Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Corvus Holding OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi Severi Invest OÜ ja Severi Kaubandus AS-i vastu tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja saadu tagastamiseks pankrotivarasse või alternatiivselt üleantu väärtuse hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Severi Invest OÜ ja Severi Kaubandus AS-i kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
601 409 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Corvus Holding OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Andrus Õnnik, esindajad vandeadvokaadid Liina Linsi ja Lembit Tedder Kostja Severi Invest OÜ, esindaja vandeadvokaat Rait Kaarma Kostja Severi Kaubandus AS, esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
Asja läbivaatamise kuupäev
26. märts 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
1.Corvus Holding OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Andrus Õnnik (hageja) esitas
5.detsembril 2016 Harju Maakohtule hagi Severi Invest OÜ (kostja I) ja Severi Kaubandus AS-i (kostja II) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks OÜ Severi Holding (SH; endised ärinimed: AS Severi Holding, aktsiaselts SEVERI KAUBANDUS) kui võlgniku õiguseellase ning kostja I ja kostja II vahel 29. aprillil 2009 sõlmitud kinnisasjade mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud. Samuti palus hageja kohustada kostjat I tagastama Tallinnas Linnamäe tee 93 asuva kinnisasja (registriosa nr 411901, Linnamäe kinnistu) pankrotivarasse, andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ning asendada kostja I nõusolek kohtuotsusega või alternatiivselt kohustada kostjat I hüvitama kinnistu väärtuse 156 584 eurot. Samuti palus hageja kohustada kostjat II tagastama Tallinnas Kriidi 7 asuva kinnisasja (registriosa nr 624201, Kriidi kinnistu) pankrotivarasse ning andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ning asendada kostja II nõusolek kohtuotsusega või alternatiivselt kohustada kostjat II hüvitama kinnistu väärtuse 444 825 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt esitas üks võlausaldajatest 25. novembril 2010 SH pankrotiavalduse ja kohus võttis selle 17. jaanuaril 2011 menetlusse. 7. märtsil 2011 kustutati SH äriregistrist, kuna ta ühines võlgnikuga. Võlgniku pankrot kuulutati välja 6. detsembril 2013. SH oli käendanud laenu, mille oli 2. jaanuaril 2008 võtnud tema tütarühing OÜ Ehitusfaktor. Kuna tütarühing rikkus lepingut, ütles laenuandja lepingu 12. aprillil 2009 üles. Tütarühingu pankrot kuulutati välja 1. jaanuaril 2010 ja laenuandja nõuet tunnustati esimese järgu nõudena 4 223 313 euro 58 sendi ulatuses. Nõue jäi pankrotimenetluses 580 349 euro 61 sendi ulatuses rahuldamata. Seejärel nõudis laenuandja rahuldamata jäänud nõude täitmist SH-lt kui käendajalt. Vähem kui pool aastat enne seda, kui SH jaoks hakkas realiseeruma käenduslepingutest tulenevate kohustuste sissenõudmise risk, võõrandas SH Linnamäe kinnistu ja Kriidi kinnistu, asutades selleks
29.aprillil 2009 kostja I ja kostja II. SH tasus kostja I osade eest Linnamäe kinnistuga ja kostja II aktsiate eest Kriidi kinnistuga. Ühingud asutati ja mitterahalised sissemaksed tehti eesmärgiga viia SH-st vara välja ja vältida käenduslepingust tuleneva nõude rahuldamist. SH andis kostjatele I ja II mitterahalise sissemaksena üle palju suurema väärtusega vara, kui ta osade ja aktsiatena vastu sai. 156 584 euro väärtusega Linnamäe kinnistu eest sai SH kostja I osad nimiväärtusega 2556 eurot ja 444 825 euro väärtusega Kriidi kinnistu eest sai SH kostja II aktsiad nimiväärtusega 25 565 eurot. Pärast tütarühingute asutamist ehk 16. juulil 2009 võõrandas SH tütarühingute osalused vastusooritust saamata oma lähikondsetele. Osaluste eest tasuti fiktiivsete nõuete tasaarvestusega. 2010. a jaanuaris võõrandati osalused edasi Ukraina päritolu isikule.
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle perspektiivituse tõttu läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgi saab kohus kehtetuks tunnistada üksnes võlgniku tehingu, praegu aga palub hageja tunnistada kehtetuks SH tehingu. Lisaks ei rikutud vaidlusaluste tehingutega võlausaldajate huve. SH kui emaühing ja kostja I kui tütarühing moodustasid kontserni. Tütarühingu asutamine mitterahalise sissemaksega ei saanud võlausaldajaid kahjustada, sest emaühingu majanduslik seis ei muutunud, muutus üksnes vara koosseis. Hagi on perspektiivitu, sest kostja I asutamisotsuse tagasivõitmist ei ole taotletud. Asutamisotsusega kohustus SH andma kostjale I üle Linnamäe kinnistu ja sai vastu osaluse kostjas I.
2(10)
2-16-18267 Lisaks on toimunud ettevõtte üleminek, kuna SH muudeti kontserniks, kus tütarühingutele läksid mitterahaliste sissemaksetena üle SH kinnisasjad. Seega teoreetiliselt võinuks kostja I vastutada võlausaldajate ees võlaõigusseaduse (VÕS) § 183 lg 1 järgi kui ettevõtte üleandja. Võlausaldajate huvid olid pärast ettevõtte üleminekut ja kuni nõuete aegumiseni kaitstud. Nõuete aegumine ei ole aga alus tunnistada vaidlusaluseid asjaõiguslepinguid kehtetuks.
3.Kostja II vaidles samuti hagile vastu ja palus jätta selle perspektiivituse tõttu läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kostja II oli seisukohal, et kuna võlgnik ei ole tagasivõidetava tehingu pool ja hageja ei ole taotlenud kostja II asutamisotsuse tagasivõitmist ega nõudnud tütarühingu osaluse võõrandamise tehingu kehtetuks tunnistamist, siis ei ole alust hagi rahuldada. Vaidlusaluse tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Lisaks toimus ettevõtte üleminek ja enne seda tekkinud kohustuste eest vastutas üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Need nõuded on aga aegunud.
4.Harju Maakohus rahuldas 15. juuni 2017. a otsusega hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks SH ning kostjate vahel 29. aprillil 2009 sõlmitud kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise lepingud. Maakohus kohustas kostjaid tagastama kinnistud pankrotivarasse, tuvastas kostjate kohustuse anda nõusolek kinnistute omanikukande muutmiseks ja asendas nõusolekud kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg 1 järgi esitada ka võlgniku üldõigusjärglase vastu. Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS § 109 lg 1 sätestas, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kui tehing tehti kuni kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool sellest teadis või pidi teadma, tunnistab kohus tehingu kehtetuks (PankrS § 110 lg 1 p 3). Hageja õiguseellasele SH-le määrati ajutine haldur 17. jaanuaril 2011 ja vaidlusalused tehingud tehti 29. aprillil 2009. Seega oli tehingute tagasivõitmise ajaline eeldus täidetud. PankrS § 117 lg 2 p 4 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondne mh äriühingu tütarettevõtja. Kuna kostjad olid hageja tütarühingud, siis olid nad võlgniku õiguseelneja SH lähikondsed. Kostjate 2009. a majandusaasta aruanded ei tõenda kostjate väidet, et tehingutega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Kuni 2009. a kevadeni oli SH põhivara hulgas kolm kinnistut ja täitmata kohustusi oli vähemalt 580 349 euro 61 sendi ulatuses. Pärast kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmist muutus võlgnik sisuliselt varatuks. 2009. a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnikul 1 269 668 euro 81 sendi suurune kahjum, mis tulenes põhivara ja tütarühingute müügist. Vaidlusalused tehingud halvendasid võlgniku varalist olukorda sel määral, et võlausaldajate nõuete rahuldamine muutus võimatuks. Tehingute eesmärgiks oli vältida käenduskohustuse täitmist ja teha võlausaldaja jaoks nõude rahuldamine võimatuks. Kostjate väited, et ettevõtte üleminekul võis võlausaldaja esitada nõude ka kostjate vastu, ei ole asjakohased. Seega tuleb hagi rahuldada ja kostjad peavad vaidlusalused kinnisasjad tagastama pankrotivarasse.
5.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 3(10)
2-16-18267 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. novembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS § 109 lg 1 järgi tuvastada, kas tehingud tehti enne pankroti väljakuulutamist ja kas need kahjustasid võlausaldajate huve. Praeguses asjas tehti vaidlusalused tehingud umbes kaks aastat enne pankrotimenetluse algatamist ja ajutise halduri nimetamist, seega tagasivõitmiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Teise eeldusena tuleb
29.aprillil 2009 kehtinud PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 järgi tuvastada, kas võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve ja kas ta tegi seda teadlikult. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Võlausaldajate huve on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlgniku tehingud, mis muudavad võlausaldajate nõuete rahuldamise võimatuks või raskendavad seda, kahjustavad võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamine ei pea tingimata väljenduma majandusaasta aruandes matemaatiliselt. Tehinguga on võimalik võlausaldajate huve kahjustada ka siis, kui pärast tehingut on ühing formaalselt elujõuline ja ehk isegi kasumlik, kuid pikemas perspektiivis on nõuete rahuldamine oluliselt raskem. Kuigi vaidlusaluste tehingute tulemusel moodustus kontsern, on emaühing ja tütarühing iseseisvad juriidilised isikud, kellel on eraldi vara ja võlausaldajad. SH andis vaidlusaluste tehingutega tütarühingutele rahatult ära kinnistud ja halvendas oluliselt oma majandusseisu, mida kinnitab asjaolu, et 2008. a majandusaasta lõpetas SH kasumiga, 2009. a majandusaasta aga suure kahjumiga. Aruande selgituse kohaselt oli kahjumi põhjuseks mh materiaalse põhivara müük. Samal ajal jäid SH kanda kohustused võlausaldajate vastu ja kuna vara oli ära antud, olid võimalused võlausaldajate nõudeid rahuldada palju väiksemad. Tehingute tegemisel nägi SH ette, et tehingud kahjustavad võlausaldajaid. Tehingutele eelnenud ja järgnenud toimingutest nähtuvalt oli võlausaldajate kahjustamine SH eesmärk. SH asutas tütarühingud mitterahaliste sissemaksetega väärtuslike kinnistute arvel ajal, mil hakkas vahetult realiseeruma käenduslepingust tulenevate kohustuste sissenõudmise risk. Juba vähem kui kolm kuud pärast tütarühingute asutamist sõlmis SH oma osanikega kostja I osade müügilepingud, võõrandades neile hagejale kuulunud 100%-lised osalused sisuliselt rahatult, sest ostjad tasaarvestasid SH tasunõude oma dividendinõuetega SH vastu. Niimoodi jäi SH kolme kuu jooksul lõplikult ilma väärtuslikest kinnisasjadest. Kostjad olid tehingute tegemise ajal hageja lähikondsed ja nad ei ole tõendanud, et ei teadnud võlausaldajate kahjustamisest. Seega on tagasivõitmise eeldused PankrS § 109 ja § 110 lg 1 p 3 järgi täidetud. Linnamäe kinnistu kuulub praeguseni kostjale I ja Kriidi kinnistu kostjale II, seega on nende tagastamine hageja pankrotivarasse võimalik. Saadu väljaandmist ei takista ka see, et hageja ei taotlenud kostjate asutamisotsuste tagasivõitmist. Seega rahuldas maakohus hagi õigesti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4(10)
2-16-18267
7.Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja tagasi maa- või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksis ringkonnakohus ÄS § 6 lg-te 1 ja 3 kohaldamisel ja rikkus lahendi põhjendamise kohustust. SH ja kostjad moodustasid kontserni, mis on majanduslikus mõttes tervik. Kui SH asutas tütarühingud ja tasus tütarühingute osade ja aktsiate eest mitterahalise sissemaksega, siis ei saanud see SH kui emaühingu võlausaldajate huve kahjustada, sest SH majanduslik seis ei muutunud, muutus üksnes tema vara koosseis. Ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik. Asi tulnuks saata tagasi maakohtusse, sest ringkonnakohus muutis oluliselt maakohtu põhjendusi. Kostjad oleksid pidanud saama võimaluse esitada oma seisukohad uute asjaolude kohta, mis ringkonnakohus oma lahendis esitas. Muu hulgas oli üllatav ringkonnakohtu seisukoht, et võlausaldajate huvide kahjustamine ei pea väljenduma majandusaasta aruandes matemaatiliselt ja et kahjustamine võib olla ka kaudne. Ringkonnakohus ei selgitanud ega põhjendanud, kuidas vaidlusalused tehingud kahjustasid SH võlausaldajate huve või kuidas see raskendas SH tegutsemist ja halvendas SH majanduslikku olukorda. Kui lepingute sõlmimise ajal oleks välja kuulutatud SH pankrot, oleksid võlausaldajad saanud oma nõuded rahuldada mh tütarühingute osaluse müügist saadu arvel. Kui tütarühingud oleks likvideeritud, oleks kogu vara saanud endale SH. Ringkonnakohus arvestas asjaoludega, mida hageja ei ole hagi alusena esitanud, kui leidis, et kuna SH majanduslik seis 2009. a oluliselt halvenes, siis kahjustasid vaidlusalused tehingud SH võlausaldajate huve. Muudatusi SH 2008. ja 2009. a majandusaasta aruannetes ei põhjustanud vaidlusalused tehingud. Hageja on mh väitnud, et varaline seis muutus tütarühingute osaluse müügi tõttu, kuid nende tehingute tagasivõitmist ei ole hageja nõudnud. Kohus ei saa omal algatusel lugeda võlausaldajaid kahjustavaks tehinguid (tütarühingute osaluste müük), mille tagasivõitmist hageja ei ole hagis taotlenud. Neid tehinguid hinnates ületas kohus nõude piire. Maakohus kohaldas asja lahendamisel valesti VÕS § 183 lg-t 1 ja ringkonnakohus ei ole vaatamata kostjate apellatsioonkaebuse väidetele seda rikkumist käsitlenud, mistõttu on ringkonnakohtu otsus selles osas põhjendamata. Kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise tehingud ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest ettevõtte ülemineku tõttu vastutasid kostjad VÕS § 183 lg 1 järgi solidaarselt võlausaldajate ees enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest. Samuti ei saa hagi rahuldada, kuna võlgnik ei ole tagasivõidetavate tehingute pool ja hageja ei ole taotlenud kostjate asutamisotsuste tagasivõitmist, kuid ilma selleta ei saa mitterahalise sissemakse üleandmise tehinguid tagasi võita. Kohtud jätsid põhjendamatult rahuldamata kostjate taotlused määrata ekspertiis, et tuvastada, kas vaidlusalused tehingud kahjustasid SH võlausaldajaid ja SH majandusseisu või mitte.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 5(10)
2-16-18267
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas võlgniku õiguseellase SH ning kostja I ja kostja II vahel 29. aprillil 2009 sõlmitud kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise lepinguid on alust tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada põhjusel, et need kahjustasid võlausaldajate huve.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et 25. novembril 2010 esitati SH pankrotiavaldus, et 17. jaanuaril 2011 nimetas kohus ajutise halduri ja et 7. märtsil 2011 kustutati SH äriregistrist, kuna ta ühines võlgnikuga. Võlgniku pankrot kuulutati välja 6. detsembril 2013.
12.Lepingute sõlmimise ajal ehk 29. aprillil 2009 kehtinud PankrS § 109 lg 1 nägi ette, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Samal ajal kehtinud PankrS § 110 lg 1 p 3 nägi ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, eeldusel et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. VÕS § 110 lg 3 kohaselt eeldati võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks oli PankrS § 117 lg 2 p 4 kohaselt mh äriühingu tütarühing. Äriühingute ühinemise õiguslik toime on sätestatud ÄS § 403 lg-s 1 ja selle kohaselt läheb ühendatava ühingu vara ühinemisel üle ühendavale ühingule.
13.Kolleegium märgib esmalt, et ekslik on kostjate väide, et mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguid ei ole võimalik kehtetuks tunnistada, tunnistamata samal ajal kehtetuks SH tütarühingute asutamisotsuseid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 4 sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Abstraktsioonipõhimõttest tulenevalt on võimalik, et tühiseks osutub üksnes kohustus- või käsutustehing. Samamoodi on tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes üks eelnimetatud tehingutest.
14.Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või -leping. Kokkulepe, millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav käsutustehingu ehk asjaõiguslepinguna. Äriühingu asutamisotsus või -leping kui kohustustehing on spetsiifiline vahetustehing, sest see on suunatud iseseisva õigussubjekti (tütarühingu) loomisele. Iseseisva õigussubjekti tekkimise tõttu on TsÜS § 27 lg-s 2 sätestatud ka piirang, mille kohaselt loetakse eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping või asutamisotsus pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud. Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või asutamisotsust ei saa pärast juriidilise isiku registrisse kandmist tühistada. Eeltoodu tähendab, et asutamisotsust ega asutamislepingut ei ole võimalik ka pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Küll aga on võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119 lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt.
15.Kolleegium on varasemas praktikas mh leidnud, et TsMS § 190 alusel on võimalik hageda ühisvara jagamise kui õigusmuudatusele suunatud käsutustehingu tagasivõitmist (Riigikohtu 6(10)
2-16-18267
20.detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18). Kolleegiumi arvates saab ka äriühingu asutamisel sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tagasivõitmise hagi olla suunatud just asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele.
16.Kolleegium nõustub hageja väitega, et iseenesest on võimalik, et kui äriühing asutab uue äriühingu ja annab asutatavale ühingule mitterahalise sissemaksena üle osa oma varast või kogu vara, siis võib see olla tehing, mis kahjustab pankrotiseaduse mõttes võlausaldajaid. Kolleegium märgib aga, et selline olukord ei ole vähemalt üldjuhul võimalik, kui asutatakse 100%-line tütarühing.
17.Maakohus märkis oma otsuses, et pärast kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmist muutus võlgnik sisuliselt varatuks. Maakohus põhjendas seda asjaoluga, et 2008. a majandusaasta aruande järgi oli SH majandusseis märkimisväärselt parem kui 2009. a majandusaasta aruande järgi. Kolleegium märgib, et äriregistri andmetel oli SH majandusaasta kalendriaasta ja aastaaruanne koostatakse iga majandusaasta lõppedes (ÄS § 179 lg 1). Maakohus ei ole aga oma otsuses põhjendanud, millest ta järeldas, et SH majandustulemuste halvenemise põhjustasid mitterahalise sissemakse üleandmise lepingud, millega kinnistud anti üle tütarühingutest kostjatele. Majandusaasta kestis pärast eelnimetatud tehingute tegemist veel üheksa kuud ja maakohtu lahendist ei nähtu põhjendusi, kuidas muutis 100%-lise tütarühingu asutamine emaühingu majandusseisu. Seega rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust. Seda rikkumist ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Ringkonnakohus märkis oma otsuses lisaks, et pärast kinnistute üleandmist jäid SH kanda kõik kohustused võlausaldajate vastu ja kuna vara oli ära antud, olid võimalused võlausaldajate nõudeid rahuldada palju väiksemad. Ringkonnakohus ei ole aga põhjendanud, kuidas kujutasid vaidlusalused tehingud endast „vara äraandmist“ ja miks olid pärast nende tehingute tegemist võimalused võlausaldajate nõudeid rahuldada väiksemad kui enne. Kokkuvõttes ei ole kohtute otsustest võimalik aru saada, kuidas nad jõudsid järeldusele, et vaidlusalused tehingud kahjustasid võlausaldajate huve.
18.Kolleegium selgitab, et olukorras, kus emaühing asutab 100%-lise osalusega tütarühingu ja annab sellele sissemaksena ja ainsa varana üle kinnistu, ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine üksnes selle tehinguga võimalik. Tähendust ei ole sellel, kui kostjate osade või aktsiate nimiväärtus, mille SH tütarühingute asutamisel kinnistute eest vastu sai, oli väiksem kui kinnistute turuväärtus. Osade ja aktsiate nimiväärtus ei kajasta selle vastusoorituse turuväärtust, mille emaühing kinnistute eest vastu sai. Seda kajastab osade ja aktsiate bilansiline väärtus, mis vastab kinnistute turuväärtusele sissemakse tütarühingule üleandmise ajal. Seega said tütarühingud endale kinnistud ja emaühing sai omakorda kinnistute väärtusele vastava osaluse tütarühingutes, mis kajastub emaühingu bilansis finantsinvesteeringuna. Kui kostjate ainsaks varaks asutamisel olid neile mitterahaliste sissemaksetena üleantud kinnistud, siis võrdus tütarühingute osaluste väärtus kinnistute väärtusega.
19.Eelnevat kinnitab ka raamatupidamise seaduse § 34 alusel ja rahandusministri määrusega „Raamatupidamise toimkonna juhendite kehtestamine“ kinnitatud RTJ 11 ÄRIÜHENDUSED NING TÜTAR- JA SIDUSETTEVÕTETE KAJASTAMINE. RTJ 11 p 26 sätestab, et omandatud osaluse soetusmaksumuseks loetakse omandamisel makstava tasu (s.o omandamise eesmärgil üleantava vara, võetud kohustise ja omandaja emiteeritud omakapitaliinstrumentide) õiglast väärtust ning omandamisega otseselt seotud väljaminekuid (SME IFRS 19.11). See tähendab, et tütarühingutes omandatud osaluse väärtus on sama suur kui selle vara väärtus, mis tütarühingule üle 7(10)
2-16-18267 antakse. Ka tütarühingud kajastavad saadud kinnistud oma raamatupidamises vastavalt nende tegelikule väärtusele. RTJ 11 p 38 d järgi lähtutakse omandatud ettevõtte varade õiglase väärtuse hindamisel turuväärtusest.
20.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib võlausaldajate huve kahjustada ka selline tehing, millele järgnevad muud tehingud toovad tulevikus kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Võlausaldajate huve peab kahjustama see tehing, mille tagasivõitmist nõutakse. Vastasel korral oleks võimalik kõik hilisemad kahjulikud sündmused ja tehingud omistada suvalisele, võlausaldajate huve mittekahjustavale, kuid ajaliselt varasemale võlgniku tehingule.
21.Kolleegium nõustub samas ringkonnakohtu seisukohaga, et iseenesest on võimalik kahjustada võlausaldajate huve ka rahalises mõttes ekvivalentse tehinguga. Näiteks võib see nii olla siis, kui tehinguga annab tulevane võlgnik kolmandale isikule üle vara, mille müük on lihtne, saades vastu samas väärtuses vara, mille müük on keeruline. Ringkonnakohus leidiski, et praegu oli see nii, samas ei ole ringkonnakohus seda seisukohta millegagi põhjendanud. Kolleegium ei nõustu sellega, et 100%-list osalust äriühingus, mille varaks on üksnes mitterahalise sissemaksena saadud kinnistu, on raskem võõrandada kui kinnistut. Kui asutatakse tütarühing, mille osalus kuulub 100% võlgnikule ja mille ainus vara asutamisel ongi seesama kinnistu, mis mitterahalise sissemaksena üle antakse, siis ei saa vähemalt üldjuhul väita, et osaluse võõrandamine oleks sel ajal keerulisem kui kinnistu võõrandamine. Teistsugune võiks olukord olla siis, kui võlgnik omandaks vaid mingi protsendi asutatava ühingu osalusest. Sel juhul võiks näiline ekvivalentsus olla ümber lükatud näiteks sellega, et võlgnikul ei ole vaatamata osalusele asutatud ühingus kontrolliõigust, või asjaoluga, et osalust on hiljem keeruline võõrandada teiste osanike või aktsionäride võimaliku ostueesõiguse tõttu.
22.Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates rikkunud ka menetlusõiguse norme, kui rajas oma otsuse hageja esitatud asjaoludele, mis ei ole hageja nõudega seostatavad. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et tehingutele eelnenud ja järgnenud toimingutest nähtuvalt oli võlausaldajate kahjustamine SH eesmärk ja et juba vähem kui kolm kuud pärast tütarühingute asutamist sõlmis SH oma osanikega kostja I osade müügilepingud, võõrandades neile SH-le kuulunud 100%-lise osaluse sisuliselt rahatult, sest ostjad tasaarvestasid SH tasunõude oma dividendinõuetega SH vastu. Kokkuvõttes märkis ringkonnakohus, et eelviidatud tehingute tulemusel jäi SH ilma väärtuslikest kinnisasjadest.
23.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus rajanud otsuse oletustele ja asjaoludele, mis ei ole seotud hagi esemega. Kuigi hageja on viidanud, et kostjate osade ja aktsiate hilisemad müügilepingud olid kahjulikud ja rahatud, ei ole hageja nende tehingute tagasivõitmist taotlenud ja seega ei ole need hageja esitatud asjaolud seostatavad nõudega ega saa olla praeguse hagi aluseks. Samuti ei ole hageja väiteid, et müügilepingud olid rahatud, menetluses üldse kontrollitud. Tuletades hilisemate müügilepingute oletuslikust kahjulikkusest kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise lepingute võlausaldajaid kahjustava toime, rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus jõudis järelduseni, et võlausaldajate huve kahjustasid just need tehingud, mille tagasivõitmist hageja nõuab, ehk kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud. Seda, et vaidlusalused lepingud kahjustasid võlausaldajate huve, ei saa põhjendada asjaoluga, et hiljem võõrandati tütarühingute osalused väidetavalt rahatult kolmandatele isikutele.
8(10)
2-16-18267 Kokkuvõttes on seega õige kostjate kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei saa omal algatusel lugeda võlausaldajaid kahjustavaks selliseid tehinguid, mille tagasivõitmist hageja ei ole hagis taotlenud (tütarühingute osaluste müük), ja järeldada sellest, et ka neile eelnenud tehingud pidid seega olema kahjustavad.
24.Jättes otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja arvestades nõude rahuldamisel asjaoludega, mis ei olnud seotud hagi esemega ja mille tõelevastavust menetluses ei kontrollitud, rikkus ringkonnakohus otsuse seaduslikkuse nõuet ja otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4.
25.Kuna ringkonnakohus kohaldas vääralt PankrS § 110 ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul asi Riigikohtu lahendis materiaalõiguse kohaldamise kohta antud juhiste järgi ja otsust nõuetekohaselt põhjendades uuesti lahendada.
26.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et isegi kui mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguid oleks olnud alust tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, kohaldunuks selles olukorras PankrS § 119 lg 4, mis näeb ette, et kui teine pool on tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule midagi üle andnud, tuleb üleantu talle tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb aga hüvitada üleantu (praegusel juhul emaühingu saadud vastusoorituse) väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt (vt käesoleva otsuse p 18).
27.Kostjad on kassatsioonkaebuses mh väitnud, et kohtud kohaldasid valesti VÕS § 183 lg-t 1. Viidatud norm sätestab, et enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Kostjad on menetluses tuginenud sellele, et kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise tehingud ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest ettevõtte ülemineku tõttu vastutasid kostjad VÕS § 183 lg 1 järgi emaühingu võlausaldajate ees solidaarselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest ja seepärast oleksid emaühingu võlausaldajad võinud oma nõuded esitada ka tütarühingute vastu.
28.Kolleegium selgitab, et tütarühingu asutamine selliselt, et emaühing annab asutatavale tütarühingule üle kinnistu, ei kujuta endast automaatselt ettevõtte üleminekut võlaõigusseaduse mõttes. Ettevõte on TsÜS § 661 järgi majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seega ei ole ettevõttena käsitatav üksik ese (praegusel juhul kinnisasi), vaid ettevõtteks saab olla vaid terviklik majandusüksus. Kui kostjad soovisid väita, et kinnistute üleandmine oli käsitatav ettevõtte üleminekuna, oleksid nad pidanud tõendama, et nimetatud kinnistud olid majandusüksused. Riigikohus on Euroopa Kohtu lahenditele (vt nt Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. a otsus kohtuasjas nr C-51/00: Temco Service Industries SA vs Samir Imzilyen jt) viidates leidnud, et ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida selle kõiki aspekte, mh vara, kliendisuhete ja tegevuse üleminekut (Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 16). Seega 9(10)
2-16-18267 selleks, et kinnisasi saaks olla ettevõte, peaks sellega seostuma iseseisev majandustegevus. Seda, et tegu oleks olnud eraldiseisvate majandusüksustega, ei ole kostjad aga menetluses esile toonud.
29.Kostjad on heitnud kohtutele ette ka seda, et kohtud ei määranud vaatamata nende taotlusele asjas ekspertiisi, et teha kindlaks, kas kinnistute tütarühingutele mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud kahjustasid võlausaldajate huve. TsMS § 293 lg 1 esimese lause kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Ekspertiisi määramine on kohtu õigus, mitte kohustus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). Ekspertiisi määramine on kohtu diskretsiooniotsus ja praegusel juhul ei ole kohtud diskretsiooni piire rikkunud.
30.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
31.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Malle Seppik
Peeter Jerofejev
Tambet Tampuu
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.