Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik
Kohtuasi
OÜ Agenor hagi Andres Hermeti vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Agenor kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
341 377 eurot 96 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Agenor, esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv Kostja Andres Hermet, esindaja vandeadvokaat Madis Saar
Asja läbivaatamise kuupäev
19. märts 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3686 ja Harju Maakohtu 21. detsembri 2015. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Agenor hagi Andres Hermeti vastu 290 484 euro suuruse kahjuhüvitise ja sellelt arvutatava viivise saamiseks ning jaotati ja määrati kindlaks maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Saata asi tühistatud osas menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule.
Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3686 muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta rahuldamata Andres Hermeti taotlus OÜ Agenor kohustamiseks Andres Hermeti eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmiseks.
5.Tagastada OÜ Agenor kassatsioonkaebuselt makstud kautsjon Jaak Teppole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Agenor (hageja) esitas 9. märtsil 2015 Harju Maakohtule Andres Hermeti (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 290 484 eurot. Hageja täiendas 27. mail 2015 hagi,
2-15-3686 paludes mõista kostjalt välja ka viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja esitas 25. septembril 2015 koondhagi, milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 317 994 eurot või alternatiivselt hüvitise kohtu äranägemisel, kui on kindlaks tehtud, et kostja tekitas kahju, kuid selle täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Hagiavalduse kohaselt müüs kostja hageja pankrotihaldurina hageja pankrotimenetluses tema veeettevõtet. Enampakkumise teade oli avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded ning pankrotitoimkond oli kohustanud pankrotihaldurit valmistama ette ostjaga sõlmitava lepingu. Kuna enampakkumine tuli muuta selgemaks, tegi pankrotitoimkond haldurile ettepaneku kutsuda kokku võlausaldajate üldkoosolek. Pankrotihaldur määras üldkoosoleku toimumise ajaks 14. märtsi 2012. Pankrotihaldur sõlmis 6. märtsil 2012 hageja esindajana vee-ettevõtte müügilepingu Väike-Peetri külaseltsiga. Kuna tehingu tegemiseks ei olnud pankrotitoimkonna ega võlausaldajate nõusolekut, kostja ei esitanud tehingu kavandit pankrotitoimkonnale ja müüs ettevõtte alla turuhinna, ei valitsenud kostja pankrotivara kõige otstarbekamal viisil ning kahjustas võlgniku ja võlausaldajate huve. Kostja tekitas hagejale 317 994 euro suuruse kahju.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus kohaldada aegumist, tehes selle kohta vaheotsuse, ja jätta hagi rahuldamata. Hagi on pankrotiseaduse (PankrS) § 63 lg 2 järgi aegunud. Hageja väitel tekitas kostja hagejale kahju 6. märtsil 2012 sõlmitud müügilepinguga. Hageja oli selle müügilepingu pooleks ning sai sellest tehingust teada 6. märtsil 2012. Seega oli hagi esitamise viimaseks päevaks 6. märts 2015. Hageja pöördus kohtusse 9. märtsil 2015. Igal juhul on aegunud vähemalt hageja lisanõuded. Kostja ei ole pankrotihalduri kohustusi rikkunud, ta ei ole süüdi ega hagejale kahju tekitanud ning kostja tegevus ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses. Hageja võlausaldajate
7.aprilli 2011. a üldkoosolek otsustas lõpetada hageja ettevõtte tegevuse, jätkates seda tervikvara müügini. Vee-ettevõtte enampakkumise tingimused täitis üksnes Väike-Peetri külaselts, kellega kostja sõlmis 6. märtsil 2012 müügilepingu. Müügileping vastas pankrotitoimkonna müügitingimustele ning võlausaldajate üldkoosolek kiitis selle 14. märtsil 2012 heaks. Hageja ei ole kahju tekkimist ega selle suurust tõendanud. Kahju ei saanud tekkida sellega, et hageja jäi ilma oma varast. Kostjal oli kohustus hageja kahjumlikult tegutsenud vee-ettevõte pankrotimenetluses võimalikult kiiresti võõrandada. Vara üritati võõrandada avalikul enampakkumisel, kuid see ebaõnnestus. Kuna alghinna 20 000 euro eest ei õnnestunud vee-ettevõtet müüa, oli selle tegelik turuhind väiksem. Vaidlusaluse müügilepingu kohaselt on vara hind 17 511 eurot, lisaks võttis ostja enda kanda hageja erinevad kohustused. Enne pankroti väljakuulutamist oli vee-ettevõtte väärtus hageja arvates 16 617 eurot 3 senti. Seega ei müünud kostja hageja vara alla selle turuhinna.
3.Harju Maakohus jättis 21. detsembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 6856 eurot 80 senti ja viivise. Maakohtu otsuse kohaselt on hagi aegunud. PankrS § 63 lg 2 järgi on halduri vastu nõude esitamise aegumistähtaeg kolm aastat. See aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil hageja sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest. Hageja sai müügilepingust teada selle sõlmimisel. Ei ole oluline, et hagejat esindas lepingu sõlmimisel pankrotihaldur. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et ta sai tehingu kahjulikust iseloomust teada alles 21. augustil 2013. Asjaolu, et vee-ettevõtte müügiga kaotab hageja tulu teenimise võimaluse, pidi olema hagejale teada tehingu tegemise ajal. Kostjal oli müügilepingu sõlmimiseks pankrotitoimkonna nõusolek. Pankrotitoimkond otsustas 31. jaanuaril 2012, et kostja alustab müügilepingu koostamist, avab notari juures deposiidikonto, annab pakkujatele võimaluse tasuda ostuhinna tagatis, ning kui tagatise 2(6)
2-15-3686 annab ainult üks pakkujatest, on kostjal õigus sõlmida müügileping selle pakkujaga, kusjuures müügileping peab sisaldama pankrotitoimkonna 26. jaanuari 2011 koosolekul otsustatud tingimusi. Notari koostatud lepingust nähtub, et tagatise maksis notari deposiiti üksnes Väike-Peetri külaselts. Seega oli kostjal õigus vaidlusalune müügileping sõlmida. Lepingu sõlmimise õigust kontrollis ka notar. Kuna kostja vastutuse aluseks olevat asjaolu ei esine, ei saa tuvastada hageja sellest asjaolust teadmise aega. Hageja sai väidetavast kahjust teada lepingu sõlmimise päeval, mistõttu pidi ta hagi esitama hiljemalt 6. märtsil 2015. Kuna hagi esitati 9. märtsil 2015, on see aegunud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud aegumise lahendama menetluse alguses, mitte korraldama asjas mitu istungit. Maakohus ei hinnanud kahju tekkimise aega hageja seisundi järgi. Kahju ja hageja võimalus sellest teada saada tekkis alles 20. augustil 2012 või 7.-12. detsembril 2012, kui hageja sai aru, et kostja ei kavatse olukorda heastada. Hageja ei pidanud müügilepingu sõlmimise ajal teadma, et talle tekib kahju.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. septembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda, kellelt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulu 1120 eurot 32 senti ja viivis ning riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv 2700 eurot ja viivis. Ringkonnakohus leidis, et hageja kogu nõue ei ole aegunud. Maakohus on valesti leidnud, et PankrS § 63 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaeg algas lepingu sõlmimisest. Kuigi hageja oli lepingu pooleks, sõlmis tema nimel lepingu haldur, mitte juhatuse liige. Halduri teadmist ei saa selle sätte tähenduses samastada pankrotivõlgniku teadmisega. Kuna PankrS § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, ei pruugi võlgniku juhatuse liige saada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest kohe teada. Eeltoodule viitab ka PankrS § 63 lg 2 sõnastus. Seadus lähtub eeldusest, et võlgnik (juhatuse liikme kaudu) peab kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada saama hiljemalt halduri vabastamisest. Hageja sai PankrS § 63 lg 2 tähenduses lepingust ning seega ka väidetavast kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada 14. märtsil 2012, mil võlausaldajate üldkoosolek kiitis pankrotihalduri sõlmitud lepingu heaks. Koosolekul osales ka hageja juhatuse liige Ü. Teppo. Õige ei ole hageja seisukoht, et väidetav kahju tekkis alles augustis 2012 või veel hiljem. Kuna hageja väitel müüs haldur vee-ettevõtte alla turuhinna, sh kadus võimalus teenida tulu, tekitati väidetav kahju lepingu sõlmimisega. Seega algas aegumistähtaeg 15. märtsil 2012. Kuna 290 484 euro suuruse põhinõude esitas hageja kohtule 9. märtsil 2015, ei ole see aegunud.
25.septembril 2015 esitatud koondhagis suurendas hageja oma põhinõuet 317 994 euroni ning see on 290 484 eurot ületavas osas aegunud. Kuna viivisenõude aegumisele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 154 lg 1, ei ole 290 484 euro suuruse põhinõude viivisenõue aegunud. Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna selle aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud. Kostjal oli tehingu tegemiseks pankrotitoimkonna nõusolek ning võlausaldajate 14. märtsi 2012. a üldkoosolek kiitis müügilepingu heaks. Hagis väidetud kahju ei ole põhjuslikus seoses sellega, et kostja ei taganenud müügilepingust ega esitanud kohtusse vee-ettevõtte ostja vastu üleantu tagastamise hagi. Hageja väidetav kahju tekkis müügilepingu sõlmimisega. Lisaks oli hagejal kooskõlas PankrS § 184 lg-s 2 sätestatuga võimalik esitada juhatuse liikme vahendusel nõudeid ja hagisid vaidlusaluse 3(6)
2-15-3686 müügilepingu kohta. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud vee-ettevõtte võõrandada kõrgema hinnaga.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue otsuse. Ringkonnakohus ei võinud asja lahendada sisuliselt, kuna maakohus oli jätnud hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kuna maakohus piirdus aegumise kohaldamisega, oli hagejal võimalik esitada apellatsioonkaebus üksnes aegumise kohaldamise peale. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata uutel õiguslikel alustel, mida pooltega ei arutatud. Kuna ringkonnakohus leidis, et hageja kogu nõue ei ole aegunud, pidanuks ta maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
8.Kostja esitas Riigikohtule taotluse kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatist, jätta hageja kassatsioonkaebus või hagiavaldus läbi vaatamata, kui hageja tagatist ei anna. Samas märkis kostja, et ringkonnakohtu otsus on õige ja kassatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust otsust muuta ega tühistada. Lisaks esitas kostja tähtaegselt vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse tühistamata. Kostja leiab, et maakohus ei teinud asja lahendades aegumise kohaldamise kohta vaheotsust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 järgi. Seega ei olnud ringkonnakohtul kohustust asja maakohtusse uueks lahendamiseks saata. Maakohus arutas pooltega asja sisuliselt ning ringkonnakohtu otsus ei saanud olla hagejale üllatuslik. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda ning mõista temalt kostja kasuks välja kassatsiooniastme menetluskulu 1029 eurot 60 senti ja viivis.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu hagi 290 484 euro ja sellelt arvutatava viivise nõude rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja asi saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 kohaselt menetluse jätkamiseks samale maakohtule.
10.Hageja leiab kassatsioonkaebuses eelkõige seda, et olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et hageja 290 484 euro ja seega ka sellelt arvutatava viivise nõue ei ole aegunud, ei võinud ringkonnakohus seda nõuet ise lahendada. Kassatsioonkaebuses ei väideta, et ringkonnakohus on valesti leidnud, et ülejäänud osas on hageja nõue aegunud. Sellele vaatamata on hageja palunud ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada. Kolleegium leiab, et 290 484 eurot ületavas osas ei ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et PankrS § 63 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaeg hakkas kulgema ajast, mil hageja sai kostja vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sai hageja eeltoodud asjaoludest teada 14. märtsil 2012 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul, kus tema seaduslik esindaja ka ise osales. Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 kohaselt seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, v.a kui asjaolu 4(6)
2-15-3686 on kassatsioonkaebusega vaidlustatud ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Hageja ei ole väitnud, et ringkonnakohus on PankrS § 63 lg-s 2 nimetatud aegumistähtaja alguse kindlakstegemisel eksinud asjaolude tuvastamisel.
11.Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides otsuse põhjendustes, et hagi on aegunud. Ringkonnakohus on jätnud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutnud osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et hagi ei ole 290 484 euro ulatuses aegunud, kuid tuleb jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakohus tegi nõude aegumise kohta lõppotsuse TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause järgi. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha aegumise kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
12.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud sõnaselge taotluse teha vaheotsuse nõude aegumise kohta (II kd, tl 16 ja V kd, tl 1). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis märkinud, et rahuldab kostja taotluse ja jätab hagi rahuldamata aegumise tõttu. Samas on maakohus otsuse põhjendavas osas märkinud, et nõustub kostja (otsuses ekslikult märgitud hageja) aegumise vastuväitega ning jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul analüüsis maakohus nii istungitel kui ka otsuses kostja vastutuse aluseks olevaid asjaolusid üksnes eesmärgiga kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe ja teha kindlaks aegumise kohaldamiseks olulised asjaolud, sh PankrS § 63 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaja kulgemise algus. Seega tegi maakohus kooskõlas TsMS § 449 lg 3 kolmandas lauses sätestatuga nõude aegumise kohta lõppotsuse asja edasi menetlemata.
13.Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas kõigepealt käsitlenud nõude aegumist ja leidnud, et 290 484 euro ulatuses ei ole hagi aegunud. Selle asemel, et eeltooduga piirduda ning maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata asi lahendamiseks maakohtule, asus ringkonnakohus asjaolusid tuvastades hindama aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kuna maakohus tegi otsuse üksnes hageja nõude aegumise kohta ning ka apellatsiooniesemeks oli üksnes aegumise küsimus, ei olnud ringkonnakohtul alust asjaolusid tuvastades hinnata nõude põhjendatust ja tõendatust. Seda tehes väljus ringkonnakohus lubamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus ei saanud asja ise lõpuni lahendada. Sellega kordab kolleegium 27. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-22-13 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud seisukohta. Viidatud otsuses asus Riigikohus seisukohale, et haginõude saab ringkonnakohus kõnealuses olukorras lõpuni lahendada üksnes hagi läbi vaatamata jättes. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus hagi läbi vaatamata jätmise asjaolusid tuvastanud ega hagi läbi vaatamata jätnud. Kolleegium rõhutab veelkord, et olukorras, kus maakohus on leidnud, et nõue on aegunud, ning teinud kooskõlas TsMS § 449 lg 3 kolmandas lauses sätestatuga aegumise kohta lõppotsuse, ei ole ringkonnakohtul õigust maakohtu aegumise kohta tehtud otsust kontrollides asuda hindama aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid ega lahendada vaidlust ise esimesena lõpuni, kui ta leiab, et maakohus on aegumise kohaldamisel eksinud. Kui ringkonnakohus leiab, et nõue ei ole aegunud, peab ta maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja menetluse jätkamiseks maakohtule (TsMS § 449 lg 3 teine lause) (v.a kui ringkonnakohus tuvastab hagi läbi vaatamata jätmise alused).
14.Kuna ringkonnakohus on erinevalt maakohtust leidnud, et hageja nõue 290 484 euro ulatuses ei ole aegunud, siis peaks ringkonnakohus maakohtu otsuse selles osas tühistama ja saatma asja selles osas maakohtule menetluse jätkamiseks. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu asemel ise 5(6)
2-15-3686 maakohtu otsuse osas, milles maakohus tuvastas, et hageja 290 484 euro suurune nõue ja seega ka sellelt arvutatava viivise nõue on aegunud. Asi saadetakse tühistatud osas maakohtule menetluse jätkamiseks.
15.Kolleegium jätab rahuldamata kostja TsMS § 196 lg 1 alusel esitatud taotluse kohustada hagejat andma tagatis kostja eeldatavate menetluskulude katteks. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib kostja taotleda tagatise andmist üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 16). Kostja prognoosib kassatsioonimenetluses kostjale osutatava õigusabi mahuks 10 tundi, so 1440 eurot, sh kassatsioonkaebusega tutvumine ning kostja menetluspositsiooni kujundamine, vastuse koostamine kassatsioonkaebusele, hageja võimalike täiendavate menetlusdokumentidega tutvumine ja lõplike seisukohta esitamine. Kostja on vandeadvokaadi vahendusel esitatud taotluses märkinud mh, et ringkonnakohtu otsus on õige ja kassatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust otsust muuta ega tühistada. Seega oli kostja juba enne taotluse esitamist vähemalt osaliselt teinud kulusid, mille katteks ta tagatist nõuab. Lisaks märgib kolleegium, et kostjal ei olnud kohustust esitada Riigikohtule vastust esindaja vahendusel (TsMS § 218 lg 4). Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud ning arvestab kaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes alama astme kohtu tuvastatud asjaoludega, ise tõendeid ei kogu ega uuri (TsMS § 688 lg-d 1 ja 3–5). Sellest tulenevalt ei ole vähemalt üldjuhul põhjendatud esitada Riigikohtule lisa- ega korduvaid seisukohti. Kolleegium peab vajalikuks märkida ka seda, et kuna menetlusosaline peab kasutama oma menetlusõiguse heauskselt (TsMS § 200 lg 1), ei ole tal lubatud tekitada vastaspoolele põhjendamatuid kulusid. Menetlusosalise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkusega arvestab kohus menetluskulude kindlaksmääramisel ja vastaspoolelt väljamõistmisel (TsMS § 175 lg 1).
16.Menetluskulud jaotatakse ja nende rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 ning § 174 lg-te 1, 2 ja 6 järgi asja läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
17.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja nimetatud isikule. Ants Kull
Peeter Jerofejev
Malle Seppik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.