Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Tiit Kollom
Tsiviilasi
IUNA OÜ hagi Ilve Karu vastu töölepingu lõpetamise aluse tunnustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.03.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
IUNA OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja IUNA OÜ (reg. kood 11168547, asukoht Kantsi 4b, 11415 Tallinn), esindaja Dmitry Melikhov Kostja Ilve Karu (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx-xx, xxxxx xxxxxxx), esindaja Tiina Pill
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.03.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta IUNA OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Kostja töötas alates 20.03.2006 hageja juures müügisekretär-konsultandina. 05.02.2007 esitas kostja töölepingu seaduse (TLS) § 82 lg 1 alusel avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 10.02.2007. Kostjal puudusid nimetatud sättes märgitud alused töölepingu lõpetamiseks. Tööandjal puudus kohustus varustada töötajat isikliku arvutiga. See, et hageja võttis kontoriruumist 17.10.2007 arvuti, kuna vajas seda teise müügiesinduse jaoks, ei takistanud kostjal tööülesandeid täitmast, sest töötajal oli võimalus kasutada teist arvutit samas ruumis.
Kuna töötajal puudus alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi, taotles hageja töölepingu lõppenuks lugemist TLS § 79 lg 1 alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu. 05.02.2007 esitatud töölepingu lõpetamise soov oli väljendatud tingimusteta ja kirjalikult ning töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 järgi oli põhjendatud. Esinesid selged märgid tööandja tegevuse lõpetamisest Tallinnas. 17.01.2007 arvega nr 806 müüdi kogu hageja Tallinna laos olnud kaup tagasi Läti partneri lattu. Olenemata arvuti olemasolust ei saanud kostja tööd teha, sest ei olnud kaupa, mida müüa. 17.01.2007 anti tegevdirektorile korraldus lõpetada kõik lepingud seoses Tallinna kontori tegevusega hiljemalt 10.02.2007.
3.Hageja rikkus töölepingu p 7.1, mille järgi ta pidanuks kindlustama töötaja töövahenditega, võttis ära arvuti ja kirjutusvahendid. Arusaamatu on hageja väide, et arvuti puudumine ei takistanud kostjal tööülesandeid täita. Teine arvuti asus tegevdirektori kabinetis ja sellele oli juurdepääs vaid tegevdirektoril. Seetõttu ei saanud kostja tööülesandeid täita. Kostja arvestas töölepingut sõlmides, et saab töötada müügisekretärina ja ei soovinud päevi mööda saata mitte midagi tehes. Kostja jaoks oli oluline ka oma kvalifikatsiooni säilitamine. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja luges Ilve Karuga 20.03.2006 lõpetatud töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 82 lg 1. Menetluskulud jäid hageja kanda.
5.Hageja ja kostja vahel 20.03.2006 sõlmitud töölepingu p 2.5 kohaselt on töötaja ülesanded müügitöö korraldamine, suhtlemine klientidega, nende konsulteerimine ja teenindamine ning muud tööd ettevõtte kontori saalis ja laos. Täpsemad tööülesanded on kirjeldatud müügiesindaja ametijuhendis. Töölepingu p 7.1 tulenevalt tööandja kindlustab töötaja töövahenditega, mis on töötajale vajalikud ametijuhendis määratletud tööülesannete täitmiseks.
6.Kostja väidab, et hageja võttis 17.01.2007 temalt ära kõik tööks vajalikud vahendid ja alates sellest ajast ei andnud kostjale tööd. Kostja pidi tööl käima ilma, et tal oleks olnud mingeid tööülesandeid ega võimalust neid täita. Kostja väiteid kinnitab tunnistajana ülekuulatud U. P., kes töötas IUNA OÜ-s alates 01.02.2006 kuni veebruarini 2007 tegevdirektorina. Tunnistaja ütluste kohaselt võtsid 2007 jaanuaris ettevõtte omaniku esindajad kostjalt ära kõik töövahendid, isegi pastapliiatsid, ning kostjal ei olnud võimalik töötegemist jätkata. U. P. arvutit oleks saanud kostja kasutada ainult U. P. äraoleku ajal. Kaupa müüa kostjal ega U. P.l ei lubatud. U. P. ütluste kohaselt oli kostjal tööülesannete täitmiseks vaja arvutit, telefoni, mobiiltelefoni ja kirjatarbeid.
7.Hageja ei vaidlusta asjaolu, et 17.01.2007 võeti kostja tööruumist arvuti ära. Hageja möönab ka seda, et kaupa sel ajal laos ei olnud ja tegelikult kostjal tööd ei olnud. Seega möönavad pooled, et kostjal ei olnud alates 17.01.2007 tööd. Sellega on hageja rikkunud TLS § 49 p 1 sätestatud kohustust.
8.Tõendatud on, et kostjal puudusid tööks vajalikud töövahendid. Müügitöö korraldamiseks, klientidega suhtlemiseks ja muude töölepingu p 2.5 kirjeldatud tööülesannete täitmiseks oli tõenäoliselt vaja kasutada arvutit, telefoni ja kirjatarbeid. Seda kinnitab ka tunnistaja U. P., kes oli kostja otsene juht vastavalt töölepingu p-le 2.6. Töölepingu p 7.1 pani tööandjale üldise kohustuse töötaja töö tegemiseks vajalike töövahenditega varustada. Tööleping ei täpsusta konkreetsete töövahendite loetelu, seega tuleb vajalikkust hinnata lähtudes tööülesannete iseloomust. Asjakohased ei ole hageja väited, et arvuti ei olnud kostjale töötegemiseks vajalik, sest tööleping seda ette ei näinud.
9.Hageja leidis, et töö puudumine oli ajutine ja küsimus ettevõtte Tallinnast likvideerimise kohta ei olnud otsustatud. Kostjale maksti kokkulepitud palka. Kostja väidab, et sisuliselt oli otsustatud hageja Tallinna esindus sulgeda. Kostja seisukohti kinnitab tunnistaja U. P., kelle ütluste kohaselt saadeti klientidele teated, kus tänati koostöö eest ja teatati, et IUNA lõpetab Tallinnas tegevuse ning paluti pöörduda Tartu või Jõhvi kontori poole. Sama sisuga silt oli välisuksel, mis oli lukus. Kogu laos oleva kaup müüdi 17.01.2007 teisele äriühingule (Hansameistri Grupp). 2(5)
10.Ülaltoodut arvesse võttes oli kostjal mõistlik alus eeldada, et töö puudumine ei olnud ajutine. Olenemata sellest, kas formaalselt oli hageja Tallinna esinduse sulgemine otsustatud või mitte, viitavad sulgemisele kostja seletused ja tunnistaja ütlused. Ei ole usutav, et mõistlikult tegutsev ettevõtja teataks klientidele Tallinna esinduse sulgemisest, kui seda tegelikult teha ei plaanitud. Vaidlus puudub selles, et kostjale maksti kokkulepitud palka, kuid kuna töö puudumine ei olnud ajutise iseloomuga, ei välista palga maksmine seda, et hageja rikkus kohustust pakkuda kostjale tööd ja varustada teda töövahenditega.
11.Tööandja rikkus oma kohustust pakkuda töötajale tööd ja varustada töötajat töövahenditega ning selline olukord ei olnud ajutise iseloomuga. Hageja tegevus on käsitletav olulise lepingurikkumisena võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p 4 mõttes, sest kostjal oli alus eeldada, et hageja ei täida oma kohustusi ka edaspidi. Seega oli kostjal alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja tunnustada töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 lg 1. Menetluskulud jätta kostja kanda.
13.Kohtuotsust kuulub tühistamisele materiaalõiguse normide TLS § 82 lg 1, § 49 p 1 ja VÕS § 116 väära kohaldamise ja TLS § 79 mittekohaldamise tõttu.
14.Maakohus tuvastas, et dokumentides ei ole täpsustatud töövahendite loetelu, millega hageja peab kostjat varustama, märkides et töövahendite kindlaksmääramisel tuleb lähtuda tööülesannete iseloomust. Pooled nõustusid sellega, et 17.01.2007 võeti kostjalt arvuti ära ning samal päeval müüdi kogu laos olev kaup teisele äriühingule. Seega, alates 17.01.2007 ei olnud laos kaupa, mida kostja oleks saanud müüa. Järelekult, lähtudes jooksvate tööülesannete iseloomust (tegelikult nende ajutisest puudumisest), ei olnud kostjal töövahendeid millekski vaja.
15.Tunnistaja U. P. ei osanud ka veenvalt seletada, milliste tööülesannete täitmiseks oli alates 17.01.2007 kostjal töövahendeid vaja. Tunnistaja väide, et arvuti kasutamine kauba puudumisel oli vajalik klientidele teatamiseks Tallinna kontori tegevuse peatamisest, ei oma kostja suhtes mitte mingit tähtsust. Tunnistaja väitis ka, et see oli tema kohustuseks.
16.Tunnistaja U. P. ütlustega ei saa tõendada hageja kavatsusi Tallinnas tegevuse lõpetamise või jätkamise suhtes, kuna see küsimus kuulub juhatuse pädevusse ning U. P.ga seda ei arutata. U. P. puudulik töö tegevdirektorina ja ebalojaalne käitumine hageja suhtes oli üheks peapõhjuseks, miks hageja ei saatnud Tallinna esindusse uut kaupa ja alates 2007 jaanuarist realiseeris seda Tartu ja Jõhvi kontorite kaudu, mille juhatajad müüsid kaupa edukamalt. Tallinna kontori tegevuse peatamise küsimusega otsustas hageja tegevdirektori vahetada. 2007 jaanuaris lõpetati U. P. tööleping usalduse kaotamise tõttu, mida ta ise kinnitas oma ütlustega.
17.Hageja andis korralduse tegevuse peatamiseks ja kaupluse sulgemiseks kauba puudumise tõttu. See oli ajutine lahendus ja seda tõendab ka asjaolu, et kostja ei olnud koondatud. Hageja planeeris pärast tegevjuhi vahetamist Tallinnas tegevust jätkata, kuid pärast kostja lahkumist loobus sellest ideest töötajate puudumise tõttu. Seda väitis hageja nii töövaidluskomisjonis kui ka maakohtus.
18.Kostja tööülesannete puudumise ajutist iseloomu näitab ka ajavahemik: kaup müüdi ära 17.01.2007, aga lahkumisavalduse kirjutas kostja 05.02.2007. Selle lühikese perioodiga ei saanud kostja arukat järeldust teha hageja tegevuse täieliku lõpetamise kohta, tollal seda ei teadnud hageja isegi. Hageja Tallinna kontoris tekkinud olukorda tuleb hinnata nagu „tööseisakut". Muudatusi kostjale töötasu arvestamise suhtes ei olnud; kostja töötingimused ei halvenenud, tegemist oli töömahu vähenemisega.
19.Jooksva töömahu määrab kindlaks tööandja töötaja tööülesannete raames. See maht määratakse kindlaks tööandja poolt töökorralduste väljaandmisega, mida töötaja peab täitma. Selliseks korralduseks võib olla ka tegevusest hoidumine. Hageja, lähtudes kauba halvast realiseerimisest, andis kostjale korralduse kaupa mitte müüa ja see ei olnud töötingimuste rikkumine, vaid seaduslik korraldus. Töökoormuse vähenemist (või puudumist) ei tohi käsitleda 3(5)
töölepingu rikkumisena, kui sellega ei ole seotud palga langemine. Hageja käitumist ei saa käsitleda töötingimuste rikkumisena.
20.Maakohus ignoreeris hageja viiteid töölepingu sätetele ja analüüsis hageja majandustegevust. Hageja majandustegevus ei oma töövaidluse lahendamisel mingit tähtsust, kuna need ei puutu töötaja ja tööandja töösuhetesse, vaid puutuvad hageja majandusstrateegiasse, millega kostja, töötades müügisekretär-konsultandina, ei olnud seotud.
21.Põhjendamatu on VÕS § 116 sätete rakendamine. VÕS § 116 üldnormina sätestab üldised taganemisalused lepingust, eeldades lepingupoolte võrdsust, arvestamata töösuhete eripära. Tööõiguses olev alluvuse põhimõte nõuab töövaidluses erinormi kohaldamist: TLS sätestab töötaja ja tööandja jaoks erinevad lepingu lõpetamise alused. Kostja poolt valitud TLS § 82 lg 1 kohaldamise aluseks on konkreetsete töötingimuste halvenemine; see konstruktsioon ei luba töötajal, lähtudes tööandja majandusolukorra analüüsist, eeldada, milliseid lepingutingimusi teine lepingupool tulevikus rikub (VÕS § 116 lg 2 p 4). Majandusstrateegiaga tegeleb tööandja ja ettevõtte tegevuse lõpetamise puhul ta koondab töötaja. Koondamine on tööandja õigus mitte kohustus ja töötaja ei saa seda nõuda, otsustades tööandja eest, kuidas arendada oma äri. See rikub tööõiguses oleva töötaja alluvuse ja lojaalsuse põhimõtteid. Kuna kostjal puudus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi õiguslik alus, siis sellises olukorras võib töövaidlust lahendav organ lugeda töölepingu lõpetatuks TLS § 79 lg 1 alusel. Vastustaja seisukoht
22.Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
24.Harju Maakohus ei ole kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi ega menetlusnormi, mis annaksid alused vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks, samuti ei tuleks apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinevat otsust.
25.Maakohus hindas kõiki tõendeid ja jõudis põhjendatud järeldusele, et hageja soovis Tallinna kontori tegevuse lõpetada ja seetõttu ei kindlustanud kostjat enam tööga. Seega kostjal töö puudumine ei olnud ajutine. Nimetatud asjaolu kinnitas tunnistajana üle kuulatud U. P.. Ehkki U. P. ei olnud ise pädev otsustama Tallinna kontori sulgemist, sai ta anda ütlusi asjaolude kohta, mis tööandja sellist kavatsust näitasid (kogu kauba realiseerimine, klientidele sulgemisest teatamine). Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Tallinna kontori tegevuse lõpetamist kinnitab ka asjaolu, et tänaseni ei toimu seal mingit äritegevust.
26.Seega on põhjendatud kohtu järeldus, et apellant rikkus TLS § 49 p-s1 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi.
27.Kuna hageja kostjat tööga ei kindlustanud, oli kostja õigustatud töölepingu lõpetama TLS § 82 lg 1 alusel, mille kohaselt töötaja teatab nii määratud kui määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine.
28.Maakohus tunnustas töölepingu lõpetamise alusena TLS § 82 kui erisätet töölepingu lõpetamiseks. Seejuures ei saa pidada ebaõigeks kohtu viidet ka üldosa vastavale sättele. VÕS §-st 1 tuleneb sõnaselgelt, et VÕS üldosas sätestatut kohaldatakse ka töölepingule.
29.Ebaõige on apellandi seisukoht, et kui TLS §-s 82 sätestatud aluseid töölepingu lõpetamiseks ei esine, tuleb tööleping lugeda lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel. Nimetatud alusel saab töölepingu lõpetada üksnes töötaja sellekohasel soovil. Käesoleval juhul töötaja sellist soovi ei avaldanud. Seega kui kohus ei oleks tuvastanud TLS §-s 82 sätestatud aluste esinemist, kehtiks tööleping 4(5)
edasi.
30.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.
G. Kivinurm
R. Allikvere
T. Kollom
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.