusega sunniraha 288 eurot. Kohtutäitur koostas 17.04.2019 uue sunniraha määramise hoiatuse, milles hoiatas avaldajat, et kui ta ei täida täitedokumendist tulenevat kohustust hiljemalt 24.04.2019, määrab kohtutäitur sunniraha 787 eurot.
5.Avaldaja esitas 22.04.2019 kohtutäiturile kaebuse, milles palus täitemenetlus lõpetada või alternatiivselt peatada ning tühistada kohtutäituri 08.04.2019 sunniraha määramise otsus ja 17.04.2019 sunniraha määramise hoiatus. Avaldaja andis sissenõudjale ja kohtutäiturile teada, et tal ei ole võimalik edastada 14.06.2012, 17.07.2014 ja 06.11.2014 üldkoosolekute protokolle, kuna nendel kuupäevadel üldkoosolekuid ei toimunud ja protokolle seega ei eksisteeri. Kohtutäitur jätkas sellele vaatamata täitemenetlust ja määras avaldajale sunniraha, kuigi oleks pidanud täitemenetluse täitedokumendi osalise täitmise ja osalise täitmise võimatuse tõttu lõpetama. Kohtutäituri 08.04.2019 sunniraha määramise otsus ja 17.04.2019 sunniraha määramise hoiatus on õigusvastased, omakasupüüdlikud ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kohtutäitur ei võinud täitemenetlust üldse algatada ja oleks pidanud selle lõpetama, ei saanud sunniraha määrata. Riigikohtu praktika järgi saab võlgnik tugineda täitemenetluses sellele, et ta on nõude sissenõudjale tasumisega rahuldanud ning esitada sellekohased tõendid kohtutäiturile (Riigikohtu 08.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-15). Kohtutäitur peab täitemenetluse lõpetama kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub sissenõudja nõude rahuldamine, ja muul seaduses sätestatud alusel (TMS § 48 lg 1 p-d 2 ja 8). Täitemenetlus tuleb lõpetada ja kohtutäituri 08.04.2019 sunniraha määramise otsus ja 17.04.2019 sunniraha määramise hoiatus tühistada. Alternatiivselt tuleb täitemenetlus peatada kuni sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
6.Kohtutäitur jättis 17.05.2019 otsusega avaldaja 22.04.2019 kaebuse rahuldamata, jäädes 06.03.2019 vastuse põhjenduste juurde.
2(7)
2-19-7946 Kohtutäitur lähtub täitemenetluse läbiviimisel täitedokumendi resolutsioonist ega saa formaliseerituse põhimõttest tulenevalt anda hinnangut avaldaja väitele, et 14.06.2012, 17.07.2014 ja 06.11.2014 üldkoosolekute protokolle ei saa esitada, kuna nendel kuupäevadel üldkoosolekuid ei toimunud ja protokolle ei eksisteeri. See kujutab endast materiaalõiguslikku vaidlust, mida kohtutäitur ei saa lahendada. Kohtutäitur saab üksnes kontrollida, kas avaldaja on sissenõudjale esitanud täitedokumendi resolutsioonis märgitud dokumendid. Kuna kohtutäiturile ei ole teada, et avaldaja oleks täitedokumendist tuleneva kohustuse täielikult täitnud, puudub täitemenetluse lõpetamiseks ning 08.04.2019 sunniraha määramise otsuse ja 17.04.2019 sunniraha määramise hoiatuse tühistamiseks alus. Täitemenetluse peatamine ei ole põhjendatud, kuna sunniraha määramise otsuse vaidlustamise tõttu ei saa hetkel sunniraha määrata (TMS § 261 lg 9).
7.Avaldaja esitas 26.05.2019 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri 17.05.2019 otsus, 08.04.2019 sunniraha määramise otsus ja 17.04.2019 sunniraha määramise hoiatus ning lõpetada täitemenetlus. Kohtutäitur jättis tähelepanuta asjaolu, et täitemenetlust ei ole võimalik läbi viia, kuna täitedokument on osaliselt täidetud enne täitemenetluse alustamist ja ülejäänud osas ei ole seda võimalik täita. Formaliseerituse põhimõte ei ole absoluutne. Kohtutäituril on õigus ja teatud juhtudel ka kohustus kontrollida täitemenetluse alustamise, läbiviimise ja lõpetamise eeldusi. Kohtutäitur on pädev kontrollima, kas täitedokumendist tulenev nõue on täidetud, mis ulatuses see on täidetud ning mis ulatuses ei ole seda objektiivsetel põhjustel võimalik täita. Riigikohus on leidnud, et kohtutäituril on üldjuhul otstarbekas tasumise kohta kirjaliku dokumendi saamisel kontrollida sissenõudjalt üle, kas täitmine on väidetavas ulatuses toimunud, ja seda eriti siis, kui dokumendist ei järeldu selgelt kohustuse täitmist (Riigikohtu 18.09.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13). Kuna täitemenetlus on olnud algusest peale põhjendamatu, on põhjendamatu ka 08.04.2019 sunniraha määramise otsus ja 17.04.2019 sunniraha määramise hoiatus. Sissenõudja ei osalenud avaldaja 22.04.2019 kaebuse läbivaatamisel ega esitanud sellele seisukohta. Sellega on sissenõudja kaudselt nõustunud, et täitemenetlus tuleb lõpetada põhjusel, et avaldaja on täitedokumendi osaliselt täitnud ja osaliselt ei ole seda võimalik täita. Avaldaja palub korraldada kohtuistung avaldaja seadusliku esindaja CC vande all ülekuulamiseks, kes saab anda selgitusi täitedokumendi täitmise võimatuse kohta.
8.Kohtutäitur esitas 09.07.2019 vastuse, milles taotles kaebuse rahuldamata jätmist, jäädes 17.05.2020 otsuse põhjenduste juurde. Sissenõudja teavitas 25.04.2019 kohtutäiturit, et avaldaja ei ole täitedokumendist tulenevat kohustust täitnud ning palus määrata avaldajale sunniraha. Seetõttu on ebaõige avaldaja seisukoht, mille järgi sissenõudja on kaebuse läbivaatamisel mitteosalemisega nõustunud väitega, et nõue on võimalikus ulatuses täidetud.
9.Sissenõudja esitas 10.07.2019 vastuse, milles taotles kaebuse rahuldamata jätmist. Avaldaja ei esitanud kohtutäituri 08.04.2019 sunniraha määramise otsuse peale kaebust TMS § 217 lg-st 1 tuleneva tähtaja jooksul. Avaldaja sai selle kätte 08.04.2019 ja oleks pidanud TsMS § 3141 lg-st 2 lähtudes esitama kaebuse hiljemalt 21.04.2019. Samuti ei saa maakohus kohtutäituri asemel toiminguid teha ja tühistada, vaid saab tühistada ainult kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse ja kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama. 3(7)
2-19-7946 Täitemenetluse lõpetamiseks puudub alus, kuna avaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile dokumenti, millest nähtuks, et täitedokument on täidetud. Põhjendamatu ja tõendamata on avaldaja väide, et tal ei ole võimalik täitedokumenti täita. Avaldaja soovib sellega algatada uuesti vaidluse asjaolude üle, mis olid tsiviilasja nr 2-17-19489 aluseks. Seadus ei näe ette, et kaebuse läbivaatamisel osalemata jätmine tähendaks kaebusega nõustumist.
10.Harju Maakohus jättis 24.09.2020 määrusega avaldaja 26.05.2019 kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Sissenõudja esitas kohtutäiturile vorminõuetele vastava täitmisavalduse ja jõustunud täitedokumendi, mistõttu oli kohtutäitur kohustatud avaldaja suhtes täitemenetluse algatama. Kohtutäitur on avaldajale selgitanud, et lähtub täitemenetluse läbiviimisel täitedokumendi resolutsioonist ega saa formaliseerituse põhimõttest tulenevalt anda hinnangut avaldaja väitele, et 14.06.2012, 17.07.2014 ja 06.11.2014 üldkoosolekute protokolle ei ole võimalik esitada, kuna nendel kuupäevadel üldkoosolekuid ei toimunud ja protokolle ei eksisteeri. Avaldaja väide, et Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et kohtutäituril on kohustus kontrollida ka täitedokumendi sisu, ei ole asjakohane. Avaldaja viidatud Riigikohtu lahendid puudutavad olukorda, kus sissenõudja nõue on täidetud. Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et täitedokument ei ole täies ulatuses täidetud. Asjakohane ei ole ka avaldaja väide, et kohtutäitur oli algusest peale teadlik, et täitedokumenti ei ole võimalik täies ulatuses täita. Väär on avaldaja väide, et ta on tsiviilasja nr 2-17-19489 menetluses tuginenud sellele, et 14.06.2012, 17.07.2014 ja 06.11.2014 üldkoosolekuid ei toimunud. Kui avaldajal on vastuväiteid täitedokumendi sisu osas, on tal õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Asjaolu, et avaldaja seda teha ei soovi ja leiab, et vaidluse peaks lahendama kohtutäitur, ei anna täitemenetluse lõpetamiseks alust. Põhjendamatu on avaldaja väide, et kuna sissenõudja ei osalenud kohtutäiturile esitatud kaebuse läbivaatamisel, tuleb ta lugeda kaebusega nõustunuks. Kohus ei nõustu avaldajaga, et kohtutäituri 08.04.2019 sunniraha määramise otsus ja 17.04.2019 sunniraha määramise hoiatus on alusetud, kuna täitemenetlus on algusest peale põhjendamatu. Sissenõudja on esitanud kohtutäiturile korduvalt taotlusi sunniraha määramiseks, kuna avaldaja ei täida täitedokumendist tulenevat kohustust. Kohtutäituril on TMS § 183 alusel õigus määrata sunniraha, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks. Avaldaja ei ole täitedokumenti siiani täies ulatuses täitnud. Kohtutäituril oli TMS § 261 lg 9 alusel õigus määrata sunniraha korduvalt ning teha avaldajale 17.04.2019 sunniraha määramise hoiatus, kuna avaldaja esitas kaebuse sunniraha määramise peale alles 22.04.2019. Eelnevast lähtuvalt puudus kohtutäituril alus täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtule esitatud kaebus on põhjendamatu ja jääb rahuldamata. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel avaldaja kanda.
11.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 13.10.2020 määruskaebuse. Harju Maakohus ei pidanud 30.10.2020 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(7)
2-19-7946
12.Avaldaja taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Maakohus on lähtunud täitedokumendi põhjendustest, milles on ekslikult märgitud, et avaldaja ei ole tsiviilasjas nr 2-17-19489 esitatud vastuväidetes tuginenud üldkoosolekute mittetoimumisele. Avaldaja on 13.03.2018 vastuses tsiviilasjas nr 2-17-19489 sõnaselgelt välja toonud, et kõik nõude kuupäevad ei ole ühistu koosoleku päevad. Maakohus jättis selle põhjendamatult tähelepanuta. Väär on maakohtu järeldus, et avaldaja ei soovi kasutada õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Avaldaja on selle esitanud, kuid hagi ei võetud menetlusse (tsiviilasi nr 2-19-5592). Kaebus kohtutäituri otsuse peale on seega avaldaja ainus võimalus saada õiglast lahendust. Asjas ei ole sisuliselt eelmenetlust toimunud, mis on alus maakohtu määruse tühistamiseks. Üksnes menetlusosaliste seisukohtade esitamist ei saa pidada nõuetekohaseks eelmenetluseks. Avaldaja taotles kohtuistungi korraldamist avaldaja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks. Kuigi maakohus ei rahuldanud avaldaja seadusliku esindaja ülekuulamise taotlust, ei saanud maakohus jätta tähelepanuta avaldaja soovi kohtuistungi pidamiseks. Avaldaja oleks saanud istungil anda selgitusi, mis olid vajalikud õiglase lahendi tegemiseks. Maakohus on tõlgendanud avaldaja viidatud Riigikohtu lahendeid põhjendamatult kitsalt. Riigikohus kujundab üldisi põhimõtteid ja neid tuleb kohaldada ka sarnaste asjade puhul. Ei ole selge, miks ei ole avaldaja viidatud Riigikohtu praktika kohaldatav analoogia alusel.
13.Kohtutäitur taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulude avaldaja kanda jätmist, jäädes 17.05.2019 otsuse ja 09.07.2019 seisukoha põhjenduste juurde. Asjaolu, et maakohus jättis tähelepanuta, et avaldaja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, ei ole kaasa toonud ebaõiget lahendit ega anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Asjaolu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei olnud edukas, ei vabasta avaldajat täitedokumendi täitmisest. Kohus ei ole hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nende hinnanguga asjaoludele.
15.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna selle tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
16.Asja lahendamisel on määrav tähtsus küsimusel, kas kaebus kohtutäituri otsuse peale on kohane õiguskaitsevahend, kui võlgnik leiab, et täitedokumendist tulenevat nõuet ei ole võimalik (osaliselt) täita. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Seega puudutab kaebus eelkõige kohtutäituri tegevust 5(7)
2-19-7946 täitetoimingute (võlgniku ruumidesse sisenemine, vara hindamine ja arestimine, müümine jms) tegemisel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on seevastu täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ning seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (Riigikohtu 02.06.2008 määrus nr 3-2-1-42-08, p 16). Kuna praegusel juhul puudutab vaidlus täitedokumendist tulenevat nõuet, mitte kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel, on maakohus õigesti leidnud, et kohane õiguskaitsevahend on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Õige on ka maakohtu märkus, et avaldaja viidatud Riigikohtu lahenditest ei tulene teisiti. Kohtutäituri pädevuses ei ole lahendada vaidlust selle üle, kas täitedokumendist tuleneva nõude täitmine võib olla võimatu, sest tegemist on materiaalõigusliku vaidlusega täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle. Antud juhul tähendab see seda, et kohtutäitur ei saanud hinnata, kas täitedokumendi resolutsioonis märgitud kuupäevadel üldkoosolekud tegelikkuses toimusid ja kas üldkoosolekute protokollid on olemas. Vastasel juhul muutunuks kohtutäitur kohtu kõrval täiendavaks õigustmõistvaks organiks. Kohtutäitur on aga täitevorgan ning saab täitemenetluses kehtivast formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt kontrollida üksnes menetluse alustamiseks ja läbiviimiseks vajalike vormiliste aluste olemasolu. Need on praegusel juhul täidetud, sest täitedokument sisaldub TMS § 2 lg 1 loetelus, on välja antud pädeva organi poolt ning on jõustunud. Ringkonnakohus lisab, et kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates hindab kohus kohtutäituri tegevuse õiguspärasust ehk seda, kas kohtutäitur on eksinud täitemenetlust reguleerivate normide vastu. Kuna antud juhul ei saanud kohtutäitur võtta seisukohta selle osas, kas avaldajal on võimalik täitedokumenti täita ning sel põhjusel täitemenetlust lõpetada ega sunniraha määramise hoiatust ja otsust tühistada, on kohtutäitur jätnud talle esitatud kaebuse põhjendatult rahuldamata ega ole täitemenetlust reguleerivate normide vastu eksinud. Seetõttu ei ole ka kohtul alust vaidlustatud kohtutäituri otsuseid tühistada ega kohustada kohtutäiturit talle esitatud kaebust uuesti läbi vaatama.
17.Kuna kaebus kohtutäituri tegevuse peale ei ole praegusel juhul kohane õiguskaitsevahend, ei ole kaebuse rahuldamine võimalik ning maakohus on jätnud selle õigesti rahuldamata. Asja lõpptulemust ei mõjuta see, et maakohus on ekslikult märkinud, et avaldaja ei ole soovinud esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ega tuginenud tsiviilasjas nr 2-17-19489 üldkoosolekute mittetoimumisele. Samuti ei mõjuta asja lõpptulemust võimalik hagita menetluses kohalduvate eelmenetluse normide rikkumine ja kohtuistungi korraldamata jätmine. Eelnevast lähtuvalt puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks ja määruskaebus jääb rahuldamata.
18.Ringkonnakohus selgitab, et kuigi avaldaja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tsiviilasjas nr 2-19-5592 on jäetud menetlusse võtmata, ei takista see kooskõlas TsMS § 372 lg-ga 6 samasisulise hagiga uuesti kohtusse pöördumist. Ringkonnakohus möönab, et tsiviilasjas nr 2-17-19489 ei ole kohtud hinnanud avaldaja vastuväidet, et kõigil kuupäevadel, mille kohta sissenõudja üldkoosolekute protokolle nõudis, üldkoosolekuid ei toimunud. Kui tegelikkuses mõnda üldkoosolekut ei toimunud ja kõiki täitedokumendi resolutsioonis nimetatud üldkoosolekute protokolle seega ei eksisteeri, ei saa kestma jääda olukord, kus täitedokumendi alusel läbiviidavas täitemenetluses nõutakse nende esitamist ja nende esitamata jätmise tõttu määratakse korduvalt sunniraha. Sunniraha võib kohtutäitur määrata seni, kuni kohustus on täidetud (TMS § 261 ja § 183). Avaldaja saab enda suhtes sunniraha rakendamist vältida sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise ja hagi tagamise (nt sunniraha rakendamise keelamise) taotlemisega (vt TsMS § 377 ja 378). Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et kohtulahendi alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis 6(7)
2-19-7946 saab teatud juhtudel tugineda ka sellisele alusele, mis tekkis juba kohtumenetluse käigus (vt Riigikohtu 24.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776, p 13; 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). Seetõttu on võimalik ka tõlgendus, et TMS § 221 lg 2 ei välista sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis sellisele väitele tuginemist, mis esitati kohtumenetluses ja mille õigsuse korral tulnuks teha teistsugune kohtulahend, kuid mille kohtud on jätnud põhjendamatult hindamata. Eriti on see põhjendatud juhul, mil toimub täitemenetlus toimingu tegemiseks.
19.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud määruses menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.