1.15.02.2019 esitas avaldaja maakohtule kaebuse kohtutäituri 05.02.2019 otsusele täiteasjas nr 031/2014/65. Avaldaja esitas kohtutäiturile 14.01.2019 kaebuse, milles palus tagastada ebaõigesti arestitud 37.42 eurot. Kohtutäitur jättis 05.02.2019 otsusega kaebuse rahuldamata.
2.Kohus jättis avalduse 27.02.2019 määrusega käiguta, kohustades avaldajat kõrvaldama puudused 7 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Avaldaja esitas 06.03.2019 avalduse puuduste kõrvaldamiseks.
3.Avalduse ja selle täienduse kohaselt sai avaldaja tema suhtes käimasolevast täitemenetlusest teada 2014.a panga kaudu seoses pangakonto arestimisega. Avaldaja on töövõimetu. Kohtutäitur on ebaseaduslikult arestinud osa tema töövõimetoetusest. Võlgniku ainsaks sissetulekuks on töövõimetoetus 12.72 eurot päevas (detsembri 2018 ja jaanuari 2019 andmete põhjal 394.32 eurot kuus) ja sotsiaaltoetus. Avaldajal on vaja maksta eluaseme üüri 250 eurot ja kommunaalkulusid 70 eurot kuus, lisaks muud igapäevaeluks vajalikud kulutused. Samuti ei ole täitur võlgnikule täitmisteadet kätte toimetanud, seega täitemenetlus ei ole alanud. Võlgnik ei elanud aadressil, kuhu täitur väidetavalt täitmisteate postiga kätte toimetas. Kohtutäitur ei ole kasutanud teisi võimalusi täitmisteate kättetoimetamiseks. Kohtutäitur ei ole vaatamata avaldaja korduvatele kaebustele siiani kätte toimetanud töövõimetoetuse arestimise akti. 04.02.2018 akt ei kehti, kuna on tehtud vana täitmenetluse seadustiku (TMS) redaktsiooni alusel.
4.Harju Maakohus keeldus 08.04.2019 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lõike 2, § 371 lõike 1 punkti 9 ja § 372 lõike 2 punkti 2 alusel avalduse menetlusse võtmisest, kuivõrd avaldaja ei kõrvaldanud kohtu osundatud puuduseid.
5.Kohus viitas TsMS § 338 lõike 1 punktile 1 ja märkis, et kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel kohtus on menetlusosalisteks sissenõudja, kohtutäitur, võlgnik ja muud puudutatud isikud. Avaldusest ei nähtu sissenõudja nime, aadressi ega sidevahendite andmeid (elektronpost, telefoninumber). Kohus kohustas avaldajat menetlusosaliste andmete all välja tooma täitemenetluses sissenõudja andmed.
6.Kohus viitas TsMS § 363 lõike 1 punktidele 1–3 ja märkis, et asus 27.02.2019 määruses seisukohale, et esitatud avalduses ei ole avaldaja kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid välja toonud. Avalduse põhjendustes asub avaldaja seisukohale, et kohtutäitur ei ole talle täitmisteadet kätte toimetanud, mistõttu ei ole täitemenetlus alanud ja kohtutäituril puudub õigus avaldaja töövõimetoetuse arestimiseks, kuigi avaldusest nähtuvalt on kohtutäitur teinud täiteasjas nr 031/2014/65 täitemenetluse algatamise otsuse juba 2014.a. Kohtutäitur on selgitanud, et toimetas täitmisteate võlgnikule kätte postiga 31.01.2014 aadressil XXX, Tallinn postkasti panekuga vastavalt TsMS §-le 326. Kohus kohustas avaldajat välja tooma, miks toimetamisega registrijärgse elukoha postkasti ei ole avaldaja hinnangul kättetoimetamist toimunud ning miks pidi avaldaja hinnangul kohtutäitur kasutama muid võimalusi täitmisteate kättetoimetamiseks. Avaldaja kinnitas 06.03.2019 menetlusdokumendis veelkord, et sai teada täitemenetlusest juba 2014.a. Kuigi ta avaldas, et ei elanud eelnevalt nimetatud aadressil, ei ole ta sellega välja toonud täiendavad asjaolusid, miks tema hinnangul kättetoimetamist ei ole toimunud, kuivõrd avaldaja registrijärgne elukoht seisuga 31.01.2014 oli aadressil XXX.
7.Avaldusest nähtuvalt on avaldaja töövõimetu ning tema sissetulekuks on töövõimetoetus 12.72 eurot päeva eest. Kohtutäitur on avalduse kohaselt arestinud tema töövõimetoetuse ebaseaduslikult. Kohus kohustas avaldajat välja tooma oma sissetuleku suuruse ning esitama selle osas ka tõendid, et kohus saaks hinnata kohtutäituri poolt töövõimetoetuse arestimise seaduspärasust. Avaldaja esitas tõendi – Eesti Töötukassa otsuse avaldajale töövõimetuse määramise kohta, mille alusel maksab iga kuu Töötukassa avaldajale töövõimetoetust. Avaldaja sai detsembris 2018 töövõimetust 394.32 eurot ning jaanuaris 2019 töövõimetoetust 394.32 eurot. Samas on ta avaldanud, et üürib eluaset ja on kohustatud maksma selle eest üüri 250 eurot
kuus, kommunaalkulude katteks 70 eurot kuus ning avaldajale peab jääma veel raha toidu, ravimite, riiete-jalatsite ja muude tarvete jaoks. Seega on avaldaja tulud suuremad kui kulud. Kuivõrd muid tõendeid ei ole avaldaja oma majandusliku seisundi hindamiseks esitanud, ei ole ta välja toonud asjaolusid, mille põhjal saaks hinnata töövõimetoetuse arestimise põhjendamatust. Kohus viitas TMS § 131 lõikele
2.Avaldaja ei ole välja toonud asjaolusid ega tõendeid, miks kohtutäituri poolt töövõimetoetuse arestimine ei olnud lubatud ega õiglane, selleks ei piisa üksnes asjaolu, et arestiti töövõimetoetus, väljatoomisest.
8.Avalduses on välja toodud, et kohtutäitur on küll edastanud avaldajale 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti, kuid see ei kehti, kuna on koostatud TMS-i redaktsiooni alusel, mis alates 10.06.2018 enam ei kehti. Kohus kohustas avaldajat täpsustama, miks kohtutäitur ei võinud edastada 04.02.2018 koostatud arestimisakti, mis on koostatud selle akti tegemise ajal kehtinud seaduse nõudeid järgides. Avaldaja vastas, et ei ole esitanud kaebuses väidet, et kohtutäitur ei võinud edastada 04.02.2018 koostatud arestimisakti. Seega ei ole avaldaja esitanud täiendavaid asjaolusid, millest saaks järeldada 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti kehtetust või edastamata jätmist või ka seda, et kohtutäituril on veel mingeid dokumente, mis on avaldajale edastamata.
9.Seega ei ole avaldaja vaatamata kohtu nõudmisele toonud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Kohus viitas TsMS § 371 lõike 2 punktile 2 ja leidis, et kaebust ei ole võimalik esitatud kujul lahendada, kuivõrd sellest ei nähtu kõik kaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
10.23.04.2019 esitatud määruskaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja saata asja menetlemiseks maakohtule. Avaldaja hinnangul kõrvaldas ta 06.03.2019 vastuses puudused vastavalt maakohtu juhistele. Kui kohus leidis, et avalduses oli veel puuduseid, pidanuks kohus avaldajale selgitama, millised puudused veel esinevad ja andma võimaluse nende kõrvaldamiseks. Vaidlustatud määrust põhjendas kohus asjaolude ja põhjendustega, mida ei olnud avaldajaga arutanud ega neid küsimusi avaldajale esitanud.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 08.04.2019 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus TsMS § 3401 lõike 2, § 371 lõike 1 punkti 9 ja § 372 lõike 2 punkti 2 alusel avalduse ennatlikult menetlusse võtmata.
13.Riigikohus on selgitanud, et avalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus kooskõlas TsMS § 3401 lõikega 1 määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Puudus, mille kõrvaldamiseks TsMS § 3401 lõike 1 alusel tähtaeg antakse, peab olema selline, mis takistab avalduse menetlemist. Tegemist peab
olema puudusega, mis annaks TsMS § 371 lõike 1 (punktide 9–12) või lõike 2 järgi aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda, kuid mida on võimalik kõrvaldada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-09, punkt 12). TsMS § 3401 lõike 2 järgi, kui puudusi ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks, jätab maakohus avalduse menetlusse võtmata ja tagastab selle avalduse esitajale. Maakohus peab kontrollima ja põhjendama, et asjas esineb TsMS §-s 371 sätestatud alus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks ehk maakohtu otsusest peab nähtuma, et kõrvaldamata jäänud puudus takistab asja menetlemist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-16, punkt 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul maakohtu viidatud puuduste näol tegemist selliste puudustega, mis takistaks avalduse menetlemist. Lisaks on avaldaja osaliselt kohtu osundatud puudused kõrvaldanud.
14.Asja materjalidest nähtuvalt on avalduse esitamise eesmärk, et kohus kontrolliks kohtutäituri poolt avaldaja töövõimetoetuse 37.42 euro ulatuses arestimise seaduslikkust. Kohus leidis, et avaldaja ei ole toonud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Avaldaja hinnangul on töövõimetoetuse arestimine ebaseaduslik eelkõige kahel põhjusel: 1) kohtutäitur ei ole põhjendanud, miks ta arestis töövõimetoetuse sellises suuruses ning ei ole arvestanud avaldaja majandusliku seisundiga; 2) avaldaja ei ole kätte saanud täitmisteadet, seega ei ole täitemenetlus alanud (millest järelduvalt puudus ka alus töövõimetoetuse arestimiseks).
15.27.02.2019 puuduste kõrvaldamise määruses märkis kohus, et selleks, et kohus saaks hinnata töövõimetoetuse arestimise seaduspärasust, on avaldajal vaja välja tuua oma sissetuleku suurus ning esitada vastavad tõendid. Avaldaja kõrvaldas nimetatud puuduse 06.03.2019. Vaidlustatud määruses on kohus aga avaldajale ette heitnud, et ta ei ole toonud välja asjaolusid ega tõendeid, miks kohtutäituri poolt töövõimetoetuse arestimine ei olnud lubatud ega õiglane ning selleks ei piisanud üksnes asjaolu, et arestiti töövõimetoetus, väljatoomisest. Seega võib nõustuda kaebusega, et kohus on vaidlustatud määruses tuginenud puudusele, millele eelnevalt avaldaja tähelepanu ei juhtinud. Kolleegiumi hinnangul on avaldaja toonud esile asjaolud, mille põhjal on kohtul võimalik kontrollida arestimise seaduspärasust ning selleks ei ole vaja avaldajal täiendavalt põhjendada, miks arestimine ei olnud lubatud ega õiglane. Kuigi võib nõustuda maakohtuga, et üksnes asjaolust, et arestiti töövõimetoetus, ei saa järeldada arestimise lubamatust, kuna töövõimetoetust on põhimõtteliselt võimalik arestida (TMS § 131 lõige 2 koosmõjus lõike 1 punktiga 61), tuleb arvestada ka TMS §-s 132 sätestatud arestimise piiranguid, mille järgimist saanuks kohus avaldaja esiletoodu põhjal kontrollida. Lisaks tuleb arvestada, et käesoleva asja puhul on tegemist hagita menetlusega, milles kohalduva uurimispõhimõtte tõttu tuleb kohtul vajadusel ise asjaolusid selgitada ja täiendavaid tõendeid koguda (TsMS § 5 lõige 3, § 477 lõiked 5 ja 7).
16.Kuivõrd väide, et kuna avaldaja ei ole kätte saanud täitmisteadet, ei ole täitemenetlus alanud, seega puudus alus ka töövõimetoetuse arestimiseks, on esitatud n-ö alternatiivsena eeltoodule, ei andnud avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks alust ka vaidlustatud määruses märgitu, et avaldaja ei ole toonud välja täiendavaid asjaolusid, miks tema hinnangul kättetoimetamist ei toimunud.
17.Kuigi avaldaja ei ole vastavalt puuduste kõrvaldamise määruses osundatule toonud välja sissenõudja andmeid, ei ole hagita menetluses kohalduvat uurimispõhimõtet arvestades ka sissenõudja andmete välja toomata jätmise näol tegemist sellise
puudusega, mis takistaks avalduse menetlemist. Maakohus heitis avaldajale sisuliselt ette avalduse aluseks olevate õiguslike asjaolude väljatoomata jätmist, kuid TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 tulenevalt kohaldab õigust kohus ega ole menetlusosaliste õiguslike väidetega seotud.
18.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.