Võlaõigus › Töövõtulepingud

2(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Pärast nõuete täpsustamist palusid hagejad sisuliselt mõista kostjalt I (või teise võimalusena, kui kohus tuvastab lepingu ülemineku kostjale II, siis temalt) hagejate kasuks ühiselt välja: 1) põhivõla 788 127 eurot 48 senti, sealhulgas: a) 495 455 eurot 57 senti töövõtulepingu täitmisel vormistatud aktides nr 7-10 märgitud tööde eest, mille osas kostjad on esitanud tasaarvestuse avaldused; b) 206 826 eurot 31 senti aktis nr 11 märgitud tööde eest, mis kostjad on alusetult jätnud vastu võtmata ja tasumata; c) 85 845 eurot 60 senti lisaks lepingus kokkulepitule tehtud lisatööde eest; 2) põhinõude kogusummalt alates iga osanõude sissenõutavaks muutumisest viivise määraga 0,1% päevas; 3) kui kohtuotsuse tegemise seisuga on viivis väiksem kui hagejatel tekkinud kahju 426 114 eurot 58 senti, siis selle summa ja otsuse tegemise ajaks arvutatud viivise vahe.

3(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Menetluse kestel loobusid hagejad alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõudest, kuna nende arvutuste järgi ületas viivise nõue kahju hüvitamise nõude. Hagejad palusid jätta menetluskulud kostjate kanda.

Hagejate väitel sõlmisid kostja I ja hagejad kostja I välja kuulutatud riigihanke menetluse tulemusel 22.01.2014 ehitustööde töövõtulepingu nr 6.1-13/15 (edaspidi leping), mille eesmärgiks oli Sinimäe kooli- ja lasteaiahoone (edaspidi ka hoone) ehitus. Lepingu kohaselt oli lepingu täitmise lõpptähtajaks 31.07.2014. Töö oli jaotatud etappidesse ja ette nähti ka tasumine etappide kaupa. Kaevetööde käigus leiti ehitusobjektil lõhke- ja surnukehad, mis koos 2014. a juunikuu tavapärasest suurema sademete hulgaga põhjustasid viivitust tööde tegemisel, ja seetõttu taotlesid hagejad 28.07.2014 kostjalt I lõpptähtaja pikendamist 29.08.2014. Kostja I ja hagejad sõlmisid 21.08.2014 kokkuleppe lepingu muutmiseks, millega lepingu täitmise lõpptähtaega pikendati kuni 29.08.2014.

Hagejad esitasid 17.09.2014 graafiku, kus oli märgitud tööde valmimise ajaks 09.-10.10.2014 ja kasutuslubade ülevaatuseks 07.-17.10.2014. Hagejad esitasid 03.10.2014 tööde lõpetamise graafiku, kus olid toodud mõõdistuste, koolituste, pädevate asutuste ülevaatuste, tellija ülevaatuste ja dokumentatsiooni üleandmise kuupäevad ajavahemikus 06.-20.10.2014. Ehitustöö väline ülevaatus toimus 08.10.2014 ja siseülevaatus 13.10.2014. Ülevaatustel ei tuvastatud puuduseid, mis takistaks hoone kasutamist.

Hagejad esitasid seejärel kostjale I hoonete põhilise kasutusvalmiduse etapi tööde kohta akti nr 8 kooskõlastamiseks, millest kostja I algul keeldus. Hagejate hinnangul oli keeldumine alusetu ja lõplikud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks 13.10.2014. Hoone tehnosüsteemide ülevaatus toimus 05.11.2014 ja tehnilise dokumentatsiooni ülevaatus 14.11.2014, mille käigus ei tuvastatud olulisi puudusi. Kasutusluba väljastati 10.11.2014, mis viibis kostja I tõttu. Vastav tööetapp akteeriti 11.11.2014 (akt nr 9). Kostja I võttis hoone üle 10.11.2014 ja alustas kolimist. Alates 01.12.2014 toimub hoones õppetöö.

Hagejad esitasid kostjale I järgmiseks vaheetappide akti nr 10, millega akteeriti pool etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ ja mille kostja I ka kooskõlastas, kuid pidas väljamakse alates tasumise tähtpäevast (22.01.2015) kinni.

Kostja I sõlmis 09.03.2015 kostjaga II kokkuleppe, millega läksid kostjale II alates lepingu sõlmimisest tagasiulatuvalt üle kõik tellija õigused ja kohustused. Hagejad esitasid menetluse ajal kooskõlastamiseks veel akti nr 11, millega soovisid akteerida teise poole dokumenteerimise ja vaegtööde etapist koos 2⁄3 suuruse osaga hoolduse etapist, mida aga kostjad keeldusid kooskõlastamast väitega, et tööd ei ole nõuetekohaselt lõpetatud. Sellele aktile vastav summa on tasumata (nõue (1.b)).

4(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastasid hagejad 28.07.2015 ja kostja II 31.07.2015. Lisaks lepingu täitmisele tegid hagejad lisatöid, mille eest soovisid hagiga samuti tasu saada (nõue (1.c)).

Kostjad esitasid hagejatele tööde tähtajaks valmimata jäämise tõttu leppetrahvi- jm nõudeid, millega tasaarvestasid aktides nr 7-10 märgitud tööde eest tasumise nõuded. Hagejad leidsid, et kostjate tasaarvestused on alusetud, mistõttu on aktides nr 7-10 märgitud tööde eest jätnud kostjad alusetult tasumata (nõue (1.a)). Tasunõue aktis nr 11 märgitud tööde eest on muutunud sissenõutavaks (nõue (1.b)). Lepingu p 12.2 alusel nõuavad hagejad ka viivist (nõue (2)).

Lepingu ülevõtmisega hagejad ei nõustunud, sest puudub teave kostja II maksevõime kohta. Lepingu p-s 5.11 sisalduv nõusolek lepingu üleandmiseks on tühine tüüptingimus. Lepingu üleandmine tagasiulatuvalt pole võimalik. Samuti on tüüptingimustena tühised leppetrahvi kokkulepped lepingu p-s 12.3 ja nendega koos lepingus sisalduvad tingimused kostjate kulude ja kahju hüvitamise kohta kui ebamõistlikud ja hagejaid kahjustavad. Kostjate kahju on nõutud leppetrahvist väiksem. Aktis nr 11 märgitud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks, sest lepingu kui terviku mahust on tegemata ainult väheoluline osa töödest.

Kostjate vastuväited

Kostja I võis lepingus sisalduva kokkuleppe ja hagejate nõusoleku alusel anda lepingu üle kostjale II. Kostja I oli nõus töö lõpptähtaja pikendamisega kuni 29.08.2014, kuna mõistis, et lõhkekehade leidmise eest hagejad ei vastutanud. Samas said lõhke- ja surnukehadega seotud probleemid eksisteerida üksnes tööde 0-tsüklis ehk töödes, mis tehti vundamendi valmimisel. Vahetähtaegu ei pikendatud. Lepingu täitmise tähtaegade, sh etappide kaupa kokku lepitud vahetähtaegade ületamise tõttu nõudsid kostjad hagejatelt leppetrahvi 465 672 eurot 49 senti.

Kostjal II oli hagejate vastu lepingu p 12.6 alusel nõue 28 981 eurot 14 senti, mille kohta ta esitas hagejatele arved nr 1637 (15 546 eurot 79 senti) ja nr 1754 (13 434 eurot 35 senti). Viidatud lepingutingimusega nähti ette, et kui töövõtja rikub lepingut ja seab sellega ohtu tööde nõuetekohase (sh tähtaegse) valmimise, on tellijal õigus teha vastavad tööd ise või kasutada selliste tööde tegemiseks kolmandaid isikuid. Kõik sellega kaasnevad kulud, millele lisanduvad tellija juhtimiskulud 7% tellija korraldatud tööde maksumusest, kohustub töövõtja tellijale hüvitama.

Lisaks on kostjal II hoone hilinenult valmimise tõttu saamata jäänud tulu nõue 20 485 eurot 83 senti, millest ta kasutas tasaarvestuseks osasummat 801 eurot 94 senti. Tuluks oleks olnud hoones asuvate ruumide kolmandatele isikutele üürile andmisest saadav üür. Kostjad tasaarvestasid aktides nr 7-10 märgitud tööde eest tasu nõuded leppetrahvide ja muude eespool märgitud nõuetega, kokku 495 455 eurot 57 senti.

5(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Kostjatel oli õigus kinni pidada maksed hagejatele pärast 17. detsembrit 2014, sest siis lõppes ehitustöödeaegne garantii, kuid tööd ei olnud veel lõpetatud. Kostjad keeldusid töid tervikuna ja aktis nr 11 märgitud töid vastu võtmast, kuna need ei olnud lepingukohaselt lõpetatud, st vastav nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kuna hagejatel ei ole sissenõutavaks muutunud nõudeid kostjate vastu, on alusetud ka viivisenõuded.

Maakohtu otsus

Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid hagejad töövõtjatena ja kostja I tellijana 22.01.2014 töövõtulepingu, mille eesmärgiks oli hoone ehitus. Töövõtulepingu kohaselt oli tööde lõpptähtajaks 31.07.2014. 28.07.2014 esitasid hagejad kostjale I taotluse lepingu lõpptähtaja pikendamiseks ja nimetatud pooled sõlmisid 21.08.2014 kirjaliku kokkuleppe, millega pikendati tööde lõpptähtaega kuni 29.08.2014. Tööd ei valminud 29.08.2014 ega antud sellel päeval tellijale üle. Hoone kasutusluba väljastati 10.11.2014 ja hoones alustas kool õppetööga 01.12.2014. Kostja I kui tellija kooskõlastas tööde vaheetappide rahalised aktid nr 1–10, aga ei kooskõlastanud akti nr 11. Ehituse algusetapis 2014. a esimesel poolel leiti ehitustööde käigus objektilt lõhke- ja surnukehi. 11.03.2015 saatis kostja I hagejatele teate, mille kohaselt olid töövõtulepingust tulenevad tellija õigused ja kohustused üle antud kostjale II. 31.07.2015 allkirjastati tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Lisatööde tegemises pooled kokku ei leppinud. Lisaks tuvastas maakohus hagejate esitatud aktide nr 7–11, kostjate leppetrahvi- jm nõuete ning tasaarvestuste summad vastavalt poolte esile toodule.

Küsimuse osas, kas kostja I võis anda lepingu üle kostjale II, tugines maakohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 179 lg-tele 1 ja 2 ning lepingu p-le 5.11, mille põhjal leidis, et hagejad on andnud kostjale I nõusoleku anda lepingust tulenevad õigused ja kohustused eraldi või tervikuna kolmandatele isikutele üle ilma täiendavate piirangute või täiendava nõusolekuta. Lepingu p 5.11 ei ole tüüptingimus. Leping sõlmiti riigihanke raames ja hagejatel oli võimalik punkti sisu mõjutada. Isegi juhul, kui lepingu p 5.11 oleks tüüptingimus, ei oleks hagejad põhistanud ega tõendanud, et see on neid ebamõistlikult kahjustav tingimus. Hagejad ei toonud esile ühtegi asjaolu, millest tulenevalt oleks lepingu ülevõtmine kostja II poolt hagejaid mistahes viisil kahjustav. Kostja II tasus

6(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 lepingu sõlmimisest alates kõik hagejate esitatud arved, mistõttu ei saa hagejatel olla kahtlusi kostja II maksejõulisuses. Maakohus ei nõustunud hagejate väidetega, et seadus keelab lepingu ülevõtmist tagasiulatuvalt, sest vastavat piirangut ei tulene hagejate viidatud õigusnormidest ega lepingust. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et lepingust tulenevad õigused ja kohustused on kehtivalt üle antud kostjale II ning hagi kostja I vastu tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Maakohus leidis, et hagejad ei ole põhistanud ega tõendanud oma vastuväiteid kostjate leppetrahvi- jm nõuetele, mistõttu nõue (1.a) tuleb ka kostja II vastu jätta rahuldamata. VÕS § 158 lg-st 1 ja § 161 lg-st 1 tuleneb, et leppetrahv võimaldab kaitsta võlausaldaja huve ka siis, kui tegelik kahju ei ole tekkinud või selle tõendamine on võimatu. VÕS § 197 lg 2 järgi, kui kostjate leppetrahvinõuded ja kahju ning kulutuste nõue on põhjendatud, toob see kaasa hagejate tasunõuete lõppemise alates tasaarvestuse tegemise ajast. Leppetrahvi nõudmise õiguses ja tingimustes lepiti kokku lepingu p-s 12.3. Hagejad ei järginud lepingus kokku lepitud vahetähtaegu ega lõpptähtaega, mistõttu kostjate leppetrahvinõuded ja nende alusel tehtud tasaarvestused on põhjendatud.

Hange avaldati 26.11.2013 ja pakkumisi võis teha kuni 20.12.2013. Hankel osalemisel ei leidnud hagejad, et hoone valmimistähtaeg on ebarealistlik, vaid viidati sellele, et jaanuarist kuni märtsini on ehitada keerulisem ning aktiivseks ehitamise ajaks jääks tegelikult 4-5 kuud. Seega ei saa järeldada, et kostja I oleks hilinenud hanke väljakuulutamisega või tööde lõpptähtaeg oli algusest peale pooltele äratuntavalt ebarealistlik. Hagejad pidid hanke raames esitatud küsimusest ja vastusest aru saama, et kostjale I oli ehitustööde tähtaegne valmimine oluline. Hagejatel oli võimalik otsustada, kas hankes osaleda või mitte. Maakohus ei nõustunud hagejate väidetega, et nad ei vastuta tähtaja rikkumise eest, sest tööde venimise tõi kaasa kostja I keeldumine kooskõlastuste andmisest, projektis kasutatud ebatavaline lahendus ja lisatööd. Need hagejate väited on tõendamata ja hagejad ei ole toonud esile, kuidas täpselt iga kostjale I etteheidetav viivitus tõi kaasa tööde valmimise venimise.

Tööde tegemise tähtajad nägi ette lepingu p 7 järgmiselt: 1) 0-tsükkel pidi olema valmis 31.03.2014; 2) etapp „karp kinni“ 31.05.2014; 3) etapp „põhiline kasutusvalmidus“ 14.07.2014; 4) etapp „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ 31.07.2014. Selles etapis tuli tellijale üle anda kogu nõutav tehniline dokumentatsioon, sealjuures tehtud vajadusel töötajatele vastav väljaõpe, üle antud garantiiaegsete kohustuste täitmise tagatised ning kõrvaldatud vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja vaegtööd. Etapi lõpuks pidid tööd olema täielikult valmis. Samaks ajaks pidi olema lõpetatud etapp „kasutusload on väljastatud“, mis tähendas, et hoonele on väljastatud kasutusload. Kuigi 21.08.2014 kokkuleppe alusel tuli hagejatel töö täielikult lõpetada 29.08.2014, siis ka selleks ajaks hagejad töid ei lõpetanud. Seega rikkusid hagejad lepingulisi kohustusi. Maakohus leidis, et 21.08.2014 kokkuleppega pikendati ainult tööde lõpptähtaega. Kuna kokkuleppes puuduvad viited vahetähtaegade muutmise kohta, siis neid ei pikendatud. Vastupidised hagejate väited on tõendamata. Seega võisid kostjad arvestada leppetrahve vahetähtaegade rikkumiste eest.

7(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

01.09.2014 aktiga nr 6 akteeriti 1% kogutöödest etapis „põhiline kasutusvalmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Akti koostamise ajaks oli kokku tehtud töid 73% kogu lepingu mahust. Seega tõendab ka akt, et hagejad rikkusid lepingut, sest tähtajaks olid tööd valmis vaid osaliselt. 18.09.2014 akti nr 7 kohaselt oli selle alusel tehtud 1% töödest etappides „karp kinni lasteaed“ ja „karp püsti koolihoone“ ning 2% etapis „karp kinni koolihoone“. Kostja I lisas aktile selgitused töödest, mis 18.09.2014 seisuga olid lõpetamata. 05.11.2014 akti nr 8 järgi oli selle koostamise ajaks tehtud 1% töid etapis „põhiline kasutusvalmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Kostja I algul keeldus akti kooskõlastamisest, sest tööd polnud lõpetatud. Seda kinnitab 15.10.2014 ehituskoosoleku protokollist nähtuv, et siseruumide ülevaatus jäi 13.10.2014 pooleli, sest ehitustööd ei olnud lõpetatud. 11.11.2014 akti nr 9 kohaselt oli selle koostamise ajaks tehtud 5% töid etapis „kasutusload on väljastatud“. 09.12.2014 aktiga nr 10 sooviti akteerida 5% töödest etapis „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“, selle akti allkirjastas kostja I 23.12.2014. Tööde sel viisil akteerimisest ja eespool märgitud tähtaegade põhjal pidas maakohus leppetrahvi arvestust tervikuna põhjendatuks.

Põhjendamatu on hagejate väide, et kostja I hilines leppetrahvinõude esitamisega. Kostja I ootas esmalt heas usus ära, kas hagejad täidavad lepingulised kohustused tähtaegselt. Seejärel andis kostja I hagejatele võimaluse töö lõpetamiseks veel kahe nädala jooksul. Seega käitus kostja I mõistlikult ja hagejad ei saanud tema käitumisest ega lepingust järeldada, et vaatamata tähtaegade ületamisele kostja I leppetrahvinõuet ei esita.

Kuigi rahaliselt on leppetrahvi summa suur, on see lepingu hinnaga võrreldes mõistlik. Hagejad rikkusid lepingulisi tähtaegu väga suures ulatuses. Lisaks käitusid hagejad sõnamurdlikult, lubades 21.08.2014 kokkuleppes tööde valmimist 29.08.2014 ning teatades vaid nädal hiljem, et tegemist on ebarealistliku tähtajaga, mida nad ei kavatse täita. Hagejad ei teinud kostjatega koostööd, sest ei reageerinud pikka aega kostjate pöördumistele ja palvetele puudused kõrvaldada. Puudustega asusid hagejad tegelema alles 2015. a kevadel ja suvel. Eeltoodu alusel ei ole hagejate taotlus leppetrahvi vähendamiseks põhjendatud. Asjaolu, kas riigihanke objekt iseenesest oli hagejatele kasulik või kahjumlik, ei ole argument, mis võimaldaks leppetrahvinõuet vähendada. Hagejatel tuli endal lepingu sõlmimisel hinnata, kas leping on neile rahaliselt kasulik või mitte. Ainuüksi ebaõnnestunud tehingu tegemine ei tähenda kostjate leppetrahvinõuete alusetust. Kuivõrd kostjate leppetrahvinõuded on põhjendatud, on lõppenud hagejate tasunõuded ulatuses, milles need on leppetrahvinõuetega tasaarvestatud.

Maakohus nõustus kostjate väidetega, et osa hagejate tasunõudest on põhjendatult tasaarvestatud kostja II kahjunõuetega, mis seisnevad puuduste kõrvaldamise kuludes ja saamata jäänud tulus. Lepingu p-d 12.6 ja 12.7 nägid ette tellija õiguse nõuda puuduste kõrvaldamise kulude hüvitamist, aga kokku ei lepitud kohustust vastavad kulud enne töövõtjatega kooskõlastada. Kostja I teatas hagejatele 22.01.2015 kirjas, millised tööd ta

8(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 kavatseb tellida kolmandatelt isikutelt. Esiteks tugines kostja II 15.10.2015 tasaarvestuses kahjunõuetele nende kulutuste hüvitamiseks, mis on märgitud arves nr 1637 (15 546 eurot 79 senti) ja arves nr 1754 (13 434 eurot 35 senti). Arve nr 1637 esitati muudatustööde ja kontrollitoimingute tegemise eest. Need kulud on tõendatud. Ka arves nr 1754 märgitud kulud on tõendatud. Teiseks tugines kostja II kahjunõudele, mis seisneb saamata jäänud tulus. Sinimäe Põhikool pidi tasuma kostjale II üüri 5058 eurot 4 senti kuus (sisaldab käibemaksu), Vaivara Lasteaed 1348 eurot 96 senti kuus ja Vaivara Huvikeskus 686 eurot 84 senti kuus. Tööde venimise tõttu jäi kostjal II saamata üüritulu ajavahemikul 01.09.2014 – 10.11.2014, mil hoone valdus üle anti.

Samuti ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud tasunõude sissenõutavaks muutumist akti nr 11 alusel. Seetõttu jättis maakohus nõude (1.b) rahuldamata.

Kuigi hagejate arvates tuleks kõik tööd vastuvõetuks lugeda 13.10.2014, ei esitanud hagejad nimetatud päeval kostjale I töid vastuvõtmiseks ega teinud ettepanekuid koostada lepingukohane üleandmise-vastuvõtmise akt. Hagejad jätkasid ka pärast 13.10.2014 tööde vaheetappide aktide koostamist ja kostjale edastamist. Lepingu kohaselt pidid aga kõik vaheetappide aktid olema esitatud ja alla kirjutatud enne tööde lõplikku valmimist ja üleandmist. Seega ei ole hagejate väited tööde lõplikust valmimisest 13.10.2014 kooskõlas hagejate endi hilisema käitumisega. Kokkuvõttes leidis maakohus, et ehitustöid ei saa kostja I poolt tervikuna vastuvõetuks lugeda 13.10.2014. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et töödes esines hulgaliselt erinevaid puudusi, mida hagejad kõrvaldasid osaliselt veel 2015. a suvel.

Maakohus leidis, et usaldusväärseteks saab pidada kostjate esitatud arvamusi (riiklikult tunnustatud ekspertide GE ja PP arvamust ning AS Telora-E riiklikult tunnustatud eksperdi TS arvamust), sest nendes on arvestatud poolte tegelikke kokkuleppeid ning hinnatud sisuliselt puuduste suurt hulka ja mõju hoonele. Hagejate esitatud arvamuse (ÜL koostatud ehitustehniline hinnang) koostaja lähtus ekslikult eeldusest, et lepingu asemel oli võimalik kohaldada ETÜ 2013 tingimusi, millest tulenevalt oleks kostjal I tulnud tööd vastu võtta suure arvu puudustega. Samuti ei ole ta sisulisi hinnanguid puudustele põhistanud. Maakohtu hinnangul tuleb puuduste olulisuse hindamisel arvestada kõiki asjaolusid, sh seda, et ehitati lasteaia- ja koolihoonet, kus toimus õppetöö ja viibisid lapsed. Sellises hoones ulatuslikul arvul erinevate puuduste esinemine ja nende kõrvaldamine õppivate laste juuresolekul ei saa olla tavapärane olukord. Kostjatel ei olnud järelikult kohustust töid enne nende lõplikku valmimist vastu võtta.

Lepingu p 16.2 nägi ette, et tööde lõpliku vastuvõtmise eelduseks on kõigi varasemate vaegtööde ja puuduste kõrvaldamine. Samuti nägi see punkt ette, et kui vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja mittevastavused on väheolulised ning nende kõrvaldamine ei ole kohe objektiivselt võimalik (näiteks sesoonsed tööd), on tellijal õigus tööd selliste puudustega vastu võtta, fikseerides aktis puudused ja mittevastavused ning nende kõrvaldamise tähtajad. Puuduste ja mittevastavuste esinemisel oli tellijal õigus vastavate tööde maksumus ning täiendavalt kuni 3% lepingu hinnast koos käibemaksuga kinni

9(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 pidada kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni. Poolte sõlmitud leping ei näinud seega ette, et tellija oleks kohustatud tööd täielikult vastu võtma enne, kui kõik vaegtööd on tehtud. Eelneva põhjal ei nõustunud maakohus hagejate väidetega, et nende tasunõue akti nr 11 alusel on muutunud sissenõutavaks ning seda juba 13.10.2014, mil akti ei olnud veel kostjatele esitatud ja aktis märgitud tööd olid tegemata. Kumbki kostja ei ole akti nr 11 vastu võtnud ja selle alusel pole esitatud arvet. Akt nr 11 kajastas töid, mis oleksid pidanud olema tehtud enne tööde lõplikku üleandmist. Kui hagejate arvates oli töid tehtud aktis kajastatud mahus, oleks hagejatel tulnud seda tõendada, kuid kohus ei saa hagejate väiteid lugeda tõendatuks ainult kohtule esitatud ja erinevatel kuupäevadel koostatud üksikute koolituste ning tehnokontrolli aktidega. Seetõttu ei tule hagejate nõuet (1.b) rahuldada.

Nõude (1.c) lahendamisel lähtus maakohus VÕS § 76 lg-st 1, § 639 lg-st 1, § 13 lg-test 2 ja 3 ning leidis, et hagejate 85 845 euro 60 sendi suurune nõue lisatööde eest ei ole põhjendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et lisa- või muudatustööde tegemiseks ja selle eest täiendava tasu maksmiseks ei sõlmitud ühtegi kirjalikku kokkulepet. Seega tuli hagejatel tõendada, et kostja I oli nõus lepingu muutmisega muus kui kirjalikus vormis. Seda asjaolu hagejad ei tõendanud. Põhinõude kõigi osade rahuldamata jätmise tõttu jäi rahuldamata ka viivisenõue.

Apellatsioonkaebus

Esiteks, lepingu üleandmine on kehtetu. Lepingu p 5.11 on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 25 järgi, sest see kahjustab hagejaid ebamõistlikult. Lepingut ei saanud üle anda, sest puudus teise poole (hagejate) nõusolek (VÕS § 179 lg 1). Tulenevalt Riigikohtu 17.01.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-163-04 p-s 16 märgitust õiguseid ja kohustusi ei saa üle anda tagasiulatuvalt, sh ei lähe üle enne üleandmist sissenõutavaks muutunud rahalised nõuded.

Teiseks ei võinud kostjad keelduda töö vastuvõtmisest ebaoluliste puuduste tõttu. Lepingu p 16.2 on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 alusel, sest see on ebamõistlikult kahjustav. Kostjad ei saanud keelduda töö vastuvõtmisest ka seetõttu, et puudused ei ole olulised – seda mh tulenevalt hea usu põhimõttest. Ükski objekti ülevaatuse protokollides fikseeritud puudus ei olnud eraldivõetuna ega kogumis oluline. Hagejad pakkusid töid vastuvõtmiseks oktoobris 2014. Pädevad asutused kooskõlastasid kasutusloa väljastamise. Kostja I väljastas kasutusloa ja sai hoone valduse (november 2014) ning alustanud koolitööga (detsembri algus 2014).

10(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Kolmandaks on hagejate tasunõue akti nr 11 alusel muutunud sissenõutavaks. Tellija võib tasu maksmisest keelduda ainult ulatuses, mis võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks. Asjatundja arvamuse koostamisel ei omanud tähtsust, milles pooled on lepingus kokku leppinud, vaid see, kas tegemist on tavapraktikas oluliste või ebaoluliste puudustega. Kostjate esitatud arvamused ei ole asjakohased, sest nende eesmärk ei olnud hinnata töö valmiduse vastavust tavapraktikale. Kostjate esitatud arvamused on ka ebausaldusväärsed.

Neljandaks leidis maakohus ebaõigesti, et kostjatel on leppetrahvi nõuded, ja jättis selle põhjendamatult vähendamata. Leppetrahvi kokkulepe on tüüptingimusena tühine ebamõistlikkuse tõttu ja põhjustel, et sellega võetakse hagejatelt võimalus tõendada tegelikku kahju, aga kostjatel on õigus nõuda lisaks leppetrahvile ka kahju hüvitamist. Kostjad ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Leppetrahvi ei saa arvestada lähtudes lepingus kokku lepitud vaheetappide tähtaegadest, sest neid muudeti hagejate koostatud ajagraafikuga ja need kaotasid kehtivuse lepingu lõpptähtaja pikendamisel. Arvestada tuleb ka sellega, et kostja I põhjustas kasutusloa andmise viibimise, täpsemalt sellega, et ei selgitanud hagejatele, et nende taotlus on puudustega. Leppetrahvi tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Kostjad ei saa lisaks leppetrahvile nõuda kahju hüvitamist, sest kahju kokku ei ole nii suur (tegemata tööde maksumus 90 702 eurot).

Vastustajate seisukoht

11(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi osaliselt rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Hagejad palusid tühistatud osas teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagejate nõue osaliselt rahuldati. Kostja II palus jätta jõusse maakohtu otsus. Juhuks kui Riigikohus teeb mingi muu lahendi, palus kostja II vähendada viivist nullini või kohtu poolt mõistlikuks peetud summani. Menetluskulud palus kostja II jätta solidaarselt hagejate kanda.

Riigikohus tühistas 13.12.2017 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2017 otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hagi kostja II vastu lepingulise tasu nõude 603 729 euro 94 sendi osas ja sellelt arvestatud viivise nõude osas, samuti selle nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas. Asi saadeti tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt II hagejate kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõlana 98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot 35 senti ning alates 06.05.2017 põhivõla summa 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1% päevas. Samuti jäeti muutmata otsus osas, millega jäeti hagi kostja I vastu rahuldamata, samuti kostja I vastu esitatud nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas. Hagejate kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt ja kostja II kassatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Riigikohus leidis, et kuna ringkonnakohus ei ole hinnanud lepingu p 16.2 kui tüüptingimuse võimalikku tühisust ega seda, kas töödes esinenud puudused olid olulised, mis õigustanuks tööde vastuvõtmisest keelduda, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata mh puuduste olulisust. Seejuures tuleb puuduste olulisuse hindamisel kolleegiumi arvates arvestada ka seda, et töövõtulepingu objektiks oli kooli- ja lasteaiahoone ehitus. Kasutusloa puudumine on kindlasti oluliseks puuduseks, mille saamiseni ei saa nõuda tellijalt tööde vastuvõtmist.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohus oleks pidanud hindama ka lepingu p-s 12.3 nimetatud tingimust mh sellest aspektist, kas tegemist võiks olla leppetrahvi suuruse puhul tüüptingimustega, mis kahjustavad hagejaid ebamõistlikult. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama mh lepingu p 12.3 kui võimalikku tüüptingimust, mis kahjustab hagejaid ebamõistlikult.

Samuti nõustus kolleegium hagejatega selles, et leppetrahvi vähendamise võimalikkust VÕS § 162 lg 1 järgi peaks ringkonnakohus uuesti hindama. Seejuures tuleb arvestada hagejate väidetega, et hagejad on töö valmis teinud, kuid kostja on maksnud selle eest ca 855 000 eurot vähem, kuigi väidetavalt oli kostja tegelik kahju 90 705 eurot. Samuti tuleb arvestada hilinemise pikkust ning puuduste olulisust.

12(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

14.02.2018 ringkonnakohtule esitatud seisukohas märgivad hagejad, et kostja II on esitanud hagejatele 29.12.2017 tasaarvestusavalduse ja 23.01.2018 kohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mida lahendatakse tsiviilasjas nr 2-18-1135. Viidatud hagiavaldusest nähtuvalt on kostja II lasknud teha hagejate poolt väidetavalt tegemata jäänud tööd kolmandatel isikutel ning nõuab sellega seonduvate kulude hüvitamist hagejatelt (kasutades neid nõudeid tasaarvestuseks sundtäitmisele esitatud nõuetega). Hagejad leiavad, et kostja ei saa korraga nõuda kulude hüvitamist ja keelduda tasu väljamaksmisest. 29.12.2017 tasaarvestusavalduse ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega on tõendatud, et akti nr 11 alusel on nõue sissenõutavaks muutunud ja see tuleb kostjalt II välja mõista. See, kas ja mis ulatuses on põhjendatud kulude hüvitamise nõue ja kostja õigus see tasaarvestada, lahendatakse tsiviilasjas nr 2181135.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse ulatust praeguses menetlusstaadiumis, st apellatsioonkaebuse teistkordsel läbivaatamisel (I); hindab seejärel lepingu p 16.2 kui tüüptingimuse võimalikku tühisust (II) ning seda, kas töödes esinenud puudused olid olulised, mis õigustanuks tööde vastuvõtmisest keelduda (III); võtab seejärel seisukoha akti nr 11 alusel esitatud nõude (nõue (1.b)) sissenõutavuse osas (IV); hindab hagejate nõuet aktide nr 7–10 alusel ja kostjate tasaarvestusi (nõue (1.a)) (V); lahendab seejärel hagejate kaebuse, sh viivise nõude (VI) ning teeb lõpuks vajalikud menetluslikud otsustused (VII). I. Käesolevas asjas 04.11.2016 tehtud otsusega võttis maakohus vastu hagejate loobumise nõudest (3) ja lõpetas selles osas menetluse. Nõuded (1) ja (2) jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis ühest nõudest loobumise tõttu kostjate menetluskulud

13(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 hagejate kanda ning mõistis hagejalt I kostja II kasuks välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti ja hagejalt II kostja II kasuks välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti. Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades ning mõistis hagejalt I kostja II kasuks välja menetluskuludena 9797 eurot 25 senti ning hagejalt II kostja II kasuks välja menetluskuludena 9797 eurot 25 senti. Apellatsioonkaebuses on hagejad vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt, paludes maakohtu otsuse tühistada lepingust tuleneva tasu 702 281 euro 88 sendi osas (st nõuete (1.a) ja (1.b) rahuldamata jätmise osas), samuti viivisenõude (nõue (2)) rahuldamata jätmise osas (vt ka ringkonnakohtu 05.05.2017 otsuse p-d 15.1 ja 15.2). Hagejad paluvad vaidlustatud osas teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hagejad ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus võttis vastu nõudest (3) loobumise ja jättis rahuldamata nõude (1.c). Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda.

Asja esmakordsel läbivaatamisel rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi jäi rahuldamata lepingulise tasu nõudest põhivõla 98 551 euro 94 sendi ja viivise 93 611 euro 35 sendi nõudes, samuti tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise osas. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse nende nõuetega seotud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt II hagejate kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest (1.a) põhivõla 98 551 eurot 94 senti, viivise (nõue (2)) 93 611 eurot 11 senti ja alates 06.05.2017 põhivõla 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1% päevas. Samuti jaotas ringkonnakohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Muus osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

TsMS § 693 lg-st 1 tuleneb, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Praegusel juhul on Riigikohus 13.12.2017 otsusega tühistanud hagejate kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu 05.05.2017 otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hagejate hagi kostja II vastu lepingulise tasu nõude 603 729 euro 94 sendi osas ja sellelt arvestatud viivise nõude osas, samuti selle nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas. Selles osas on Riigikohus saatnud asja TsMS § 691 p 2 alusel ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus on jätnud ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt II hagejate kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõlana 98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot 35 senti ning alates 06.05.2017 põhivõla 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1% päevas. Samuti on Riigikohus jätnud ringkonnakohtu 05.05.2017 otsuse muutmata osas, millega jäeti hagi kostja I vastu rahuldamata, ning kostja I vastu esitatud nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas.

Osas, milles Riigikohus jättis ringkonnakohtu 05.05.2017 otsuse muutmata, on see otsus TsMS § 456 lg 1 järgi jõustunud, mh on otsus jõustunud osas, millega hagejate nõuded

14(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 kostja II vastu osaliselt rahuldati. Samuti märgib kolleegium, et TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel on maakohtu otsus varasemalt edasi kaebamata jõustunud alternatiivsest nõudest loobumise vastuvõtmise (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 1), selle nõude osas menetluse lõpetamise (punkt 2) ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (menetluskulude jaotuse punkt 1), samuti lisatööde eest 85 845 euro 60 sendi nõude rahuldamata jätmise (punkti 3 viimane osa) ja otsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotluse rahuldamata jätmise osas (punkt 4).

Eelmärgitut arvestades ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisel vajalik enam analüüsida seda, kas lepingust tulenevad tellija õigused ja kohustused anti kostja I poolt õiguspäraselt üle kostjale II. Samas tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata eelkõige töö vastuvõetuks lugemise aega; leppetrahvikokkulepete (lepingu p 12) tühisust või leppetrahvi vähendamise aluseid ning akti nr 11 alusel esitatud nõude sissenõutavaks muutumist. II. Riigikohus on käesolevas asjas 13.12.2017 tehtud otsuses nõustunud hagejate väitega, et ringkonnakohus ei ole hinnanud lepingu p 16.2 kui tüüptingimuse võimalikku tühisust osas, mis puudutab töö vastuvõtmist, kuni kõik puudused on kõrvaldatud. Samuti on ringkonnakohus jätnud Riigikohtu arvates hindamata selle, kas töödes esinenud puudused olid olulised, mis õigustanuks tööde vastuvõtmisest keelduda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata mh puuduste olulisust.

Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg 2 järgi sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Lepingu p 16.2 järgi toimub tööde vastuvõtmine pärast kasutusloa saamist (juhul, kui kasutusloa saamine on nõutav) ning pärast tööde vastuvõtmisel fikseeritud kõikide puuduste ja mittevastavuste kõrvaldamist, täitedokumentatsiooni ja lepingus nõutud tagatiste esitamist ja vastavate koolituste korraldamist. Juhul kui vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja mittevastavused on väheolulised ning nende kõrvaldamine ei ole kohe objektiivselt võimalik (nt sesoonsed tööd vm), on tellijal õigus tööd selliste puudustega vastu võtta, fikseerides aktis puudused ja mittevastavused ning nende kõrvaldamise tähtajad. Puuduste ja mittevastavuste esinemisel on tellijal õigus vastavate tööde maksumus ning täiendavalt kuni 3% lepingu hinnast (arvestatuna summast koos käibemaksuga) kinni pidada kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni.

Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 16.2 on käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kolleegium märgib, et tulenevalt riigihanke tulemusel lepingu sõlmimise menetluse eripärast, on sel viisil leping üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (vt ka Riigikohtu 19.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15662, p 21). Kolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda, et kõnealune p 16.2 tüüptingimusena on saanud lepingu osaks (VÕS § 37) ning pooled ei ole menetluses vastupidist ka väitnud.

15(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

VÕS § 42 lg 1 esimese lause alusel on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldatakse ebamõistlikku kahjustamist, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Sama lõike kolmandast lausest tuleneb, et tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 16.2 kaldub oluliselt kõrvale seaduse olulisest põhimõttest osas, mis võimaldab tellijal keelduda töö vastuvõtmisest, kuni kõik puudused on kõrvaldatud ning kahjustab seeläbi töövõtjaid (hagejaid) ebamõistlikult. Punkti 16.2 järgi on tellijal küll õigus ka puudustega töö vastu võtta, kuid vastav kohustus puudub. Samas VÕS § 638 järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või võlgnik enda kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kolleegium nõustub hagejatega, et lepingu p-st 16.2 tulenev õigus jätta töö vastu võtmata mistahes selles esineva puuduse tõttu, sõltumata selle ulatusest ja mõjust objektile, ja keelduda tasu maksmisest, viib ehitusalase töövõtulepingu poolte kohustuste vahekorra tasakaalust välja. Ehituse tööettevõtu puhul on töö sageli osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi.

Eelmärgitut arvestades leiab kolleegium, et lepingu p 16.2 on VÕS § 42 lg 1 esimese lause alusel tühine osas, mis võimaldab tellijal keelduda töö vastuvõtmisest, kuni kõik puudused on kõrvaldatud.

III. Osas, milles lepingu p 16.2 on tüüptingimusena tühine, tuleb VÕS § 41 järgi tingimuse asemel kohaldada seaduses töövõtulepingute kohta sätestatut. Nagu eelnevalt märgitud, on tellija VÕS § 638 järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on kohtupraktika järgi oluline see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause) (vt ka Riigikohtu 02.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 18). Tellija võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest põhimõtteliselt nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg 2 ja 6). Seega on tellija kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul,

16(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga.

Käesolevas asjas on Riigikohus rõhutanud, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Puuduste olulisuse hindamisel tuleb Riigikohtu arvates arvestada ka seda, et töövõtulepingu objektiks oli kooli- ja lasteaiahoone ehitus. Kasutusloa puudumine on kindlasti oluliseks puuduseks, mille saamiseni ei saa nõuda tellijalt tööde vastuvõtmist.

Hagejate käsitluse järgi pakkusid nad 2014. a oktoobris töid vastuvõtmiseks. Apellatsioonkaebuses väidetu põhjal tuleks tööd lugeda vastuvõetuks hiljemalt 18.10.2014. Pärast seda on töö vastuvõtmisest keeldumine olnud hagejate hinnangul hea usu põhimõtte vastane. Hagejate käsitluse järgi on nad töö valmimisest tellijale teatanud ja pakkunud välja lõppülevaatuse aja. 17.09.2014 esitasid hagejad graafiku, kus oli märgitud tööde valmimise tähtajaks 30.09–10.10.2014 ja kasutuslubade ülevaatuseks 07.10–17.10.2014 (I kd, tl-d 58–59); 03.10.2014 esitasid hagejad tööde lõpetamise graafiku, kus olid toodud mõõdistuste, koolituste, pädevate asutuste ülevaatuste, tellija ülevaatuste ja dokumentatsiooni üleandmise kuupäevad ajavahemikus 06.10.2014– 20.10.2014 (II kd, tl 104). 06.10.2014 kinnitas tellija välisosade (08.10.2014) ja siseosade (13.10.2014) ülevaatuse aja (13.10.2014) ning lubas täpsustada ka lõppülevaatuse aega, pakkudes selleks eelduslikult 18.10.2014 (II kd, tl-d 105-106). Hagejad olid seega valmis alustama tööde üleandmisega oktoobri alguses (alates 06.10.2014) ning tellija oli hagejate pakutud ülevaatuse aegadega nõus. Hiljem ei ole ehitustööde ülevaatust lõpule viidud tellija tõttu, tellija viivitas oluliselt tööde vastuvõtmisega ja hoonetesse kolimisega.

Maakohtu järelduste kohaselt (vt otsuse p-d 321 jj) esinesid töödes 2014. a oktoobris (ja ka 2015. a suvel) veel nii olulised puudused, et tellija võis keelduda töö vastuvõtmisest. Seejuures ei nõustunud maakohus hagejate väitega, et puuduste suur arv ei tähenda veel puuduste olulisust. Vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite põhjal ei saa kolleegiumi hinnangul maakohtu viidatud järeldusega nõustuda. Samas ei jaga ringkonnakohus ka hagejate seisukohta, et tööd tuleb lugeda vastuvõetuks hiljemalt 18.10.2014.

Asjas on esitatud mitmeid eriteadmistega isikute arvamusi selle kohta, kas hagejate teostatud tööd olid 2014. a oktoobri seisuga põhiosas lõpetatud ning kas töödes sel ajal (ja hiljem) esinenud puudused takistasid hoone sihtotstarbelist kasutamist. Hagejad on esitanud ÜL koostatud ehitustehnilise eksperthinnangu (IV kd, tl-d 173–202). Ekspert ÜL on asunud seisukohale, et viidatud ja tuvastatud puudused ei takistanud hoone kasutamist ja vastuvõtmist. Lisaks on hagejad esitanud ÜL koostatud ehitustehnilise eksperthinnangu seisuga 2016. a märts (VIII kd, tl-d 56–144). Kostjad on esitanud riiklikult tunnustatud

17(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 ekspertide GE ning PP arvamuse Sinimäe kooli ehitustööde valmiduse hindamise kohta (IX kd, tl-d 156–190), mille järelduste kohaselt ei olnud lepingulised tööd 2014. a oktoobris valmis, puudusi esines sedavõrd suures mahus, et ei lepingu ega ETÜ 2013 alusel ei oleks saanud väita, et saavutatud on põhiline kasutusvalmidus, lisaks ei olnud 2014. a oktoobris hagejate poolt üle antud täite- ehk teostusdokumentatsiooni. Lõplikku kasutusvalmidust ei olnud GE ja PP hinnangul saavutatud isegi 31.07.2015 seisuga. Kostjad on esitanud kohtule ka AS-i Telora-E ekspertarvamuse septembrist 2015 (VI kd, tl-d 67–82) riiklikult tunnustatud eksperdilt TS-lt, kus on kokkuvõttes leitud, et hoone osas olid põhilised ehitustööd teostatud, kuigi esines palju kvaliteedi probleeme. Nimetatud ekspert on leidnud, et kui mõni töö on tegemata või teostatud mahus, mistõttu tuleb töö täies mahus ringi teha, ei saa ehitustööde mahtu pidada lõpetatuks.

Kolleegium märgib, et ülalnimetatud tõendite nende kogumis hindamine on keerukas mh põhjusel, et ekspertidele on esitatud mõnevõrra erinevad küsimused. Hagejate esitatud ÜL arvamustes on analüüsitud eelkõige seda, kas puudused takistasid hoone tavapärast kasutamist. Kostja esitatud arvamuste puhul ei ole asjatundjatele otseselt sellist küsimust esitatud. Nendes arvamustes on analüüsitud eelkõige seda, kas tööd on tehtud vastavalt lepingule. Ülalkäsitletud lepingu p 16.2 järgi pidi tööde vastuvõtmine toimuma pärast vastuvõtmisel fikseeritud kõikide puuduste kõrvaldamist.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus pidanud põhjendamatult ÜL arvamusi ebausaldusväärseks. Iseenesest ringkonnakohus nõustub maakohtu kriitikaga, et ÜL on andnud arvamustes mh õiguslikke hinnanguid ning lähtunud osaliselt valedest (õiguslikest) eeldustest. Samas ei anna see alust pidada tema arvamusi kui tõendeid tervikuna ebausaldusväärseteks. ÜL arvamusi tuleb hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust anda kostjate esitatud asjatundjate arvamustele suuremat kaalu võrreldes ÜL arvamusega.

Erinevalt maakohtust nõustub ringkonnakohus osaliselt hagejate kriitikaga GE ja PP arvamuse suhtes, eelkõige etteheidetega arvamuse koostamise metoodikale. GE ja PP arvamuses puudub ehitustehniline analüüs ning arvamusest ei nähtu, et eksperdid oleks üldse vahetult tutvunud ehitusobjektiga. Arvamuse tekst koosneb suuremas osas üksnes lepingu, lepingudokumentide ja ETÜ 2013 pikkadest ja korduvatest refereeringutest. GE ja PP arvamuse põhiline eesmärk tundub olevat anda hinnang teise eksperdi (ÜL) väidetele. Seejuures on GE-le ja PP-le esitatud suunav küsimus, mis moonutab ÜL-le esitatud küsimust. Ekspertidele on esitatud küsimus: „Kas saab nõustuda ekspert L väitega, et Sinimäe kooli lepingulised tööd olid valmis oktoobris 2014. a ja tellija pidanuks need vastu võtma?“ Samas ei ole ÜL-le sellist küsimust esitatud ja ekspert ei ole ka ise sellist väidet esitanud. Lisaks on ka GE ja PP andnud arvamuses sisuliselt õiguslikke hinnanguid. Esmalt on eksperdid küll õigesti märkinud, et neil puudub pädevus hinnata, kas tellija sai tööde vastuvõtmisest keelduda või mitte. Siiski on eksperdid pidanud ikkagi vajalikuks sellele küsimusele vastata (IX kd, tl 171).

18(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Kolleegium ei leia, et mainitud puuduste tõttu tuleks GE ja PP arvamus TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel tõendina üldse arvestamata jätta, aga kindlasti pole arvamusel märkimisväärset tõenduslikku kaalu. Kolleegium märgib, et maakohus on teinud GE ja PP arvamusest ka ebatäpse järelduse, nagu ei hõlmaks leping ekspertide arvates vaegtööde mõistet. Tegelikult on arvamuses osundatud, et lepingus ei ole vaegtööde mõistet defineeritud (mis vastab tegelikkusele). Samas leping vaegtööde mõistet sisaldab (nt on lepingu p 8.2 järgi tööde 8. vaheetapiks vaegtööde kõrvaldamine).

Kokkuvõttes on ehitustehniliste eriteadmistega isikud jõudnud erinevatele järeldustele küsimuses, kas hagejate teostatud tööd olid 2014. a oktoobri seisuga põhiosas lõpetatud ning kas töödes sel ajal (ja hiljem) esinenud puudused takistasid hoone sihtotstarbelist kasutamist. Järelduste tegemisel tööde vastuvõtmise kohustuse osas tuleb praegusel juhul kolleegiumi arvates siiski arvestada ka vaidlustamata asjaoludega, et hoonele on väljastatud 10.11.2014 kasutusluba ning 01.12.2014 on hoone võetud sihtotstarbeliselt kasutusele (kool alustas hoones õppetööd). Kasutusloa taotluse esitamise ja kasutusloa väljastamise ajal kehtinud ehitusseaduse (EhS) § 32 lg 1 järgi oli kasutusluba kohaliku omavalitsuse või riigi nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Sama paragrahvi lg 11 tulenevalt anti kasutusloaga nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlemisel esitatud ehitusprojektile.

Kuivõrd tellija (kostja I) pidas võimalikuks väljastada hoonele 10.11.2014 seisuga kasutusloa, alustada hoonesse sissekolimist ning alates 01.12.2014 viiakse hoones läbi õppetööd, siis ei olnud kolleegiumi arvates kasutusloa väljastamise seisuga 10.11.2014 töödes enam selliseid puudusi, mis õigustanuks töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumist. Kolleegium rõhutab siinjuures vaidluse eripära, kus kostja I (tellija) oli kohalik omavalitsus, kelle enda pädevusse kuulus EhS alusel kasutuslubade väljastamine. Tegemata vaegtööde või puuduste loetelu pikkus ei ole tööde vastuvõetuks lugemise seisukohalt ringkonnakohtu arvates määrava tähtsusega. Loetelude pikkused sõltuvad mh kindlasti sellest, kui detailselt tegemata töid või puudusi kirjeldada.

Hagejad ei ole kolleegiumi hinnangul suutnud siiski tõendada, et tööd tulnuks tellijal vastu võtta juba 2014. a oktoobris. Kolleegium ei nõustu hagejate väitega, et kostja I (kohalik omavalitsus) viivitas hoonele kasutusloa väljastamisega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kasutusloa väljastamise eeldused ei olnud varem täidetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega (otsuse p-des 300–302) ning ei pea vajalikuks neid üksikasjalikult korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kolleegium lisab, et tööde vastuvõtmist ja üleandmist reguleeris lepingu punkt 16. Alapunkt 16.2 nägi mh ette, et tööde üleandmiseks-vastuvõtmiseks koostatakse „Ehitusobjekti üleandmise-vastuvõtmise akt“. Tööde üleandmisest pidi töövõtja tellijale e-postiga ette teatama vähemalt 10 kalendripäeva. Pooled ei vaidle, et lepingu alapunkti 16.2 kohane üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastati alles 31.07.2015 (täpsemalt oli akt

19(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 allkirjastatud hagejate poolt 28.07.2015 ja kostja II allkirjastas selle 31.07.2015). See siiski ei välista, arvestades ka Riigikohtu poolt käesolevas asjas esitatud seisukohti, tööde varasemat vastuvõetuks lugemist VÕS § 638 teise lause alusel. Kolleegium nõustub hagejatega, et viidatud norm on sisuliselt erand lepingu punktis 16.2 ette nähtud akti vormistamise protseduuri osas. Olukorras, kus kostja (tellija) keeldus tööde vastuvõtmisest, ei olnud üleandmis-vastuvõtuakti vormistamine võimalik.

Ringkonnakohus märgib, et tööde vastuvõetuks lugemist 10.11.2014 ei välista ka see, et hiljem esitasid hagejad tellijale veel tööde vaheetappide akte (sh akti nr 11). Kolleegium nõustub hagejatega, et lepingus on teineteisest eristatud ühelt poolt tööde akteerimist ja aktide alusel raha tasumist (lepingu p 8.2) ning teiselt poolt tööde üleandmist ja vastuvõtmist (lepingu p 16). Samuti on oluline märkida, et hagejate poolt esitatud aktid nr 10 ja 11 sisaldasid selliseid töid (s.o vaegtööde kõrvaldamine ja tehniline hooldus), mida tuligi lepingu p 8.2 järgi teha pärast tööde vastuvõtmist (tööde vaheetapid 8 ja 10), seega ka pärast tööde vastuvõetuks lugemist. Eelmärgitut arvestades ei ole asjakohane maakohtu järeldus otsuse p-des 291 ja 321, et hagejate väited tööde lõplikust valmidusest 2014. a oktoobris ei olevat kooskõlas hagejate endi käitumisega, kuna hagejad on pärast seda esitanud tellijale vaheetappide akte. IV. Poolte vahel on jätkuvalt vaidlus akti nr 11 alusel tasunõude sissenõutavaks muutumisest.

Nagu eelnevalt märgitud, tuleb lepingu järgi tööde akteerimist ja aktide alusel raha tasumist eristada tööde üleandmisest ja vastuvõtmisest. Tööde üleandmist käsitleb lepingu p 16.2, tööde rahalist akteerimist aga p 8.3 ja tasunõude sissenõutavaks muutumist p 8.2. Lepingu punkti 8.2 järgi pidi tellija tasuma tööde eest vastavalt tööde vastuvõtmisele ning töövõtja esitatavate aktide ja arvete alusel. Lepingu punktis 8.2 on ka märgitud, millise osa tööde üldmaksumusest erinevate etappide tööd moodustasid. Lepingu punkti 8.3. järgi pidi töövõtja esitama tellijale vastavalt vaheetapi valmimisele teostatud tööde rahalise akti. Tellija oli kohustatud akti läbi vaatama 10 tööpäeva jooksul, kooskõlastades akti või esitades põhjendused kooskõlastamisest keeldumise kohta. Teostatud tööde rahaliste aktidega pidi fikseeritama tööde rahaline seis, kuid nimetatud aktide allkirjastamist ei loetud tööde üleandmiseks lepingu tähenduses. Eelmärgitut arvestades ei ole akti nr 11 alusel esitatud nõude sissenõutavuse hindamisel määravat tähtsus sellel, kas tööd on lepingu p 16.2 kohaselt vastu võetud või tuleb lugeda VÕS § 638 teise lause alusel vastuvõetuks. Lisaks kordab ringkonnakohus, et akt nr 11 hõlmas töid, mida tuligi lepingu p 8.2 järgi teha pärast tööde vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist. Järelikult tuleb hinnata seda, kas kõnealuses aktis märgitud etappide tööd olid tehtud.

Sellega seonduvalt on kohtud varasemas menetluses tuvastanud, et akti nr 11 (nõude aluseks olevas versioonis; VI kd, tl-d 171–172) koostasid hagejad 05.10.2015, kuid kostja II ei ole seda kooskõlastanud, sest osa töid olid tegemata. Akt nr 11 koosneb kahest osast: dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine 5% (s.o teine pool vastavast tööde etapist;

20(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 esimene pool oli akteeritud aktiga nr 10) ning tehniline hooldus. 05.10.2015 seisuga koostatud versioonis on tehnilise hoolduse etapp akteeritud 2/3 osas ehk 2% lepingu maksumusest. Kohtud on leidnud, et kuna aktis nr 11 kajastatud tööd on olulises osas tegemata või tehtud oluliste puudustega, ei ole vaidlusalune tasunõue (nõue 1.b) sissenõutavaks muutnud. Ringkonnakohtu 05.05.2017 otsuse p-des 25.3– 25.5 märgitu järgi oli ligi 60% akteeritavatest töödest etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ tegemata (90 702 eurot akteeritavast 147 733,08 eurost), lisaks leidis ringkonnakohus, et hagejad ei saanud muuta ühepoolselt akteeritavate etappide ulatust ning akti nr 11 alusel ei ole esitatud arvet vastavalt lepingu punktile

Kolleegiumi hinnangul on pooled esitanud apellatsioonkaebuse uue läbivaatamise käigus aktis nr 11 märgitud töödega seoses uusi asjaolusid, mida ringkonnakohtul tuleb TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 alusel kaebuse lahendamisel arvestada. Hagejate poolt esile toodu kohaselt on kostja II esitanud hagejatele 29.12.2017 tasaarvestusavalduse ja 23.01.2018 kohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (XII kd, tl 143–149), mida lahendatakse tsiviilasjas nr 2-18-1135. Viidatud hagiavaldusest nähtuvalt on kostja II lasknud teha hagejate poolt väidetavalt tegemata jäänud tööd kolmandatel isikutel ning nõuab sellega seonduvate kulude hüvitamist hagejatelt (kasutades neid nõudeid tasaarvestuseks sundtäitmisele esitatud nõuetega). Käesoleva asjas 13.02.2018 esitatud seisukohtade p-s 2 (XII kd, tl-d 10–13 pöördel) on kostja II sisuliselt hagejate väidetut kinnitanud. Seega on kostja II asunud hagejatelt nõudma nende tööde tegemise kulusid, mille tegemata jätmise tõttu on senini keeldutud akti nr 11 vastuvõtmisest ja peetud akti nr 11 alusel väljamakstav raha kinni.

VÕS § 646 lg-st 5 tuleneb, et kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Sisuliselt sama õiguse annab tellijale ka lepingu p 12.6. VÕS § 101 lg 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kolleegium nõustub hagejatega, et kostja II ei saa VÕS § 101 lg-s 2 sätestatut arvestades nõuda kulude hüvitamist vaegtööde ja garantiitööde tegemise eest ning samal ajal keelduda oma vastastikuse kohustuse täitmisest (vt ka Riigikohtu 19.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-17, p 16; kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmise kohta 16.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06, p 12). Lisaks on Riigikohus varasemas praktikas rõhutanud, et kohustuste täitmisest keeldumine on ajutine õiguskaitsevahend (vt Riigikohtu otsus ülalviidatud asjas nr 3-2-1-80-08, p 33). Seega sai kostja akti nr 11 alusel tasu maksmisest keelduda vaid seni, kuni vaegtööde kõrvaldamise kohustus ei olnud täidetud. Väidetavate puuduste kõrvaldamisega kolmandate isikute poolt on töövõtjate (hagejate) kohustus kohaselt täidetud.

Apellatsioonimenetluses esitatud uute asjaolude ja tõendite kohaselt on hagejad koostanud 01.02.2018 ka akti nr 11 uues versioonis (XII kd, tl 151), milles tehnilise

21(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 hoolduse etapp on akteeritud täies ulatuses (s.o 3% lepingu maksumusest) ning väljastanud selle põhjal kostjale II arve tasumise tähtajaga 03.03.2018 (XII kd, tl 153). Eelmärgitut arvestades on akti 11 alusel esitatud tasunõue käesoleva otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud, kostjal II puudub alus tasumisest keeldumiseks, ning hagejate nõue (1.b) summas 206 826 eurot 31 senti kuulub rahuldamisele.

Ringkonnakohus ei pea ülalesitatud järeldusi arvestades vajalikuks uuesti hinnata neid väiteid ja tõendeid, mis puudutavad aktis nr 11 nimetatud tööde tegemist hagejate poolt. Ringkonnakohus on küll jätkuvalt seisukohal, et maakohus on otsust selles osas piisavalt põhjendanud ning pole asjaolude tuvastamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud.

Kolleegium lisab, et kuna 29.12.2017 esitatud (uute) tasaarvestusavaldustega on kostja II soovinud tasaarvestada 05.05.2017 ringkonnakohtu otsusega rahuldatud hagejate nõudeid ning vastavas osas on ringkonnakohtu otsus Riigikohtu 13.12.2017 otsusega jõustunud, ei saa kostja tasaarvestuste sisulist põhjendatust käesolevas asjas hinnata (vt ka otsuse põhjenduste p 50). Nende tasaarvestuste põhjendatuse üle on võimalik kohtutel otsustada ülalmärgitud tsiviilasjas nr 2-18-1135.

V. Poolte vahel on jätkuvalt vaidlus ka selles, kas kostjate tasaarvestusteks kasutatud vastunõuded on põhjendatud. Kostjad on tasaarvestanud aktidest nr 7–10 tulenevad hagejate nõuded mh leppetrahvi ja kulude hüvitamise nõuetega.

Hagejad on tuginenud menetluses läbivalt sellele, et lepingu tingimus (lepingu p 12) leppetrahvi arvestamise kohta on tühine tüüptingimus. Hagejad leiavad, et leppetrahv on tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav kolmel põhjusel: (1) leppetrahv on ebamõistlikult suur; (2) leppetrahv võtab hagejatelt ära võimaluse tõendada tegelikku kahju; (3) leppetrahvi saab nõuda kumulatiivselt kahjuga.

Lepingu p 12.3 järgi on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi iga tema poolt või korraldusel lepingus sätestatud tähtaegadel alustamata, tegemata või lõpetamata töö tähtaega või vahetähtaega ületanud kalendripäeva eest või muude lepingutingimuste rikkumise eest. Leppetrahvide suurused olid määratud järgmiselt: 0-tsükkel valmis - 250 eurot päevas; karp kinni - 350 eurot päevas; põhiline kasutusvalmidus - 450 eurot päevas; kasutusluba on väljastatud - 0,1% lepingu hinnast (km-ga) päevas iga tähtpäeva ületava kalendripäeva eest; dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine - 350 eurot päevas; muud lepingu rikkumised - 350 eurot kord; muud lepingus sätestatud tähtaegade rikkumised - 350 eurot päevas.

Kolleegiumil ei ole kahtlust, et pooltevaheline leping oli sõlmitud tellija tüüptingimustel (vt ka otsuse p 56). Tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p-st 5 ja §-st 44 (nende koosmõjus) tuleb

22(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, eelduslikult ebamõistlikult kahjustavaks lugeda tüüptingimust, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi.

Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 12.3 on VÕS § 42 lg 1 esimese lause, § 42 lg 3 p 5 ja § 44 alusel tühine osas, mis võimaldab tellijal nõuda kasutusloa väljastamise viibimise korral leppetrahvi 0,1% lepingu hinnast (s.o 3102 eurot 39 senti päevas). Selline leppetrahvi määr kahjustab töövõtjaid ebamõistlikult, arvestades mh sellega, et trahvi saab nõuda kumulatiivselt teiste rikkumiste eest p-s 12.3 ette nähtud trahvidega. Samas ei ole kasutusloa väljastamine eraldiseisev töö, vaid põhineb eelmiste etappide ehitustööde hindamisel. Seega võimaldab ehitustööde viibimine arvestada trahvi sisuliselt topelt – kõigepealt ehitusetappide eest ja seejärel kasutusloa eest. Kostja vastuväidetest järelduvalt ongi leppetrahvide liitmisel tekkinud olukord, kus nt vaheetappide nr 3–5 eest on 2014. a septembris ja oktoobris leppetrahvi arvestatud määraga 3902 eurot (450+350 +3102 eurot) päevas.

Samuti nõustub kolleegium hagejate väitega, et kasutusloa eest ette nähtud leppetrahvimäär on ka eraldiseisvana ebamõistlikult suur, mh ei sõltu see tegemata tööde väärtusest. Kasutusloa ehitusetapi eest arvestatava leppetrahvi määr moodustab 0,1% lepingu koguhinnast (lepingu p 12.3) ning ei sõltu seega tegelikult tegemata tööde väärtusest. Seega lubab lepingutingimus arvestada leppetrahvi nii, nagu ei oleks töövõtjad kasutusloa väljastamiseni üldse lepingujärgseid töid teinud.

Eelmärgitut arvestades ei saa nõustuda kostjaga, et töövõtja kohustuse täitmisega viivitamise eest ette nähtud leppetrahvi päevamäär ja tellija rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ette nähtud viivise määr on omavahel võrreldavad. Kolleegiumi hinnangul on leppetrahvi määr tegelikult oluliselt suurem kui viivisemäär. Lepingu p-s 12.2 on pooled kokku leppinud viivise määraks 0,1% tasumata summadelt päevas. Seega on leppetrahvi määr fikseeritud päevamäärana, mille suurus ei sõltu nt tegemata tööde mahust, samas kui viivis on kokku lepitud protsendina tasumata summast (mitte nt lepingu hinnast). Ka etapi maksumust arvestades moodustaks etapi „kasutusluba on väljastatud“ puhul leppetrahvi päevamäär ligikaudu 2,1% etapi maksumusest (147 733,08 eurot). Lisaks kannab töövõtja töölepingu täitmisel tellijaga võrreldes suurmaid riske. Töövõtja pidi suutma tagada kokkulepitud tööde õigeaegse valmimise ning pidi tööde tegemist esialgu ka ise finantseerima. Tellija põhiliseks kohustuseks on üksnes tasu maksmine valminud tööde eest. Seega on poolte kohustuste täitmise tagamiseks kokku lepitud sanktsioonid praegusel juhul ka tasakaalust väljas.

Tühise tüüptingimuse asemel tuleks VÕS § 41 järgi kohaldada seaduses sätestatut, kuid seadusest leppetrahvi nõudmise õigust lepingupoolele ei tulene. Seega ei saa kostja II nõuda leppetrahvi etapi „kasutusluba on väljastatud“ (lepingu p 12.3 neljas rida) valmimise viibimise eest.

23(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Ringkonnakohus jääb ka juba 05.05.2017 otsuses esitatud seisukoha juurde, et lepingu pd 12.1 ja 12.3 nende koosmõjus on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi töövõtjaid ebamõistlikult kahjustavad ning VÕS § 42 lg 1 järgi tühised osas, mis võimaldab tellijal lisaks leppetrahvile nõuda sama perioodi eest saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu osas ei saa tüüptingimustes kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda (vt Ringkonnakohtu 05.05.2017 otsuse p 30 ja selle alapunktid).

Muus osas ei ole lepingu tingimus (lepingu p 12) leppetrahvide arvestamise kohta kolleegiumi hinnangul tühine tüüptingimus. Trahvid ei ole VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ebamõistlikult suured, arvestades eelkõige vaheetappide arvestuslikku maksumust (lepingu p 8.2) ja tellija huvi tööde õigeaegse valmimise osas. Kolleegium ei näe, et leppetrahvid oleks ka muul viisil töövõtjaid ebamõistlikult kahjustavad (VÕS § 42 lg 1).

Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja II kaotanud õigust nõuda leppetrahvi VÕS § 159 lgst 2 lähtuva piirangu tõttu.

Samuti ei ole kolleegiumi hinnangul tühine lepingu ülalviidatud p 12.6, mis võimaldab tellijal töövõtja lepingurikkumise korral teha tööd ise või lasta need teha kolmandatel isikutel ja nõuda töövõtjatelt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostjal II oli lepingu p 12.6 järgi õigus nõuda hagejatel tegemata jäänud tööde teostamise kulude ja sellele lisanduva 7% suuruse juhtimiskulu hüvitamist. Tegu on küll tüüptingimusega ja mainitud 7protsendiline juhtimiskulu on sisult kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitis või muu leppetrahvi sarnane kokkulepe, kuid tingimus ei ole kolleegiumi arvates siiski hagejaid ebamõistlikult kahjustav ega tühine. Samuti ei ole VÕS § 159 lg-st 1 ja § 646 lg-st 5 tulenevalt leppetrahvi eesmärgiga hõlmatud leppetrahvina nõutud summa arvelt töövõtja tegemata jäänud tööde tegemine.

Hagejad on taotlenud nõutava leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel.

Apellatsioonkaebuse esmakordsel lahendamisel luges ringkonnakohus leppetrahvinõuded osaliselt põhjendamatuks, kuna leidis, et poolte 21.08.2014 sõlmitud tähtaja pikendamise kokkulepe tähendas ka kokkulepet vahetähtaegade pikendamise kohta. Samuti vähendas kohus VÕS § 162 lg 1 alusel etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ (lepingu p 12.3 viies rida) eest nõutavat leppetrahvi 64 400 euro võrra. Nende ringkonnakohtu otsustustega on Riigikohus 13.12.2017 otsuses nõustunud.

Riigikohtu otsuse juhiste järgi peaks ringkonnakohus leppetrahvi vähendamise võimalikkust siiski uuesti hindama. Seejuures tuleb arvestada hagejate väidetega, et hagejad on töö valmis teinud, kuid kostja on maksnud selle eest ca 855 000 eurot vähem, kuigi väidetavalt oli kostja tegelik kahju 90 705 eurot. Samuti tuleb arvestada hilinemise pikkust ning puuduste olulisust.

24(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

Ringkonnakohus märgib, et kuna lepingu p 12.3 on kohtu ülalesitatud järelduste kohaselt tühine osas, mis võimaldab tellijal nõuda kasutusloa väljastamise viibimise korral leppetrahvi 0,1% lepingu hinnast, moodustaks vaidlusaluste leppetrahvinõuete summa hetkel 144 550 eurot (28 000+37 800+78 750).

Kolleegium leiab, et etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ (lepingu p 12.3 viies rida) eest nõutavat leppetrahvi tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel täiendavalt vähendada. Kokku oli kõnealuse etapi tööde maksumus lepingu p 8.2 tabeli 8. rea järgi 295 466 eurot 16 senti (246 221,80 eurot, millele lisandub 20% käibemaks). Leppetrahvi määraks leppisid pooled kokku 350 eurot päevas, mis moodustab 0,1354% etapi maksumusest. Ringkonnakohus peab vähendamist mõistlikuks eelkõige ülalesitatud järelduste põhjal, mille kohaselt tuleb tööd 10.11.2014 seisuga vastuvõetuks lugeda. Kolleegiumi arvates ei välista lepingu p-des 8.2 ja 8.3 kokku lepitud tööde etapiviisilise teostamise ja akteerimise regulatsioon iseenesest leppetrahvi nõudmist dokumenteerimise ja vaegtööde kõrvaldamise lõpetamise viibimise korral ka pärast tööde tervikuna vastuvõetuks lugemist. Siiski on leppetrahvi nõudmine poolte huve kaaludes ebamõistlik tööde vastuvõetuks lugemisele 10.11.2014 järgneva perioodi eest. 10.11.2014 seisuga ei olnud hagejate rajatud hoonel enam selliseid puudusi, mis takistanuks selle sihipärast kasutamist. Pärast 10.11.2014 tegemata tööde osas säilis kostjal õigus keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes vastavas osas lepingujärgse tasu maksmisest, mida kostja on ka sisuliselt teinud (aktis 11 märgitud tööd). Samuti säilisid kostjal lepingu p 12.6 ja VÕS § 646 lg 5 kohased nõuded. Ka neid nõudeid on kostja realiseerinud. Tuleb samuti arvestada, et tellija on nõudnud hagejatelt ebamõistlikus suuruses leppetrahvi kasutusloa väljastamise viibimise eest, tasaarvestades trahviga tehtud tööde eest tasumisele kuuluvaid summasid. Kolleegiumi hinnangul on usutav, et selline toimimine põhjustas hagejatele rahalisi raskusi vaegtööde kõrvaldamisel.

Seega on etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest põhjendatud leppetrahvi nõudmine üksnes perioodi 30.08.2014–10.11.2014 osas, järgneva aja osas tuleb leppetrahvi vähendada 0-ni. Eelmärgitut arvestades on põhjendatud leppetrahvi nõudeks etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest pärast vähendamist 25 550 eurot (= 73 × 350), seega vähendab ringkonnakohus trahvi täiendavalt 53 200 euro (= 78 750 – 25 550) võrra.

25(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

26(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

27(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 81 802 eurot 95 senti. Akti nr 10 alusel esitatud tasunõue 147 733 eurot 8 senti muutus vaidlustamata asjaoludel sissenõutavaks 22.01.2015.

n

Sn

d n

Ringkonnakohus arvutab ajavahemiku 21.10.–10.11.2014 nõutava viivise järgmiselt: perioodi perioodi päevi lõpp algus (n)

saldo viivis saldo viivise viivis vähenemine perioodil alguspäeval algus- vähenemine päevas (d) (Sn) päevas päeval (a1)

40 936,46

40,936

0,800

558,98

28 136,46

28,136

0,350

137,18

kokku

696,16

28(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 vaheetappide „põhiline kastutusvalmidus“ ja „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest kokku vastavalt 7200 euro (= 16 × 450) (ajavahemik 21.1005.11.2014) ja 7350 euro (= 21 × 350) (ajavahemik 21.10.–10.11.2014) ulatuses. Järelikult oli hagejatel ajavahemikul 11.11.–21.11.2014 õigus nõuda viivist põhinõude saldo jäägilt 26 386 eurot 46 senti (= 40 936,46 – 14 550). Viivise summa nimetatud 11 päeva eest kokku on 290 eurot 25 senti (= 26 386,46 × 0,1% × 11). Eelmärgitut arvestades on hagejatel ajavahemiku 21.10.2014 – 21.11.2014 eest õigus nõuda viivist täitmata tasunõude jäägilt kokku 986 eurot 41 senti (= 696,16 + 290,25).

29(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 17.12.2014. Lepingu p 11.7 järgi oli kõnealune garantii nõutav ehitusaegse tagatisena ja pidi kehtima veel kaks kuud pärast tööde lõpptähtaega. Hagejatel oli tööde üleandmise viibimise korral kohustus garantiid pikendada aja võrra, mille osas üleandmine viibis. Garantii eesmärk oli tagada tellija nõudeid töövõtja vastu, mis tulevad töövõtjapoolsest lepingurikkumisest. Hagejad ei ole garantii pikenemist väitnud ega tõendanud. Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et 10.11.2014 seisuga saab lugeda tööd vastuvõetuks, siis ei olnud kostjal alust kolleegiumi hinnangul ehitustööde aegset garantiid nõuda. Pärast 10.11.2014 ei saanud hoonel olla enam sedavõrd olulisi puudusi, mille kõrvaldamise tagatiseks oleks vaja eraldi tagatist. Puudub ka vaidlus, et kostja ei ole seni hagejale tasunud veel teostamata tööde eest. Seega ei ole kostjal saanud tekkida ka tagasinõuet hagejate vastu põhjusel, et mõne töö eest on küll tasutud, aga see on tegemata.

30(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810

31(32)

Tsiviilasi nr: 2-15-2810 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm

32(32)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.