Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-131-07 Tartu, 9. jaanuar 2008. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik H. A (A) hagi D. K (K) vastu vanema kande vaidlustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-36984 H. A määruskaebus H. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal 10. detsember 2007. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2007. a määrus ja Pärnu Maakohtu
21.detsembri 2006. a määrus ning saata asi Pärnu Maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le Rüütli Advokaadibüroo H. A määruskaebuselt 16. juulil 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
H. A esitas 4. detsembril 2006 Pärnu Maakohtule hagi D. K vastu, milles palus perekonnaseaduse (PKS) § 44 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel tunnistada ebaõigeks Pärnu Perekonnaseisuameti 25. aprilli 1991 isaduse tuvastamise aktis nr xx tehtud kanne A. A põlvnemise kohta H. A ning 19. oktoobril 1989 välja antud sünniaktis nr xxx kanne A. A põlvnemise kohta H. A.
2.Pärnu Maakohus keeldus 21. detsembri 2006 määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus leidis, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Maakohus asus seisukohale, et TsMS § 371 lg 2 p 2 tuleb kohaldada tarbetute menetluskulude vältimiseks. Isaduse tuvastamise akti ja selle alusel sünniakti kande tegemise ajal reguleeris Eestis perekonnasuhteid Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks (APK). APK § 61 kohaselt sai lapse isa vaidlustada tema kohta tehtud kannet aasta jooksul arvates ajast, mil ta sai teada või oleks pidanud teada saama kande tegemisest. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt esitasid hageja ja kostja ühise avalduse isaduse tuvastamiseks, teadis hageja kande tegemisest 25. aprillist 1991 ning seega oli tal õigus isaduse kannet vaidlustada 25. aprillini 1992. Tegemist oli absoluutse tähtajaga, mis ei kuulunud pikendamisele ja oli suunatud lapse huvide kaitsele. 1. jaanuarist 1995 jõustunud perekonnaseadus (PKS § 44 lg 3) annab võimaluse isaduse kannet vaidlustada ka hiljem ja esitab selle aegumistähtajana ehk tähtajana, mille möödalaskmine ei võta õigust kohtusse pöörduda. PKS § 130 lg 1 järgi ei ole perekonnaseadusel tagasiulatuvat jõudu. 1995. aastaks oli hageja õigus
vanema kande vaidlustamiseks aga APK §-st 61 tulenevalt lõppenud. Seega puudub hagejal seadusega kaitstud õigus, mille kaitset hagiga nõuda.
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. PKS § 135 lg 1 sätestab, et lapse isast põlvnemist saab perekonnaseaduse sätete kohaselt tuvastada ka lapse suhtes, kes on sündinud enne perekonnaseaduse jõustumist. Normikonkurentsist tulenevalt tuleb juhinduda PKS § 135 lg-st 1, mis on erinorm.
4.Pärnu Maakohus jättis 10. jaanuari 2007 määrusega H. A määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ega pidanud vajalikuks TsMS § 654 lg 6 alusel korrata maakohtu määruse põhjendusi. TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Pärnu Maakohus leidis, et hagejal ei ole seadusega kaitstud õigust ega huvi vanema kande vaidlustamiseks, kuna tähtaeg kande vaidlustamiseks on möödunud. Õige on maakohtu seisukoht, et APK § 61 kohaselt sai lapse isa vaidlustada tema kohta tehtud kannet aasta jooksul arvates ajast, mil ta sai teada või oleks pidanud teada saama kande tegemisest. Tegemist oli õigust lõpetava tähtajaga kande vaidlustamiseks. Hageja oli teadlik kande olemasolust, kuna ta kanti hageja ja kostja ühise avalduse alusel 25. aprillil 1991. a lapse sünniakti isana. Hagejal oli võimalik isaduse kannet vaidlustada 25. aprillini 1992. PKS § 44 lg 3 annab võimaluse isaduse kannet vaidlustada ka hiljem ja esitab selle aegumistähtajana ehk tähtajana, mille möödalaskmine ei võta veel õigust kohtusse pöörduda. PKS § 130 lg 1 järgi ei ole perekonnaseadusel tagasiulatuvat jõudu, mistõttu eelnimetatud seaduse jõustumise ajaks oli hageja õigus vanema kande vaidlustamiseks APK §-st 61 tulenevalt lõppenud. Seega puudub hagejal seadusega kaitstud õigus, mille kaitset hagiga nõuda. Määruskaebuses toodud väited PKS § 135 lg 1 kohta ei puutu asjasse, kuna see säte käsitleb isast põlvnemise tuvastamist, mitte kande vaidlustamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Määruskaebuse esitas H. A. Ta on seisukohal, et kande vaidlustamise tähtaeg algab kande aluseks olevatest ebaõigetest asjaoludest teadasaamisest. Avaldaja sai 15. novembril 2006 teada, et ta pole A. A bioloogiline isa. See selgus molekulaargeneetilise ekspertiisi tulemusena. Ta esitas hagi tähtaegselt. Kande aluseks olevat põlvnemist pole eraldi hagimenetluses vaja tuvastada, sest see asjaolu on kindlaks tehtud molekulaargeneetilise ekspertiisiga. Avaldaja ei ole A. A isa PKS § 38 lg 3 mõttes. Kohus leidis ekslikult, et enne perekonnaseaduse kehtima hakkamist tehtud kanded on absoluutsed ning neid ei muudeta ka siis, kui ilmnevad uued asjaolud. Kohtu selline käsitlus võtaks ära võimaluse kõigi enne 1. jaanuari 1995 sündinud laste puhul ebaõiget kannet muuta ka juhul, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne isikust, kes on isana tema sünniakti kantud.
Kohus kohaldas aegumist omal initsiatiivil, kuigi tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 sätestab, et kohus võib aegumist arvestada vaid kohustatud isiku taotlusel.
8.D. K määruskaebusele vastanud ei ole.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu määrus ja asi tuleb saata Pärnu Maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
10.Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui ta nõustus maakohtu seisukohaga, et vanema kande vaidlustamise hagi menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda. Maakohus leidis, et APK § 61 kohaselt sai isana lapse sünniakti kantud isik vanema kande vaidlustada ühe aasta jooksul kandest teadasaamisest. Kuna hageja sai kandest teada 25. aprillil 1991, on tähtaeg kande vaidlustamiseks möödunud ja PKS § 130 lg 1 kohaselt ei oma perekonnaseadus tagasiulatuvat jõudu. Maakohus leidis ka, et APK §-s 61 ettenähtud üheaastane tähtaeg oli õigust lõpetav tähtaeg, ning keeldus, lähtudes TsMS § 371 lg 2 p-st 2, H. A hagi menetlusse võtmast. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu.
11.1. jaanuarini 1995. a kehtinud APK §-s 61 sätestatud üheaastane tähtaeg ei ole õigust lõpetav, vaid hagi aegumise tähtaeg. Lapse isana lapse sünniakti kantud isik võis APK § 61 sõnastuse kohaselt vaidlustada tehtud kannet ühe aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või oleks pidanud teda saama kande tegemisest. Selle sätte sõnastusest tuleneb, et üheaastase tähtaja algus sõltus sellest, millal isana sünniakti kantud isik kandest teada sai või oleks teada saama pidanud. Seega sõltus tähtaja algus selle sätte mõttes isiku subjektiivsest teadmisest. 1. jaanuarist 1995. a kehtiv PKS § 44 lg 3 sätestab sõnaselgelt, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude esitamise üheaastane tähtaeg on aegumistähtaeg, kuid seob tähtaja alguse asjaoluga, millal isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Kolleegium leiab, et APK § 61 ja PKS § 44 lg 3 on sisult analoogilised ja sätestavad üheaastase aegumistähtaja isa (vanema) kohta lapse sünniaktis tehtud kande vaidlustamiseks. Erinev on hagi aegumise tähtaja kulgemise algus.
12.Kuna APK § 61 üheaastane tähtaeg on hagi aegumise tähtaeg, siis võib hageja esitada hagi vanema kande vaidlustamiseks, kuid tema hagi võidakse jätta rahuldamata, kui kohustatud pool esitab taotluse aegumise kohaldamiseks ja kohus tuvastab, et nõue on aegunud. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada. Riigikohtu 14. novembri 2007. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 leidis kolleegium, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid.
13.Maakohus ei saanud järelikult keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hageja teadis sünnikandest juba 25. aprillil 1991. a. Kui kohustatud pool ei taotle aegumise kohaldamist, tuleb kohtul nõue lahendada sisuliselt. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.