5.Välja mõista OÜ-lt Agenor XX kasuks viivised ringkonnakohtu menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaksmäärava kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
6.Välja mõista OÜ-lt Agenor riigilõiv 2700 (kaks tuhat seitsesada) eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Keelduda OÜ Agenor poolt 11.09.2017 esitatud avalduse vastuvõtmisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Agenor (hageja) esitas 09.03.2015 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus mõista välja kahjuhüvitise 290 484 eurot. 27.05.2015 täiendas hageja hagi ning palus kostjalt välja mõista ka viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 25.09.2015 esitatud koondhagis palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 317 994 eurot või alternatiivselt hüvitise kohtu äranägemisel VÕS § 127 lg 6 alusel, kui on kindlaks tehtud, et kostja tekitas kahju, kuid selle täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja hageja pankrotihaldur. Pankrotimenetluses müüdi hageja vee-ettevõtte. Enampakkumise teade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded. 31.01.2012 kohustas pankrotitoimkond pankrotihaldurit leping potentsiaalse ostjaga ette valmistada. Kuivõrd enampakkumise protsessi tuli muuta oluliselt selgemaks, tegi pankrotitoimkond haldurile ettepaneku üldkoosoleku kokkukutsumiseks. Pankrotihaldur määras võlausaldajate üldkoosoleku kuupäevaks 14.03.2012. 06.03.2012 sõlmis pankrotihaldur hageja esindajana ilma pankrotitoimkonna ja võlausaldajate üldkoosoleku loata vee-ettevõtte müügilepingu Väike-Peetri külaseltsiga. Seega oli müügileping sõlmitud pankrotiseaduses sätestatud kohustusi eirates. 06.12.2012 võlausaldajate üldkoosolek otsustas, et pankrotihaldur peaks tegutsema vee-ettevõtte tagasivõitmise nimel.
3.Haldur on rikkunud PankrS § 125 lg 3, mille järgi võib pankrotimenetluse jaoks olulise tähtsusega tehingu teha üksnes pankrotitoimkonna nõusolekul. PankrS § 137 lg 1 ja 141 lg 2 viitavad võlausaldajate nõusoleku vajadusele. Haldur ei ole valitsenud pankrotivara kõige otstarbekamal viisil ja on kahjustanud võlgniku ja võlausaldajate huve. Haldur pidanuks esitama müügitehingu projekti pankrotitoimkonnale nõusoleku saamiseks. Kuivõrd tehing tehti alla turuhinna, on tehinguga tekitatud kahju. Hageja arvutuste järgi on kahju suurus 317 994 eurot.
Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja ei ole kohustusi rikkunud ning hagejale ei ole kahju tekkinud. 07.04.2011 toimunud võlausaldajate üldkoosolek otsustas lõpetada võlgniku ettevõtte tegevuse, samas jätkates vee-ettevõtte tegevust kuni selle tervikvara müügini. Samuti otsustati võlgnik PankrS § 130 alusel lõpetada ja likvideerida pankrotimenetluse lõpuks. Hageja pankrotivarasse kuulunud vee-ettevõte tegeles veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisega Rae valla Peetri aleviku Kelgumäe, Tähnase põigu ja Kraavipealse tänavate piirkonnas. Kuna vee-ettevõte oli kahjumlik, tegi hageja juba 2010.a sügisel ettevalmistusi selle võõrandamiseks. Pankroti väljakuulutamise järgselt jätkati vee-ettevõtte võõrandamisega. 23.09.2011 avaldati Rae valla teatajas ja Ametlikes Teadaannetes enampakkumise teade. 17.10.2011 toimunud vee-ettevõtte avalikul suulisel enampakkumisel alghinnaga 20 000 eurot osales kaks isikut – Väike-Peetri külaselts ja Erki Siht. Erki Sihi kaudu üritas vee-ettevõtet omandada hageja juhatuse liige ÜT. Ühtegi siduvat ostupakkumist ei tehtud, kuna osalejad pidasid tingimusi ebaselgeteks. Seetõttu otsustas pankrotitoimkond 17.10.2011 täpsustada enampakkumise tingimusi ja andis mõlemale ostuhuvilisele võimaluse oma pakkumine uuesti teha. Pankrotitoimkond täpsustas tingimusi veelgi ning lõplikud pakkumised esitati 31.01.2012.
5.31.01.2012 koosolekul leidis pankrotitoimkond, et pakkumised ei ole võrreldavad ning otsustas, et haldur peab alustama müügilepingu koostamist, avama notari juures deposiitkonto ning andma mõlemale pakkujale võimaluse tasuda ostuhinna tagamiseks 17 511 eurot hiljemalt 09.02.2012. Kui raha tasub vaid üks pakkujatest, anti haldurile õigus sõlmida ostu-müügileping selle pakkujaga. 09.02.2012 täitis tingimused vaid Väike-Peetri külaselts. Sellest teatas kostja ka pankrotitoimkonnale. Müügiprotsessi käigus suurenes pidevalt massikohustus AS Mõigu Ehituskoondis ees. 05.03.2012 teatas viimane kostjale, et lõpetab võlgnevuse tõttu ühepoolselt alates 07.03.2012 veetarne. Arvestades vajadust ära hoida veetarne katkestamise ning juhindudes pankrotitoimkonna juhistest sõlmis kostja 06.03.2012 vee-ettevõtte müügilepingu Väike-Peetri külaseltsiga. Sõlmitud leping vastas pankrotitoimkonna müügitingimustele. 14.03.2012 kiitis võlausaldajate üldkoosolek tehingu heaks.
6.Kostja leidis, et PankrS § 63 lg 2 tulenevalt on hagi aegunud. Hagiavalduse kohaselt on kahju tekitatud 06.03.2012 müügilepinguga. Hageja oli selle müügilepingu pooleks ning ta sai sellest tehingust teada 06.03.2012. Hagi esitamise viimane päev oleks olnud 06.03.2015, hagi esitati 09.03.2015. Seega on nõue aegunud. Igal juhul on nõue aegunud täiendatud nõuete osas. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus jättis 21.12.2015 otsusega hagiavalduse rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 6856,80 eurot ja viivise menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
8.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 03.12.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-38228 välja hageja pankrot ning pankrotihalduriks nimetati kostja. 06.03.2012 sõlmis hageja, keda esindas pankrotihaldur, Väike-Peetri külaseltsiga ettevõtte müügilepingu, millega hageja müüs tema omandis olnud vee-ettevõtte hinnaga 17 511 eurot.
9.Maakohus asus seisukohale, et hageja nõue on aegunud. PankrS § 63 lg 2 kohaselt on halduri vastu nõude esitamise aegumistähtaeg 3 aastat. See aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil hageja sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest.
Antud juhul seisneb hageja arvates kahju selles, et vee-ettevõte võõrandati ning halduri vastutuse aluseks olevad asjaolud seisnevad selles, et vee-ettevõtte võõrandamiseks puudus pankrotitoimkonna nõusolek. Hageja ise oli lepingu pooleks. Seetõttu sai hageja müügilepingust teada selle sõlmimisel. Tähendust ei oma see, et hagejat esindas lepingu sõlmimisel teine isik (pankrotihaldur), sest esindaja vahetus ei muuda teadmise omistamist esindatavale. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et tehingu kahjulik iseloom sai hagejale teatavaks alles 21.08.2013, sest asjaolu, et vee-ettevõtte müügiga kaob tulu teenimise võimalus, pidi hagejale teada olema tehingu tegemise ajal. Mis puudutab halduri vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, s.o pankrotitoimkonna nõusoleku puudumist, siis see nõusolek oli kostjal olemas. Pankrotitoimkonna 31.01.2012 koosolekul otsustati, et haldur alustab vee-ettevõtte ostu-müügilepingu koostamist, avab notari juures deposiidikonto ning annab mõlemale pakkujale võimaluse tasuda ostuhinna tagamiseks 17 511 eurot hiljemalt 09.02.2012. Kui nimetatud toimingu teeb vaid üks pakkujatest, anti haldurile õigus sõlmida vee-ettevõtte ostu-müügileping selle pakkujaga. Leping pidi sisaldama pankrotitoimkonna 26.01.2011 koosolekul otsustatud tingimusi. Notari koostatud lepingust nähtub, et notari deposiitkontole tasus tagatise vaid Väike-Peetri külaselts ning seega oli halduril õigus vastav leping sõlmida. Lepingu sõlmimise õiguse on üle kontrollinud ka notar. Seega ei esine halduri vastutuse aluseks olevat asjaolu. Kuivõrd hageja sai väidetavast kahjust teada lepingu sõlmimise päeval, s.o 06.03.2012, pidi hagi olema esitatud hiljemalt 06.03.2015. Hagi on esitatud 09.03.2015 ning on seega aegunud.
10.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Kostja nõudis lepingulise esindaja kulude hüvitamist summas 6856,80 eurot. Kohus pidas kostja menetluskulusid põhjendatuks ja vajalikuks. Kuigi ajakulu ei ole mõlemal poolel täiesti võrdne, ei peagi see võrdne olema – kohus hindab suurusjärgu võrreldavust. Kohus leidis, et poolte ajakulu on võrreldav ning kostja lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot (ilma käibemaksuta) ei ole liiga kõrge. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.20.01.2016 esitas hageja Harju Maakohtu 21.12.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
12.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud kohe tsiviilasja alguses võtma aegumise osas seisukoha. Kohtuprotsessi jätkamisega kinnitas kohus, et aegumine ei ole käsitletav. Kahe istungi pidamisega ja koondhagi nõudega suurendas kohus poolte menetluskulusid.
13.Maakohus oleks pidanud kahju tekkimise aega hindama hageja positsioonist lähtuvalt. Hageja seisukohast tekkis kahju ja võimalus kahjust teada saada alles kas 20.08.2012 või isegi 7.-15. detsember 2012, millisel perioodil hakkas selgeks saama, et kostja ei kavatsegi asuda tekkinud olukorda heastama, eirates varjamatult võlausaldajate üldkoosoleku korraldusi.
14.Hageja hinnangul on väär kohtu seisukoht, et asjaolu, et vee-ettevõtte müügiga kaob tulu teenimise võimalus, pidi hagejale teada olema tehingu tegemise ajal. Kahju nimetatud lepingu sõlmimise järel võis küll varakult eeldada, kuid see ei olnud õiguskaitseorganite toonase hinnangu järgi siiski veel kindel kahju. Ebaõige on kohtu tõlgendus, et halduri vastutust puudutavad asjaolud langesid ära, kuna tal oli esitada dokument volituste kohta. Kostja volitused olid piiratud ning tuleb hinnata, millised olid kostja volituste piirid ja pankrotitoimkonna kaasvastutuse piirid. Lisaks ei saa pankrotihaldurit pidada hageja
juhatuse liikmeks. Halduri vastutus lõppeb alles 3 aastat peale tema ametist vabastamist ning tema tegelike motiivide ja tahete kogum sai selgeks alles pärast seda.
15.Kostja menetluskulud on ebamõistlikud. Kostjal olid juba enne vaidlust olemas kõik vajalikud tõendid. Kostja vastus hagile on sama mis vastus koondhagile ning seega kulus kostjal aega vaid ühe materjali koostamiseks. Kostja kohtukulu ei saa olla üle 2/3 hageja esindaja kuludest. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja nõue on täielikult aegunud. PankrS § 63 lg 2 sätestab, et halduri kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat päevast, mil kannatanu sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest, kuid mitte üle kolme aasta halduri vabastamisest. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et aegumistähtaeg algas lepingu sõlmimisest. Kuigi hageja oli lepingu pooleks, tuleb silmas pidada, et hageja nimel sõlmis lepingu haldur, mitte juhatuse liige. PankrS § 63 lg 2 tähenduses ei saa halduri teadmist samastada pankrotivõlgniku (kannatanu) teadmisega. Kuna PankrS § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, siis ei pruugi võlgniku juhatuse liige saada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada koheselt. Nimetatule viitab ka PankrS § 63 lg 2 sõnastus, mille järgi ei saa aegumistähtaeg olla pikem kui kolm aastat halduri vabastamisest. Seadus lähtub eeldusest, et võlgnik (juhatuse liikme kaudu) peab kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest saama teada hiljemalt halduri vabastamisest.
19.Pankrotivõlgniku võlausaldajate 14.03.2012 koosolekul otsustati halduri poolt 06.03.2012 sõlmitud vee-ettevõtte müügileping heaks kiita (I kd tl 65-73). Koosolekul osales ka võlgniku juhatuse liige ÜT. Seega sai võlgnik PankrS § 63 lg 2 tähenduses lepingust ning seega ka väidetavast kahjust ning halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada 14.03.2012. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et väidetav kahju tekkis alles 2012 augustis või isegi hiljem. Kuna hageja on positsioonil, et vee-ettevõtte müüdi alla turuhinna (sealhulgas kadus tulu teenimise võimalus), siis tekitati väidetav kahju lepingu sõlmimisega. Aegumistähtaeg algas 15.03.2012. Kolleegium leiab, et põhivõla summas 290 484 eurot nõue ei ole aegunud, kuna see nõue esitati kohtule 09.03.2015. Põhivõla summas 317 994 eurot nõude esitas hageja 25.09.2015 (IV kd tl 69-81), mistõttu on põhivõla nõue 290 484 eurot ületavas osas aegunud. Kuigi 25.09.2015 esitatud koondhagis on hageja kahju arvestuse metoodikat muutnud, on hagi eseme tähenduses tegemist põhinõude suurendamisega (mitte uue hagi esemega), kuna mõlemal juhul nõutakse kahju, mis seisneb vee-ettevõtte turuhinnast madalama hinnaga müümises (koondhagis on ettevõtte väärtuse arvestamisel lähtutud ka saamata jäänud tulust). 27.05.2015 menetlusdokumendis on hageja esitanud viivisenõude, milles nõuab viivist põhinõudelt 290 484 eurolt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni (III kd tl 1-12). Hageja ei ole märkinud, mis ajast ta viivist nõuab. Kuna hageja ei nõudnud viivist kindla summana, vaid protsendina põhinõudest, siis järeldab kolleegium TsMS § 367 alusel, et viivist on nõutud alates nõude
esitamisest, s.o alates 27.05.2015. Arvestades, et viivisenõude aegumisele kohaldatakse TsÜS § 154 lg-t 1, siis ei ole viivisenõue aegunud.
20.Ebaõige on hageja seisukoht, et haldur tegi tehingu ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta. Pankrotitoimkonna 31.01.2012 koosolek otsustas, et halduril tuleb alustada vee-ettevõtte müügilepingu koostamist, avada notari juures tehingu läbiviimiseks deposiitkonto ning anda mõlemale pakkujale võimalus tasuda ostuhinna tasumise kohustuse tagamiseks 17 511 eurot hiljemalt 09.02.2012. Kui nimetatud toimingud teeb pakkujatest vaid üks, siis anti haldurile õigus sõlmida vee-ettevõtte ostu-müügileping selle pakkujaga. Lisaks pidi leping sisaldama toimkonna otsuses sätestatud tingimusi (II kd tl 66-69). Notari büroo on kinnitanud, et 09. veebruariks 2012 tasus 17 511 eurot deposiitkontole üksnes Väike-Peetri külaselts (II kd tl 72-73). 06.03.2012 vee-ettevõtte müügilepingust ilmneb, et see sisaldab pankrotitoimkonna 31.01.2012 koosolekul määratud tingimusi (I kd tl 34-57). Eeltoodust järeldub, et halduril oli tehingu tegemiseks pankrotitoimkonna nõusolek. Lisaks on võlausaldajate 14.03.2012 üldkoosolek kiitnud vee-ettevõtte müügilepingu heaks.
21.Samuti on hageja heitnud kostjale ette võlausaldajate 06.12.2012 üldkoosoleku otsuse mittetäitmist. Nimelt võttis võlausaldajate 06.12.2012 üldkoosolek vastu otsuse, et pankrotihalduril tuleb esitada kohtule hagi 06.03.2012 sõlmitud vee-ettevõtte müügilepingu tagasivõitmiseks, kuna Väike-Peetri külaselts on oma kohustusi rikkunud (IV kd tl 198204). Kolleegium leiab, et asjaolu, et haldur ei taganenud lepingust ning ei esitanud kohtusse Väike-Peetri külaseltsi vastu hagi üleantu tagastamiseks, ei ole põhjuslikus seoses hagis nõutud kahju tekkimisega, kuna hagis nõutud väidetav kahju tekkis 06.03.2012 müügilepingu sõlmimisega. Lisaks kinnitas Harju Maakohus 17.01.2013 määrusega võlausaldajate 06.12.2012 üldkoosolekul vastuvõetud kompromissi ja lõpetas pankrotimenetluse (I kd tl 153-166). PankrS § 184 lg 2 kohaselt saab võlgnik kompromissi kinnitamise määruse alusel tagasi vara valitsemise õiguse. Seega oli pärast pankrotimenetluse lõpetamist hagejal juhatuse liikme kaudu võimalik esitada nõudeid ja hagisid seoses 06.03.2012 vee-ettevõtte müügilepinguga.
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et haldur oleks saanud vee-ettevõtte võõrandada kõrgema hinnaga. Võlausaldajate 07.04.2011 üldkoosolekul otsustati lõpetada pankrotivõlgniku ettevõtte tegevus, kuid jätkata seda kuni tervikvara müügini. Ühtlasi otsustati lõpetada pankrotivõlgnik kui juriidiline isik ja likvideerida võlgnik pankrotimenetluse lõpuks (II kd tl 36-39). PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. Seega on halduri ülesandeks müüa võlausaldajate nõuete katteks võlgniku vara. PankrS § 136 järgi toimub vara müük üldjuhul enampakkumisel. PankrS §-s 137 sätestatud tingimustel võib vara müüa enampakkumiseta, kui sel viisil vara müük annab suuremat kasu. Võlausaldajate 20.12.2010 üldkoosolekul otsustati, et pankrotivara võib müüa enampakkumiseta, täpsema vara müügi viisi ja korra pidi otsustama pankrotitoimkond (II kd tl 26-32). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja püüdnud 04.10.2010 (enne pankroti väljakuulutamist) vee-ettevõtet võõrandada (II kd tl 50-51), kuid see ei ole õnnestunud. Haldur on 23.09.2011 korraldanud avaliku enampakkumise vee-ettevõtte müügiks alghinnaga 20 000 eurot (II kd tl 52-53). Pankrotitoimkonna 17.10.2011 koosoleku protokollist nähtuvalt osales enampakkumisel kaks osalejat, kuid ei tehtud ühtegi ostupakkumist (II kd tl 54-55). Pankrotitoimkonna otsustest nähtuvalt on toimkond andnud korduvalt mõlemale osalejale võimaluse teha pakkumised ning 31.01.2012 seadis toimkond tingimused, mille täitmisel on halduril õigus vee-ettevõte müüa ning seda haldur tegigi. Eeltoodust nähtub, et hagejal
endal ei õnnestunud vee-ettevõtet enne pankroti väljakuulutamist müüa, samuti ei õnnestunud halduril teha seda avalikul enampakkumisel. Hageja enda kalkulatsioon ettevõtte väärtuse kohta ei tõenda, et sellise hinnaga oli keegi valmis seda ostma. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et halduril oli võimalik vee-ettevõte võõrandada kõrgema hinnaga.
23.Ülaltoodule tuginedes ei ole leidnud kinnitust hageja väide, et kostja tekitas vee-ettevõtte müügiga temale kahju.
24.Hageja on apellatsioonkaebuses avaldanud, et kui kohus leiab, et pankrotitoimkonnal oli piisav roll kahju tekitamises, siis mõista neilt välja solidaarne osa kahjust. Kolleegium selgitab, et hageja esitas maakohtule hagi halduri vastu, mitte pankrotitoimkonna liikmete vastu. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus, kas pankrotitoimkonna liikmed on tekitanud hagejale kahju.
25.11.09.2017 pärast ringkonnakohtu istungit esitas hageja avalduse, milles märkis, et esitab väited, mis jäid kohtuistungil esitamata. Hageja palus võtta täpsustused asja materjalide juurde. Kolleegium märgib, et pärast asja arutamise lõpetamist ei saa menetlusosaline enam ringkonnakohtus väiteid esitada (TsMS § 331 lg 1). Seetõttu keeldub kohus avalduse vastuvõtmisest. Kuna avaldus esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja seda esitajale tagastada (Riigikohtu 05.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-12 p 29). Menetluskulude jaotus
26.Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt temalt väljamõistetud kostja menetluskulude suurust, leides, et need ei saa ületada 2/3 hageja esindaja kulude suurusest. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja menetlusdokumentide mahtu, kostja koostatud menetlusdokumentide mahtu ning asja keerukust, ei saa kostja menetluskulusid pidada ülepaisutatuks. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja vastus hagile ja koondhagile on sama. Hageja on koondhagis väiteid muutnud ja täiendanud. Kostja vastus koondhagile sisaldab samuti väiteid ja põhjendusi, mida ei ole varem esitatud. Kostja esindaja tunnihind ei ületa keskmist turuhinda. Sellest tulenevalt puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude suurust.
27.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja esitas taotluse ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles palus hagejalt välja mõista esindajakulud koos viivisega. Kostja esindaja tunnitasu koos käibemaksuga on 144 eurot (kostja ei ole käibemaksukohustuslane). Kostja esindaja on teinud järgmisi menetlustoiminguid: päringu koostamine Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale 17m, menetluskulude katteks tagatise andmise ja menetlustähtaja pikendamise taotluste koostamine 4h 4m, asja materjalidega tutvumine 1h 31m, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 4h 24m, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine 52m ja istungil osalemine 1h.
28.Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus on põhjendatud osaliselt. Asja materjalidest ei selgu, miks oli kostjal vaja teha päringut Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, mistõttu ei saa seda ajakulu pidada põhjendatuks. Põhjendatuks ei saa pidada ka ajakulu tagatise ja menetlustähtaja pikendamise taotluste koostamisele, kuna ringkonnakohus jättis 01.06.2017 määrusega taotluse menetluskulude katteks tagatise andmiseks rahuldamata. Ülejäänud osas (7 h 47m) on kostja taotlus põhjendatud. Kostja esindaja tunnitasu suurus ei ületa keskmist tunnitasu. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu
menetluskulud 1120,32 eurot. Samuti määrab ringkonnakohus vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
29.Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.03.2016 määrusega hageja taotluse riigilõivu tasumiseks menetlusabi saamiseks ja riigi õigusabi saamiseks rahuldamata ning kohustas hagejat tasuma riigilõivu 2700 eurot 15 päeva jooksul määruse jõustumisest. Riigikohus tühistas 15.03.2017 määrusega ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti taotlus menetlusabi saamiseks riigilõivu tasumiseks rahuldamata ja selles osas saadeti asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus märkis, et määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata. 18.04.2017 määrusega rahuldas ringkonnakohus hageja taotluse riigilõivu tasumiseks menetlusabi saamiseks ning vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 2700 eurot. TsMS § 190 lg 4 sätestab, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb hagejalt välja mõista riigituludesse riigilõiv 2700 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 18.04.2018 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-153686 ja Harju Maakohtu 21. detsembri 2015. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Agenor hagi XX vastu 290 484 euro suuruse kahjuhüvitise ja sellelt arvutatava viivise saamiseks ning jaotati ja määrati kindlaks maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Saata asi tühistatud osas menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule.
2.Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3686 muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta rahuldamata XX taotlus OÜ Agenor kohustamiseks XX eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmiseks.
5.Tagastada OÜ Agenor kassatsioonkaebuselt makstud kautsjon YY-le.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.