Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Osaühingu WiseSoft hagi osaühingu BPW Consulting vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu BPW Consulting kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
18 489 eurot 94 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Osaühing WiseSoft, esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus Kostja osaühing BPW Consulting, esindaja vandeadvokaat Anna Liiv
Asja läbivaatamise kuupäev
28. mai 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus rahuldas Osaühingu Wisesoft nõude arve nr 502 alusel 6504 euro (sh km) ja sellelt arvutatava viivise saamiseks, ning osas, milles jaotati ja määrati kindlaks maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule.
1.Osaühing WiseSoft (hageja) esitas 13. aprillil 2016 osaühingu BPW Consulting (kostja) vastu hagi, paludes arvetest nr 501 ja nr 502 lähtudes välja mõista põhinõudena 17 088 eurot, viivisena
2-16-5851 26 eurot 36 senti ning seadusjärgse viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kaks töövõtulepingut. Kostja tellis hagejalt kui alltöövõtjalt tarkvaraarendustöid seoses kahe hankelepingu täitmiseks. Kostja oli peatöövõtja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga sõlmitud hankelepingus „Ruby on Rails platvormi arendustööd“ (edaspidi RKAS hange) ja Tallinna Linnavaraameti kinnisvararegistri infosüsteemi arendustööde hankelepingus (edaspidi TKVR hange). Poolte vahel töövõtulepingute sõlmimist tõendab asjaolu, et kostja märkis hankelepingusse, et ta kaasab programmeerijana hageja juhatuse liikme T. Talu. Lepingu sõlmimist hageja, mitte isiklikult tema juhatuse liikmega näitab see, et hageja kasutas ametialast e-postiaadressi, hageja esitas kostjale arveid ning kostja ei väitnud vastu, et arve oleks esitanud vale isik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 kohaselt tuli eeldada, et leping sõlmiti hagejaga. Hageja esitas kostjale RKAS hanke kohta arve nr 501 ning TKVR hanke kohta arve nr 502. RKAS hanke tööde valmimine lõpptellijale hilines veidi üle kahe kuu, mistõttu jättis kostja hageja esitatud arvest nr 501 tasumata 10 584 eurot, tuues põhjendusena välja sanktsioonide mahaarvamise. Arvest ei saanud sanktsioone maha arvata, sest hageja ja kostja ei olnud leppetrahvis kokku leppinud ning sanktsioone ei kohaldanud ka hankija kostjaga sõlmitud töövõtulepingu alusel. TKVR hankega seotud arvetest ei tasunud kostja hagejale 28. detsembril 2015 esitatud arve nr 502 alusel 6504 eurot (sh km). Põhjendusena tõi kostja arve esitamisele järgneval päeval välja, et tööd olid ebakvaliteetsed, ning alles 12. veebruaril 2016 väitis, et tööd olid tegemata. Kostja rikkus töö lepingutingimustele mittevastavusest teavitamise kohustust võlaõigusseaduse (VÕS) § 644 mõttes. Hageja töö oli nõuetekohane. Lõpptellija võttis kostjalt tööd vastu juba 23. septembril 2015.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et töövõtulepinguid ei sõlmitud hagejaga, vaid tema juhatuse liikme T. Taluga isiklikult. Hageja esitas arveid üksnes seetõttu, et T. Talu palus võimalust esitada arveid ühingu kaudu. RKAS hankega seotud arve nr 501 osalisest tasumisest oli kostjal kui tellijal õigus keelduda, sest töövõtja möönis lepingurikkumist, sõlmis kostjaga kompromissi ja loobus 3000 euro (km-ta) suurusest tasunõudest. Hankijal oli õigus, mitte kohustus kostja vastu sanktsioone kohaldada. Tööde lubatust hilisem valmimine tõi kostjale kaasa mainekahju ning kliendi kaotamise ja uutest hangetest kõrvalejäämise riskid. TKVR hankega seotud arvet nr 502 ei pidanud kostja tasuma, sest tööd ei olnud valmis ja need lõpetas kostja töötaja. Asjaolu, et hankija võttis kostjalt kui peatöövõtjalt tööd vastu, ei tõenda, et töövõtja oleks kostjale tööd õigeks ajaks ära teinud.
3.Harju Maakohus rahuldas 13. septembri 2017. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 17 088 eurot, viivise 1971 eurot 37 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras otsuse tegemisest kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4030 eurot. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja juhatuse liige T. Talu sõlmis kostjaga RKAS ja TKVR hankeid puudutavate tööde tegemiseks alltöövõtulepingud eraisikuna või hageja nimel ning kas kostjal oli õigus vähendada töö eest makstavat tasu. Kostja sõlmis töövõtulepingud hagejaga, sest seda saab TsÜS § 116 lg 2 kohaselt eeldada, pakkumised tegi hageja juhatuse liige, töö oli seotud hageja majandustegevusega ning hageja esitas 2(8)
2-16-5851 kostjale arveid. Hageja selgitas veenvalt, et hankedokumentidesse pandi kirja hageja juhatuse liige, sest kvalifitseerimistingimuste kohaselt pidi pakkumises nimetama konkreetse programmeerija, kelle haridusvastavust saaks hankija hinnata. RKAS hanke arve nr 501 osas vaidlesid pooled selle üle, kas kostja võis jätta arve osaliselt tasumata. Pooled ei vaielnud selle üle, et tööd said valmis kaks kuud hiljem. Hageja 10 584 euro suurune tasunõue oli põhjendatud, sest kostja ei selgitanud, millist õiguskaitsevahendit kasutades ta arve osaliselt tasumata jättis, ega toonud välja kahju suurust, samuti ei tõendanud kostja, et hageja nõustus kompromissi korras tasu vähendama. Kostja ei esitanud hagejale pretensioone töö vastavuse kohta lepingutingimustele. Kostja ei tõendanud, et pooltel oli leppetrahvikokkulepe, ega põhjendanud, miks oli tööde hilinemise tõttu põhjendatud tasu vähendada just nimetatud summas. Kostja ei tõendanud mainekahju, ajakulu ega kliendi kaotamise või järgmistest riigihangetest kõrvalejäämise ohtu. Kostja ei tõendanud, et hageja oli tasu vähendamisega kompromissi korras nõus, sest kostja teavitas küll hageja juhatuse liiget, et tasust tuleks maha arvata 6600 eurot (km-ta), kuid hageja sellega ei nõustunud, vaid pakkus kompromissina välja tasu vähendamise 3000 euro (km-ta) võrra ning võttis hiljem kompromissi pakkumise tagasi (I kd, tl 99-100, 157). TKVR hanke arve nr 502 alusel jättis kostja tasumata 6504 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et hankija võttis kostjalt töö tervikuna vastu 23. septembril 2015. Hankija kinnitas hagejale, et viimane veateate pilet suleti 24. augustil 2015. Kostja tõendas, et hagejat teavitati puudustest jooksvalt ja piisavalt täpse kirjeldusega veateadete raportis, ning seda, et 2015. a kevadel peeti kirjavahetust töös esinenud puuduste üle. Hageja nõue tuleb rahuldada, sest kostja ei tõendanud, et hageja töös esines puudusi ka pärast tööde vastuvõtmist, et ta oleks hagejat puudustest teavitanud, et kostja töötaja oleks tööd teinud (I kd, tl 189), ega seda, miks kostja just arvele vastavat summat tasuma ei peaks. Asjaolu, et hageja ja kostja ei sõlminud eraldi tööde üleandmise akti, ei anna alust jätta tasu välja mõistmata. Hageja tasunõue muutus sissenõutavaks töö valmimisest VÕS § 637 lg 3 mõttes. Hageja viivisenõue 26 euro 36 sendi ulatuses alates kostja kohustuse täitmisest keeldumisest kuni hagi esitamiseni, samuti 1945 euro 1 sendi suurune viivis hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni on põhjendatud. Kohtuotsuse tegemisest põhinõude rahuldamiseni tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et maakohus leidis ekslikult, et töövõtuleping sõlmiti hagejaga, ega põhjendanud, miks ta jättis arvestamata kostja väited VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaldamise kohta. Kostja jättis RKAS hanke arve nr 501 põhjendatult tasumata, sest töövõtja rikkus oluliselt lepingut ja tööd hilinesid osaliselt hageja tõttu. Kostja jättis põhjendatult tasumata TKVR hanke arve nr 502, sest töövõtja tehtud tööd olid puudusega ning need kõrvaldas töövõtja asemel kostja töötaja A. Orlova.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus jättis 31. jaanuari 2018. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 722 eurot.
3(8)
2-16-5851 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on poolte esitatud väiteid ja tõendeid hinnanud nõuetekohaselt ning on lepingute poolte küsimuses jõudnud õigele järeldusele, et lepingud on sõlmitud hageja ja kostja vahel. RKAS hanke arve nr 501 kohta leidis maakohus õigesti, et hageja pakkus kostjale kompromissi, kuid kuna kostja kompromissiga ei nõustunud, ei ole võimalik hageja pakkumist käsitada osalise nõudest loobumisena. TKVR hanke osas ei vaidle pooled selle üle, et kostja pidi tasuma hagejale arveid ositi ning jättis tasumata arve nr 502 alusel 6504 eurot (sh km). VÕS § 637 lg 4 kohaselt muutub töövõtja tasu sissenõutavaks töö vastuvõtmisega. Maakohus ei tuvastanud küll selgelt, miks tuleb lugeda tööd vastu võetuks, kuid maakohtu otsusest saab kaudselt järeldada, et määrav oli see, et hankija kui lõpptellija võttis kostjalt tööd vastu 23. septembril 2015. Hageja võis sellega tõendada, et hankija võttis kostjalt töö pretensioonideta vastu, samuti asjaolu, et kostja võttis töö omakorda vastu hagejalt kui alltöövõtjalt. Töö vastuvõtmine ei välista aga seda, et tööd ei vastanud lepingutingimustele. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta, sest kostja tõendas, et hageja töö ei vastanud lepingutingimustele. Hankija ütles küll hagejale, et augustis 2015 suleti kõik veateate piletid, kuid nõuetekohaseks saab lugeda vaid neid hageja töid, mida hankija sai kontrollida. Hankija ei saanud kontrollida nn toimingutega seotud pileteid (I kd, tl 133), mille pidid täitma kostja ja seega ka hageja. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osa töid ei teinud. Hageja ei tõendanud, et pooltel oli kokkulepe, et ta neid töid tegema ei pea, seega ei vastanud hageja töö lepingutingimustele. Sellele vaatamata ei saa kostja keelduda hagejale tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1 alusel, sest kohustuse täitmisest keeldumine eeldab, et kostjal oleks nõue hageja vastu lepingu täitmiseks. Kuna hageja tööd lõpetas kostja töötaja A. Orlova (I kd, tl 184), on töö tehtud ning kostjal ei ole hageja vastu täitmisnõuet. Kostja ei tuginenud erinevalt RKAS hankest sellele, et ta ei maksa hagejale tasu, sest tal tekkis tööde tegemata jätmise tõttu kahju, mille ta tasaarvestab hageja tasunõudega. Kostja väitis küll, et kuna tööd pidi lõpetama tema töötaja, tekkis tal kahju, kuid ta ei tõendanud kahju suurust ega esitanud tasaarvestusavaldust. Alles ringkonnakohtu istungil väitis kostja, et A. Orlova netotöötasuks kulus 1450 eurot. Kuna kostja ei tõendanud kahju suurust, ei ole kostja vastuväited 6504 euro (sh km) tasumata jätmiseks põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust ja rikkusid menetlusõigust, eelkõige põhjendamis- ja selgitamiskohustust. Kostja ei sõlminud töövõtulepingut hagejaga, vaid tema juhatuse liikmega isiklikult. Kohtud ei põhjendanud, miks nad ei arvestanud lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p-ga 3. RKAS hanke arve nr 501 osas jättis ringkonnakohus tähelepanuta asjaolu, et hageja juhatuse liige tegi selge tahteavalduse ja loobus nõudest 3000 euro (km-ta) ulatuses. TKVR hanke arve nr 502 osas on ringkonnakohtu käsitlus VÕS § 111 lg 1 alusel tasu maksmisest keeldumise kohta üllatav ja vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-ga 4. Ringkonnakohus ei selgitanud VÕS § 111 lg 1 kohaldamist istungil ega kirjalikult. Asjaolu, et kostja töötaja lõpetas töövõtja poolikult tehtud tööd, ei tähenda, et töövõtja kohustusi ei rikkunud, ega seda, et töö on valmis ja töövõtja tasunõue sissenõutavaks muutunud. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et hageja kõiki töid valmis ei teinud, kuid jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 637 lg 3, mille järgi on tasunõue sissenõutav alates töö valmimisest. Kuna töö ei olnud valmis, ei muutunud hageja tasunõue sissenõutavaks. 4(8)
2-16-5851 Kohtud leidsid ebaõigesti, et asjaoluga, et hankija võttis tööd pretensioonideta vastu, saab tõendada, et kostja võttis omakorda hageja töö vastu. Kohtud jätsid arvestamata asjaoluga, et hankija sai kohe kontrollida vaid neid töid ehk „pileteid“, mis olid nähtavad, ning töid, mille hageja juhatuse liige oli märkinud peidetuks koodiga „won’t fix“, süsteem ei näidanud ja seetõttu ei olnud võimalik puudusi kohe avastada.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus rahuldas hageja nõude TKVR hanke arve nr 502 alusel 6504 euro (sh km) ja sellelt arvutatava viivise saamiseks, ning osas, milles jaotati ja määrati kindlaks maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • kostja oli RKAS ja TKVR hangetes peatöövõtja ja kasutas nendega seotud kohustuste täitmiseks T. Talu, kes on hageja juhatuse liige; • RKAS hanke arve nr 501 alusel jättis kostja hagejale tasumata 10 584 eurot; • RKAS hanke tööd pidid valmima 14. oktoobril 2015, kuid valmisid 22. detsembril 2015; • RKAS hanke arve nr 501 osas pakkus kostja välja, et T. Talu loobuks nõudest 6600 euro (km-ta) ulatuses, kostja pakkus välja, et loobub 3000 euro (km-ta) ulatuses, kuid hageja sellele ei vastanud; • TKVR hankega seotud tööd võttis hankija kostjalt tervikuna vastu 23. septembril 2015; • TKVR hanke raames pidi kostja tasuma hagejale arveid ositi; • TKVR hanke töödest osa töid hageja ei lõpetanud; • TKVR hanke 6504 euro (sh km) suurust arvet nr 502 kostja hagejale ei tasunud. Pooled vaidlevad järgneva üle: • kas kostja on töövõtulepingud RKAS ja TKVR hangete täitmiseks sõlminud hageja või hageja juhatuse liikme T. Taluga; • kas RKAS hanke arve nr 501 osas loobus hageja nõudest 3000 euro (km-ta) ulatuses; • kas kostja peab TKVR hanke arve nr 502 alusel tasuma hagejale 6504 eurot (sh km), sh kas hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud.
11.Esmalt käsitleb kolleegium lepingupoolte isikuid ja RKAS hanke arvega nr 501 seotud tasunõuet (I) ja teiseks TKVR hanke arvega nr 502 seotud tasunõuet ja teeb menetluslikud otsustused (II). I
12.Kolleegium leiab, et kohtud leidsid põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata, et kostja sõlmis töövõtulepingud hagejaga, mitte hageja juhatuse liikmega isiklikult. Riigikohus järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus käsitles poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning tuvastas, et hageja juhatuse liige ei sõlminud lepingut enda nimel, vaid hagejat esindades. Ringkonnakohus ei rikkunud selle tuvastamisel oluliselt menetlusõigust, mistõttu on Riigikohus TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega. 5(8)
2-16-5851
13.Kolleegium leiab, et kohtud leidsid põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata, et hageja ei loobunud RKAS hanke arve nr 501 alusel esitatud tasunõudest 3000 euro (km-ta) ulatuses. Riigikohus järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda. Vastusena kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et nõustub kohtutega, et tuvastatud asjaolude pinnalt ei sõlminud pooled tasust osaliselt loobumise kohta kokkulepet. Seda isegi juhul, kui pidada kostja ettepanekut hagejale 6600 eurost (km-ta) loobumise kohta pakkumuseks ning hageja ettepanekut loobuda nõudest 3000 euro (km-ta) osas nõustumuseks kattuvas ulatuses. Kuna hageja esitas kostjale olulisi muudatusi sisaldava vastuse VÕS § 21 lg 1 mõttes, oli hageja vastus uus pakkumus, mis vajanuks kostja nõustumust. Kohtud ei tuvastanud, et kostja oleks hageja muudetud pakkumusega nõustunud, kuid tuvastasid, et hageja võttis enda pakkumuse tagasi (I kd, tl 157). II
14.Pooled ei vaidle selle üle, et hankija võttis TKVR hanke tööd kostjalt pretensioonideta vastu
23.septembril 2015. Eespool nõustus kolleegium kohtutega, et töövõtuleping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel (otsuse p 12). Pooled vaidlevad TKVR hanke arve nr 502 osas selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale 6504 eurot (sh km), sh selle üle, kas hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud. Hageja väidab, et kuna hankija võttis tööd kostjalt pretensioonideta vastu, ei saa tekkida küsimust, kas hageja tasunõue kostja vastu on sissenõutavaks muutunud. Kostja leiab aga, et hageja tasunõue ei muutunud VÕS § 637 lg 3 mõttes sissenõutavaks, sest hageja ei teinud ära „avaliku töö“ osa, seega ei olnud tööd valmis.
15.Kolleegium leiab, et kohtute käsitlus hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduste kohta ei ole selgelt jälgitav ega järjepidev. Ringkonnakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas poolte lepingu järgi muutus töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest või leppisid pooled kokku, et tellija võtab töö vastu, või oli töö vastuvõtmine tavaline (VÕS § 637 lg-d 3 ja 4).
16.Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks, peab esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja vahelises töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (vt nt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.4; vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 10; 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 13).
17.Ringkonnakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi hagejale tasuma ositi (p 36), samas ei nähtu otsuse põhjendustest, kas pooled leppisid sealjuures kokku, et töö tehakse etapiviisil ja võetakse vastu ositi. Ka juhul, kui ringkonnakohus lähtus eeldusest, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö vastuvõtmisest ning vastuvõtmine ja tasu maksmine pidi toimuma etapiviisil 6(8)
2-16-5851 (VÕS § 637 lg 4 teine lause), rikkus ringkonnakohus menetlusõigust, jättes enda järelduse põhjendamata. Töövõtja tasunõude hindamiseks on töö etapiviisil tegemisel vajalik tuvastada, milliseid töid etapp hõlmas, millised tööd sellest etapist olid tegemata ning milline oli selle etapi eest ettenähtud tasu. Kui tööd tehakse etapi kaupa, toob see kaasa erisused tasu sissenõutavuses, sest etapi tööde vastuvõtmise eeldusi tuleb hinnata eraldi.
18.Kolleegium selgitab, et eristada tuleb kohustuse mittetäitmist ja kohustuse mittekohast täitmist. Kui töö vastuvõtmises on kokku lepitud etapiviisil, kuid tegemist on mittetäitmisega ehk selle etapi töid ei ole tehtud, ei muutu töövõtja tasunõue selle etapi tööde eest sissenõutavaks. Kui aga pooled leppisid kokku, et töö tuleb vastu võtta tervikuna, võib töö osaline tegemata jätmine või vaegtöö olla seevastu kohustuse mittekohane täitmine, sest töö ei vasta lepingutingimustele.
19.Erinevalt kohustuse mittetäitmisest ei pruugi osa tööde mittekohane täitmine tähendada, et töövõtja tasunõue terviktöö eest ei oleks VÕS § 637 lg 4 esimese lause kohaselt sissenõutav. Kui töös on üksnes ebaolulised puudused, võivad olla täidetud VÕS § 638 eeldused, et lugeda töö vastuvõetuks. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et hea usu põhimõttega on vastuolus olukord, mil tellija keeldub töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt Riigikohtu
13.detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810, p 14; 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22).
20.Seega ka juhul, kui on selge, et tasunõude jaoks on määrav töö vastuvõtmine, tuleb tasu sissenõutavuse hindamiseks täpsustada ka seda, kas pooled leppisid kokku töö tervikuna või etapiviisil vastuvõtmises. Kolleegium selgitab, et juhul, kui ringkonnakohus leiab, et töövõtja tasunõue oli seotud töö vastuvõtmisega, peab ta asja uuel lahendamisel tuvastama, milline oli hageja ja kostja kokkulepe töö vastuvõtmise korra ja tasu sissenõutavaks muutumise kohta (VÕS § 637 lg 4 esimene või teine lause).
21.Eelnevale täiendusena toob kolleegium välja, et sõltumata tasu sissenõutavusest saab tellija kasutada õiguskaitsevahendeid. Näiteks võib tellija keelduda VÕS § 110 lg 1 järgi talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest põhimõtteliselt nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg-d 2 ja 6) (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Ka juhul, kui tasunõue on muutunud sissenõutavaks, saab tellija õiguskaitsevahendeid kasutada, kui täitmine ei olnud kohane. Näiteks võib tellija keelduda tasu maksmisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 111 lg 1 alusel (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 21 ja 31).
22.Kolleegium leiab, et kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et hageja tasunõue oli seotud töö vastuvõtmisega, peab ringkonnakohus tuvastama selgelt ka selle, kas tellija on töö vastu võtnud või tuleks töö lugeda vastu võetuks VÕS § 638 mõttes, arvestades järgnevaid selgitusi ja tõendamiskoormise jaotust. Kuigi töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks nii juhul, kui tellija on tööd vastu võtnud, kui ka siis, kui tööd loetakse vastu võetuks, on eristus oluline tõendamiskoormise jaotamiseks.
7(8)
2-16-5851 Ringkonnakohus tõi vastuoluliselt välja nii selle, et tellija on töö vastu võtnud kui ka selle, et töö tuleks lugeda vastu võetuks, tuginedes sealjuures peamiselt tööde vastuvõtmisele hankija ja kostja vahelises töövõtulepingus (p-d 38-41). Seetõttu jääb ebaselgeks, kuidas ringkonnakohus tõendamiskoormise jaotas.
23.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 18; vt ka 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24). Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta tasu maksmisest keeldumiseks kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta maksma töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31).
24.Kui tellija ei ole tööd vastu võtnud, võib töövõtja tasunõue muutuda siiski sissenõutavaks, kui töö tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel, sest töö on valmis, kuid tellija ei võta alusetult tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Asjaolule, et töö tuleks lugeda vastuvõetuks, võib viidata tõik, et hankija ehk lõpptellija on tellijalt tööd vastu võtnud. Siiski peab töövõtja seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja nõuetekohased ning tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul.
25.Kolleegium märgib kassatsioonkaebuse väidete kohta järgmist. Kostja tõi eelmenetluses esile, et T. Talu tegemata töö lõpetamine eeldas ressursikulu (I kd, tl 184, p 2.5.6), ning täpsustas ringkonnakohtu istungi protokolli paranduses A. Orlovale makstud tasu suurust (II kd, tl 54). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hinnangu andmisel on lisaks hankija 23. septembril 2015 antud kinnitusele tööde nõuetekohasuse kohta oluline ka see, milliseid hageja töid sai hankija kontrollida. Samuti nõustub kolleegium kohtutega, et tellija teavitamiskohustus VÕS § 644 mõttes võib olla täidetud olukorras, kus kasutusel on veateavitussüsteem.
26.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja tasunõue oli seotud töö valmimise või vastu võtmisega, ning hindama tasu sissenõutavust ja tellija õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldusi, andes vajadusel pooltele võimaluse täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Sealjuures peab ringkonnakohus, kui ta leiab, et tasunõue oli seotud töö vastuvõtmisega, võtma seisukoha kokkulepitud tööde vastuvõtmise korra kohta ning andma hinnangu, kas tellija on tööd vastu võtnud või tuleks tööd lugeda vastu võetuks.
27.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
28.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Peeter Jerofejev
Henn Jõks
Jaak Luik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.