Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2-07-31855 05.02.2007 esitas kostja TLS § 82 lg 1 alusel avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 10.02.2007. Kostjal puudusid nimetatud sättes märgitud alused töölepingu lõpetamiseks. Tööandjal puudus kohustus varustada töötajat isikliku arvutiga. See, et hageja võttis kontoriruumist 17.10.2007 arvuti, kvajas seda teise müügiesinduse jaoks, ei takistanud kostjal tööülesandeid täitmast, sest töötajal oli võimalus kasutada teist arvutit samas ruumis. Seega töötaja töötingimusi ei handatud. Ktöötajal puudus alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi, taotleb hageja töölepingu lõppenuks lugemist TLS § 79 lg 1 alusel. 25.09.2007 kohtule esitatud seisukohas jäi hageja avalduses toodud seisukohtade juurde. Hageja palub tunnustada kostjaga 20.03.2006 lõpetatud töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 lg 1 ja jätta kohtukulud kostja kanda. Kostja vastuväited Töövaidluskomisjon rahuldas OÜ I avalduse ja tunnustas töölepingu lõpetamist TLS § 79 lg 1 alusel. Mitte nõustudes 16.05.2007 Töövaidluskomisjoni otsusega esitas I K kohtule avalduse, mida kohus käsitleb kooskõlas ITLS § 24 lg 4 taotlusena. Vastuses hagile teatas kostja, et 05.02.2007 esitatud töölepingu lõpetamise soov oli väljendatud tingimusteta ja kirjalikult ning töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 järgi oli põhjendatud. Esinesid selged märgid tööandja tegevuse lõpetamisest Tallinnas. saamatu on hageja väide, et arvuti puudumine ei takistanud kostjal tööülesandeid täita. Teine arvuti asus tegevdirektori kabinetis ja sellele oli juurdepääs vaid tegevdirektoril. 17.01.2007 arvega nr 806 müüdi kogu hageja Tallinna laos olnud kaup tagasi Läti partneri lattu. Olenemata arvuti olemasolust ei saanud kostja tööd teha, sest ei olnud kaupa, mida müüa. 17.01.2007 anti tegevdirektorile korraldus lõpetada kõik lepingud seoses Tallinna kontori tegevusega hiljemalt 10.02.2007. Hageja rikkus töölepingu p 7.1, mille järgi ta pidanuks kindlustama töötaja töövahenditega, võttis ära arvuti ja kirjutusvahendid. Seetõttu ei saanud kostja tööülesandeid täita. Hageja omaniku esindaja ütles 17.01.2007, et ei tea, milliseid tööülesandeid hageja täitma hakkab. Töötaja arvestas töölepingut sõlmides, et saab töötada müügisekretärina ja ei soovinud päevi mööda saata mitte midagi tehes. Kostja jaoks oli oluline ka oma kvalifikatsiooni säilitamine. Juhindudes VÕS § 6 lg 1, § 7 lg 1, § 116 lg 1 ja lg 2 p 4, TLS § 1 ja § 82 lg 1 taotleb kostja hagi rahuldamata jätmist ja tuvastamist, et tööleping lõppes TLS § 82 lg 1 alusel. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, analüüsinud hageja ja kostja väiteid, tunnistaja ütlusi ja uurinud poolte esitatud dokumentaalseid tõendeid leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 kohaselt või tuleb töölepingu lõpetamise alusena tunnustada TLS § 79 lg 1, nagu taotleb hageja. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tööandja on töölepingu tingimused täitmata jätnud, täitnud need mittenõuetekohaselt või töötaja töötingimusi oluliselt handanud. TLS § 49 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. Hageja ja kostja vahel 20.03.2006 sõlmitud töölepingu p 2.5 kohaselt on töötaja ülesanded müügitöö korraldamine, suhtlemine klientidega, nende konsulteerimine ja teenindamine ning muud tööd ettevõtte kontori saalis ja laos. Täpsemad tööülesanded on kirjeldatud müügiesindaja ametijuhendis. Töölepingu p 7.1

2-07-31855 tulenevalt tööandja kindlustab töötaja töövahenditega, mis on töötajale vajalikud ametijuhendis määratletud tööülesannete täitmiseks. Kostja väidab, et hageja võttis 17.01.2007 temalt ära kõik tööks vajalikud vahendid ja alates sellest ajast ei andnud kostjale tööd. Kostja pidi tööl käima ilma, et tal oleks olnud mingeid tööülesandeid ega võimalust neid täita. Kostja väiteid kinnitab tunnistajana ülekuulatud UP, kes töötas IOÜ-s alates 01.02.2006 kuni veebruarini 2007 tegevdirektorina. Tunnistaja ütluste kohaselt võtsid 2007.a jaanuaris ettevõtte omaniku esindajad kostjalt ära kõik töövahendid, isegi pastapliiatsid, ning kostjal ei olnud võimalik töötegemist jätkata. UP arvutit oleks saanud kostja kasutada ainult UP äraoleku ajal. Kaupa müüa kostjal ega UPl ei lubatud. UP ütluste kohaselt oli kostjal tööülesannete täitmiseks vaja arvutit, telefoni, mobiiltelefoni ja kirjatarbeid. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et 17.01.2007 võeti kostja tööruumist arvuti ära. Hageja möönab ka seda, et kaupa sel ajal laos ei olnud ja tegelikult kostjal tööd ei olnud. Hageja leiab aga, et arvuti ei olnud kostjale töötegemiseks vajalik, töölepingus arvuti olemasolu ette ei olnud nähtud. Seega pooled möönavad, et kostjal ei olnud alates 17.01.2007 tööd. Sellega on hageja rikkunud TLS § 49 p 1 sätestatud kohustust. Kohus loeb tõendatuks ka selle, et kostjal puudusid tööks vajalikud töövahendid. Müügitöö korraldamiseks, klientidega suhtlemiseks ja muude töölepingu p 2.5 kirjeldatud tööülesannete täitmiseks oli tõenäoliselt vaja kasutada arvutit, telefoni ja kirjatarbeid. Seda kinnitab ka tunnistaja UP, kes oli kostja otsene juht vastavalt töölepingu p 2.6. Töölepingu punkt 7.1 pani tööandjale üldise kohustuse töötaja töö tegemiseks vajalike töövahenditega varustada. Tööleping ei täpsusta konkreetsete töövahendite loetelu, seega tuleb vajalikkust hinnata lähtudes tööülesannete iseloomust. Seetõttu ei ole asjakohased hageja väited, et arvuti ei olnud kostjale töötegemiseks vajalik, sest tööleping seda ette ei näinud. Hageja on seisukohal, et töö puudumine oli ajutine ja küsimus ettevõtte Tallinnast likvideerimise kohta ei olnud otsustatud. Kostjale maksti kokkulepitud palka. Kostja väidab, et sisuliselt oli otsustatud hageja Tallinna esindus sulgeda. Kostja seisukohti kinnitab tunnistaja UP, kelle ütluste kohaselt saadeti klientidele teated, kus tänati koostöö eest, teatati, et I lõpetab Tallinnas tegevuse ning paluti pöörduda Tartu või Jõhvi kontori poole. Sama sisuga silt oli välisuksel, mis oli lukus. Kogu laos oleva kaup müüdi 17.01.2007 teisele äriühingule (H G ). Ülaltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kostjal oli mõistlik alus eeldada, et töö puudumine ei olnud ajutine. Olenemata sellest, kas formaalselt oli hageja Tallinna esinduse sulgemine otsustatud või mitte, viitavad sulgemisele kostja seletused ja tunnistaja ütlused. Ei ole usutav, et mõistlikult tegutsev ettevõtja teataks klientidele Tallinna esinduse sulgemisest, kui seda tegelikult teha ei plaanitud. Vaidlus puudub selles, et kostjale maksti kokkulepitud palka, kuid ktöö puudumine ei olnud ajutise iseloomuga, ei välista palga maksmine seda, et hageja rikkus kohustust pakkuda kostjale tööd ja vstada teda töövahenditega. TLS § 79 lg 1 kohaselt teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt üks kuu ette. TLS § 82 lg 1 sätestab, et töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline hanemine TLS §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (TLS §-d 64 ja

2-07-31855 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast. VÕS § 116 lg 1 tulenevalt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaselt on olulise lepingurikkumisega muuhulgas tegemist, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 lg 1 alusel ei ole oluline töötaja motiiv töölepingu lõpetamiseks, samas on töötajal kohustus töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt kuu aega ette teatada. TLS § 82 lg 1 alusel saab töötaja töölepingu lõpetada tööandja poolse rikkumise korral ning etteteatamise aeg on vähemalt 5 päeva. Kohus on kindlaks teinud, et tööandja rikkus oma kohustust pakkuda töötajale tööd ja varustada töötajat töövahenditega ning selline olukord ei olnud ajutise iseloomuga. Hageja tegevus on käsitletav olulise lepingurikkumisena VÕS § 116 lg 2 p 4 mõttes, sest kostjal oli alus eeldada, et hageja ei täida oma kohustusi ka edaspidi. Seega oli kostjal alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Ülaltoodust tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 alusel hageja kanda. Kostjal on õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.