1.Rahuldada KÜ Koidu 11 hagi XXX’i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 195/2015/624.
2.Tunnistada XXXi avalduse ning Harju Maakohtu 29.01.2015.a kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-14-54302 alusel toimuv sundtäitmine täiteasjas nr 195/2015/624 lubamatuks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud XXXi kanda.
4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on Harju Maakohus 29.01.2015.a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-57302 KÜ-lt Koidu 11 välja mõistnud XXX’i menetluskulud summas 1 088,00 eurot. Määrus jõustus 16.02.2015.a. Samal päeval, st mistahes vabatahtlikku täitmise võimalust hagejale andmata, esitas kostja täitmisavalduse viidatud määruse sundtäitmiseks. Kohtutäitur koostas 19.02.2015.a täimisteate täiteasjas 195/2015/624 määruse sundtäitmiseks ning andis hagejale tähtaja kohustus vabatahtlikult täita 10 päeva arvates täitmisteate kättesaamisest. Kuna kostja on hagejale võlgu viimase ca 3 aasta kommunaalkulud kokku summas 4 254 eurot, on hageja kostja võlgnevuse tasaarvestanud. Hageja nõue kostja vastu põhineb: 1) Harju Maakohtu 07.04.2014.a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-40180 kinnitatud kompromissil, millega kostja kohustus hagejale tasuma 3 000 eurot ning 2) 01.04.201431.01.2015 kommunaalmaksete võlgnevusel 1 254 eurot. Tasaarvestusavalduse on kostja kätte saanud oma vandeadvokaadist esindaja kaudu hiljemalt 26.02.2014.a. Kuna kostja nõue on tasaarvestatud, on sundtäitmine hageja hinnangul lubamatu. Hageja palub tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 195/2015/624 lubamatuks ning jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Täitemenetlus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus hagi rahuldamiseks. Kostja on seisukohal, et hageja tasaarvestusavaldus on tühine, sest täitmata on materiaalsed eeldused tasaarvestuseks. Isegi, kui tasaarvestus oleks kehtiv, on täitemenetlus igati seaduslik, sest hageja ei saa TMS § 221 lg 2 järgi tugineda tasaarvestusele ning täitemenetlust alustati enne, kui hageja väljastas tasaarvestusavalduse. Kostja on seisukohal, et hagejal puudus 23.02.2015.a seisuga kostja vastu nõue 1 254 euro saamiseks, mistõttu on hageja nõue alusetu. Hageja on 23.02.2015.a väljastatud tasaarvestuse avalduses küll viidanud väidetavale arvetest tuleneva nõude olemasolule, kuid ei ole välja toonud nõude kujunemise aluseid. Hageja poolt kohtule esitatud arve nr. K11150112 ei tõenda nõude olemasolu – nt jääb ebaselgeks, millise dokumendi alusel nõutakse kostjalt teenuste tasumist (sh juhtimiskulud, tehnohooldus jne) või milliste hindade alusel on arves märgitud teenuste hinnad määratud. Kostja möönab, et hageja põhikirjast tuleneb kostjal kohustus tasuda majandamise jooksvaid kulusid, kuid kulude koosseisu ja konkreetse suuruse aluseks ei saa olla pelgalt arve. Kuivõrd hageja nõue on alusetu, siis puudus hagejal 23.02.2015. a koostatud tasaarvestuse avalduses märgitud nõue kostja vastu, mistõttu on täitmata materiaalsed eeldused tasaarvestuseks.
3.Isegi juhul, kui hagejal on kostja vastu kommunaalteenuste arvest tulenev nõue 1 254 eurot, on kostja keeldunud märgitud võlgnevuse tasumisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Nimelt on kostjal
hageja vastu kahju hüvitamise nõue vähemalt 29 670,14 eurot, millele lisanduvad viivised. Kuivõrd hageja ei nõustunud kahju hüvitama, siis pöördus kostja oma õiguste kaitseks kohtusse. Nimetatud tsiviilasja nr. 2-14-53081 menetlus on hetkel pooleli.
4.Isegi juhul, kui hagejal oleks kostja vastu kommunaalteenuste arvetest tulenev nõue (mida kostja ei tunnista), leiab kostja, et TMS § 221 lg 2 välistab õiguse tugineda tasaarvestusele, kui tasaarvestuse õigus tekkis enne täitemenetluse aluseks oleva kohtulahendi jõustumist. Kostja palub hagi jätta rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Eelnev menetlus
5.KÜ Koidu 11 esitas 26.02.2015.a Harju maakohtule hagi XXX’i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 195/2015/624. Harju Maakohtu 28.05.2015.a otsusega jäeti KÜ Koidu 11 hagi XXXi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 195/2015/624 rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 690 eurot. Maakohus tühistas 27.02.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati hagi tagamise korras täitemenetlus täiteasjas nr 195/2015/624 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.12.2015.a otsusega Harju Maakohtu 28.05.2015.a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse. Ringkonnakohtu otsus jõustus 09.03.2016.a. Kohtu põhjendused
6.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest
7.Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
8.Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et Tallinna kohtutäitur Kaja Lilloja menetluses on täiteasi nr 195/2015/624. Sissenõudja XXX on esitanud 16.02.2015.a täiturile täitmisavalduse võlgniku suhtes võla sissenõudmiseks, täitedokumendiks on Harju Maakohtu 29.01.2015.a määrus tsiviilasjas nr. 2-14-57302 (tl 7). Määrus jõustus 14.02.2015.a. Pooled vaidlevad selle üle, kas tsiviilasjas nr. 2-14-57302 29.01.2015.a kohtumääruse alusel toimuv täitemenetlus on õiguspärane, kas esinevad täitemenetlust välistavad asjaolud. Eelkõige, kas hageja on kostja nõude kehtivalt tasaarvestanud ja seetõttu kuulub täitemenetlus asjas lõpetamisele. Kostja on korteriomandi asukohaga Koidu 11-12, Tallinnas omanik ja seega hageja e Korteriühistu Koidu 11 liige (II kd tl 57).
9.Kostja vaidleb hagile vastu muuhulgas põhjusel, et hagi esitamisega on rikutud TMS § 221 lg
2.Tulenevalt täitemenetluse seadustikust ning Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadest on kohtulahendi alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (RKTKo 3-2-1-11-15). Iseenesest on kostja õigesti osundanud, et kuivõrd hageja tasaarvestas kostja nõudega võlgnevust perioodi 01.04.2014-31.01.2015.a eest, mis tekkis enne tsiviilasjas nr. 2-14-57302 29.01.2015.a kohtumääruse jõustumist 14.02.2015.a. Kuid kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-11-15 ka selgitanud, et TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi.
10.Kohus märgib, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on eraldiseisev menetlus (TsMS 18. peatükk, 5 jagu), milles kohus määrab jõustunud kohtuotsuste alusel kindlaks menetlusosaliste menetluskulude rahalise suuruse. Jõustunud 27.10.2014.a kohtuotsusega tsiviilasjas 2-14-57302 jäeti XXXi menetluskulud Korteriühistu Koidu 11 kanda (II kd tl 2628). Otsus jõustus 30.12.2014.a. Seega menetluskulude kindlaks määramise menetluses tsiviilasjas nr 2-14-57302 ei saanud kohus revideerida enam menetluskulude jaotust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses on kohtul pädevus hinnata üksnes menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (vt TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa avada uusi vaidlusi sisuliste asjaolude üle, sh esitada tasaarvestuse avaldust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab pool esitada kindlaksmääramiseks oma menetluskulud ja siis neid tasaarvestada vastaspoole menetluskuludega. Kohus selgitab, et menetluskuludevälise tasaarvestuavalduse vastuväite esitamisel tuleb kohtul kõigepealt hinnata, kas tasaarvestusavalduses esitatud nõue on üldse olemas, kas üldse esineb tasaarvestuse olukord, samuti tuleb hinnata, kas teise poole vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Seega oleks sisuliselt tegemist täiesti uue vaidlusega, mis tuleks lahendada hagimenetluse nõuete kohaselt ja mis väljuks menetluskulude kindlaksmääramise menetluse piiridest. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist Riigikohtu lahendi 3-2-1-11-15 p 11 toodud erandliku olukorraga, kus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Seega ei ole hageja minetanud õigust esitada kohtulahendist tuleneva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
11.Kostja vaidleb hagile vastu ka põhjusel, et talle ei olnud hagiavalduse esitamise ajaks tasaarvestust kätte toimetatud, ei olnud hagejal õigust esitada kohtule hagi. Kohus kostjaga ei nõustu. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus osundab, et tasaarvestuse saab lugeda tehtuks alates hetkest, mil vastaspool on tasaarvestuse avaldusest teada saanud. Kuivõrd hageja tugineb käesolevas vaidluses sellele, et ta on oma nõude tasaarvestanud, hagimaterjalide hulgas sisaldub tasaarvestusavaldus, kostja on hagimaterjalid kätte saanud, tuleb asuda seisukohale, et hageja on tasaarvestuse teinud.
12.Pooled vaidlevad perioodil 01.04.2014.a-31.01.2015.a tekkinud majandamiskulude üle. Kostja leiab ka, et hagejal puudus 23.02.2015.a seisuga kostja vastu nõue 1 254 euro saamiseks, mida tasaarveldada kostjal kohtumäärusest tuleneva nõudega. Kuivõrd tasaarvestada saab vaid olemasolevaid nõudeid, kontrollib kohus kas hagejal oli nõude tasaarvestamise seisuga nõue kostja vastu.
13.Kohus selgitab, et nõude kontrollimisel juhindub kohus enne 01.01.2018.a kehtinud korteriühistuseadusest (KÜS) ja korteriomandiseadusest (KOS). KÜS § 51 lg 1 kohaselt lähevad korteriühistu olemasolul korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. KOS § 13 lg 1 sätestab, et korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. KÜS § 151 lg 1 kohaselt on majandamiskulud käesoleva seaduse tähenduses korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti.
14.Kostja möönab, et tal on tulenevalt korteriühistu põhikirjast ja seadusest tulenevalt iseenesest kohustus tasuda majandamise jooksvaid kulusid, kuid kostja leiab, et talle on kulude koosseisu ja konkreetse suuruse kujunemine selgusetu ning seetõttu vaidleb kostja vastu kõikidele kuludele. Kostja leiab, et kuivõrd hageja tugineb väitele, et tal on majandamiskuludest tulenev nõue kostja vastu siis peab hageja tõendama oma nõuet kostja vastu, mitte kostja ei pea tõendama nõude puudumist. Kohus nõustub iseenesest selle seisukohaga, kuid selgitab, et kostja peab esile tooma oma põhistatud vastuväited nende majandamiskulude kohta, mis kostja hinnangul on liiga suured või on määratud põhjendamatult. Kostja ei pea tõendama nõude puudumist, kuid kostja peab esile tooma oma konkreetsed ja põhistatud vastuväited majandamiskuludele. Kostja on üldsõnaliselt asunud seisukohale, et talle esitatud arved on ebaõiged ega vasta tegelikkusele. Kostja peab sellisel juhul esile tooma omapoolsed arvestused, millises summas ta esitatud nõudeid tunnustab. See, et kostja hinnangul ei ole hageja majandamiskavad kinnitatud, ei tähenda, et kostja üldse ei pea tarbitud teenuste eest tasuma. Kostja ei ole kohtuni toonud, et ta oleks üldse majandamiskulude eest tasunud. Kostja ei ole kohtuni toonud, mis põhjusel on ta jätnud kõikide kulude eest tasumata olukorras, kus ta on teenuseid igakuiselt kasutanud. On arusaamatu, miks kostja ei tasu üldse näiteks vee- ja kanalisatsiooni eest, kuigi on vett ja kanalisatsiooniteenust kogu aeg tarbinud. Kohus osundab, et selline käitumine on pahatahtlik ja ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.
15.Hageja on kohtule esitanud oma 2014.a ja 2015.a majandamiskavad (II kd tl 114,115). Kostja leiab, et puuduvad üldkoosolekute otsused, kus nähtuks, et 2014 ja 2015 aasta hageja majanduskavad oleks kinnitatud. Hageja hinnangul on asjassepuutuv vaid 2014.a majanduskava, kuna 15.01.2015.a arve kajastab detsembri 2014.a kulusid. Hageja selgitab, et 2014.a majanduskava on koos 2013.a majandusaasta aruandega kiidetud heaks üldkoosoleku poolt 12.06.2014.a. Hageja praktikas võetakse majandusaasta aruanne ja majandustegevuse aastakava ühepäevakorrapunkti all koos. Kuigi üldkoosoleku protokollis ei kajastu otsesõnu, et vastu oleks võetud nii majanduskava kui majandusaasta aruanne ei ole see määrav, kuivõrd kohtupraktika kohaselt võib korteriühistu kiita kantud majandamiskulud heaks ka möödunud majandusaasta aruande kinnitamise kujul. Majandamiskulude 2014.a majandamiskava kohase suuruse ja jaotuse on hageja üldkoosolek heaks kiitnud juba 2013.a majandamiskava
kinnitamisega 28.05.2013.a. 2015.a üldkoosolek on 2014.a majandamiskulud majandusaasta aruande kinnitamisega heaks kiitnud.
16.Hageja hinnangul on 2014.a majanduskava on koos 2013.a majandusaasta aruandega kiidetud heaks üldkoosoleku poolt 12.06.2014.a. Kohus märgib, et tsiviilasjas 2-14-57302 on kohus 27.10.2014.a otsusega tuvastanud 12.06.2014.a üldkoosoleku otsuse tühisuse. Kohtuotsus jõustus 30.12.2014.a. Seega ei saa hageja käesoleval juhul tugineda 12.06.2014.a üldkoosoleku otsusele, kuivõrd kohus on tuvastanud selle otsuse tühisuse.
17.Kohus leiab, et kostja vastuväited hageja majandamiskulude kinnitamata jätmisele ei ole põhjendatud. Hageja on viidanud, et kohtupraktika kohaselt võib korteriühistu kiita kantud majandamiskulud heaks ka möödunud majandusaasta aruande kinnitamise kujul ning selgitanud, et hageja 2015.a üldkoosolek on 2014.a majandamiskulud majandusaasta aruande kinnitamisega heaks kiitnud. Kohtule esitatud hageja 18.06.2015.a üldkoosoleku protokollist nähtuvalt, oli üldkoosoleku päevakorras muuhulgas 2014.a majandusaasta aruande ja revisjoniaruande kinnitamine. Protokollist nähtub, et üldkoosolek hääletas majandusaastaaruande ja revisjonikomisjoni aruande kinnitamise poolt ning vastavasisuline otsus on vastu võetud (III kd tl 86). Kohtuni ei ole toodud, et nimetatud otsus oleks hagi kohtule esitamisega vaidlustatud. Riigikohus on selgitanud, et korteriühistu üldkoosoleku pädevuses olevate majandamiskulude tegemise saab mh heaks kiita üldkoosoleku otsusega majandustegevuse aastakava vastuvõtmisel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-61-14, p 18). Kohus nõustub hagejaga selles, et lisaks võib korteriühistu üldkoosolek kiita kantud majandamiskulud heaks ka möödunud majandusaasta aruande kinnitamise kujul (KÜS § 15 lg 4, MTÜS § 19 lg 1 p 5). Majandamiskulude tagantjärgi heakskiitmisega kinnitab üldkoosolek, et tegemist oli vajalike ja põhjendatud kulutustega. Seega ei ole põhjendatud kostja vastuväide majanduskavade kinnitamata jätmise kohta.
18.Kohus märgib, et KÜS § 151 lg 1 tulenevalt on üldreegel, et majandamiskulusid arvestatakse eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta. Hageja põhikirja p 4.2.6 järgi on ühistu liige kohustatud tasuma regulaarselt, üks kord kuus, hiljemalt juhatuse poolt kindlaks määratud kuupäevaks elamu majandamise jooksvate kulutuste (sh prügivedu, elamu ja selle juurde kuuluva maatüki korrashoidmine, üldelekter, maksed kütte-, vee-, kanalisatsiooni-ja elektriavariide likvideerimiseks, televisiooni vastuvõtusüsteemide hooldus ja remont, eraldised reservfondivõetud laenude tasumine, töötasud ja muud ühistu tegevusega seotud kulutused) katteks sihtotstarbelisi makseid juhatuse poolt kehtestatud suuruses ja korras. Sihtotstarbeliste maksete suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse liikme omanduses oleva korteri üldpinna osast maja korterite kogupinnas (II kd tl 100-101). Riigikohus on 3-2-1-52-12 p 12 selgitanud, et kulujaotus võib olla välja kujunenud ka hageja liikmete üldkoosoleku otsuste alusel või tavana. Hageja on kinnitanud üldkoosolekul 2014.a majandusaasta aruande ja esitanud kohtule 2014.a majandamiskava. Nimetatud dokumentides sisalduvad andmed ka majandamikulude kohta, sh ühistu liikmetelt kogutavate ja kogutud vahendite ja tehtavate ning tehtud kulutuste kohta. Seega on ühistu liikmed nende dokumentide kinnitamise kaudu aktsepteerinud ühistu tegevust majandamiskulude arvestamisel. Arvestades Riigikohtu seisukohta lahendis nr 3-2-1-133-15 (p 15) saab asuda seisukohale, et 2014.a kohta on ühistu üldkoosolekul hooldus- ja remondikulude kohta otsused vastu võetud ning vastavalt põhikirjale toimub nende jaotamine ruutmeetri põhiselt.
19.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-163-13 p 13 selgitanud, et „seaduses ei ole sätestatud, et KÜS § 151 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise põhimõttega vastuolus olev üldkoosoleku otsus oleks tühine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-10, p 15). Olukorras, kus korteriühistu üldkoosolek on vastu võtnud ebaseadusliku otsuse selles mõttes, et on otsustanud jagada majandamiskulud KÜS § 151 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise põhimõttest erinevalt, on korteriühistu liikmetel
KÜS § 13 lg 3 alusel võimalik kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates pöörduda kohtusse üldkoosoleku otsuse tühistamiseks. Sellisel juhul tühistab kohus üldkoosoleku otsuse. Juhul kui seadusega vastuolus olevat üldkoosoleku otsust tähtaegselt ei vaidlustatud, on see kehtiv ja KÜS § 13 lg 4 kohaselt kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslik.“
20.Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud 25.07.2016.a ka andmed, millest nähtuvad ühistu majandamiskulud 2014.a ning on lisanud selge kulude kujunemise arvestuskäigu kõigi esitatud arvete kohta (II kd tl 85-98, 107-115, 125-134, 137-207). Seega ei tugine hageja üksnes esitatud arvetele vaid on kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-53-10 , p 14 tõendanud tekkinud majandamiskulude suuruse ja jaotuse. Nii nähtub vee hälbe+ vee ja kanalisatsiooni kostja tasumise kohustus ja hageja arvestuse õigsus hageja esitatud tõenditest (II kd tl 164-173). Riigikohus on selgitanud, et „hageja saab korteriühistuna üksnes jagada tekkinud kulusid. Maja üldarvesti ja korterite arvestite näitude vahe ehk üldelektri eest arvete esitamisel tuleb korteriühistul lähtuda hageja põhikirja p-s 4.6 sätestatud põhimõttest, et maksete suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse liikme omandis oleva korteri üldpinna osast maja korterite kogupinnas.“ (RKTKo 3-2-1-52-12, p 12). Gaasi hälve + gaasiküte arvutuse õigsus teenuseosutaja arvetest ( II kd tl 141-163, 196-200). Prügiveo eest tasumise kohutus tuleneb kostjale seadusest, korteriühistu põhikirjast ja 12.06.2012.a üldkoosoleku otsusest ning teenuseosutaja arvetest (II kd tl 174, 175-184), üldelektri tasumise kohustus tuleneb seadusest, korteriühistu põhikirjast ning teenuseosutaja arvetest (II kd 185-195), haldusteenuse eest tasumise kohustus tuleb seadusest, korteriühistu põhikirjast ning teenuseosutaja arvetest (II kd tl 107-115), remondifondi tasumise kohustus seadusest, korteriühistu põhikirjast ning teenuseosutaja arvetest (II kd tl 135-136), tehnohoolduse, juhtimiskulude, heakorra ja varakindlustuse eest tasumise kohustus tuleb seadusest, korteriühistu põhikirjast ning teenuseosutajate arvetest (II kd tl 107-115, 125-134, 114-115, 137-140).
21.Kostja esitas 26.10.2016.a menetlusdokumendis oma vastuväited majandamiskuludele. Kostja on üldsõnaliselt asunud seisukohale, et esitatud arved on ebaõiged. Olukorras, kus hageja on esitanud majandamiskulude arvestuskäigu ja selle kinnituseks esitanud ka tõendid ning selgitused, mis toetavad arvestuskäiku (II kd tl 85-98, 107-115, 125-134, 137-207), ei saa hageja seisukohta ümber lükata üksnes üldsõnalise tõdemusega, et arved on ebaõiged. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kostja oma väiteid tõendama, st esitama omapoolsed tõendid, millest nähtuks hageja arvestuskäigu ekslikkus või ebakohasus. Kostja pole selliseid tõendeid esitanud ega toonud esile ühtki asjaolu, mis viitaks arvetel näidatud summade ja arvestuskäikude ebaõigsusele. Kohus on seisukohal, et kui kostja ei nõustu hageja tõenditel kajastuvate andmetega, sh arvestuskäikudega, siis tuleb kostjal hageja väidete ja tõendite ümberlükkamiseks esitada omapoolsed tõendid, millel kajastuvate andmete alusel on kostja esitanud enda arvestuskäigu. Kostja seda teinud ei ole. Ka Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada, st tõendid esitada (RKTKo nr 3-2-1-53-10 p 13, ja 3-21-137-07 p 13).
22.Kostja leiab, et kinnisvara korrashoiu lepingu nr. 2008/0107 järgi on teenuste tasu suurus 5509,75 krooni ehk 352,14 eurot kalendrikuus ,kuid hageja nõuab aga kostjalt talveperioodil tasumist summas, mis on arvestatud lähtudes 525,92-eurosest arvest, ja suveperioodil summas, mis on arvestatud lähtudes 385,52-eurosest arvest. Hageja selgitas, et kinnisvara korrashoiulepingut on muudetud seoses välikoristuse talvise tariifi suurenemisega (III kd tl 8081). Kohus ei ole tuvastanud
23.Kostja leiab, et hageja revisjonikomisjoni aruande järgi ei kasutata remondifondi sihtotstarbeliselt, vaid remondifondi raha kasutatakse juriidilisteks kuludeks ehk sisuliselt arvel märgitud rida “Remondifond” ei ole kulu remondifondi, vaid juriidilistele esindajatele
tasumiseks. Juriidilised kulud ei ole majandamiskulud KÜS § 151 lg 1 mõttes, sest tegemist ei ole elamu ega selle osade hooldamise ega remondiga, mistõttu nõuab hageja alusetult kostjalt igakuiselt remondifondi 48,88 euro tasumist.
24.Kostja hinnangul nõuab hageja kostjalt väidetavalt 18.08.2008.a juhatuse otsuse alusel pea igakuiselt real “Küte (gaasiküttega)” ca 10,11-20,27 euro tasumist, väites, et tegemist on üldpindade küttekuluga. Kostja leiab, et tegelikkuses üldpindasid ei köeta ning 18.08.2008. a juhatuse otsusest ei nähtu, et tegemist oleks üldpindade küttekuluga. Hageja väidab, et talvel üldpindu köetakse. Küttearved ja hagejapoolne arvestus on kohtule esitatud. Kohus osundab, et kostja ei ole tõendanud, et üldpindu st nt väliskoridore ei köeta. Lisaks ei ole kostja väited üldpindade mittekütmise kohta eluliselt usutavad, kuivõrd kui üldpindu ei köetaks külmuks talvel miinuskraadidega trepikodades olevad torud lõhki. Seega jätab kohus kostja vastuväited tähelepanuta.
25.Kostja heidab hagejale ette, et hageja nõuab kostjalt täies ulatuses hooldustasude ja remondifondi tasu tasumist, kuid katus on siiani puudustega, mistõttu toimuvad läbijooksud ja on saanud kahjustada kostja vara (tsiviilvaidlus on pooleli). Kohus märgib, et olukorras, kus kostja ise ei ole tasunud midagi tarbitud kommunaalteenuste eest on tema poolt pahatahtlik hagejale ette heita, et kõik elamus esinevad puudused ei ole kõrvaldatud. Kohus märgib, korteriühistu ei ole kasumit teeniv iseseisvate rahaliste vahenditega äriühing. Korteriühistu kogub vahendeid ja korraldab elamu korrashoidu oma liikmete rahalistest panuste arvel. Hagejal tuleks ka endal hakata tasuma korteriühistu remondifondi, et hagejal oleks võimalik kõik elamul olevad puudused kõrvaldada. Seda, et elamut üldse ei korrastata või elamus üldse remonti tehtud ei oleks, kostja esile toonud ei ole.
26.VÕS § 110 lg 1 järgi võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kostja on seiskohal, et kuivõrd tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue vähemalt 29 670,14 eurot ning mille menetlus on kohtus pooleli, on kostjal õigus keelduda märgitud võlgnevuse tasumisest. Hageja on seisukohal, et kostjal on täitmata VÕS § 110 lg 1 sätestatud esimene eeldus, kuivõrd kostjal puudub sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. Kohus nõustub siinjuures hageja seisukohaga. Selleks, et võlgnik saaks kohutuse täitmisest keelduda, peab võlgnikul olema võlausaldaja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Ainuüksi eeldatava kohustuse rikkumise korral ei saa võlgnik VÕS § 110 lg-le 1 tugineda, kuna kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd kostja ka ise avaldab, et hageja ja kostja vahel on pooleli kahju hüvitamise vaidlus (tsiviilasi nr 2-14-53081), kus ei ole veel jõustunud kohtulahendit, ei saa kostja hetkel sellele asjaolule tugineda. Kostja vaidleb tasaarvestusele vastu ka põhjusel, et tema hinnangul ka hageja ise ei pea tasaarvestust põhjendatuks, kuna kostjale esitatud arved kajastavad jätkuvalt kostja võlga hageja ees. Kohus märgib, et tasaarvestus toimub VÕS § 198 järgi avalduse tegemisega teisele poolele. Seejuures tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi avaldajal väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavaldust ei loeta TsÜS § 72 järgi tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud, et hageja oleks tasaarvestusavalduse tagasi võtnud. Seega on tasaarvestusavaldus tehtud, kostja on selle kätte saanud. Tasaarvestusavaldusest hiljem loobumise võimalust kehtiv õigus ette ei näe. See, et hageja on jätkuvalt kajastanud kommunaalteenuste arvetel kostja võlga ei muuda tehtud tasaarvestust olematuks.Eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et hageja on oma kohustuse kostja ees kohaselt tasaarvestanud. Kohus
nõustub hagejaga selles, et hagejal oli tasaarvestuseavalduse esitamise päeva seisuga nõue kostja vastu ning hagejal oli õigus see nõue kostjalt tema vastu Harju Maakohtu 29.01.2015.a määrusest tsiviilasjas nr 2-14-57302 tuleneva nõudega tasaarvestada. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ning sundtäitmine täiteasjas nr 008/2015/1149 tunnistada lubamatuks.
29.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
30.Kohus andis 23.04.2018.a määrusega pooltele võimaluse esitada kohtule käesoleva tsiviilasjaga seotud lõplikud seisukohad ning menetluskulude kindlaksmääramise avaldused hiljemalt 31.05.2018.a. Kohus selgitas määruse punktis 3, et uusi tõendeid kohus enam vastu ei võta. Hageja esitas 04.06.2018.a sellele vaatamata täiendavaid tõendeid. Kohus jättis nimetatud tõendid asja materjalide juurde võtmata ning hindamata, kuivõrd tõendid on esitatud hilinemisega ning hageja ei ole selgitanud, mis takistas tal neid tõendeid varem esitamast. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
31.TsMS § 442 lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. TsMS § 132 lg 5 alusel loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel hageja saadav kasu olla 1 088 eurot. Seega tuleb käesoleva asja hinnaks määrata 1 088 eurot. Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
32.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
33.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
34.Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
35.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi muudetud 05.02.2019 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.