Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 26. veebruar 2019
Tsiviilasja number
2-17-10142
Tsiviilasi
MV Finantseeringud OÜ hagi Mihkel Miilpalu ja Osaühing Roodevälja Terminal vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Kostja I apellatsioonkaebus 199 775 eurot 57 senti Kostja II apellatsioonkaebus 634 416 eurot 75 senti Hageja vastuapellatsioonkaebus 18 323 eurot 1 sent
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. septembri 2018 otsus
Kaebuste esitajad ja
Mihkel Miilpalu apellatsioonkaebus
kaebuste liigid
OÜ Roodevälja Terminal apellatsioonkaebus MV Finantseeringud OÜ vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29.jaanuaril 2019
Menetlusosalised ja nende
Apellant I / vastuapellatsioonis vastustaja (kostja I): Mihkel Miilpalu (isikukood XXXXXXXXXXXX ), vandeadvokaat Jüri Leppik
esindajad
Apellant II (kostja II): OÜ Roodevälja Terminal (registrikood 10970745), vandeadvokaat Jüri Leppik Vastustaja I ja II / vastuapellant (hageja): MV Finantseeringud OÜ (registrikood 14256743), vandeadvokaat Maksim Greinoman
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Mihkel Miilpalu apellatsioonkaebus maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude jaotuse osas.
2.Rahuldada OÜ Roodevälja Terminal apellatsioonkaebus maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude jaotuse osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning jätta MV Finantseeringud OÜ menetluskulud maakohtus 25% ulatuses Mihkel Miilpalu kanda ning 75% ulatuses OÜ Roodevälja Terminal kanda.
5.Tühistada Viru Maakohtu 12. septembri 2018 otsus Mihkel Miilpalult väljamõistetud summa suuruse osas.
6.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Mihkel Miilpalult välja MV Finantseeringud OÜ kasuks põhinõue 99 398 eurot 50 senti, 12. septembri 2018 (k.a) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 121 206 eurot 2 senti ning alates 13. septembrist 2018 viivis 0,1% päevas põhinõudelt, s.o 99 398 eurolt 50 sendilt kuni põhinõude täieliku tasumiseni kuid mitte rohkem, kui põhinõude summa.
7.Jätta maakohtu otsus muus osas muutmata.
8.Lugeda maakohtu sõnastatuks järgmiselt:
otsuse
resolutsioon
lõplikult
8.1.Hagi rahuldada osaliselt.
8.2.Välja mõista Mihkel Miilpalult MV Finantseeringud OÜ kasuks 220 604 eurot 52 senti (sh põhinõue 99 398 eurot 50 senti, 12. septembri 2018 (k.a) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 121 206 eurot 2 senti).
8.3.Välja mõista Mihkel Miilpalult MV Finantseeringud OÜ kasuks alates 13. septembrist 2018 viivis 0,1% päevas põhinõudelt, s.o 99 398 eurolt 50 sendilt kuni põhinõude täieliku tasumiseni kuid mitte rohkem, kui põhinõude summa.
8.4.Välja mõista OÜ-lt Roodevälja Terminal MV Finantseeringud OÜ kasuks 634 416 eurot 75 senti (sh põhivõlgnevus 305 000 eurot, intress 24 416 eurot 75 senti ja viivis 305 000 eurot).
8.5.Jätta MV Finantseeringud OÜ menetluskulud maakohtus 25% ulatuses Mihkel Miilpalu kanda ning 75% ulatuses OÜ Roodevälja Terminal kanda. Mihkel Miilpalu ja OÜ Roodevälja Terminal on menetluskulude kandmise osas osavõlgnikud.
8.6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
9.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Mõista Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja hagiavalduselt vähemtasutud riigilõiv 2100 eurot järgmiselt: Mihkel Miilpalult 525 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti pangakontole Swedbank AS-is nr EE522200221013264447, AS-is SEB Pank nr EE351010052031000004, Luminor Bank AS-is nr EE401700017002872300 unikaalse viitenumbriga 99919700008954. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja nr 217-10142. OÜ-lt Roodevälja Terminal 1575 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti pangakontole Swedbank AS-is nr EE522200221013264447, AS-is SEB Pank nr EE351010052031000004, Luminor Bank AS-is nr EE401700017002872300 unikaalse viitenumbriga 99919700010395. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja nr 217-10142. Riigi õigusabi tasu ja kulude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.MV Finantseeringud OÜ (hageja) esitas 30. juunil 2017 Viru Maakohtule hagiavalduse Mihkel Miilpalu (kostja I) ja Osaühing Roodevälja Terminal (kostja II) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt I hageja kasuks välja põhinõude 99 398 eurot 50 senti, viivise 77 570 eurot 8 senti ja viivise põhinõudelt alates 1. juulist 2017 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 0,1% päevas. Hageja palus mõista kostjalt II hageja kasuks välja põhinõude 305 000 eurot, intressi 24 416 eurot 75 senti ja viivise 305 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I 4. jaanuaril 2011 laenulepingu nr 607, mille p 2.1. kohaselt võttis kostja I laenu 103 000 eurot. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ maksis laenu välja kostjale I 5. jaanuaril 2011. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ teatas kostjale I 3. oktoobri 2012 kirjaga nr 1.1-10.1/557, et kostja I ja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ vahel sõlmitud laenuleping nr 607 on loovutatud OÜ-le NH1. Nõude loovutamine toimus, kui OÜ NH1 ainuosanik Kiviõli Keemiatööstuse OÜ suurendas OÜ NH1 osakapitali ja andis laenulepingust nr 607 tuleneva nõude üle mitterahalise sissemaksena OÜ-le NH1. 20. novembri 2012 ühinemislepingu ja ühinemisotsuse kohaselt ühines OÜ NH1 (ühendatav ühing) KKT Varad OÜ-ga (ühendav ühing). ÄS § 394 lg 1 alusel sai nõude omanikuks KKT Varad OÜ.
21.mail 2014 sõlmisid KKT Varad OÜ ja kostja I laenulepingu lisa nr 2, mille p-ga 1 muudeti laenusumma tagastamise aega hiljemalt 31. detsembriks 2014. Võlgniku teadasaamine nõude üleminekust ei mõjuta nõude ülemineku kehtivust ega aegumise kulgu. Kostja I tegi laenulepingu alusel järgmised tagasimaksed: 5000 eurot 20. jaanuaril 2015; 5000 eurot 21. jaanuaril 2015; 9000 eurot 29. jaanuaril 2015 ja 10 000 eurot 20. jaanuaril 2017. Laenulepingu p 5.3. alusel arvestati tasutud summad viivise ja intressi katteks. Lepingu lõppemise päeva 31. detsembri 2014 seisuga oli tasumisele kuuluv intress 12 411 eurot 50 senti. Seega tasus kostja intressinõude 20. jaanuaril 2015, 21. jaanuaril 2015 ja osaliselt 29. jaanuaril 2015 maksetega. Viivisenõue 29. jaanuari 2015 seisuga oli 2987 eurot. Seega 29. jaanuari 2015 maksega oli kogunenud viivisenõue täielikult rahuldatud. Pärast intressi ja viivise maha arvestamist järele jäänud summa 3601 eurot 50 senti läks põhinõude katteks. Põhinõude jäägiks jäi 99 398 eurot 50 senti. 20. jaanuari 2017 seisuga oli viivise suurus 71 666 eurot 32 senti. Seega läks 20. jaanuari 2017 makse täielikult viivise katteks; viivise jäägiks
20.jaanuari 2017 seisuga jäi 61 666 eurot 32 senti. Alates 21. jaanuarist 2017 kuni 30. juunini 2017 on arvestatud viivise suuruseks 15 903 eurot 76 senti. Hagi esitamise päeva seisuga on viivis kokku 77 570 eurot 8 senti. 30. mail 2017 loovutas KKT Varad OÜ nõude hagejale. Alates
1.juulist 2017 nõuab hageja lepingujärgset viivist 0,1% päevas. Laenulepingust nr 607 tulenevad nõuded ei saanud aeguda, sest KKT Varad OÜ ja kostja I
21.mail 2014 sõlmitud laenulepingu lisa 2 kohaselt oli laenusumma tagasimaksmise tähtaeg 31. detsembril 2014. Laenulepingust tulenevate nõuete aegumine on ka korduvalt katkenud. T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II sõlmisid 23. juulil 2012 laenulepingu, mille alusel anti kostjale II laenu 400 000 eurot. Tagasimakse tähtajaks oli 30. juuni 2014. Lepingu p-s 3.2. lepiti kokku tagastamata laenujäägilt intressis 7% aastas. Lepingu p 3.3. alusel on laenu või selle osa tähtaegselt mittetagastamisel laenuandjal õigus nõuda tagastamata osalt viivist 0,15% päevas.
31.detsembril 2013 vormistasid T.R Tamme Auto OÜ ja kostja II saldokinnituse, millega kostja II tunnistas võlga 326 350 eurot 4 senti, sellest 305 000 eurot põhinõudena ja 21 350 eurot 4 senti intressina. T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II sõlmisid 2. jaanuaril 2014 laenulepingu II lisa nr 1, millega muudeti intressiarvestust ning mille kohaselt laenusaaja maksab laenuandjale intressi arvestusega 2% aastas. Laenuandja intressinõue 1. jaanuari 2014 seisuga on 58 eurot 49 senti; 2. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 on intressinõue 3008 eurot 22 senti. Seega on intressinõue kokku 24 416 eurot 75 senti. Laenuandja viivisenõue arvestatuna 1. juulist 2014 kuni 30. juunini 2017 on 501 877 eurot 50 senti. 30. mail 2017 loovutas T.R. Tamme Auto OÜ oma nõude hagejale. Hageja vähendas viivisenõuet põhinõudeni ja palus mõista välja viivisenõudena 305 000 eurot. Tõendamata ja väär on kostja II väide, et 23. juuli 2012 laenuleping on näilik ja varjab teist tehingut, mille sõlmimise asjaolu ja tingimusi kostja II välja tuua ei oska. Nii laenulepingu sõlmimisel, kui ka hilisemal saldeerimisel ja lepingutingimuste muutmisel on pooled käsitlenud seda kehtiva laenulepinguna. Laenulepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, kas ja kuidas kasutab laenusaaja saadud raha.
Kui kostja I kostja II seadusliku esindajana avaldas notarile valeandmeid kinnistute hinna kohta, siis on see kriminaalkorras karistatav. Usutav ega tõendatud ei ole see, et 1. augusti 2012 notariaalses lepingus oli märgitud vale hind. Kostja II ei ole ka tõendanud, et ülekantud rahast oli 350 000 eurot võetud ühe nädala jooksul sularahas välja ja antud üle O. Ljadovile. Kostja II ei väida ega tõenda, et kostja II oleks teinud mistahes panuse seoses kinnistute omandamisega ning kostjal II oli kohustus või et ta oleks teinud mistahes ettevalmistusi vara väljaandmiseks OÜ-le T.R. Tamme Auto vastutasuks raha andmise eest või et OÜ T.R. Tamme Auto iseseisva õigussubjektina oleks saanud või oli õigustatud saama mingit kasumit seoses kinnistutega või kinnistuid endid. Täidetud ei ole ka ühise tegutsemise ärilised (majanduslikud) tunnused ja ei esine ka seltsingu juriidilisi tunnuseid. Kinnistusraamatust nähtuvalt ei oma OÜ T.R. Tamme Auto ei Aseri sadamas ega ka üldse Aseri vallas mingit kinnisvara.
14.septembril 2012 on kostja II tagastanud hagejale 95 000 eurot. Pikaajalise ühise tegutsemise projekti puhul olukorras, kui kogu raha oli väidetavalt antud üle Oleg Ljadovile ja AS-ile Kalotex, ei oleks kostjal II alust ega majanduslikku võimalust teha laenu tagasimakset. Nendel väidetel ei ole ka tähendust, sest kinnisasjade omandamisele suunatud leping oleks tühine vorminõude rikkumise tõttu.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostjate kasuks välja menetluskulud. Kostja I leidis, et hageja esitatud nõue on tõendamata. Hagis ei ole esile toodud asjaolusid, millisel õiguslikul alusel omas KKT Varad OÜ õigust nõudele kostja I vastu. KKT Varad OÜ ei ole õigusjärglane Kiviõli Keemiatööstuse OÜ nõuetele, mis võiksid seostuda Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt 5. jaanuaril 2011 üle kantud summadele, olenemata rahasumma ülekandmise õiguslikest alustest. Seega puudub hagejal nõue kostja I vastu. Hageja ei ole tõendanud, millises summas on väidetavalt KKT Varad OÜ kostjale I laenu andnud. Hageja ei avalda, millised olid KKT Varad OÜ ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu tingimused ja puuduvad tõendid selle kohta, et KKT Varad OÜ oleks kostjale I laenusumma üle kandnud. Kostja I poolt tehtud maksed KKT Varad OÜ-le ei tõenda KKT Varad OÜ poolt laenusumma ülekandmist kostjale I. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel 4. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded on aegunud. Vastavalt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel sõlmitud lepingule tuli laenusumma tagasi maksta hiljemalt 31. märtsil 2011. Juhul, kui KKT Varad OÜ-le läks nõue üle loovutamise teel, siis VÕS § 170 alusel lasub hagejal kohustus tõendada, millal esialgne või uus võlausaldaja on edastanud sellekohase teate võlgnikule. Kostja I nägi esmakordselt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ 3. oktoobri 2012 kirja nr 1.110.1/557 nõude loovutamise kohta 4. oktoobril 2017. VÕS § 170 tähenduses on kostja I jaoks toimunud nõude loovutamine mitte varem kui 4. oktoobril 2017. Kostja I ei nõustu lepingu ülevõtmisega KKT Varad OÜ poolt. Hageja poolt viidatud dokumendis ei ole Kiviõli Keemiatööstuse OÜ lepingu osaline. Kostja I poole ei ole pöördunud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ või KKT Varad OÜ nõusoleku saamiseks lepingu üleandmiseks. Seega antud asjas on võimalik kontrollida vaid õigussuhet, mis sai tuleneda Kiviõli Keemiatööstuse OÜ nõude loovutamisest. Kostjal on I õigus tugineda aegumisele, sh ka kõrvalnõuete aegumisele. Kostja II leidis, et hageja nõue on alusetu, sest 23. septembril 2017 sõlmitud laenuleping OÜ T.R. Tamme Auto ja kostja II vahel on tühine TsÜS § 89 alusel, tegemist on näiliku tehinguga. Poolte tegelik tahe oli suunatud OÜ T.R. Tamme Auto vahendite arvelt kinnisasjade omandamisele kostja II poolt eesmärgiga kinnistud üle anda OÜ T.R. Tamme Auto poolt näidatud isikule. OÜ T.R. Tamme Auto poolt nõude loovutamisega 30. mail 2017 hagejale, ilma,
et ta oleks avaldanud õigussuhte tegelikke asjaolusid, on OÜ T.R. Tamme Auto käitunud hea usu põhimõtete vastaselt. OÜ T.R. Tamme Auto rahastas vastavalt T.T. juhistele Aseri sadamas asuvate kinnisasjade ostu AS-ilt Kalotex. OÜ T.R. Tamme Auto ja T.T. ei saanud vahetult suheldes kokkuleppele AS-iga Kalotex ja seetõttu osutas kostja II vahendajana kostja I isikus abi kinnistute soetamisel. Osapoolte ühine majanduslik eesmärk oli Aseri sadama ja seda ümbritseva ala arendamiseks vajalike sadama teenuste osutamine.
1.augustil 2012 sõlmisid AS Kalotex müüjana ja kostja II ostjana kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu registriosade nr 258208, 3527508, 3218408, 3515408, 3515508, 3515608, 3527608, 3527408, 3542208, 3542308 ja 852108 omandamiseks. Nende kinnistute võõrandamise eest tasus kostja II sularahas AS-ile Kalotex 350 000 eurot, mille kohta andis ASi Kalotex juhatuse liige Oleg Ljadov kirjaliku kinnituse raha saamise kohta. Müüja, AS Kalotex, poolt seatud tingimus oli, et antud summat ei näidata kinnisasjade võõrandamise lepingus. OÜ T.R. Tamme Auto ja antud äriühingu omanik T.T. oli teadlik ostuhinnast, mida kinnitab ka 400 000 euro ülekanne kostjale II.
9.augustil 2012 kanti äriregistrisse OÜ Aseri Sadam. Äriühing loodi eesmärgiga, et koondada tulevasse loodavasse sadamasse sadamaga seonduvad varad. Pärast kinnisasjade omandamist oli T.T. seatud eesmärk osaliselt täidetud. 14. septembril 2012 võõrandas kostja II omandi AS-ilt Kalotex omandatud kinnistute suhtes üle spetsiaalselt selleks loodud OÜ-le Aseri Sadamad. Eeltoodust tulenevalt on üheselt selge, et poolte vahel ei eksisteerinud laenusuhet, vaid ühine tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 206 239 eurot ja 94 senti (sh põhivõlg 88 553 eurot ja viivis 117 686 eurot ja 94 senti). Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 13. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhusummalt päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 634 416 eurot ja 75 senti (sh 305 000 eurot, intress 24 416 eurot ja 75 senti ning viivis 305 000 eurot). Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda. Kiviõli Keemiatööstuse ja kostja I vahel oli laenuleping. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ 3. oktoobri 2012 koostatud tõendiga „Nõude loovutamisest“ nr 1-1-10.1/557 teatab laenuandja laenusaajat, et poolte vahel 4. jaanuaril 2011 sõlmitud laenuleping on alates 31. juulist 2012 loovutatud OÜ-le NH1 ja et kõik laenulepingu alusel tagastatavad laenusummad ja intressid kuuluvad tasumisele OÜ-le NH1 (II kd, tl 114). Dokumendi registreerimislehe kohaselt on 3. oktoobri 2012 teade nõude loovutamisest kostjale saadetud 4. oktoobril 2012. Registreerimislehe ja sellele ilmunud ikoonide kohaselt saadeti kostjale I dokument nr 1.1-10.1/557 lisaks dokumendifailina ja ka digitaalselt allkirjastatuna (II kd, tl 115). Sellega tuvastas kohus, et nõude loovutamise dokument on kostjale I saadetud nii postiasutuse kaudu kui ka digitaalselt allkirjastatuna elektrooniliselt. Hageja tõendite kohaselt on Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kui OÜ NH1 ainuosanik otsustanud 13. augustil 2018 suurendada OÜ NH1 osakapitali 500 euro võrra, s.o kuni 3000 euroni ja tasuda osa eest 6 530 544 eurot rahalise sissemaksega ja 2 270 524 eurot mitterahalise sissemaksega (II kd, tl 119, 126). Mitterahalise sissemaksena tasutavast summast moodustas Kiviõli Keemiatööstuse OÜ nõue kostja I vastu 4. jaanuari 2011 laenulepingust nr 607 põhisummas 103 000 eurot ja seisuga 31. juuli 2012 arvestatud intress summas 4858 eurot ja 17 senti. Kuna laenuandja on väljastanud kirjaliku teatise selle kohta, et ta on nõude kostja I vastu loovutanud OÜ-le NH1, siis maakohtu arvates ei oma tähendust asjaolu, kas ja kuidas loovutatud nõue on leidnud edasist kajastamist OÜ NH1 majandustegevuses või osakapitali suurendamises. Tähtsust
on vaid sellel, et alates 31. juulist 2012 ei olnud laenuandjal Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-l enam laenulepingust nr 607 tulenevat nõudeõigust kostja I vastu. KKT Varad OÜ ühines OÜ-ga NH1. Ühinemise käigus kustutati ühendatav ühing OÜ NH1 äriregistrist (II kd, tl 148-149). Sellega tuvastas kohus, et pärast äriühingute ühinemist on laenulepingust nr 607 tuleneva nõude kostja I vastu omandanud KKT Varad OÜ ühinemislepinguga. Kostjale I 30. mai 2017 saadetud nõude loovutamise teatega on KKT Varad OÜ teatanud, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel 4. jaanuar 2011 sõlmitud laenulepingust nr 607 ja OÜ KKT Varad ja kostja I vahel 21. mai 2014 sõlmitud laenulepingu lisast 2 tulenevad nõuded kostja I vastu on loovutatud hagejale. Nõude loovutaja kinnitas, et teatis on võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja antud dokument VÕS § 170 mõttes (I kd, tl 17). Seega alates 30. maist 2017 kuulub laenulepingust nr 607 tulenev nõue kostja I vastu hagejale ja nõudeõigus kostja I vastu on hagejal tekkinud tulenevalt nõude hagejale loovutamisest. Kohus ei nõustunud kostja I vastuväidetega laenuandja poolt talle nõude loovutamisest teatamata jätmise ja nõude aegumise kohta, sest menetluses esitatud kostja I vastuväiteid on vastuolus kostja I poolt tegelikult teostatud toimingute ja tehtud tehingutega. Nimelt KKT Varad OÜ kui laenuandja ja kostja I kui laenusaaja on 21. mail 2014 sõlminud ja digitaalselt allkirjastanud laenulepingu nr 607 lisa nr 2 (kostja I on selle allkirjastanud 26. mail 2014), mille p 1 kohaselt laenusaaja maksab laenusumma tagasi hiljemalt 31. detsembril 2014 (I kd, tl 13). Kostja on neljal korral üle kandnud KKT Varad OÜ-le selgitusega „laenuleping nr 607, 04.01.2011“ kokku 29 000 eurot (I kd, tl 15, 16). Maakohus leidis, et kostja I ja KKT Varad OÜ vahel sõlmitud laenulepingu lisa nr 2 ja sellele järgnenud kostja I poolt KKT Varad OÜ-le laenu tasumine viitavad sellele, et kostja I oli teadlik laenuandja poolt kostja I vastu oleva nõude loovutamisest. Kohus nõustus kostjaga I, et KKT Varad OÜ ei ole kostjale I laenu andnud, kuid nimetatud vastuväide ei tee 21. mai 2014 laenulepingu lisa nr 2 kehtetuks. Nõude osaliselt tasumisega KKT Varad OÜ-le on kostja I tunnistanud, et KKT Varad OÜ oli laenulepingust nr 607 tuleneva nõude võlausaldaja (TsÜS § 158 lg 2). Kohus ei nõustunud kostja I vastuväidetega nõude aegumise kohta. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Laenulepingust tuleneva nõude uus kolmeaastane aegumistähtaeg on alanud uuesti. Hagi on esitatud 30. juunil 2017, seega enne TsÜS § 146 lg-s 1 järgse aegumistähtaja möödumist. Kostja I ei ole täitnud 4. jaanuari 2011 laenulepingu nr 607 ja VÕS § 396 lg 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust. Hageja on arvestanud 31. detsembri 2014 seisuga intressi 12 411 eurot ja 50 senti, millega kohus ei nõustunud, sest ajavahemiku 4. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2014 eest kuulus tasumisele intress määraga 3% aastas kokku summas 12 360 eurot (103 000 eurot × 3% aastas × 4 aastat). 1. jaanuari 2015 – 21. jaanuari 2015 eest pidi kostja tasuma viivist summas 2163 eurot (103 000 × 0,1% × 21 päeva). Eeltoodu järgi seisuga 21. jaanuaril 2015 olid kostjal tasumata kõrvalnõuded kokku 14 523 eurot (12 360 + 2163). Laenulepingu punkti 5.3. kohaselt maksete tasumisel laenusaaja poolt loetakse tasutuks kõigepealt viivise võlgnevus, siis leppetrahvid ja seejärel intressid. Seega kostja I poolt tasutud summast kokku 29 000 eurost tuleb arvestada maha 21. jaanuari 2015 seisuga tekkinud viivise ja intressi võlgnevus 14 523 eurot. Ülejäänud summa 14 447 (29 000 - 14 523) võrra tuleb vähendada kostja I põhivõlgnevust. Seega on kostjal I tagastamata laen summas 88 553 eurot (103 000 - 14 447). Nimetatud ulatuses rahuldas kohus hagi kostja I vastu põhivõlgnevuse väljamõistmiseks. Samuti rahuldas kohus hagi viivise väljamõistmise osas põhinõudelt alates 22. jaanuar 2015 kuni otsuse tegemiseni 12. september 2018 määraga 0,1% põhisummalt päevas summas 117 686 eurot ja 94 senti (88 553 × 1329 päeva × 0,1% päeva) ja edasi kuni põhinõude tasumiseni samuti määraga 0,1% põhisummalt päevas.
Maakohus leidis, et kostja II pidi tõendama oma väiteid kostja II ja T.R. Tamme Auto OÜ vahelise laenulepingu näilikkuse ja tühisuse kohta. Kostja II on tehingu tühisusele tuginedes märkinud, et kostja II seadusliku esindaja kostja II poolt
23.juulil 2012 kell 14.50 saadetud e-kirja manusena (II kd, tl 12, 13) lisatud laenulepingu projekti järgi oleks olnud laenuandjaks AS Kiviõli Keemiakombinaat, mitte T.R. Tamme Auto OÜ ja laenusummaks 130 000 Eesti krooni. Kohus leidis, et kostja II seaduslik esindaja ei ole laenulepingu projekti AS-ile Kiviõli Keemiakombinaat saatnud. Kostja II 23. aprilli 2012 e-kirja adressaadina on märgitud [email protected], mis selgelt viitab sellele, et kostja II ei ole laenulepingu projekti AS-ile Kiviõli Keemiakombinaat edastanud. Lisaks märkis kohus, et e-kirjale lisatud laenulepingu projekti kuupäevaks on 17. august 2009 ja lepinguprojekti punktis 1.1. toodud laenusumma suuruseks 130 000 krooni. 2012. aastal ei olnud enam Eestis käibel olevaks rahaühikuks eesti kroon, vaid euro. Seega on tõendamata kostja II väide temale AS-i Kiviõli Keemiakombinaat asemel T.R. Tamme Auto OÜ poolt laenu pakkumise kohta. Maakohus leidis, et kostja II andis nõustumise T.R. Tamme Auto OÜ-ga laenulepingu sõlmimiseks kostja II seadusliku esindaja poolt laenulepingu allkirjastamisest alates (I kd, tl 21). Kostja II tahteavaldus lepingu sõlmimiseks on T.R. Tamme Auto OÜ-ni jõudnud allkirjastatud lepingu laenuandjale toimetamisest, s.o hiljemalt 23. juulil 2012 kell 16.55. Kostja II vastuväidete kohaselt rahastas OÜ T.R. Tamme Auto vastavalt T.T. juhistele Aseri sadamas asuvate kinnisasjade ostu AS-ilt Kalotex. 1. augustil 2012 sõlmitud kinnistute müügilepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduste kohaselt AS Kalotex müüs kostjale II 11 kinnistut. Lepingu punktide 2.1. ja 2.2. kohaselt müüdi kõik 11 kinnistut koguhinnaga 50 000 eurot ja ostja kohustus ostuhinna tasuma müüja kontole nr 10002007392000 ülekandega (II kd, tl 18-31). Seejärel müüs kostja II kõik omandatud kinnistud OÜ-le Aseri Sadam hinnaga 95 000 eurot (II kd, tl 51-76). Kostja II on menetluses väitnud, et tegelikult tasus kostja II kinnistute eest sularahas AS-ile Kalotex 350 000 eurot, mille kohta andis AS-i Kalotex juhatuse liige Oleg Ljadov kirjaliku kinnituse. Kostja II ei ole suutnud seda väidet tõendada. Maakohtu arvates puudub mõistlik põhjendus 1. augusti 2012 lepingu alusel AS-ilt Kalotex omandatud kinnistute eest muul kui lepingu punktis 2.2. toodud viisil (ülekandmisega) ja 50 000 eurost suurema summa tasumiseks. 14. augusti 2018 istungil kuulas kohus kostja II seadusliku esindaja vande all ära, kes kinnitas 1. augustil 2012 sõlmitud lepingu alusel kinnistute omandamise eest Oleg Ljadovile sularahas 350 000 eurot tasumist. Samal istungil hageja esitatud võlatunnistuses kinnitas kostja I, et tema kohustub maksma 1. augustil 2012 sõlmitud kinnistute müügilepingu alusel Oleg Ljadovile 40 000 eurot (IV kd, tl 54). Eeltoodu alusel leidis kohus, et tõendamata on kostja II poolt kinnistute omandamise eest 350 000 euro tasumine. Isegi kui kostja I oleks väidetavalt oma arveldusarvelt võetud raha kellelegi maksnud, ei oleks seda võimalik kostja II poolt täidetud kohustuseks lugeda. Menetluses ei ole väidetud, et kostja seadusliku esindaja tasutud isiklike rahaliste vahendite tagasinõudmise õigus on üle läinud kostjale II. Tunnistaja T.T. rõhutas, et laenu kostjale II andis OÜ T.R. Tamme Auto, kelle juhatuse liige tunnistaja ei olnud ning et laen anti vastavalt laenulepingule ja kostja II peab ka laenu vastavalt lepingule tagastama. 14. augusti 2018 istungil teatas kostja I vande all, et tema ja T.T. vahel oli tööleping. Pärast mitu korda küsimist teatas kostja I, et tegelikult oli tema ja T.T. vahel ikka töövõtuleping, kuid tasus nad kokku leppinud ei olnud. Asjas ei ole tõendatud selliseid asjaolusid, mille järgi saaks järeldada, et OÜ T.R. Tamme Auto ja kostja II vahel 23. juulil 2012 sõlmitud laenuleping on näilik. Tõendamata on kostjal II laenu tagasimaksmise kohustuse mittetekkimine. Kostja II ja tema seadusliku esindaja vastuväiteid
uskudes ei pidanud kostja II üldse laenu tagastama. Hageja on tuginenud kostja II ja OÜ T.R. Tamme Auto 31. jaanuari 2013 saldokinnitusele ja väidab, et kostja II on saadud laenust 95 000 eurot tagastanud (I kd, tl 22). Sama saldokinnitusega tunnistas kostja II võlga 326 350 eurot ja 4 senti. Kostja II ei ole esitanud vastuväiteid 95 000 tagastamisele. Seega on vastuolulised kostja II väited tehingu näilikkuse ja tühisuse kohta, sest kostja II vastuväidetest lähtudes on laenuleping näilik üksnes 305 000 euro ulatuses. Samas ei ole kostja II menetluses väitnud, et laenuleping on vaid osaliselt näilik ja tühine. Maakohus leidis, et OÜ T.R. Tamme Auto ja kostja II vahel sõlmitud laenuleping on kehtiv. Kostja II ei ole täitnud laenu tagastamise kohustust, mistõttu tuleb hagi rahuldada ja kostjalt II välja mõista hageja kasuks laenusumma 305 000 eurot. Laenulepingu p-st 3.2. tulenevalt maksab laenusaaja tagastamata laenusummalt intressi 7% aastas ja 2. jaanuari 2014 muudatuse kohaselt intressi 2% aastas. Hagis nõuab hageja seisuga 30. aprillil 2014 arvestatud intresside tasumist kokku 24 416 eurot ja 75 senti. Ajavahemiku 24. juuli 2012 kuni 1. jaanuar 2014 eest peab kostja tegelikult tasuma intressi 30 825 eurot ja 89 senti (305 000 eurot × 7% ÷ 365 päeva × 527 päeva). Ajavahemiku 2. jaanuar 2014 kuni 30. juuni 2014 eest peab kostja II tasuma intressi 3024 eurot ja 93 senti (305 000 eurot × 2% ÷ 365 päeva × 181 päeva). Kokku 33 850 eurot ja 82 senti. Hageja nõuab intresside väljamõistmist summas 24 416 eurot ja 75 senti. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 järgi. Kohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja intressi summas 24 416 eurot ja 75 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja 206 239 eurot 94 senti, viivis põhinõudelt alates 13. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhisummalt päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõue ning osas, millega jäeti kõik menetluskulud kostjate kanda. Kostja I palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu või alternatiivselt mõista kostjalt I hageja kasuks välja 177 106 eurot (sh põhinõue 88 553 eurot ja viivis 88 553 eurot). Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ oleks kostjale I teatanud, et ta on enda nõudeõiguse loovutanud OÜ-le NH1. Hageja ei ole esitanud väidet, et dokument nr 1.1-10.1/557 oleks digitaalselt allkirjastatud, samuti ei ole dokumenti digitaalselt allkirjastatult kohtule esitatud. Dokumendi registreerimislehel puuduvad andmed, et see oleks edastatud e-kirja teel. Hageja ei ole tõendanud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt nõude loovutamisest teatamist kostjale I. Kostja I suhtes toimus VÕS § 170 tähenduses nõude loovutamine 4. oktoobril 2017. Kohus tuvastas hageja nõude omandamise KKT Varad OÜ-lt, leides ebaõigesti, et sellega on hageja omandanud nõudeõiguse esialgselt võlausaldajalt. Juhul, kui KKT Varad OÜ on küll saanud nõude omanikuks nõude loovutamise teel, aga ei ole täidetud VÕS § 170 nõuded, siis uus võlausaldaja (hageja, KKT Varad OÜ või OÜ NH1) ei ole saanud osaliseks võlasuhtes võlgnikust kostjaga I. KKT Varad OÜ on käitunud nagu universaalne õigusjärglane Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt sõlmitud laenulepingu nr 607 suhtes. KKT Varad OÜ ei ole Kiviõli Keemiatööstuse OÜ universaalne õigusjärglane. Võlgnik ei saa nõuet tunnistada ega tunnustada isiku ees, kes ei ole saanud tema suhtes võlausaldajaks. Kohus ei andnud hinnangut hagejate väidetele, et KKT Varad OÜ on üle võtnud Kiviõli Keemiatööstuse ja kostja I vahelise lepingu (VÕS § 179). Kostja I ei nõustu lepingu
ülevõtmisega KKT Varad OÜ poolt. Antud asjas puuduvad asjaolud ja tõendid, et tuvastada lepingu ülevõtmine KKT Varad OÜ poolt. Kui kohus oleks õigesti tuvastanud, et nõude loovutamine OÜ-le NH1 toimus kostja I suhtes
4.oktoobril 2017, siis pidanuks kohus hindama kostja I aegumise vastuväidet. Kohus ei arutanud pooltega nõude aegumise asjaolusid. Kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 on vastuolulised osas, milles kohus on mõistnud viiviseid välja enam kui põhinõue. Kohtuotsus on menetluskulude jaotuse osas ebaseaduslik, kuna kostjad ei olnud solidaarsed kostjad. Hageja ei ole tasunud hagiavalduselt õigesti riigilõivu.
5.Hageja vaidleb kostja I apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Apellatsioonkaebusega soetud menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda. Hageja nõustub kostjaga I, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebatäpne ning leiab, et seda tuleb täpsustada vastavalt vastuapellatsioonkaebuses palutule. Kostja I heidab kohtule ette aegumist tõendavate tõendite esitamiseks võimaluse andmata jätmist, kuid samas ei taotle kostja I täiendavate tõendite vastuvõtmist ega kogumist ringkonnakohtus. Kostja I väidab, et ta sai Kiviõli Keemiatööstuse OÜ lepingu üleminekust OÜ-le NH1 ja seejärel KKT varad OÜ-le teada alles kohtumenetluse ajal. Samas tunnistab kostja I, et talle on kostja I poolt teatatud, et KKT Varad OÜ on Kiviõli Keemiatööstuse OÜ õigusjärglane või universaalne õigusjärglane. Kostja I väited on selgelt otsitud. Hageja on selgitanud, et laenuleping läks üle OÜ-le NH1 ja seejärel KKT Varad OÜ-le. Kostja I on sellega nõustunud (VÕS § 179 lg 1), täites kohustuse KKT Varad OÜ-le ja sõlmides temaga laenulepingu nr 607 lisa 2. Kostja I teadis, kes on võlausaldaja. Sõltumata sellest, kuidas nõude üleminekut kvalifitseerida – kas lepingu ülevõtmise või loovutamisena, on hageja õige võlausaldaja ja nõue ei saanud aeguda. VÕS § 169 tulenevalt ei mõjuta kostja I väidetav mitteteadlikkus nõude üleminekust nõude ülemineku kehtivust. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisse üksnes võlgniku taotlusel ega tohi omal algatusel viivist vähendada. Kostja I ei ole maakohtus enne sisulise arutamise lõppu vastavat taotlust esitanud. Viivise vähendamiseks alust ei oleks ka siis, kui kostja I oleks taotluse õigeaegselt esitanud. Maakohtu menetluskulude jaotus on kooskõlas TsMS § 165 lg 1 esimese lausega.
6.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt II hageja kasuks välja 634 416 eurot 75 senti. Samuti palub kostja II maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti menetluskulud kostjate kanda. Kostja II palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda. Kohtu järeldused 23. juuli 2012 lepingu sõlmimise protsessile ei põhine uuritud tõenditel. Tunnistaja T.T. ütlustega on tõendatud, et T.T. omas reaalset juhtimisõigust ja -võimu nii AS Kiviõli Keemiakombinaat kui ka T.R. Tamme Auto suhtes, et otsustada nende äriühingute poolt laenu andmine. Kostja II nõustub kohtuga, et laenuandmise initsiatiiv tuli OÜ-lt T.R. Tamme Auto. Kohus jättis hindamata tunnistaja T.T. ütlused laenuandmise asjaolude kohta. Tõendatud on, et kostjal II oli 1. augustil 2012 raha 400 000 euro ulatuses, selle ülekandmine kostjale I ja kostja I poolt 340 000 euro sularahas väljavõtmine 1. augustil 2012. Ei tohiks olla kahtlust, et vähemalt 340 000 eurot tasuti Oleg Ljadovile sularahas. Kui kõigele vaatamata jäi kostja I võlgu Oleg Ljadovile 40 000 eurot, siis tehingu tegelik hind võis olla veel suurem (50 000 ülekandega, 340 000 eurot sularahas + 40 000 võlgnevus Oleg Ljadovile).
Kuivõrd kostja I võlatunnistus on jõudnud hagejani, siis see on jõudnud hagejani isiku kaudu, kelle singulaarne õigusjärglane ta on ehk pärineb OÜ-lt T.R. Tamme Autolt või T.T. lt. Eeltoodu kinnitab, et 23. juuli 2012 leping on otseselt seoses 1. augusti 2012 tehinguga AS-i Kalotex ja kostja II vahel. Kohus jättis hindamata poolte esitatud väite ja tõendid, et 1. augusti 2012 tehingu sõlmimise eel osutas kostjale II õigusabi advokaadibüroo, kes oli ca kuu aega hiljem omandatud kinnistute ostja äriühingu omanikuks. T.T. ei soovinud 2012. aastal ise suhelda Oleg Ljadoviga. Hageja on selle asjaolu omaks võtnud. T.T. ärilised huvid Aseri sadama piirkonnas on selgelt esile toodud ja seda kinnitas ta ka kohtuistungil. Kohtuotsuses ei ole antud asjaolusid hinnatud. Kohus tegi tunnistaja T.T. ütlustest puudulikud järeldused ning jättis enamiku ütlusi hindamata. Kohus jättis tuvastamata, et tunnistaja andis kohtus osaliselt teadvalt valeütlusi. Otsuses hinnati kostja II esitatud asjaolusid ja tõendeid vaid osaliselt. Kohus tuvastas, et kostja II müüs AS-ilt Kalotex omandatud kinnistud OÜ-le Aseri Sadam hinnaga 95 000 eurot (II kd, tl 51–76). Samuti tuvastas kohus, et 31. detsembri 2013 seisuga on kostja II saadud laenust tagastanud 95 000 eurot. Arvestades laenulepingu eesmärki, on loogiline, et kui antud finantseerimise vahendamise tulemusel ostetud kinnisvarad võõrandati, siis ka saadud 95 000 eurot tagastati finantseerijale OÜ T.R. Tamme Auto. Näiliku tehingu tuvastamisel ei saa hageja teostada nõude omandamise õigussuhtest nõudeõigust, sest see nõue on tühine. Kohtuotsus on menetluskulude jaotuses ebaseaduslik, hageja on eksitanud kohut, esitades kohtukulude nõude kostjate vastu solidaarselt. Hageja ei ole tasunud õigesti riigilõivu.
7.Hageja vaidleb kostja II apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja vaidleb vastu kostja II poolt uute asjaolude esitamisele apellatsioonkaebuses. Hageja palub ringkonnakohtul kontrollida, kas kostja I väide tema süüdimõistmisest rahapesus ja raha konfiskeerimata jätmisest vastab tegelikkusele. Kostja II esitas kaks erinevat teooriat menetlusväliste isikute vahelistest kokkulepetest, millest tulenevalt kostja II laenu tagasi maksma ei pea. Ühe versiooni järgi oli OÜ T.R. Tamme Auto ja kostja II vahel seltsing, teise versiooni järgi pidi T.T. korraldama seltsingu rahastamise OÜ-lt T.R. Tamme Auto saadava lepingu järgi. Kuivõrd OÜ T.R. Tamme Auto ei olnud seltsingu pool, siis ei saanud väidetav seltsing mõjutada tema kui laenuandja õigust laenu tagasi saada. Kostja esitas apellatsioonimenetluses uued väited seltsingulepingu kohta. Kostja I andis vande all ütlusi, et seltsinguleping oli sõlmitud T.T. ja kostja II vahel. Kui kostja II tugineb taluvusvolitusele, pidi kostja II tõendama, et OÜ T.R. Tamme Auto andis T.T. le taluvusvolituse tehingu tegemiseks. Seejärel, millal, kuidas ja millistel asjaoludel on kostja II teinud OÜ-ga T.R. Tamme Auto varjatud tehingu. Kui T.T. ja kostja I (kostja II seadusliku esindaja) vahel oli mingi kokkulepe, ei ole kostja I väitnud, et OÜ T.R. Tamme Auto oleks kaotanud õiguse laenu tagasisaamiseks. Kostja II väidab, et sai väidetavalt Oleg Ljadovile makstud 340 000-440 000 eurot väljavõetuna kostja II pangakontolt. Kostja I ei suuda aga selgitada, et kui ta andis raha Oleg Ljadovile, siis mis allikast hankis ta 2013-2014. aastatel 321 520 eurot omanikulaenu kostjale II. Vande all väitis kostja I, et sai raha eelkuriteolt, rahapesu tulemusena. Karistusregistrist ei nähtu kostja I karistatust. Seetõttu palub hageja kontrollida, kas väide süüdimõistmisest vastab tegelikkusele.
Kostja I enda ütlustega on tõendatud, et OÜ T.R. Tamme Auto ei ole loobunud oma nõudest, kostja I arutas T.T. ga kokkuleppele jõudmata, kuidas laen tagasi maksta.
8.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse kostja I apellatsioonkaebusele, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega otsustati kostjalt I hageja kasuks jätta välja mõistmata 10 845 eurot 50 senti põhivõlgnevust ja 3519 eurot 8 senti eurot viivist. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsus osas, millega otsustati kostjalt I hageja kasuks jätta välja mõistmata viivis täiendavalt 10 845 euro 50 sendi suuruselt põhinõudelt ja piirata viivise väljamõistmist põhinõude summaga. Hageja palub teha uus otsus resolutsiooni p 2 osas, millega mõista kostjalt I hageja kasuks välja 220 640 eurot 52 senti (sh 99 398 eurot 50 senti põhivõlgnevus ja 121 206 eurot 2 senti viivis). Hageja palub teha uus otsus resolutsiooni p 3 osas, millega mõista kostjalt I hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (99 398 eurolt 50 sendilt) alates 13. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhisummalt päevas. Muus osas palub jätta hageja maakohtu resolutsioon muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda ning mõista kostjalt I välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus tegi intressi arvutamisel kolm viga: 1) ajavahemik ei hakanud kulgema 4. jaanuarist 2011 vaid 6. jaanuarist 2011, 2) kohus ei arvestanud 2012 liigaastaga, 3) kohus ei teisendanud 1455 päevast perioodi (ega ka valesti valitud nelja aastast perioodi ehk 1460 päevast perioodi) 360 päeva aasta süsteemi nagu nõuab laenulepingu p 4.2. Kohus tegi viivise ja võlgnetava põhisumma arvutamisel järgmised vead: 1) valis lähteandmeks vale intressi suuruse, 2) ei arvutanud iga kostja I makse hetkeks kogunenud viivist, intressijääki ja põhisummajääki, 3) ei järginud iga kostja I makse hetkel maha arvestamise järjekorda, 4) ei arvestanud 2016. a liigaastaga, 5) seisuga 21. mai 2015 arvutas valesti kõrvalnõuete jaotuse viivise ja intressi vahel, 6) seisuga 21. jaanuar 2015 arvutas valesti kostja poolt hagejale (sh hageja õiguseellasele) kantud summad, 7) kohaldas valesti laenulepingu p-i 5.3. Korrektse arvutuse järgimisel pidanuks kohus jõudma tulemusele, et 12. septembri 2018 lõpuga oli kostja I võlgu 121 206 eurot 2 senti viivist ja 99 398 eurot 50 senti põhivõlgnevust, kokku 220 604 eurot 52 senti. Samuti pidi kohus arvestama viivist alates 13. septembrist 2018 summalt 99 398 eurolt 50 sendilt, mitte 88 553 eurolt. Kostja I pole esitanud viivise vähendamise taotlust ja kohtul pole õigust seda omal algatusel teha. Otsuse põhjendustes ei nähtu põhjendusi viivise vähendamiseks.
9.Kostja I vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus on ebaõigesti võtnud vastuapellatsioonkaebuse menetlusse ka kostja II suhtes, kuivõrd vastuapellatsioon on esitatud üksnes kostja I suhtes. Vastuapellatsioonkaebuses muudetakse hagis esitatud nõudeid. Hagis on põhinõue 99 398 eurot 50 senti, vastuapellatsioonkaebuses on põhinõue 99 475 eurot 75 senti. Ebaõige on hageja väide, et kohus ei ole õigustatud leppetrahvi vähendama. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Vastuapellatsioonis käsitletakse viivisenõuet juba iseseisva nõudena. Hagi esitamise seisuga oli viivisenõue põhinõudest väiksem.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et kostjate I ja II apellatsioonkaebus tuleb rahuldada maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning jätab hageja põhjendatud ja vajalikud maakohtu menetluses kantud menetluskulud 25%
ulatuses kostja I kanda ning 75% ulatuses kostja II kanda. Kostjad on menetluskulude kandmise osas osavõlgnikud, s.t nad vastutavad üksnes nendelt väljamõistetava menetluskulude osa osas. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu tühistada kostjalt I väljamõistetud summa suuruse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostja I vastu tasu saamiseks ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja põhinõudena 99 398 eurot 50 senti, maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 121 206 eurot 2 senti ning alates
13.septembrist 2018 viivise 0,1% päevas põhinõudelt, s.o 99 398 eurolt 50 sendilt kuni põhinõude täieliku tasumiseni kuid mitte rohkem, kui põhinõude summa. Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja riigi kasuks vähemtasutud riigilõivu 2100 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
11.Hagi on esitatud kostjate I ja II vastu kahe erineva laenulepingu alusel. Hageja nõue kostja I vastu tuleneb Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel 4. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust nr 607, mille p 2.1. kohaselt võttis kostja I laenu 103 000 eurot. Hageja nõue kostja II vastu tuleneb T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II vahel 23. juulil 2012 sõlmitud laenulepingust, mille alusel anti kostjale II laenu 400 000 eurot. Maakohus on menetlenud hageja nõuet kostjate I ja II vastu ühes menetluses, kostjate esindaja on 14. septembri 2017 menetlusdokumendis leidnud, et ta ei vaidle nõuete koos menetlemisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et kuigi praeguses menetluses ei ole esitatud mitu erinevat hagi, vaid ühes hagis on nõue mitme erineva kostja vastu, tuleb nende ühise menetlemise võimalikkust kaaluda TsMS § 374 nimetatud eelduste alusel, mis võimaldab kohtul omavahel seotud asju koos menetleda. Praegusel juhul on mõlemad hagid üheliigilised, sama hageja olemasolu täidab samuti nõuete koos menetlemise eelduse. Mõlemad laenulepingud (nii see, kus laenuvõtjaks on kostja I kui ka see leping, kus laenuvõtjaks on kostja II), on allkirjastatud kostja I poolt. Tegemist on sarnase sisuga asjadega, osaliselt kattuvad esitatud asjaolud ning õiguslikud küsimused.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja nõude kostja I vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja I, et maakohus luges laenulepingust nr 607 tuleneva nõude ülemineku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt OÜ-le NH1. Ringkonnakohus leiab, et õiguslikult põhjendamata on kostja I apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt omab loovutamise kehtivuse suhtes tähendust see, kas võlgnikule on sellest teatatud. Kostja I poolt viidatud VÕS § 170 eesmärk on kaitsta võlgnikku olukorras, kus võlgnikku on loovutamisest teavitatud: loovutamisest teatamise järel on see võlgniku suhtes toimunud ning võlgnik võib kohustuse täita loovutamise kohta tehtud teatele tuginedes. Aga ka uus võlausaldaja on kaitstud võlgniku vastuväidete eest. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, võlgniku, nõusolek, nõude loovutamise eelduseks ei ole ka loovutamisest võlgnikule teatamine. Seega ei ole enne, kui võlausaldaja ei nõua kohustuse täitmist, võlgniku suhtes tähendust sellel, millal loovutamine toimus. Hageja nõudeõiguse suhtes ei oma tähendust ka see, et kostja oli laenulepingu lisa nr 2 sõlmimisel ekslikul seisukohal, et ta sõlmib lepingu võlausaldaja universaalse õigusjärglasega. Hageja oli nõude omanik. Kostja I käsitlus, mille kohaselt ei saa nõude omandanud isik käituda võlausaldajana, ei ole õiguslikult põhjendatud. Nõude loovutamise esmane tagajärg on see, et loovutatud nõue läheb üle uuele võlausaldajale, loovutamise tulemusel asendub senine võlausaldaja automaatselt uuega. Uuel võlausaldajal on kõik senise võlausaldaja õigused, kaasa arvatud lepingu muutmise õigus.
Kostja I väitel toimus loovutamine tema suhtes 4. oktoobril 2017. Seega on ta teadlik sellest, et laenulepingust tulenev nõue tema vastu on OÜ-le NH1 üle läinud. Hageja ei ole vaielnud vastu maakohtu poolt tuvastatule, et KKT Varad OÜ ühines OÜ-ga NH1, ühendatav ühing OÜ NH1 kustutati äriregistrist (II kd, tl 148–149). Laenulepingust nr 607 tulenev nõue kostja I vastu omandati KKT Varad OÜ poolt ühinemislepinguga. Kostjale I teatati
30.mail 2017 KKT Varad OÜ poolt, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel 4. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust nr 607 ja OÜ KKT Varad ja kostja I vahel 21. mai 2014 sõlmitud laenulepingu lisast 2 tulenevad nõuded kostja I vastu on loovutanud hagejale. Maakohus on õigesti leidnud, et alates 30. maist 2017 kuulub laenulepingust nr 607 tulenev nõue kostja I vastu hagejale.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et kostja I vastu suunatud nõue ei ole aegunud. Maakohus on põhjendatult tuginenud TsÜS § 158 lg-le 1, mille kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. 21. mail 2014 on kostja I ja KKT Varad OÜ sõlminud 4. jaanuari 2011 laenulepingu nr 607 lisa nr 2, milles lepiti kokku, et laenusaaja maksab laenusumma laenuandajale tagasi hiljemalt 31. detsembril 2014. Ringkonnakohus nõustub, et pooltevaheline laenulepingu tagasimakse tähtaja muutmine tähendab laenulepingust tuleneva nõude tunnustamist. Seega algas uus kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi. Hagi on esitatud 30. juunil 2017, seega enne TsÜS § 146 lg-s 1 järgse aegumistähtaja möödumist. Kostja I on aegumise vastuväite puhul tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et ta sõlmis laenulepingu lisa nr 2 ja tegi tagasimakseid KKT Varad OÜ-le vaid sellel põhjusel, et ta pidas KKT Varad OÜ Kiviõli Keemiatööstuse OÜ õigusjärglaseks. Ringkonnakohus ei korda oma otsuse p-s 12 väljendatud seisukohta, et ka nõude loovutamise teel nõude omanikuks saanud isikul on õigus lepingu sisu kujundada.
14.Ringkonnakohus leiab, et kostja I apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud kostjalt I väljamõistetud viivise suuruse osas. Hagiavalduses palus hageja välja mõista kostjalt I 99 398 eurot 50 senti põhinõudena, 77 570 eurot 8 senti kõrvalnõudena (viivisenõudena); viivise põhinõudelt 99 398 eurolt 50 sendilt alates 1. juulist 2017.a kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 0,1% päevas. Kostja I ei taotlenud vastuses hagile viivisenõude vähendamist ning ei tuginenud ka apellatsioonkaebuses sellele, et ta oleks menetluses palunud viivisenõuet vähendada. Ka apellatsioonkaebuses ei ole selget taotlust viivise vähendamiseks, kostja I leiab, et maakohus on vastuoluliselt mõistnud viiviseid välja enam kui põhinõue. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel. Maakohus rahuldas hageja viivisenõude, mõistes kostjalt I välja põhivõlgnevuse 88 553 eurot ja viivise 117 686 eurot 94 senti. Samas mõistis maakohus kostjalt I välja hageja kasuks viivise põhinõudelt 88 553 eurolt alates 13. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhisummalt päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Sellega on maakohus piiranud kostjalt I tulevikus väljamõistetava viivise suurust iseenesest kostja I kasuks. Kui nimetatud piirang kaoks, oleks kostja I kohustatud tasuma rohkem. Kostjalt I juba väljamõistetud viivis ületab põhinõuet, maakohus on tulevikku suunatud viivise väljamõistmist piiranud hageja kahjuks põhinõudega. Kostja I taotles ringkonnakohtus viivise vähendamist tuginedes maakohtu poolt seatud piirangule tulevikus väljamõistetava viivise osas.
15.Ringkonnakohus nõustub kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuste väitega, et antud vaidluses tsiviilasja hinna arvestamisel ei saa hageja nõudeid kostjate vastu liita. Ringkonnakohus märkis eespool, et nõuete lahendamine ühes menetluses on iseenesest mõistlik TsMS § 374 alusel. Samas tegemist on hageja erinevate nõuetega kostjate vastu ning kostjad ei ole vaidlusalustes nõuetes hageja suhtes solidaarvõlgnikud. TsMS § 134 ei näe ette võimalust
hagihinda arvutamisel liita nõudeid, mis on esitatud ühe hageja poolt erinevate kostjate vastu, kes ei ole solidaarvõlgnikud. Ka maakohtu otsuses on hagihind märgitud eraldi iga kostja suhtes. Hageja nõue kostja I vastu on hagiavalduse kohaselt põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 77 570 eurot 8 senti. Hagihinna arvutamisel tuleb lisada veel tulevikus sissenõutava viivis aasta eest, s.o antud nõude puhul 36 280 eurot 45 senti. Seega kostja I vastu esitatud nõude hagihind on 213 249 eurot 3 senti. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse ja selle lisa 1 kohaselt tuli sellise hagihinnaga hagi esitamisel tasuda riigilõivu 2100 eurot. Hageja nõue kostja II vastu hagiavalduse kohaselt on põhinõue 305 000 eurot, intress 24 416 eurot 75 senti ning viivis 305 000 eurot, kokku 634 416 eurot 75 senti. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse ja selle lisa 1 kohaselt tuli sellise hagihinnaga hagi esitamisel tasuda riigilõivu 3400 eurot. Hageja tasus kokku riigilõivu 3400 eurot, seega ettenähtust 2100 euro võrra vähem. TsMS § 147 lg 3 esimese lause kohaselt kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise kohta võtab ringkonnakohus seisukoha käesoleva otsuse punktis 16.
16.Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohus leiab, et kostjad ei vastuta menetluskulude osas solidaarselt. Kuivõrd hagi kostja I ja kostja II vastu rahuldatakse, siis tuleb hageja menetluskulud seoses kostja I vastu esitatud nõudega jätta kostja I kanda ja hageja menetluskulud seoses kostja II vastu esitatud nõudega kostja II kanda (TsMS § 162 lg 1). Hageja on oma nõuded kostjate vastu esitanud menetluses koos ja samades menetlusdokumentides, mistõttu kohtul ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on hageja menetluskulud seotud ühe või teise kostja vastu esitatud nõudega. Ringkonnakohus tühistab maakohtu menetluskulude jaotuse ja otsustab iga kostja kulude jaotuse vastavalt tema suhtes tehtava nõude ulatusele. Hageja kogu nõudest (847 665 eurot 78 senti) on kostja I vastu esitatud nõude osa 25% ning kostja II vastu esitatud nõude osa 75%. Ringkonnakohus jätab hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 25% ulatuses kostja I kanda ning 75% ulatuses kostja II kanda. Kostjad on menetluskulude kandmise osas osavõlgnikud, s.t nad vastutavad üksnes nendelt väljamõistetava menetluskulude osa osas. Kostjate menetluskulud jäävad kostjate endi kanda. Ringkonnakohus leidis eespool, et hageja on hagiavalduselt tasunud riigilõivu ettenähtust 2100 euro võrra vähem ning nimetatud summa tuleb riigi tuludesse välja mõista. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda, et hageja on riigilõivu vähem maksnud konkreetselt kas kostja I või kostja II vastu suunatud nõudelt. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalistena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabi kulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuivõrd haginõuded rahuldatakse ja menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda, siis tuleb kostjatelt mõista Eesti Vabariigi kasuks välja hagiavalduselt vähem tasutud riigilõiv 2100 eurot ning kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 9 tuleb märkida, et riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus mõistab riigi tuludesse välja vähemtasutud riigilõiv vastavalt menetluskulude jaotusele, s.o 25% ulatuses, s.o 525 eurot, kostjalt I ja 75% ulatuses, s.o 1575 eurot, kostjalt II.
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude kostja II vastu. Vastuseks kostja II apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II OÜ Roodevälja Terminal sõlmisid 23. juulil 2012 laenulepingu, millega anti kostjale II laenu 400 000 eurot. Kostja II tugineb selle lepingu näilisusele. TsÜS 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, seega objektiivselt avaldatu ei peaks saabuma. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Ringkonnakohus leiab, et kostja II ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis viitaksid laenulepingu näilisusele. Hageja ei ole menetluses tõendanud, et poolte sooviks oli, et lepingus kokkulepitud raha ei kanta kostjale II üle. Lepingueelsed läbirääkimised laenulepingus märgitud summa suuruse üle (apellatsioonkaebuse p 2.2.1) ei mõjuta lepingu kehtivust. Samuti ei mõjuta lepingu kehtivust see, et T.T. oli isikuks, kes mõjutas lepingu sõlmimise tingimusi. Laenulepingu kehtivuse suhtes ei oma reeglina tähtsust ka see, kes tegi ettepaneku leping sõlmida: kas laenuandja või laenuvõtja. Laenuleping on näilik eelkõige siiski siis, kui tehtud tahteavalduste eesmärgiks ei ole laenulepingule omaste tagajärgede saabumine, pooled ei soovi olla lepingu tagajärgedega õiguslikult seotud. Üldjuhul on laenuleping näiline, kui laenuvõtja ei pea poolte tahteavalduse järgi olema kohustatud laenusummat tagasi maksma. Kostja II ei ole menetluses selliseid asjaolusid esile toonud. Ka hageja väidetud seltsinguleping eeldas seda, et kostja II saab laenulepinguga raha. Kostja II esindaja väitel sai ta raha selleks, et tema suhtleks O. Ljadoviga. Kostja II selgituste kohaselt kasutati OÜ T.R. Tamme poolt üleantud raha AS Kalotex ja OÜ Roodevälja Terminal vahelise
1.augusti 2012 tehingu täitmiseks. Raha, mis OÜ T.R. Tamme Auto 23. juuli 2012 lepingu alusel üle kandis, kasutati AS-i Kalotex poolt võõrandatud kinnisasjade omandamiseks. Läbirääkimised tehingu tingimustes toimusid Mihkel Miilpalu ja AS-i Kalotex juhatuse liikme Oleg Ljadovi vahel. Tasumine toimus OÜ Roodevälja Terminal poolt kahe maksena – 50 000 eurot ülekandega ja 350 000 sularahas. 14. septembril 2012 võõrandas OÜ Roodevälja Terminal omandi AS-ilt Kalotex omandatud kinnistute suhtes üle spetsiaalselt selleks loodud äriühingule OÜ Aseri Sadamad. Ringkonnakohus leiab, et kostja II väited viitavad üheselt sellele, et ta oli enda poolt kirjeldatud tehingute tegemisel isikuks, kelle sooritus pidi tooma kasu kolmandale isikule, seega variisikuks. Kui on tegemist variisikuga sõlmitud laenulepinguga, ei too see kaasa laenulepingu tühisust. Sellistel juhtudel on lepinguga kaasnev õiguslik tulemus - laenulepingu sõlmimine variisikuga, nii laenuandja kui laenuvõtja poolt soovitud. Ainuüksi tehingu majanduslik vastutus lepinguga kaasnevate kohustuste täitmise eest on sisesuhtes variisiku ja tema „selja taga“ oleva isiku vahel „ümber jaotatud“. Laenulepingujärgses välissuhtes laenuandja ja variisiku vahel on variisik lepingupartner. Variisikuga sõlmitud lepinguga on tegemist siis, kui tehinguga saadud raha antakse üle kolmandale isikule. Variisik on lepingujärgsete kohustustega seotud ka siis, kui laenuandja nendest asjaoludest teadis. Praegusel juhul on kostja II väitel isikuks, kelle majanduslikke huve tehingud teenisid, T.T. , kes ei saanud enda äriühingute kaudu Oleg Ljadoviga „äri ajada“ (apellatsioonkaebuse lk 9). Ka kostja II väidetav Mihkel Miilpalu poolne „vahendusteenuse“ osutamine talle kuuluvate äriühingute kaudu T.T. le viitab välissuhtes kehtivale laenulepingule. Apellatsioonkaebuses väidetud seltsingulepingule omaseid tunnuseid: seltsinglased ei kohustu mitte vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele, ei ole kostja II menetluses esile toonud. Seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 15). Seltsingulepingu sätteid ei ole alust kohaldada kostja II kirjeldatud
asjaoludele: poolte vahel oli seltsing, kus T.T. enda äriühingute kaudu finantseeris enda kontrolli all olevate äriühingute kaudu kinnistute ostmist AS-ilt Kalotex.
18.Ringkonnakohus nõustus käesoleva otsuse p-s 16 kostjate apellatsioonkaebuste väitega tsiviilasja hinna määramise ja sellest tuleneva riigilõivu tasumise kohta.
19.Ringkonnakohus leiab, et kostja II apellatsioonkaebus on põhjendatud maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse suhtes. Ringkonnakohus võttis selles osas seisukoha otsuse ps 15.
20.Ringkonnakohus rahuldab hageja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja I väide selle kohta, et hagis on põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning vastuapellatsioonkaebuses on põhinõue 99 475 eurot 75 senti, ei vasta tegelikkusele. Hageja küll märgib vastuapellatsioonkaebuses, et hageja põhinõue 30. juuni 2017 seisuga on 99 475 eurot 75 senti, kuid kuivõrd hageja nõudis hagiga 99 398 euro 50 sendi väljamõistmist, siis lähtub hageja vastuapellatsioonkaebuses sellest summast. Nimetatut kinnitab ka vastuapellatsioonkaebuses esitatud taotlus: tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti kostjalt I hageja kasuks välja mõistmata 10 845 eurot 50 senti põhivõlgnevust (99 398,50 (põhinõude summa) – 88 553 (maakohtu poolt väljamõistetud põhinõue) = 10 845,50 (vastuapellatsioonkaebuse nõude summa)). Muid sisulisi vastuväiteid kostja I hageja vastuapellatsioonkaebusele ei esitanud. Hageja leiab vastuapellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole nõudesumma arvutamisel lähtunud poolte kokkulepitust, s.o lepingu p-s 4.2. märgitust, et intresside arvutamisel lähtutakse 360päevasest aastast. Ringkonnakohus nõustub vastuapellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on nõudesumma arvutamisel lähtunud vaid kalendriaastast, mitte lepingust kokkulepitust. Kuivõrd pooltevahelise lepingu järgi tuli intressi arvestamisel lähtuda 360-päevasest aastast, mitte kalendriaastast (s.o 365 päeva, liigaasta puhul 366), tuleb sellest hageja nõude arvutamisel ka lähtuda. Pooled ei vaidle tasutud summade suuruse ega tasumise kuupäevade üle. Samuti algse laenusumma suuruse, s.o 103 000 eurot üle. Lepinguga kooskõlas on vastuapellatsioonkaebuse väide, et intressi tuleb arvestada laenusumma ülekandmisele järgnevast päevast, s.o 6. jaanuarist 2011. Hageja nõuab intressi perioodi 6. jaanuar 2011 – 31. detsember 2014 eest, s.o 12 488 eurot 75 senti (103 000 / 100 * 3 / 365 * 1455). Õige on vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole arvesse võtnud iga kostja I makse teostamise ajaks kogunenud viivise, intressi ja põhinõude jääki. Peale igat kostja I makset ning selle arvestamist vastavalt lepingule kas intressi, viivise või põhinõude katteks, jätkus viivise arvestus põhinõude jäägilt edasi. Kostja I teostas esimese osamakse 20. jaanuaril 2015 summas 5000 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks on 31. detsember 2014. Viivist arvestatakse alates päevast mis järgneb päevale, mil kohustuse tasumine lepingu järgi pidi toimuma, kuni tasumise päevani, viimane kaasa arvatud. Esimese makse teostamise ajaks oli kostjal I olnud tasumata põhinõue 103 000 eurot, intress 12 488 eurot 75 ning kogunenud viivist 20 päeva eest 2060 eurot (103 000 / 100 * 0,1 * 20). Tasutud summast vastavalt lepingu p-le 5.3. tuli eelkõige lugeda tasutuks viivis, seejärel intress ja alles viimasena põhinõue. Seega tasutud 5000 eurost läks ennekõike viiviste katteks 2060 eurot ning ülejäänud summa 2940 eurot intressi katteks. 20. jaanuari 2015 seisuga oli kostjal I tasumata põhivõlg 103 000 eurot ning intress 9548 eurot 75 senti. Teise osamakse ajaks 21. jaanuariks 2015 oli kostjal I lisaks viimasena nimetatud summadele kogunenud viivist 1 päeva eest 103 eurot. Seega 21. jaanuaril 2015 tasutud 5000 eurost läks 103 eurot viiviste katteks ning ülejäänud 4897 eurot intresside katteks. Põhinõude jääk 21. jaanuari 2015 seisuga on 103 000 eurot ning intressi jääk on 4651 eurot 75 senti (9548,75 – 4897).
29.jaanuari 2015 osamakse ajaks oli kostjal I kogunenud viivist 8 päeva eest, s.o 824 eurot. Tasutud 9000 eurost 824 eurot tuli lugeda viiviste katteks, 4651 eurot 75 senti intressi katteks ning ülejäänud 3524 eurot 25 senti põhinõude katteks. Põhinõude jääk 29. jaanuar 201 seisuga on 99 475 eurot 75 senti.
20.jaanuari 2017 seisuga, mil kostja I teostas neljanda makse, oli kogunenud viivist tasumata põhinõudelt 71 821 eurot 49 senti. Tasutud 10 000 eurot tuleb arvestada viivise katteks, viivise jääk 61 821 eurot 49 senti. Hagiavalduse esitamise hetkeks 30. juuniks 2017 kogunes täiendavalt viivist 15 916 eurot 12 senti. Sissenõutavaks muutunud viivis oli hagiavalduse esitamise seisuga kokku 77 737 eurot 61 senti. Hageja hagiavalduses märgitud ning vastuapellatsioonkaebuses esitatud nõude suuruseks on põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 77 570 eurot 8 senti. Ringkonnakohus lähtub esitatud nõudest. Hageja nõue on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 117 eurot 94 senti, lähtudes põhinõude summast 88 553 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eespool, et hageja põhinõude summa on 99 398 eurot 50 senti, siis maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 121 206 eurot 2 senti (s.o hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 77 570 eurot 8 senti ning hagiavalduse esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni sissnõutavaks muutunud viivis 43 635 eurot 94 senti). Maakohus piiras hageja tuleviku suunatud viivise nõude kostja I vastu põhinõude summaga (maakohtu resolutsiooni p 3). Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ning teha uus otsus, mõistes kostjalt I hageja kasuks viivis põhinõudelt 99 398 eurolt 50 sendilt alates 13. septembrist 2018 0,1% päevas kuni põhinõude tasumiseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja vastav nõue põhjendatud. Hageja viivisenõue juba sissenõutavaks muutunud viivise osas ületab põhinõuet ning kohus rahuldab selle. Lisaks rahuldab kohus hageja tulevikku suunatud viivise nõude alates maakohtu otsuse tegemise kuupäevast, s.o 13. septembrist 2018, kuid piirab selle põhinõude summaga. Hageja ei ole põhjendanud suuremas ulatuses viivise nõuet.
21.Ringkonnakohus rahuldab osaliselt nii kostjate apellatsioonkaebused, kui ka hageja vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu hinnangul on antud tsiviilasjas põhjendatud jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.