Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.09.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-18267
Tsiviilasi
Corvus Holding OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi Severi Invest OÜ ja Severi Kaubandus AS-i vastu tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja saadu tagastamiseks pankrotivarasse või alternatiivselt üleantu väärtuse hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.06.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Severi Invest OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
601 409 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Corvus Holding OÜ (pankrotis, registrikood 10997885) pankrotihaldur Andrus Õnnik, lepinguline esindaja v/adv Lembit Tedder
ja
Severi
Kaubandus
AS-i
Kostja I/apellant Severi Invest OÜ (registrikood 11659386), lepinguline esindaja v/adv Rait Kaarma Kostja II/apellant Severi Kaubandus AS (registrikood 11666446), lepingulise esindaja v/adv Rivo Kaldvee Kohtuistungi toimumise aeg
05.09.2018
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 15.06.2017 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega jätta Corvus Holding OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi Severi Invest OÜ ja Severi Kaubandus AS-i vastu 29.04.2009 tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja saadu tagastamiseks pankrotivarasse või alternatiivselt üleantu väärtuse hüvitamiseks rahuldamata.
3.Severi Invest OÜ ja Severi Kaubandus AS-i apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Kostjate menetluskulud maakohtus ning apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlustes jätta hageja kanda. Hageja menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes jätta tema enda kanda.
5.Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lõige 4, § 177 lõige 2). Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue, menetluse käik
1.05.12.2016 esitas hageja maakohtule kostjate vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks OÜ Severi Holding (SH) kui võlgniku õiguseellase ning kostjate I ja II vahel 29.04.2009 sõlmitud kinnisasjade mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud. Samuti palus hageja kohustada kostjat I tagastama Tallinnas Linnamäe tee 93 asuva kinnisasja (reg/osa nr 411901, Linnamäe kinnistu) pankrotivarasse, andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ning asendada kostja I nõusolek kohtuotsusega või alternatiivselt kohustada kostjat I hüvitama kinnistu väärtuse 156 584 eurot. Samuti palus hageja kohustada kostjat II tagastama Tallinnas Kriidi 7 asuva kinnisasja (reg/osa nr 624201, Kriidi kinnistu) pankrotivarasse ning andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ning asendada kostja II nõusolek kohtuotsusega või alternatiivselt kohustada kostjat II hüvitama kinnistu väärtuse 444 825 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas võlausaldaja 25.11.2010 SH pankrotiavalduse, mille kohus võttis 17.01.2011 menetlusse. 07.03.2011 kustutati SH äriregistrist, kuna ta ühines võlgnikuga. Võlgniku pankrot kuulutati välja 06.12.2013.
3.SH oli käendanud laenu, mille oli 02.01.2008 võtnud tema tütarühing OÜ Ehitusfaktor. Kuna tütarühing rikkus lepingut, ütles laenuandja lepingu 12.04.2009 üles. Tütarühingu
pankrot kuulutati välja 01.01.2010 ja laenuandja nõuet tunnustati esimese järgu nõudena 4 223 313.58 euro ulatuses. Nõue jäi pankrotimenetluses 580 349.61 euro ulatuses rahuldamata. Seejärel nõudis laenuandja rahuldamata jäänud nõude täitmist SH-lt kui käendajalt.
4.Vähem kui pool aastat enne seda, kui SH jaoks hakkas realiseeruma käenduslepingutest tulenevate kohustuste sissenõudmise risk, võõrandas SH Linnamäe ja Kriidi kinnistud, asutades selleks 29.04.2009 kostjad I ja II. SH tasus kostja I osade eest Linnamäe kinnistuga ja kostja II aktsiate eest Kriidi kinnistuga. Ühingud asutati ja mitterahalised sissemaksed tehti eesmärgiga viia SH-st vara välja ja vältida käenduslepingust tuleneva nõude rahuldamist. SH andis kostjatele I ja II mitterahalise sissemaksena üle palju suurema väärtusega vara, kui ta osade ja aktsiatena vastu sai. 156 584 euro väärtusega Linnamäe kinnistu eest sai SH kostja I osad nimiväärtusega 2556 eurot ja 444 825 euro väärtusega Kriidi kinnistu eest sai SH kostja II aktsiad nimiväärtusega 25 565 eurot.
5.Pärast tütarühingute asutamist, s.o 16.07.2009, võõrandas SH tütarühingute osalused vastusooritust saamata oma lähikondsetele. Osaluste eest tasuti fiktiivsete nõuete tasaarvestusega. 2010.a jaanuaris võõrandati osalused edasi Ukraina päritolu isikule. Kostjate vastuväited
6.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle perspektiivituse tõttu läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
7.Kostja I vastuväidete kohaselt saab pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lõike 1 järgi kohus kehtetuks tunnistada üksnes võlgniku tehingu, praegu aga palub hageja tunnistada kehtetuks SH tehingu. Lisaks ei rikutud vaidlusaluste tehingutega võlausaldajate huve. SH kui emaühing ja kostja I kui tütarühing moodustasid kontserni. Tütarühingu asutamine mitterahalise sissemaksega ei saanud võlausaldajaid kahjustada, sest emaühingu majanduslik seis ei muutunud, muutus üksnes vara koosseis. Hagi on perspektiivitu, sest kostja I asutamisotsuse tagasivõitmist ei ole taotletud. Asutamisotsusega kohustus SH andma kostjale I üle Linnamäe kinnistu ja sai vastu osaluse kostjas I. Lisaks on toimunud ettevõtte üleminek, kuna SH muudeti kontserniks, kus tütarühingutele läksid mitterahaliste sissemaksetena üle SH kinnisasjad. Seega teoreetiliselt võinuks kostja I vastutada võlausaldajate ees võlaõigusseaduse (VÕS) § 183 lg 1 järgi kui ettevõtte üleandja. Võlausaldajate huvid olid pärast ettevõtte üleminekut ja kuni nõuete aegumiseni kaitstud. Nõuete aegumine ei ole aga alus tunnistada vaidlusaluseid asjaõiguslepinguid kehtetuks.
8.Kostja II vastuväidete kohaselt, kuna võlgnik ei ole tagasivõidetava tehingu pool ja hageja ei ole taotlenud kostja II asutamisotsuse tagasivõitmist ega nõudnud tütarühingu osaluse võõrandamise tehingu kehtetuks tunnistamist, siis ei ole alust hagi rahuldada. Vaidlusaluse tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Lisaks toimus ettevõtte üleminek ja enne seda tekkinud kohustuste eest vastutas üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Need nõuded on aga aegunud. Esimese astme kohtu otsus
9.15.06.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks SH ning kostjate vahel 29.04.2009 sõlmitud kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise lepingud. Maakohus kohustas kostjaid tagastama kinnistud pankrotivarasse, tuvastas kostjate kohustuse anda nõusolek kinnistute omanikukande muutmiseks ja asendas nõusolekud kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus kostjate
kanda ning mõistis kostjalt I hagejale välja menetluskulud 1588.08 eurot ja kostjalt II 4519.92 eurot ning kostjalt I Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu 1800 eurot ja kostjalt II riigilõivu 3400 eurot. Ühtlasi kohustati kostjaid I ja II maksma väljamõistetud riigilõivult riigituludesse viivist seadusjärgses määras.
10.Otsuse põhjenduste kohaselt saab tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg 1 järgi esitada ka võlgniku üldõigusjärglase vastu. Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS § 109 lg 1 sätestas, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kui tehing tehti kuni kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool sellest teadis või pidi teadma, tunnistab kohus tehingu kehtetuks (PankrS § 110 lg 1 p 3). Hageja õiguseellasele SH-le määrati ajutine haldur 17.01.2011 ja vaidlusalused tehingud tehti 29.04.2009. Seega oli tehingute tagasivõitmise ajaline eeldus täidetud. PankrS § 117 lg 2 p 4 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondne mh äriühingu tütarettevõtja. Kuna kostjad olid hageja tütarühingud, siis olid nad võlgniku õiguseelneja SH lähikondsed.
11.Kostjate 2009.a majandusaasta aruanded ei tõenda kostjate väidet, et tehingutega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Kuni 2009.a kevadeni oli SH põhivara hulgas kolm kinnistut ja täitmata kohustusi oli vähemalt 580 349.61 euro ulatuses. Pärast kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmist muutus võlgnik sisuliselt varatuks. 2009.a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnikul 1 269 668.81 euro suurune kahjum, mis tulenes põhivara ja tütarühingute müügist. Vaidlusalused tehingud halvendasid võlgniku varalist olukorda sel määral, et võlausaldajate nõuete rahuldamine muutus võimatuks. Tehingute eesmärgiks oli vältida käenduskohustuse täitmist ja teha võlausaldaja jaoks nõude rahuldamine võimatuks. Kostjate väited, et ettevõtte üleminekul võis võlausaldaja esitada nõude ka kostjate vastu, ei ole asjakohased.
12.Seega tuli hagi rahuldada ja kostjad peavad vaidlusalused kinnisasjad tagastama pankrotivarasse.
13.Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. Hageja esindaja toimingud olid põhjendatud ja vajalikud 6108 euro ulatuses. Arvestades TsMS § 165 lõikes 1 sätestatut mõistis kohus kostjalt I hagejale välja 26% ja kostjalt II 74% menetluskuludest. Ühtlasi mõistis kohus kostjatelt TsMS § 190 lg 3 alusel välja riigilõivu ja viivise seadusjärgses määras tasumisele kuuluvalt riigilõivult. Apellatsioonkaebus
14.17.07.2017 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud jätta hageja kanda.
15.Maakohus tuvastas vääralt, et vaidlusaluste tehingutega kahjustati võlausaldajate huve. ÄS § 6 lõikest 3 tulenevalt moodustas emaettevõte SH kostjatega ühe terviku majanduslikus mõttes, mispärast ei saanud tütarettevõtjate asutamine võlgnikku kahjustada. Sealjuures ei muutunud ka emaettevõtja majanduslik seis, kuna muutus üksnes tema vara iseloom ja äristruktuur. Osalus tütarühingutes andis õiguse mh osaleda ühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel (ÄS §-d 148 ja 226) ja ühingute lõppemisel oleks emaettevõttel olnud õigus saada tütarühingute ainuosanikuna ühingute kogu vara omanikuks. Kuna emaettevõtte SH vara väärtus tütarettevõtete asutamisega ei
vähenenud, ei kahjustatud emaettevõtte SH võlausaldajate huve. Kostjate osaluse väärtus oli vähemalt samaväärne osaluse eest tasutud kinnistute väärtusega. Hageja pidas ekslikult kostjate osa- ja aktsiakapitali suurust nende ühingute turuhinnaks. Kui 29.04.2009 kinnisasjade tütaräriühingutele mitterahalise sissemaksena üleandmise tehingutega võlausaldajate huve ei kahjustatud, ei omanud tähtsust ka asjaolu, kas tehingu teine pool oli või ei olnud võlgniku lähikondne.
16.Maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel VÕS § 183 lõikes 1 sätestatu osas. Kostjad väitsid maakohtus, et ettevõtte ülemineku kontseptsiooni tõttu ei kahjustanud hageja vaidlustatud 29.04.2009 kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise tehingud võlausaldajate huve, sest ettevõtte ülemineku tõttu vastutasid VÕS § 183 lg 1 kohaselt kostjad I ja II solidaarselt emaettevõttega enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest võlausaldajate ees. Võlausaldajate huvid olid ettevõtte ülemineku ajal igati kaitstud kuni vastavate nõuete aegumiseni. Maakohus eelnevale käsitlusele otsuses piisavalt tähelepanu ei pööranud.
17.Lisaks rikkus kohus kaalumis- ja põhjendamiskohustust, kui jättis täielikult tähelepanuta mitmed kostjate väited. Kostjad olid seisukohal, et hagi oli perspektiivitu, sest hageja ei taotlenud kostjate asutamisotsuse tagasivõitmist, mis sätestas SH-le kohustuse anda kostjatele üle vaidlusalused kinnistud. Samuti jättis kohus tähelepanuta kostjate väite, et praeguse vaidluse lahendamise seisukohast ei omanud tähtsust kostjate osaluste müügitehingud. Sellest hoolimata esitas kohus otsuses käsitluse, et hageja õiguseellase kahjum tulenes mh tütarettevõtete müügist ja järelikult toimus võlausaldajate huvide kahjustamine. Sealjuures ei selgitanud kohus, kuidas olid eelneva tõttu tagasivõidetavad 29.04.2009 sõlmitud vaidlusaluste kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud, mis hageja võlausaldajate huve ei kahjustanud. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
19.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.11.2017 otsusega maakohtu otsuse muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Riigikohus tühistas 16.04.2018 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
20.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus vaidlustatud lahendit tehes oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb otsus täies ulatuses tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
21.Kolleegium nõustub apellantidega, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et pankrotivõlgniku õiguseellase ja kostjate vahel 29.04.2009 sõlmitud kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud (t I kd lk 74-80, 81-87) on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad põhjusel, et need kahjustasid pankrotivõlgniku võlausaldajate huve.
22.Lepingute sõlmimise ajal kehtinud PankrS § 109 lõige 1 nägi ette, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis
on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Samal ajal kehtinud PankrS § 110 lõike 1 punkt 3 nägi ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, eeldusel et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.
23.Maakohus leidis, et pärast kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmist muutus pankrotivõlgniku õiguseellane sisuliselt varatuks, kuna 2008.a majandusaasta aruande (t I kd lk 111-143) järgi oli tema majandusseis märkimisväärselt parem kui 2009.a majandusaasta aruande (t I kd lk 146-166) järgi. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus on selles osas põhjendamata TsMS § 442 lõikes 8 ettenähtud ulatuses. Maakohus ei ole põhjendanud, millest ta järeldas, et pankrotivõlgniku õiguseellase majandustulemuste halvenemise põhjustasid nimelt mitterahalise sissemakse üleandmise lepingud, millega kinnistud anti üle 100%-listele tütarühingutele. Kolleegium on seisukohal, et hageja poolt esitatud tõendite kogumi alusel sellisele järeldusele võimalik jõuda ei ole. 2009.a majandusaasta kestis pärast vaidlusaluste tehingute tegemist veel üheksa kuud. Tegevusaruande kohaselt oli kahjum seotud lisaks materiaalse põhivara müügile ka tütarettevõtte müügiga. Riigikohus selgitas käesolevas asjas, et olukorras, kus emaühing asutab 100%-lise osalusega tütarühingu ja annab sellele sissemaksena ja ainsa varana üle kinnistu, ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine üksnes selle tehinguga võimalik. Tähendust ei ole, kui tütarettevõtete osade või aktsiate nimiväärtus, mille emaühing kinnistute eest vastu sai, oli väiksem kui kinnistute turuväärtus. Osade ja aktsiate nimiväärtus ei kajasta selle vastusoorituse turuväärtust, mille emaühing kinnistute eest vastu sai. Seda kajastab osade ja aktsiate bilansiline väärtus, mis vastab kinnistute turuväärtusele sissemakse tütarühingule üleandmise ajal. Seega said tütarühingud endale kinnistud ja emaühing sai kinnistute väärtusele vastava osaluse tütarühingutes, mis kajastub emaühingu bilansis finantsinvesteeringuna. Kui kostjate ainsaks varaks asutamisel olid neile mitterahaliste sissemaksetena üleantud kinnistud, siis võrdus tütarühingute osaluste väärtus kinnistute väärtusega. Eelnevat kinnitab raamatupidamise seaduse (RPS) § 34 alusel ja rahandusministri määrusega „Raamatupidamise toimkonna juhendite kehtestamine“ kinnitatud RTJ 11 “Äriühendused ning tütar- ja sidusettevõtete kajastamine.” RTJ 11 punkt 26 sätestab, et omandatud osaluse soetusmaksumuseks loetakse omandamisel makstava tasu (s.o omandamise eesmärgil üleantava vara, võetud kohustise ja omandaja emiteeritud omakapitaliinstrumentide) õiglast väärtust ning omandamisega otseselt seotud väljaminekuid (SME IFRS 19.11). S.t, et tütarühingutes omandatud osaluse väärtus on sama suur kui selle vara väärtus, mis tütarühingule üle antakse. Ka tütarühingud kajastavad saadud kinnistud oma raamatupidamises vastavalt nende tegelikule väärtusele. RTJ 11 punkti 38d järgi lähtutakse omandatud ettevõtte varade õiglase väärtuse hindamisel turuväärtusest.
24.Lisaks eelnevale ei ole maakohtus kogutud tõenditest võimalik tuvastada, et kinnistute üleandmise ajal oli pankrotivõlgniku õiguseellasel 100%-list osalust tütarühingutes, mille varaks oli üksnes mitterahalise sissemaksena saadu, raskem võõrandada kui kinnistuid. Asjaolu, et tütarettevõtete osade/aktsiate hilisemad võõrandamistehingud (võimalikud skeemid kinnistuste väljaviimiseks emaettevõtte varast) võisid kahjustada emaettevõtte võlausaldajate huve, käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma. Nende tehingute tagasivõitmist hageja ei taotlenud, mistõttu ei saa vastavad asjaolud olla seostatavad esitatud nõudega ega olla praeguse hagi aluseks. Seda, et vaidlusalused lepingud kahjustasid võlausaldajate huve, ei saa põhjendada asjaoluga, et hiljem võõrandati tütarühingute osalused väidetavalt vastusoorituseta kolmandatele isikutele.
25.Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist, et vaidlustatud tehingud oleksid sõlmimise ajal rikkunud pankrotivõlgniku võlausaldajate huve. Seega ei ole tõendatud üks kohustuslik eeldus lepingute sõlmimise ajal kehtinud PankrS § 110 lõike 1 punkti 3 kohaldamiseks ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, milles kohus tuvastas võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise.
26.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium täiendavalt, et ei nõustu apellantidega selles, et kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise tehingud ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, sest ettevõtte ülemineku tõttu vastutasid kostjad VÕS § 183 lõike 1 järgi emaühingu võlausaldajate ees solidaarselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest ja seepärast oleksid emaühingu võlausaldajad võinud oma nõuded esitada ka tütarühingute vastu. Riigikohus selgitas, et tütarühingu asutamine selliselt, et emaühing annab asutatavale tütarühingule üle kinnistu, ei kujuta endast automaatselt ettevõtte üleminekut võlaõigusseaduse mõttes. Ettevõte on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 järgi majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seega ei ole ettevõttena käsitatav üksik ese, vaid ettevõtteks saab olla vaid terviklik majandusüksus. Selleks, et kinnisasi saaks olla ettevõte, peaks sellega seostuma iseseisev majandustegevus. Seda, et tegu oleks olnud eraldiseisvate majandusüksustega, ei ole kostjad esile toonud.
27.Samuti on ekslik kostjate väide, et mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguid ei ole võimalik kehtetuks tunnistada, tunnistamata samal ajal kehtetuks tütarühingute asutamisotsuseid. TsÜS § 6 lõige 4 sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Abstraktsioonipõhimõttest tulenevalt on võimalik, et tühiseks osutub üksnes kohustus- või käsutustehing. Samamoodi on tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes üks nimetatud tehingutest.
28.Hagi rahuldamata jäämise ja apellatsiooni- ning kassatsioonikaebuste rahuldamise tõttu jäävad kostjate menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kostjatele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2). Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.