Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
06.12.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-19176
Tsiviilasi
XX (X) kaebus kohtutäituri 11.12.2017 otsusele täiteasjas nr 022/2015/3629
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.05.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX (X) määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/võlgnik XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Aleksei Vassiljev Puudutatud isik I/sissenõudja Tallinna Hoiu-Laenuühistu (registrikood 11961369), lepinguline esindaja Marjana Hiie Puudutatud isik II Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 28.05.2018 määrus tühistada.
2.Teha uus määrus, millega tühistada kohtutäituri 09.11.2017 tasu otsus osas, milles see tehti võlgniku XX suhtes, ja täituri 11.12.2017 otsus osas, milles see tehti võlgniku XX suhtes. Kohustada kohtutäiturit vaatama uuesti läbi võlgniku 23.11.2017 kaebust kohtutäituri 09.11.2017 tasu otsuse peale.
3.Võlgniku 22.12.2017 kaebus ja määruskaebus rahuldada osaliselt.
Maakohtumenetlusega ja määruskaebuse menetlemisega seotud kohtutäituri menetluskulud jätta tema enda kanda.
5.Maakohtumenetlusega ja määruskaebuse menetlemisega seotud võlgniku ja sissenõudja menetluskulud jätta kummagi menetlusosalise enda kanda, välja arvatud võlgniku poolt kaebuse ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, milline jääb kohtutäituri kanda.
6.Mõista Tallinna kohtutäiturilt Elin Vilippuselt välja XX kasuks riigilõiv kokku 30 eurot. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja kaebus
1.22.12.2017 esitas avaldaja maakohtule kaebuse kohtutäitur Elin Vilippuse 11.12.2017 otsuse peale täiteasjas nr 022/2015/3629. Täitur jättis vaidlustatud otsusega rahuldamata võlgniku 23.11.2017 kaebuse, millega võlgnik vaidlustas 09.11.2017 täituri tasu otsust.
2.Kaebuse põhjenduste kohaselt on 09.11.2017 tasu otsus õigusvastane, kuna tehti pärast täitemenetluse lõpetamist. Uue otsuse tegemiseks ei võtnud kohtutäitur arvesse, et sundtäitmisele esitatud rahaline nõue on rahuldatud väljaspool täitemenetlust ning et nõue on rahuldatud vähendatud ulatuses (70 000 eurot, sh täitekulud).
3.Võlgnik täitis kohustuse kompromissi korras otse sissenõudjale vähendatud ulatuses. Kohaldada tuleb täitekulude osas kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lõige 2, mille kohaselt maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Seega peab olema täiteasjas nr 022/2015/3629 vähendatud täitekulude kandmise subjektiks sissenõudja, mitte võlgnik. Kompromissi punkti 1.2 järgi loeb sissenõudja kompromissis sätestatud tingimuste täitmisel võlgniku poolt nõude täidetuks. Sissenõudja nõue hõlmab TMS § 48 lõike 1 punkti 2 tähenduses ka täituri tasunõuet. Kompromissi mõtte kohaselt piirdub võlgniku vastutus sissenõudja ees üksnes kompromissis märgitud kohustustega.
4.Eksitav on täituri väide, et 25.09.2017 kinnisasja müük toimus täituri kontrolli all TMS § 102 tähenduses. 25.09.2017 seisuga oli täitemenetlus peatatud, mistõttu ei saanud täitur täitetoiminguid teha. Võlgnik ei teinud avaldust müüa arestitud kinnisasi täituri kontrolli all ja sissenõudja ei andnud vastavat nõusolekut. Arestimise aktis oli alghinnaks märgitud 135 000 eurot. Müügilepingu punkti 4.1 järgi oli müügihinnaks 92 394.14 eurot, mis tasuti müügihind otse sissenõudjale ja makse tegemisega sissenõudjale täitis võlgnik kompromissist tuleneva kohustuse, mitte täitemenetluse esemeks olnud kohustuse.
5.Täituri põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt täituri tegevuse tulemusel või n-ö väljaspool täitemenetlust. Kui nõue õnnestub täituri
tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada KTS § 32 lõikes 5 sätestatuga. Täituril on õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lõikes 2 sätestatud alusel ja tingimustel. Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet, määrates täituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lõike 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lõike 2 alusel. Seega tuleb nõude osalisel või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral täituril teha uus põhitasu otsus. Sissenõudja nõude täitmine toimus 70 000 euro ulatuses täitemenetlusest väljaspool. Täituri põhitasu 50% ulatuses summast 70 000 eurot moodustab 2975 (70 000x8,5%x50%) eurot, millele lisandub käibemaks 595 eurot, kokku 3750 eurot. Põhitasu maksmiseks kohustatud isikuks on KTS § 41 lõike 2 alusel sissenõudja.
6.Ka menetluse alustamise tasu topelt nõudmine ei ole põhjendatud. Asjakohatu on täituri 11.12.2017 otsuse väide, et kuna praegusel juhul oli kaks võlgnikku, kelle suhtes pidi täitur täitemenetlused algatama ja neid menetluse alustamisest eraldi informeerima, on põhjendatud nõuda täitemenetluse alustamise tasu mõlemalt võlgnikult tehtud (ameti)toimingute eest ning majandada täituri bürood tervikuna. Praegusel juhul oli menetluse alustamise tasuotsus tehtud pärast täitemenetluse lõpetamist ja täitur ei teinud pärast menetluse lõpetamist ühtegi ametitoimingut.
7.Võlgnik taotleb täituri 09.11.2017 ja 11.12.2017 otsuste tühistamist. Kuigi TMS § 218 lõike 1 kohaselt on kohtumenetluse esemeks avaldaja kaebuse kohta tehtud täituri otsuse õiguspärasus, nähtub kohtupraktikast, et selles menetluses saab kohus otsustada ka n-ö algse täituri otsuse kehtivuse üle (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-32-16, punkt 21). Kohtutäituri seisukoht
8.Täitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, jäädes otsuses väljatoodud seisukohtade juurde.
9.Võlgnik tõlgendab meelevaldselt KTS § 41 lõiget 2 ja poolte vahel sõlmitud kompromissi. Viimases on selgelt märgitud, et pooled lükkavad täiendavad täitetoimingud edasi, võlgnikul on kohustus tasuda täitmisele esitatud nõue. Kompromissist ei tulene, et pooled oleksid kokku leppinud KTS § 30 lõike 1 teises lauses, sama sätte lõike 2 esimeses lauses ja TMS §-s 38 sätestatust erinevas täitekulude tasumise korras või sissenõudja oleks endale võtnud kohustuse maksta täituri tasu või sundtäitmine oleks lubamatuks tunnistatud. Samuti ei ole kohus tühistanud eelnevalt läbiviidud toiminguid.
10.Nõude tasumine ei toimunud väljaspool täitemenetlust ja sõltumata täituri tegevusest. Kinnisasi oli täituri poolt arestitud ja 25.09.2017 tehingu käigus teostati kinnisasja müük täituri kontrolli all. Tehingu käigus vahetas kinnisasi omanikke. Asja müümine täituri kontrolli all toimub müügilepingu kohta võlaõigusseaduses (VÕS) ettenähtud korras. Täitur annab müügiks nõusoleku. 25.09.2017 müügilepingu punktid 1.2.3, 3.2, 3.4, 4.2.3, 4.2.4 ja 6.2 kinnitavad, et tehingu käigus rahuldati nii sissenõudja nõue summas 75 242.52 eurot, sissenõutavad täitekulud kui ühinenud sissenõudjate nõude. Täituri nõusolekuta ei oleks vara võõrandamine olnud võimalik. Rahade jaotamiseks andis korralduse täitur. Kuna tehinguga oli võlgnik nõus, saab tema tegevust käsitleda hageja nõusolekuna TsMS § 378 lõike 6 valguses. Võlgnik edastas selgesõnalise info ja taotluse kinnisasja müügi kohta kirjalikult 20.09.2017.
11.Raha nõuete täitmiseks said võlgnikud kinnisasja müügist ning täituriga kooskõlastatult laekus tehingu käigus sissenõudja nõudesumma otse sissenõudjale. Juhul, kui täitur ei oleks andnud võlgnikele nõusolekut kinnisasja realiseerimiseks ja keelumärke kustutamiseks, ei oleks notar tehingut tõestanud. Seega puudunuks võlgnikel võimalus võlgnevuse tasumiseks. Võlgnik üritab väita, et tema enda pakutud tingimustel toimunud müügiga on täitur tekitanud võlgnikele kahju ega oleks tohtinud lubada tehingu toimumist. Juhul, kui võlgnik ei oleks teinud ettepanekut vara realiseerimiseks või ei oleks sellega nõus olnud, ei oleks vara müüki toimunud ning järgmise kuu algusest oleks täitur jätkanud täitetoimingute läbiviimist. Kuivõrd sissenõudjate nõuded ja täituri tasunõue rahuldati kinnisasja müügitehingu käigus ning kõik täitemenetluse osapooled olid selle läbiviimisega nõus, puudus täituril alus keelduda tehingu lubamisest ja pärast nõuete rahuldamist ka täitemenetluste lõpetamisest.
12.Arvestades võlgniku kaebustes tõstatatud küsimusi ning vaatamata sellele, et TMS-i ega KTS-i sätted ei sea täiturile kohustust koostada mitu tasuotsust, on täitur, arvestades kohtupraktikat, 09.11.2017 otsusega osaliselt rahuldanud võlgniku kaebuse ja koostanud uue tasuotsuse. Selles arvestati nii täitmisele esitatud nõuet, läbiviidud toiminguid kui poolte vahel toimunud kohtumenetlust, ning otsustati nõuda poolt täituri põhitasust. Asjaolu, et täitur ei olnud eelnevalt teist otsust koostanud, ei muuda läbiviidud täitemenetlust, täitetoiminguid ega täitmisteatega koostatud täituri otsust tühiseks.
13.Juhul, kui kohus otsustab võlgniku kaebuse rahuldada ja täituri tasu otsuse tühistada, jääb kehtima täitemenetluse alustamisel koostatud tasuotsus, mis on võlgnike jaoks oluliselt koormavam.
14.Kuna kohustatud isikuid oli kaks ja informeerimise kohustus kehtis mõlema võlgniku suhtes, tuli täitemenetluse alustamise tasu nõuda mõlemalt võlgnikult. Menetluse alustamise tasu muutub sissenõutavaks menetluse alustamisega, millest informeeriti võlgnikke täitmisteate kättetoimetamisega.
15.Täitemenetluse peatamine või selle lõpetamine ei takista menetlusosaliste esitatud kaebuste läbivaatamist ja lahendamist. TMS § 217 lõike 1 alusel esitatud kaebuse lahendamine ja otsuse tegemine ei ole täitetoimingud TMS-i mõttes. Kaebuse lahendamise eesmärgiks on kontrollida senise täitemenetluse seaduslikkust ja põhjendatust ning vajadusel ebaseaduslikest täitetoimingutest tulenenud tagajärgede kõrvaldamine ja vajadusel oma käitumise muutmine. Praegusel juhul on täitur sellest ka juhindunud ega ole võlgniku kaebeõigusi piiranud. Sissenõudja seisukoht
16.Sissenõudja leidis, et kohtutäituri otsus on õige ja puudub alus selle tühistamiseks või muutmiseks. Kompromissist nähtuvalt leppisid pooled kokku selles nimetatud summade tasumise täiteasja raames. Sellest tulenevalt on tasuotsused koostatud kooskõlas kompromissiga ning tasumine ei toimunud väljaspool täitemenetlust. Kompromissi kohaselt täideti sissenõudja 15.06.2015 täitmisavalduses esitatud nõuet täiteasjas, ei saa olla kahtlust, et kinnistu müük ja nõude täitmine toimusid täituri kontrolli all. Täitur peatas täitemenetluse TMS § 46 lõike 1 punkti 2 alusel kuni peatamise tinginud asjaolude äralangemiseni. Võlgnik loobus kohtu kinnitatud
kompromissiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagist. Seega langes kompromissi kinnitamisega ära täitemenetluse peatamise alus. Asjaolu, et pooled leppisid kompromissis kokku täitemenetluse peatamise TMS § 46 lõike 1 punkti 4 alusel, ei peatanud iseenesest täitemenetlust.
17.Leides, et tema vastutus sissenõudja ees piirdub üksnes kompromissis märgitud kohustustega, asus võlgnik meelevaldselt tõlgendama poolte tahet kompromissi sõlmimisel. Kompromissis leppisid pooled kokku, et sissenõudja loeb kokkulepitud summa laekumisel täidetuks 15.06.2015 täitmisavalduses esitatud nõude. Kompromissi sõnastus välistab nõudest võimalikud täituri tasud. Sama näitab ka müügilepingu punkt 4.2, mille kohaselt edastab notar hoiustatud raha kahe pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest müüja palvel järgnevalt: 4465.40 eurot kohtutäitur Elin Vilippuse ametialasele kontole. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et hoolimata KTS § 41 lõike 2 sõnastusest ei ole juhul, kui täitur on olnud sunnitud tegema mitmeid täitetoiminguid, õige jätta täituri tasu lõplikult sissenõudja kanda. Sissenõudja on tasu maksma kohustatud subjektiks vaid erandlikel juhtudel. Selliseks juhuks ei saa kindlasti pidada hüpoteegiga tagatud kinnisvara müüki täituri järelevalve all. Esimese astme kohtu määrus
18.Harju Maakohus jättis 28.05.2018 määrusega võlgniku kaebuse rahuldamata, täituri õigusabikulud tema enda kanda ja muud menetlusosaliste kulud võlgniku kanda ning määras kulud kindlaks selliselt, et neid võlgnikult välja ei mõisteta.
19.Täitemenetlus täiteasjas nr 022/2015/3629 peatati Harju Maakohtu 01.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-18012 (t lk 15-17). Samas tsiviilasjas 23.01.2017 sõlmitud kompromissiga pikendati täitemenetluse peatatust TMS § 46 lõike 1 punkti 4 alusel kuni määruse resolutsiooni punktis 1.3 ja selle alapunktides märgitud kohustuste täitmiseni võlgniku poolt (t lk 20-22). Kompromissi kinnitamise määruse punktis 1.3 ja selle alapunktides leppisid võlgnik ja sissenõudja kokku, et võlgnik tasub sissenõudjale 21.04.2014 sõlmitud krediidilepingute nr 14042183 ja 14042184 ning 21.01.2015 sõlmitud samade lepingute lisade täitmiseks põhisumma 70 000 eurot hiljemalt 31.10.2017, tasudes täiendavalt intresse ja makse tasumisega hilinemisel viivist. Seega täitemenetlust ei tunnistatud lubamatuks ega lõpetatud. Pooled leppisid kokku võlgade ümberkujundamises ja täitemenetluse peatamises ümberkujundatud kohustuste täitmiseni.
20.25.09.2017, st täitemenetluse peatatuse ajal, sõlmisid sissenõudja, võlgnik, tema abikaasa, JJ ja täitur K.Põlts notariaalse hüpoteegi kustutamise, keelumärke kustutamise, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu (t lk 23-29). Selle lepinguga müüs võlgnik enda kinnistu kolmandale isikule, täitur E.Vilippus aga andis keelumärke kustutamiseks nõusoleku, kuivõrd võlgnik (müüja) võttis kohustuse täita enda rahalised kohustused sissenõudja ees summas 75 242.52 eurot ning tasuda täituri tasu. Tasu kandis ostja otse täituri ametialasele kontole. Seega on alusetud võlgniku seisukohad, et müük toimus täitemenetluse väliselt. Kinnisasja ei müüdud täitemenetluse konteksti arvestades tavapärases korras – täituri poolt korraldataval enampakkumisel. Tõenditest nähtuvalt oli aga tegu müügiga täitemenetluse ajal (küll ajal, mil täitemenetlus oli peatatud) ja täituri kontrolli all (täitur andis nõusoleku keelumärke kustutamiseks). Asjaolu, et kinnistut müüdi täituri kontrolli all, oli arusaadav ka võlgnikule, kes palus 20.09.2017 e-kirja teel täiturilt müügiks luba (t lk
71, 72). Täitur vastas taotlusele 22.09.2017 e-kirjaga, milles selgitas, et annab nõusoleku tingimusel, et võlgnik tasub täituri tasu 4465.40 eurot (t lk 71).
21.04.10.2017 tegi täitur otsuse täitemenetluse lõpetamiseks, kuna võlgnik oli sissenõudja nõude täies ulatuses täitnud ja tasunud ka täitemenetluse kulud (t lk 30). Kohus leidis, et olukorras, kus nõue oli täitemenetluse kestel teostatud tehingutega rahuldatud ja täituri tasu makstud, puudus täituril alus täitemenetlust mitte lõpetada. Kohtu hinnangul ei rikkunud täitur täitemenetlust lõpetades ühtki kaebaja subjektiivset õigust. Kohtule jääb mõistetamatuks, miks oleks täitur pidanud pärast kõikide nõuete rahuldamist menetlust jätkama ja kuidas muutuks menetluse tulemus ning täitekulude arvestamine, kui täitur menetluse ennistaks ning seejärel kohe uuesti lõpetaks. Menetlusosaliste kaebuste läbivaatamine ja lahendamine ei takista täitemenetluse lõpetamist.
22.Täitemenetluse lõpetamise aluse osas (millest sõltub see, kes ja millises summas maksab täituri tasu) selgitas kohus, et menetluse lõpetamist reguleerivad TMS § 48 lõike 1 punktid 1-8. Võlgniku hinnangul tulnuks menetlus lõpetada TMS § 48 lõike 1 punktide 1 või 2 alusel. Asja materjalidest, sh täituri 04.10.2017 menetluse lõpetamise otsusest (t lk 27, 28), ei nähtu, et sissenõudja oleks esitanud avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Seega ei saanud täitur lõpetada menetlust TMS § 48 lõike 1 punkti 1 alusel. Samuti oleks olnud väär lõpetada menetlus sama sätte punkti 2 alusel, sest see on ette nähtud juhtudeks, mil nõue on rahuldatud täitemenetluse väliselt. Täitur lõpetas menetluse õigesti TMS § 48 lõike 1 punkti 3 alusel, kuna võlgnik võõrandas täitemenetluse ajal hüpoteegiga koormatud kinnistu ja maksis ära ka täituri tasu.
23.Kohus nõustus, et täitur peaks tasu otsuse tegema enne täitemenetluse lõpetamist. Praegusel juhul on täitur seda ka teinud, teavitades võlgnikku tasu suurusest 22.09.2017 e-kirjaga, milles selgitas, et annab nõusoleku kinnistu müügiks tingimusel, et võlgnik tasub täituri tasu 4465.40 eurot (t lk 71). Tegu ei ole korrektse tasuotsusega (koos vaidlustamisviidete jms-ga), kuid notariaalsest müügilepingust nähtuvalt on võlgnik seda aktsepteerinud. Nimelt on võlgnik allkirjastanud notariaalse lepingu kohustusega tasuda kahe pangapäeva jooksul lepingu sõlmimisest täituri tasu 4465.40 eurot täituri ametialasele kontole, märkides makse selgitusse viite konkreetsele täiteasjale (lepingu punktid 3.4 ja 4.2.3). 09.11.2017 koostas täitur ka korrektse tasu otsuse (t lk 36, 37).
24.Tasu suuruse ja seda tasuma kohustatud isiku osas leidis kohus, et tegemist ei ole KTS § 41 lõike 2 kohase olukorraga. Sissenõudja ei loobunud täitmisest ilma, et tema nõue oleks täielikult rahuldatud. Tegemist ei ole ka KTS § 32 lõikes 5 reguleeritud olukorraga. Sissenõudja ja võlgnik leppisid kokku, et nõude suuruseks notariaalse lepingu sõlmimise aja seisuga on 75 242.52 eurot ja sellega loeti täidetuks kogu nõue. Seega on võlgniku kohustused sissenõudja ees täidetud ja sissenõudja ei loobunud edasisest täitmisest enne nõude täielikku rahuldamist. KTS § 42 lõiget 5 ja § 41 lõiget 2 koos tõlgendades võiks küll asuda seisukohale, et olukorras, kus sissenõudja nõustub nõude täitmisega väiksemas ulatuses, kui ta algselt täitemenetluses nõudis, võiks täituri tasu kuuluda jagamisele sissenõudja ja võlgniku vahel proportsionaalselt täidetud osale. Praegusel juhul ei saa aga vaadelda eraldiseisvana notariaalse kokkuleppe osa, mis käsitleb sissenõudjale tasutud nõude summat, ja muid kompromissis sisalduvaid kokkuleppeid. Sissenõudja ja võlgnik leppisid notariaalses kokkuleppes kokku, et kogu täituri tasu 4465.40 eurot tasub võlgnik (notariaalse
kokkuleppe punkt 3.4). Võlgnik seda ka tegi, tehes notariaalses kokkuleppes korralduse kanda 4465.40 eurot üle otse täituri ametialasele kontole (notariaalse kokkuleppe punkt 4.2.3).
25.KTS § 28 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et täituri ametitoiming on tasuline ja täituril on õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult KTS-s sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras ning kohtutäituril on keelatud sõlmida kokkuleppeid KTS-s sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Samas ei keela TMS ega KTS sissenõudjal ja võlgnikul sõlmida omavahel kokkuleppeid täituri tasu maksmise kohustuse jaotuse osas. Poolte vahel sõlmitud notariaalsest kokkuleppest nähtuvalt oli sissenõudja nõus nõude rahuldamisega algsest väiksemas summas tingimusel, et kogu täituri tasu, arvestatuna algselt sissenõude summalt, tasub võlgnik. Sellise tahte olemasolu on kinnitanud sissenõudja kohtule esitatud seisukohtades (t lk 59, 60) ja see nähtub selgelt ka notariaalse kokkuleppe punktidest 3.4 ja 4.2.3. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik kohustatud tasuma kogu täituri tasu 4465.40 eurot ning täituri 09.11.2017 tasuotsus (t lk 36, 37) ja sellele esitatud kaebuse kohta tehtud 11.12.2017 otsus (t lk 45-48) on õiguspärased.
26.Täiendavalt rõhutas kohus, et täitur on diskretsiooni rakendades otsustanud nõuda pool täituri põhitasust, arvestades täitmisele esitatud nõuet, läbiviidud toiminguid ja poolte vahel toimunud kohtumenetlust. Täituril puudus kohustus vähendada tasu poole võrra. Seega on täitur teinud võlgnikule nii palju vastutulekuid, kui seaduse raamid seda lubavad.
27.Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta.
28.TsMS § 175 lõike 31 alusel jäid kohtutäituri võimalikud õigusabikulud tema enda kanda ning ülejäänud menetlusosaliste kulud TsMS § 172 lõigete 1 ja 10 alusel avaldaja kanda. Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud puudutatud isikud I ega II kohtule avaldust menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kuivõrd menetluskulude kandmist ei nähtu ka toimikust, määras kohus puudutatud isikute maakohtu menetluskulud kindlaks selliselt, et neid avaldajalt välja ei mõisteta. Määruskaebus
29.Võlgnik palub maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud täituri kanda.
30.09.11.2017 tasu otsuse kohaselt on selle õiguslikuks aluseks KTS § 35 lõige 2. Täituri tasu maksmise kohustus mõjutab ebasoodsalt võlgniku põhiseaduse (PS) §-ga 32 tagatud omandipõhiõigust. Riigikohtu üldkogu 25.05.2018 otsusega tsiviilasjas nr 215-17249 tunnistati KTS § 35 lõiked 2 ja 3 PS-ga vastuolus olevaks ning kehtetuks edasiulatuvalt. Võlgnik leidis, et samadel põhjendustel tuleb ka käesolevas asjas tunnistada KTS § 35 lõige 2 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks.
31.Võlgnik ei nõustu, et tsiviilasjas nr 2-15-18012 kompromissi sõlmimisega ei leppinud tema ja sissenõudja kokku täitemenetluse nr 022/2015/3629 lõpetamises. Kompromissi sisu tuvastamisel on kohus käsitlenud üksnes tingimuste sõnastust, jättes analüüsimata kompromissi sõlmimise tegelikud õiguslikud tagajärjed. Menetlusosalised on küll sõnastanud punkti 1.6 selliselt, et täitemenetlus justkui
peatatakse. Samas, kui võlgnik ei oleks kompromissi täitnud, oleks sissenõudja õigustatud nõudma kompromissi täitmist sundkorras. Sel juhul tuleks kompromiss kui täitedokument esitada täitmiseks täiturile. Kompromissi sundtäitmiseks esitamise korral oleks täitur pidanud alustama uut täitemenetlust uue täitedokumendi alusel. Hüpoteekide realiseerimiseks alustatud täitemenetlus oleks tulnud sel juhul lõpetada. Seega on kompromissi pooled, hoolimata kompromissi ebaõnnestunud sõnastusest, leppinud sisuliselt kokku kõnealuse täitemenetluse lõpetamises.
32.Kinnistu müük ei toimunud täituri kontrolli all. Võlgnik jäi selles osas oma varasemate seisukohtade juurde. Kompromissi sõlmimisel ei saanud pooled ette näha, et sellest tuleneva kohustuse täitmine toimub kinnistu realiseerimise arvelt. Kompromissi poolte ühiseks tahteks oli võimaldada võlgnikule leida perioodi 01.01.2017–31.10.2017 jooksul investor kompromissist tulenevate kohustuste refinantseerimiseks. Kohustuste refinantseerimine oleks pidanud toimuma kinnistut koormavate olemasolevate hüpoteekide tagatisel. Kui kompromissist tulenevad kohustused oleksid täidetud algselt mõeldud viisil, ei oleks kinnistu müük ja täituri nõusolek olnud vajalikud. Sel juhul tuleks täitemenetlus lõpetada TMS § 48 lõike 1 punkti 2 alusel, sest kompromissi punkti 1.2 järgi loeb sissenõudja kompromissis sätestatud tingimuste täitmisel võlgniku poolt täiteasja aluseks oleva nõue täidetuks.
33.Täiteasjas vähendatud täitekulude kandmise subjektiks peab olema sissenõudja. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata KTS § 41 lõike 2, samuti § 32 lõike 5. Sissenõudja ja võlgnik ei leppinud notariaalses kokkuleppes kokku, et kogu tasu 4465.40 eurot tasub täiturile võlgnik. Müügileping sõlmiti võlgniku ja ostja vahel. Müügileping tekitab õigusi ja kohustusi üksnes lepingu pooltele. Sissenõudja ei olnud müügilepingu pooleks. Sissenõudja õigused ja kohustused on sätestatud lepingu punktides 3.3 ja 6.3. Lepingu punkti 3.4 ei saa käsitleda sissenõudja ja võlgniku kokkuleppena täitekulude kandmise kohta.
34.Arusaamatu on kohtu seisukoht, et notariaalsest kokkuleppest nähtuvalt on sissenõudja olnud nõus nõude rahuldamisega algsest väiksemas summas tingimusel, et kogu täituri tasu, arvestatuna algselt sissenõude summalt, tasub võlgnik. Sissenõudja nõustus nõude rahuldamisega algsest väiksemas summas tsiviilasjas nr 2-15-18012 tehtud kompromissis, mitte notariaalses müügilepingus, mille pooleks ta ei olnud. Sissenõudja nõustus kompromissis nõude rahuldamisega algsest väiksemas summas eesmärgiga vältida täiteasja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Kompromissi sõlmimise ajal ei olnud pooltel kahtlust, et sissenõudja nõuete sundtäitmine oli õigusvastane mh põhjustel, et sissenõudja ei olnud nõuetekohaselt krediidilepinguid üles öelnud ning valdav osa tema nõuetest ei olnud tagatud hüpoteegiga, mille realiseerimist täiteasjas nõuti. Lisaks oli sissenõudja esitanud sundtäitmiseks nõudeid suuremas ulatuses, kui ta oleks olnud õigustatud võlgnikuga sõlmitud krediidilepingute alusel nõudma. Võlgniku eesmärgiks kompromissi sõlmimisel oli fikseerida pooltevahelistest krediidilepingutest tulenevate kohustuste õige suurus, et vältida edaspidiseid arusaamatusi lepingute täitmisel. Täiteasja selgelt alusetut algatamist silmas pidades ei pidanud võlgnik täitekulusid kandma. Kompromissist nähtub poolte ühine tahe rahuldada sissenõudja nõue vähendatud ulatuses otse sissenõudjale täituri vahenduseta. Sellest nähtub ka poolte ühine tahe, et täitekulude kandjaks jääb sissenõudja. Ülaltoodud asjaolud saab tuvastada tsiviilasja nr 2-1518012 materjalide, samuti kompromissieelsete läbirääkimiste kohta koostatud materjalide alusel.
35.Kui tasu nõudmine oli 25.09.2017 müügitehingu tegemise ajal õigusliku aluseta, ei saanud see muutuda õiguspäraseks üksnes võlgniku nõustumise tõttu. Võlgnik on korduvalt selgitanud, et nõustus täituri rahalise nõudega üksnes müügitehingu nurjumise vältimiseks. Notar selgitas võlgnikule lepingu sõlmimisel, et täituri tasu õiguspärasuse küsimuse saab võlgnik lahendada ka pärast lepingu sõlmimist. Kui tasu ekslik nõudmine selgub tagantjärele, peab täitur raha võlgnikule tagastama.
36.Kohus nõustus võlgnikuga, et täitur peaks tasu otsuse tegema enne täitemenetluse lõpetamist, kuid asus üllatuslikule seisukohale, et täitur on seda ka teinud, teavitades võlgnikku tasu suurusest 22.09.2017 e-kirjaga. Viidatu ei vasta KTS §-s 31 sätestatud vorminõuetele. Asjaolu, et tasu otsust ei ole täitur teinud enne täitemenetluse lõpetamist, on omaks võtnud täitur ise, kes 09.11.2017 otsusega rahuldas vastavas osas võlgniku 16.10.2017 kaebuse ning koostas uue tasu otsuse. Selles osas ei ole ka täituri 09.11.2017 otsust vaidlustatud, mistõttu kohtul puudus nimetatud asjaolu kontrollimiseks pädevus.
37.Maakohus jättis käsitlemata võlgniku väited, et menetluse alustamise tasu otsus oli tehtud pärast täitemenetluse lõpetamist ja et täitur ei teinud pärast menetluse lõpetamist ühtegi ametitoimingut.
38.Määruses leidis kohus omal algatusel, et täituril puudus kohustus vähendada kohtutäituri tasu poole võrra ja tal oleks tegelikkuses õigus nõuda võlgnikult kogu tasu maksmist. Selles osas ei ole täituri 09.11.2017 ja 11.12.2017 otsust vaidlustatud, mistõttu kohtul puudus nimetatud asjaolu kontrollimiseks pädevus. Vastustajate seisukohad ja menetluse edasine käik
39.Sissenõudja ja kohtutäitur vaidlevad määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
40.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
41.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 28.05.2018 määrus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega rahuldab võlgniku kaebuse osaliselt, tühistades kohtutäituri 09.11.2017 tasu otsuse osas, milles see tehti võlgniku XX suhtes, ja 11.12.2017 otsuse osas, milles see tehti võlgniku XX suhtes, ning kohustab kohtutäiturit uuesti lahendama võlgniku 23.11.2017 kaebuse tasu otsuse peale. Maakohtumenetlusega ja määruskaebuse menetlemisega seotud kohtutäituri, võlgniku ja sissenõudja menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud võlgniku poolt kaebuse ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, milline jääb kohtutäituri kanda.
42.Käesolevas tsiviilasjas on lahendamisel täitemenetluses nr 022/2015/3629 osalenud võlgniku 22.12.2017 kaebus täituri 11.12.2017 otsuse (t lk 45-48) peale. Selle otsusega jättis täitur rahuldamata võlgniku 23.11.2017 kaebuse 09.11.2017 tasu otsuse (t lk 38-44) peale. 23.11.2017 kaebuses leidis võlgnik, et 09.11.2017 tasu otsus on õigusvastane, kuna täitur ei arvestanud, et sundtäitmisele esitatud rahaline nõue
rahuldati väljaspool täitemenetlust vähendatud ulatuses. Võlgnik oli kaebuses seisukohal, et sissenõudja nõude rahuldamise asjaoludest tulenevalt puudub tal kohustus täiturile tasu maksta. Maakohus jättis võlgniku kaebuse rahuldamata.
43.Kolleegium maakohtu järeldusega ei nõustu. Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb 09.11.2017 tasu otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks esmalt tuvastada, kas konkreetses täitemenetluses pidi täituri tasu tasuma võlgnik ning kui jah, siis kas ta pidi tasuma täiturile 4465.40 eurot. Käesoleva vaidluse objektiks ei ole sissenõudja võimalik täituri tasu maksmise kohustus, mistõttu selle kohta kolleegium siduvaid seisukohti ei võta.
44.15.06.2015 täitmisteatest (t lk 73) ja tsiviilasja nr 2-15-18012 materjalides sisalduvast täiteavaldusest (kättesaadavad kolleegiumile kohtute infosüsteemi kaudu) nähtub, et täitemenetlust alustati võlausaldajast sissenõudja (samas ka hüpoteegipidaja) poolt kaebaja kui solidaarvõlgniku vastu laenulepingutest tuleneva võlgnevuse kokku 92 230.73 eurot täitmiseks. Laenu tagastamise kohustus oli tagatud hüpoteegiga kaebaja ja tema abikaasa ühisomandisse kuuluval kinnistul. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagimenetluses kohtu poolt kinnitatud kompromissis (punktides 1.3 ja 1.3.1) leppisid võlgnik ja sissenõudja mh kokku, et sissenõudja loeb sundtäidetava nõude võlgniku poolt täidetuks, kui võlgnik tasub hiljemalt 31.10.2017 põhisummana 70 000 eurot ja lisaks intressi 10,2% aastas alates 01.01.2017 kuni põhisumma tasumiseni (t lk 20). Puudub vaidlus, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamisel 25.09.2017 kanti müüjast võlgniku korraldusel notari poolt sissenõudjale üle 75 242.52 eurot (notariaalselt tõestatud lepingudokument t lk 23-28). Seega ei saa kolleegiumi arvates olla vaidlust, et sissenõudja ja võlgniku vahelise kompromissi tulemusena vähenes sundtäidetava nõude suurus 92 230.73 eurolt 75 242.52 euroni. Asjas ei ole vaidlust, et vähendatud ulatuses sai nõue täidetud.
45.Kolleegium on seisukohal, et võlgniku kohustus tasuda või mitte tasuda täituri tasu ei sõltu mitte niivõrd täituri poolt menetluse lõpetamise formaalse alusena märgitud TMS-i sättest kui tegelikust faktilisest olukorrast konkreetses täitemenetluses. Isegi juhul, kui täitur lõpetas täitemenetluse ebaõigele TMS § 48 lõike 1 punktile viidates, ei saa selline otsustus viia olukorrani, kus võlgnik peab tasuma täituritasu ebaõiges suuruses. Seetõttu ei oma käesoleva lahendi tegemisel määravat tähtsust võlgniku väited täitemenetluse lõpetamise õigusliku aluse ebaõigsuse kohta täituri 04.10.2017 otsuses ja kolleegium nende osas seisukohta ei võta. Seda enam, et menetluse lõpetamise otsus on vaidlustatud teises tsiviilasjas.
46.Kolleegium ei nõustu kaebajaga, nagu saaks tema ja sissenõudja vahel tsiviilasjas nr 2-15-18012 kinnitatud kompromissi tõlgendada selliselt, et selles lepiti kokku täitemenetluse, mille sundtäitmiseks oli võlgnik hagi esitanud, lõpetamises selliselt, et võlgnik täituri tasu maksma ei pidanud. Sellist sissenõudja ja võlgniku ühist tahet ei ole esitatud tõendite põhjal võimalik tuvastada. Kohtumäärusega kinnitatud kompromissi tekstist nähtub selgelt võlgniku tahe loobuda konkreetse täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõudest (kohtumääruse resolutsiooni punkt 1.1) ja poolte tahe täita sundtäidetav nõue konkreetse täitemenetluse raames (määruse resolutsiooni punkt 1.3) ning peatada konkreetne täitemenetlus TMS § 46 lõike 1 punkti 4 alusel, st täitmisele esitatud nõude maksetähtpäeva edasilükkamise alusel, kuni kompromissis võetud kohustuste täitmiseni võlgniku poolt (määruse resolutsiooni punkt 1.6). Sama kinnitab ka poolte kompromissijärgne käitumine – kumbki ei nõudnud kohtumääruse
alusel täitemenetluse lõpetamist, võlgnik taotles enne 25.09.2017 tehingut selle tegemiseks täituri nõusolekut (t lk 71) ning tehingu sõlmimisel leppisid sissenõudja ja võlgnik kokku kompromissi alusel kujunenud võlgnevuse suuruse (põhisumma + intress vastavalt kohtumääruse resolutsiooni punktidele 1.3 ja 1.3.1) ning võlgnik andis korraldused notarile kanda laekunud ostuhinnast üle võlgnevus 75 242.52 eurot sissenõudjale ja 4465.40 eurot täiturile (lepingu punktid 3.4, 4.2.3 ja 4.2.4). Kaebaja käsitlus selle kohta, mis oleks saanud siis, kui ta ei oleks kompromissi täitnud või kui kompromiss oleks täidetud mitte hüpoteegiga koormatud kinnistu müügist saadu arvel, ei anna alust poolte ühise tahte ümberhindamiseks. Lisaks selgitab kolleegium, et isegi kui sissenõudja ja võlgniku vahel oleks sõlmitud kokkulepe ka täituri tasu maksmise osas, ei oleks see siduv täiturile ning täituri tasu kuuluks tasumisele vastavalt kehtivale seadusele tehtud täituri otsuse alusel.
47.Kolleegium nõustub kaebajaga, et lähtuvalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest tuleb täituri tasu maksmise kohustuse tuvastamisel kohaldada KTS § 41 lõiget 2. Samas ei nõustu kolleegium, nagu saaks sellest sättest käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades teha järelduse, et võlgnik täituri põhitasu üldse maksma ei pea. Lahendis nr 3-2-1-36-16 on Riigikohus selgitanud, et vähemalt üldjuhul ei oleks KTS § 41 lõike 2 grammatiline tõlgendamine, s.t täituri tasu maksma kohustatud subjektina sissenõudja määratlemine, kooskõlas täitemenetluse ja täituritasu maksmise üldise loogikaga (punktid 12, 15). Käesolevas asjas on tõendatud, et pooled kujundasid sundtäidetava nõude ümber, vähendades põhivõlga ja leppides kokku intressi tasumises ning lükkasid edasi võlgnevuse tasumise tähtaja, kuid see toimus juba algatatud täitemenetluse raames. Võlgnik täitis vähendatud nõude juba algatatud täitemenetluse ajal, tehes 25.09.2017 tehingus notarile korralduse kanda sundtäidetav nõue otse sissenõudja kontole. Kuigi täitmine toimus otse sissenõudjale ajal, mil täitemenetlus oli peatatud, on tõendatud, et täitur jõudis enne teha menetluses mitmeid toiminguid, mille alusel tekkis tal õigus saada KTS § 28 lõike 1 alusel tasu. Kaebaja ei vaidlusta 09.11.2017 otsuse põhjendustes täituri poolt esiletoodud täitemenetluse kestel tehtud toiminguid: täitmisteate kättetoimetamine 18.06.2015, kinnisasja arestimine 14.07.2015, avalduse esitamine kohtusse eksperdi määramiseks kinnisasja uue hindamise eesmärgil, enampakkumise väljakuulutamine, 23.11.2015 vara ümberhindamise akti koostamine ja kordusenampakkumise välja kuulutamine algusajaga 15.12.2016, kohtumäärusest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjas tulenevalt enampakkumise tühistamine ja täitemenetluse peatamine. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-32-16 (punktides 12, 13) ja 3-2-1-36-16 (punktis 13) selgitanud, et KTS § 41 lõige 2 reguleerib täituri tasu vähendatud suuruses arvutamist olukorras, mil võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud, täitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle rahuldamise tõttu võla otse sissenõudjale tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda, seega kui sissenõudja nõue on rahuldatud muul viisil kui täituri otsese tegevuse (nt enampakkumise) tulemusel. Käesolevas asjas tegi täitur enne menetluse peatamist ametitoiminguid, kuid vähendatud nõude täitmine toimus tema otsese aktiivse tegevuseta.
48.Eeltoodust tulenevalt oli võlgnik vaidlusaluses täiteasjas kohustatud tasuma täituri põhitasu pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-36-16, punkt 21). Käesolevas asjas jäi selle sätte mõttes sissenõudmata 92 230.73 - 75 242.52 = 16 988.21 eurot, millelt täitemenetluse lõpetamise seisuga kehtinud KTS § 35 lõike 2 punkti 7 alusel arvestatuna oleks
põhitasu suuruseks olnud 9,25% nõudest (kuid mitte üle 2300 euro), seega 1571.41 eurot. Arvestades vaidluse all mitteolevaid täituri toiminguid enne täitemenetluse peatamist, ei ole tegemist ebaproportsionaalselt suure põhitasuga. Võlgniku kohustuseks oli sellest tasuda 1⁄2, seega 785.71 eurot, millele lisandub KTS § 32 lõike 3 alusel käibemaks. Kuna 09.11.2017 tasu otsusega määras täitur võlgniku poolt tasumisele kuuluva põhitasu suuruseks 4465.40 eurot, ei vastanud otsus KTS-is sätestatule ja täitur oleks pidanud võlgniku 23.11.2017 kaebuse rahuldama ning tegema uue vähendatud põhitasu otsuse. KTS § 28 lõike 2 kohaselt on täituril õigus võtta tasu ametitoimingute eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult KTSis sätestatud juhtudel. Kuna ringkonnakohus ei saa ise uut tasu otsust teha, tuleb võlgniku kaebus rahuldada, täituri 11.12.2017 otsus tühistada põhitasu määramise osas ning kohustada täiturit uuesti läbi vaatama võlgniku 23.11.2017 kaebus 09.11.2017 tasu otsuse peale. Seejuures tuleb täituril juhinduda Riigikohtu poolt lahendis nr 2-1517249 antud juhendist, et kaebuse uuesti läbivaatamisel tuleb lähtuda uue otsuse tegemisel kehtivatest tasumääradest (punkt 10). Kolleegiumil puudub vajadus käsitleda kaebaja väiteid KTS § 35 lõike 2 võimaliku vastuolu kohta PS §-ga 32, kuna selle probleemi lahendas Riigikohus 25.01.2018 üldkogu otsusega asjas nr 2-15-17249 ning alates 10.06.2018 kehtivad uued täituri põhitasu määrad.
49.Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, nagu saaks täituri abi 22.05.2017 e-kirja (t lk 71) lugeda täitemenetluse ajal tehtud vähendatud tasu otsuseks. Kolleegium nõustub, et nimetatud e-kiri ei vasta KTS §-s 31sätestatud täituri tasu otsusse sisulistele ega formaalsetele nõuetele. Küll aga on kolleegium seisukohal, et nimetatud asjaolu ei oma käesoleva asja lahendamisel olulist tähtsust. Täitur oli 15.06.2015 teinud samas täitemenetluses esmase tasu otsuse. Menetluse kestel asjaolude muutumise tõttu oli täitur kohustatud tegema uue tasu otsuse ja selle tegi ta võlgniku 16.10.2017 kaebuse menetlemise käigus. Menetlusosaliste kaebuste lahendamist ei takista täitemenetluse eelnev lõppemine.
50.Võlgnik on vaidlustanud ka täitemenetluse alustamise tasu sissenõudmise temalt. Kolleegium nõustub kaebajaga, et maakohus jättis selles osas kaebusele vastamata, rikkudes sellega TsMS § 442 lõiget 8 koosmõjus § 463 lõikega 2. Ringkonnakohus kõrvaldab rikkumise ja on seisukohal, et täitemenetluse alustamise tasu märkimine 09.11.2017 tasu otsuses oli täituri poolt ekslik. Menetluse alustamise tasu oli võlgnik kohustatud maksma 15.06.2015 otsuse alusel ja selle tasu osas ei olnud täituril vaja uut otsust teha, kuna tegemist oli KTS § 34 lõikes 2 märgitud minimaalse võimaliku tasuga, mille suurus nõude vähenemise tulemusena ei muutunud. Täitemenetluse alustamise tasu n-ö topelt sissenõudmist võlgnikult olla ei tohi. Seega tuleb 09.11.2017 tasu otsus tühistada ka kaebajalt täitemenetluse alustamise tasu väljamõistmise osas. Küllike Lukkonen täituri 09.11.2017 otsust ei vaidlustanud, mistõttu tema osas otsuse tühistamine väljuks käesoleva tsiviilasja piiridest.
51.Kolleegiumi poolt eelpool käsitlemata kaebaja väited tsiviilasja lahendamisel tähtsust ei oma ja kohus jätab need tähelepanuta.
52.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus nii võlgniku 22.12.2017 kaebuse kui määruskaebuse osaliselt, kuna kaebaja ei taotlenud 23.11.2017 kaebuse uuesti täiturile saatmist, vaid oli seisukohal, et ei pea üldse täituri põhitasu maksma. Kaebuste osalise rahuldamise alusel jäävad menetlusosaliste õigusabikulud maakohtu- ja määruskaebemenetlemises TsMS § 172 lõike 1 teise lause alusel iga menetlusosalise
enda kanda. Kuna aga eelpool tuvastas kohus täituri poolse rikkumise tasu vähendatud suuruses määramisel, on õige jätta võlgniku poolt tasutud riigilõiv TsMS § 172 lõike 10 alusel täituri kanda. Seega kuulub täiturilt võlgniku kasuks väljamõistmisele 2x15=30 eurot.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.