Asjaõigus › Piiratud asjaõiguse asjad

Kohtukulude jaotus

Välja mõista Mati Kleinilt ja Ilmar Volkmannilt solidaarselt Kalle Raidsalu kasuks õigusabikulude katteks 50 000 (viiskümmend tuhat) krooni ja riigilõivu katteks 2730 (kaks tuhat seitsesada kolmkümmend) krooni. Mati Kleini ja Ilmar Volkmanni kohtukulud menetluses jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

ehituskrundist ja aiamaast. EPA Ülenurme ÕKM direktori 08.06.1988 käskkirjaga suurendati seda 0,5 hektarini. M. Kleinile on tagastatud osa maad, mis on K. Raidsalu seaduslikus kasutuses ja mida tal on õigus ostueesõigusega erastada. Tartu Maakohus rahuldas 31.03.2003 otsusega K. Raidsalu nõude Kleini kinnistu jagamiseks kinnistu omaniku M. Kleini nõusolekuta ning luges kohtuotsuse nõusolekuks, millega M. Klein lubab jagada temale kuuluva kinnistu, registriosa nr xxxxx, kusjuures jagamisel tekkiv kinnistu peab hõlmama K. Raidsalu õiguspärasesse kasutusse antud maad. Kohus jättis rahuldamata nõude kinnistusraamatu registriossa nr xxxxx tehtud kande kustutamiseks ilma M. Kleini nõusolekuta ja Eesti Vabariigi kui maa tagastamise eelse omaniku kinnistusraamatusse kandmiseks. Registriossa nr 217 tehti kanne uue katastriüksuse „Viilu“ kohta (K. Raidsalu kasutuses olev maa). K. Raidsalu esitas hagi M. Kleini ja I. Volkmanni vastu järgmistes nõuetes:

MAAKOHTU LAHEND

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4) Kohus on asja lahendamisel jätnud menetlusosaliste huvid põhjendamatult kaalumata. Isikul, kellel oli õigus ostueesõigusega maad erastada, on võimalik saada maa omanikuks üksnes juhul, kui kanda AÕSRS § 10 lg 5 alusel kinnistusraamatusse maa omanikuna Eesti Vabariik, seejärel viiakse läbi erastamise toimingud, suletakse avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa KRS § 72 lg 2 kohaselt ja kantakse maa omanikuks isik, kellel oli õigus ostueesõigusega maad erastada. Eelpooltoodu aga eeldab vastavalt KRS §-le 72 lg 2 seda, et kinnisasi ei oleks koormatud piiratud asjaõigustega. Asjas on põrkuvateks huvideks hageja huvi saada maa, mis on tema seaduspärases kasutuses ja mida tal on õigus ostueesõigusega erastada, omanikuks ja I. Volkmanni huvi säilitada kogu M. Kleinile kuuluva kinnisasja, sh ka ebaseaduslikult tagastatud kinnisasja osa, koormatus hüpoteegiga. Tsiviilasja õigeks lahendamiseks on kohus kohustatud kaaluma erinevate menetlusosaliste huve ja just menetlusosaliste huvide kaalumise tulemusena tegema otsuse. 5) Kohtu poolt menetlusosaliste huvide kaalumata jätmine on viinud lubamatu olukorrani, kus kohus ei ole arvestanud hageja seaduslike õigustega. Hagejal on õigus erastada 478 m2 suurune osa M. Kleinile tagastud maast. Hagejale tema õiguspärases kasutuses oleva maa erastamiseks on vajalik M. Kleinile seadusevastaselt tagastud maa, st 500 000 m2 suurusest kinnistust 478 m2 suuruse osa vabastamine hüpoteegist, mis moodustab 0,096% kogu hüpoteegiga koormatud maast. Viilu katastriüksuse puhul on tegemist elamumaaga, kus ei asu M. Kleini hooneid. M. Klein ei ole tõendanud, et nimetatud kinnistu osal oleks ülejäänud kinnistuga võrreldes kõrgem väärtus. Kui M. Kleini ja I. Volkmanni vahelise kokkuleppega otsustataks kinnistu jagamisel koormata eraldatav osa osahüpoteegiga, oleks Viilu maaüksusele seatava osahüpoteegi summa maksimaalselt 478 krooni. On ilmselge, et olukorras, kus kaalumisel on hageja huvi erastada tema õiguspärases kasutuses olev maa ja hüpoteegipidaja huvi tagada hüpoteegi püsima jäämine hagejale erastamisele kuuluvale maale, mis moodustab üksnes väikese osa kogu hüpoteegiga koormatud maast, ei kaalu hüpoteegipidaja huvi tagada kogu hüpoteegi püsima jäämine üles hageja õigust erastada tema õiguspärases kasutuses olevat maad. Olukord oleks teine juhul, kui M. Klein oleks müünud talle seadusevastaselt tagastatud maa heausksele kolmandale isikule. Sellisel juhul oleks erastamisõigust omav isik vaidlustanud kolmanda isiku omandiõiguse tekkimise ning kohaldamisele oleks tulnud AÕS § 56 lg 3, mille kohaselt jääb kinnistusraamatu andmetele tuginedes heauskselt omandatud omandiõigus püsima. Kohtuotsuse kohaselt tekib olukord, kus hageja ei saa teostada talle kuuluvat õigust maad ostueesõigusega erastada ainuüksi selle tõttu, et hüpoteegi ese väheneks, kuid sellises ulatuses, mis ei kahjusta mingil määral hüpoteegipidaja huve. Kohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata TsÜS §-st 68 lg 5 tuleneva võimaluse, mille kohaselt antud juhul kohtuotsus asendaks kinnisasja omaniku ja hüpoteegipidaja tahteavaldust. Seejuures ei oma hüpoteegi hea- või pahausksus vähimatki tähendust. Kohtu poolt menetlusosaliste huvide kaalumata jätmisega on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtteid, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. 6) Vaidluse lahendamisel ja huvide kaalumisel tuleb lähtuda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg 1, 2). Hea usu põhimõte seab piirid subjektiivsete õiguste teostamisele. Privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt võib igaüks ise otsustada, kas ja kuidas oma subjektiivseid õigusi teostada. Samas on subjektiivsete õiguste kasutamise piirid määratletud teiste õiguskorras kaitstavate hüvedega, mistõttu subjektiivseid õigusi ei saa piiramatult ja igasugustel asjaoludel kasutada. Selliselt on subjektiivse õiguse kasutamine lubamatu, kui see on vastuolus hea usuga. Eeltoodust tulenevalt loetakse hea usu põhimõtte vastaseks seaduse formaalsete

võimaluste ärakasutamist ja selliselt oma õiguste kuritarvitamist vastupidiselt nende õiguste tegelikule olemusele ja eesmärgile. Samuti on Riigikohtu praktikas hea usu põhimõte leidnud kohaldamist eelkõige siis, kui kohus on pidanud vajalikuks tõkestada õiguste kuritarvitamist. Antud juhul on kohus formaalselt kohaldanud AÕS §-s 56 lg 3 sätestatut, ilma nimetatud normi eesmärki arvestamata. Selliselt on kohus oluliselt piiranud hageja õigusi tema õiguspärases kasutuses oleva maa erastamisel ning samas alusetult taganud hüpoteegipidaja õiguste püsima jäämise. Selliselt on kohus rikkunud hea usu põhimõtet. 7) Kohus on põhjendamatult tühistanud hagi tagamise korras seatud, kuid juba kustutatud käsutamise keelumärke. Tartu Maakohtu 13.03.2002 hagi tagamise määruse alusel on registriosa nr xxxx kolmandasse jakku kantud käsutamise keelumärge kustutatud Tartu Maakohtu 15.01.2004 määrusega. Samas ei ole kohus põhjendanud, mis kaalutlustel hagi tagamine tühistati, rikkudes TsMS § 436 lg 1. Menetlusosalised ei ole taotlenud hagi tagamise korras seatud, kuid juba kustutatud käsutamise keelumärke tühistamist. Seega on kohus teinud otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439). Tartu Maakohtu 04.03.2004 määruse alusel on kinnistule registriosa nr xxxxx seatud käsutamise keelumärge hageja kasuks. Antud keelumärget ei ole menetlusosalised vaidlustanud ja kohus ei ole seda tühistanud. Seega puudub vajadus taotleda nimetatud keelumärke kehtima jätmist.

3) Hageja õigust erastada talle eraldatud krundi suurune maaüksus on asunud heastama Ülenurme vald. Hagejale on selgitatud, et kuna tegemist on valla poolt maade tagastamise käigus tehtud veaga, mida tänasel päeval ei ole võimalik parandada, siis on võimalik esitada nõue valla vastu. Lähtudes halduskohtumenetlustes toimunud istungitel antud valla esindaja ütlustest olid nad nõus erastama muu valla maa arvelt hagejale maad tema endise krundi ulatuses. Kui vastustaja pöördus järelpärimisega Maa-ametisse, siis selgus, et hagejale on krunt mõõdistatud ning avalikkusele avaldatud Maa-ameti koduleheküljel. Katastriüksuse tunnuseks on 94901:005:1120 ja suurus 3915 m2, mis vastab täielikult hageja poolt taotletud krundi suurusele. Mis puudutab Viilu katastriüksust, siis selle osas on vald hagejale adresseeritud ja vaidlustamata korralduses viidanud selle erastamisele MaaRS §-s 22 lg 1 sätestatud korras ehk siis maaüksust oleks võimalik tulevikus erastada kõigil piirinaabritel. Kuna vastavatest uutest asjaoludest sai vastustaja teada peale Maa-ametisse pöördumist 25.09.2006, siis polnud neid võimalik eelnevalt esimese astme kohtule esitada ja vastustaja palub ringkonnakohtul vastavad tõendid vastu võtta. 4) Kohus ei ole rikkunud TsMS § 436 lg 1, kuna vastustaja taotles kohtuistungil hagi tagamise tühistamist ja kohus lahendas selle vastavuses TsMS §-ga 442 lg 5 otsuse resolutsioonis. Kohus on hagi tagamise tühistamisel tõepoolest viidanud kinnistusraamatust kustutatud keelumärkele. Vastava eksimuse lahendamiseks taotleb vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuginedes TsMS §-dele 377 lg 4 ja 442 lg 5 ringkonnakohtult hagi tagamise tühistamist (hagi tagatud Tartu Maakohtu poolt 04.03.2004 tehtud määruse alusel 11.03.2004).

EELNENUD APELLATSIOONI JA KASSATSIOONIMENETLUS

Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27. novembri 2006 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Maakohtu 31. juuli 2006 otsuse, millega tühistati Tartu Maakohtu 13. märtsi 2002 määruse alusel Kleini kinnistule nr 21704 seatud käsutamise keelumärge ning tegi selles osas uue otsuse, millega tühistas Tartu Maakohtu 4. märtsi 2004 määruse alusel Kleini kinnistule nr 21704 seatud käsutamise keelumärke. Muus osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 31. juuli 2006 otsuse muutmata. Apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus apellandi kanda ning mõistis välja K. Raidsalult 5015 krooni õigusabikulude katteks M. Kleini kasuks ja 6372 krooni õigusabikulude katteks I. Volkmanni kasuks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ja leidis põhjendatult, et isikul, kellel on õigus ostueesõigusega maad erastada, on seda võimalik teha ainult siis, kui kanda kinnistusraamatusse maa omanikuna riik AÕSRS § 10 lg 5 alusel. Seejärel saab viia läbi maa erastamise ning sulgeda avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa KRS § 72 lg 2 kohaselt, mille järel kantakse maa omanikuks maa erastamise ostueesõigusega isik. Seda aga ainult eeldusel, et kinnisasi ei oleks koormatud piiratud asjaõigustega. Antud juhul on vaidlusalune kinnistu koormatud piiratud asjaõigusega, s.o hüpoteegiga I. Volkmanni kasuks. AÕS § 56 lg 3 kohaselt kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandab heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse, siis jäävad tema heauskselt omandatud õigused kehtima. Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige. AÕS § 356 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamiseks nõutav hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud kokkulepe. Asja materjalidest nähtub, et I. Volkmann ei ole nimetatud nõusolekut andnud. Et lugeda kohtuotsus hüpoteegipidaja nõusolekuks kinnistu jagamiseks, tuleb tuvastada I. Volkmanni pahausksus piiratud asjaõiguse omandamisel. Samas ei ole apellant vaidlustanud piiratud asjaõiguse omaja I. Volmanni heausksust. Kuivõrd I. Volkmann on omandanud piiratud asjaõiguse heauskselt ning ta ei ole nõus kinnistu jagamisega, siis ei ole ka võimalik rikkumiseelset olukorda ennistada ning puudub võimalus registriosa sulgemiseks KRS § 72 lg 2 järgi ja alus kanda riiki kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse AÕSRS § 10 lg 5 järgi. Seega puuduvad seadusest tulenevad alused apellandi nõuete rahuldamiseks ning maakohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Iseenesest õige on apellandi väide, et TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kuna I. Volkmann on omandanud piiratud asjaõiguse heauskselt, ei saa teda kohustada andma nõusolekut kinnisasja jagamiseks ja eraldatava maa mittekoormamiseks hüpoteegiga. Riigikohus on 14.04.2003 otsuses nr 3-2-1-26-03 samuti märkinud, et AÕSRS § 10 lg 5 eesmärgiks on kaitsta õigustatud isikuid nende isikute vastu, kes on kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandamisel olnud pahausksed. Kinnisasja või piiratud asjaõiguse omaja heauskselt omandatud õigused jäävad kehtima ning sel juhul ei saa registriosa KRS § 72 lg 2 alusel sulgeda. Kui registriosa ei saa sulgeda, siis ei ole ka võimalik apellandile rikkumiseelset olukorda ennistada ning riiki omanikuna kinnistusraamatuse kanda. Apellant leidis, et maakohus oleks asja õigeks lahendamiseks pidanud kaaluma menetlusosaliste huve ja huvide kaalumise tulemusena tegema otsuse. Vaidlust ei ole selles, et apellandi huviks on erastada ostueesõigusega tema kasutuses olev maa ning hüpoteegipidaja huviks on tagada hüpoteegi püsimajäämine täies ulatuses. Samas ei ole apellant põhjendanud, miks just tema huvid tuleks seada hüpoteegipidaja huvidest olulisemateks. Isiku huve saab kaaluda õigusliku regulatsiooni piires. Kuna puuduvad alused AÕSRS § 10 lg 5 kohaldamiseks, ei saa ka väita, et maakohus oleks pidanud tegema otsuse just menetlusosaliste huvide kaalumise tulemusena. Põhjendatud ei ole ka see apellandi väide, et maakohus on jätnud kohaldamata TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtte. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Asjaõiguses on hea usu põhimõtte sisuks isiku teadmine teise isiku õigustest. Kuivõrd apellant ei ole vaidlustanud I. Volkmanni heausksust piiratud asjaõiguse omandamisel, siis tuleb eeldada viimase heausksust.

Kuna maakohus jättis 31.07.2006 otsusega hagi rahuldamata, tuli TsMS § 442 lg 5 kohaselt maakohtul lahendada hagi tagamise abinõudega seotud küsimus. Kuivõrd Kleini kinnistule nr 21704 oli hagi tagamise korras Tartu Maakohtu 04.03.2004 määruse alusel seatud käsutamise keelumärge, siis tuleb nimetatud hagi tagamise abinõu tühistada. Seoses apellatsioonkaebuse valdavas osas rahuldamata jätmisega jäävad apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema kanda. Vastustajate õigusabi kulud, s.o M. Kleinil 5015 krooni ulatuses ja I. Volkmannil 6372 krooni ulatuses kuuluvad samuti K. Raidsalult väljamõistmisele. K. Raidsalu esitas kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu 27. novembri 2006 otsuse peale, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning seada vaidlusalusele kinnistule käsutamise keelumärge K. Raidsalu kasuks.

Riigikohus tühistas 18. aprilli 2007 otsusega ringkonnakohtu 27. novembri 2006 otsuse osas, millega jäeti muutmata Tartu Maakohtu 31. juuli 2006 otsus ja võeti seisukoht menetluskulude osas ning tühistati Kleini kinnistule nr 21704 Tartu Maakohtu 4. märtsi 2004 määruse alusel seatud keelumärge. Riigikohus jättis otsusega ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, millega tühistati maakohtu otsus osas, millega tühistati maakohtu 13. märtsi 2002 määruse alusel kinnistule seatud käsutamise keelumärge ning saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt ei saa rikkumiseelset olukorda ennistada, s.o registriosa KRS § 72 lg 2 järgi sulgeda ning kanda riiki kinnisasja omanikuna AÕSRS § 10 lg 5 järgi kinnistusraamatusse, sest I. Volkmann omandas hüpoteegi heauskselt ning teda ei saa kohustada andma nõusolekut kinnistu jagamiseks ega selleks, et eraldatavat kinnistut ei koormaks hüpoteek ning seetõttu ei saa asjas kohaldada ka TsÜS § 68 lg-t 5. Kolleegium leidis, et vaidluses ei ole asjakohane tugineda enne 01.05.2004 kehtinud AÕS § 56 lg-le 3, mis reguleeris kinnisasja või piiratud asjaõiguse heauskset omandamist. K. Raidsalu ei ole vaidlustanud M. Kleini kinnistule I. Volkmann kasuks seatud hüpoteegi omandamist. Eeltoodut arvestades ei ole asjas rakendatav ka Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-03 väljendatud seisukoht, et kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandas kinnisasja või piiratud asjaõiguse heauskselt, siis jäävad AÕS § 56 lg 3 kohaselt tema heauskselt omandatud õigused püsima. Kohtud pidid K. Raidsalu nõude lahendamisel arvestama TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega. AÕS § 356 lg-te 1 ja 2 kohaselt on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamiseks nõutav hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud nõusolek. Hüpoteek jääb jagamisel tekkinud kinnisasjade suhtes kehtima vastavalt eelnimetatud kokkuleppele. Hüpoteegipidaja nõusolekut ei saa reeglina asendada kohtuotsus. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Isiku subjektiivsete õiguste kasutamine ei ole piiramatu. Subjektiivsete õiguste kasutamist saab erandkorras piirata, kui see on vastuolus hea usu põhimõttega. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et asjaõiguses on hea usu põhimõtte sisuks isiku teadmine teise isiku õigusest. Selliselt on ringkonnakohus kitsendanud hea usu põhimõtte kui kogu tsiviilõigusele laieneva üldpõhimõtte tähendust asjaõiguses, samastades selle sisuliselt heauskse omandamise eeldusega. Hea usu põhimõtte kohaldamist asjaõiguses on Riigikohtu tsiviilkolleegium analüüsinud ka nt oma 16.04.2003 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-31-03 (RT III 2003, 14, 139).

Seega leidis ringkonnakohus ekslikult, et poolte huvide kaalumine ei ole asja õigeks lahendamiseks oluline ja et K. Raidsalu ei ole põhjendanud, miks tuleks tema huvid seada hüpoteegipidaja huvidest kõrgemale. Isiku õiguste teostamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui puudub kaitsmisväärne isiklik huvi, millega seoses isik oma õigusi teostab (isiku õiguste kuritarvitamine). Seega tuleb poolte taotlusel iga konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades otsustada, kas õiguste teostaja oma õigust ei kuritarvita. Sellise otsuse tegemine eeldab õigussuhtes osalevate isikute huvide kaalumist. Vaadeldavas asjas taotleb K. Raidsalu kostjate nõusolekut selleks, et M. Kleini kinnistust eraldataks eraldi kinnistuna Viilu maaüksus (kandes selle omanikuna kinnistusregistrisse Eesti Vabariigi) ja seda maaüksust ei koormaks I. Volkmann kasuks seatud hüpoteek. K. Raidsalu on selgitanud, et tema nõude rahuldamine võimaldaks taastada rikkumiseelse olukorra ja K. Raidsalu saaks omandireformiga seonduvalt Viilu maaüksuse ostueesõigusega erastada. Kaebuse kohaselt moodustab Viilu maaüksus 0,096% kogu hüpoteegiga koormatud kinnistust. I. Volkmann on väitnud vastu, et K. Raidsalu nõude rahuldamisel saaksid kahjustada tema kui hüpoteegipidaja huvid. Toimiku materjalidest võib järeldada, et hüpoteek (summas 500 000 krooni, intressiga 24% aastas, kõrvalnõuetega 200 000 krooni) on seatud kinnistule suurusega 50 ha, st 500 000 m2, ja Viilu maaüksuse suuruseks on 478 m2. Hüpoteegiga tagatavat nõuet pole tuvastatud. Ringkonnakohtul tuleb esitatud asjaolude ja poolte väidete ning vastuväidete alusel analüüsida, milline on I. Volkmann kaitsmisväärne huvi säilitada hüpoteek maatükile, mis moodustab kogu hüpoteegiga koormatud kinnistust suhteliselt väikese osa, ja kas see huvi võiks saada kahjustatud hagi rahuldamisel. Erandlikel asjaoludel võib selguda, et kostjad kuritarvitavad õigust keelduda nõusoleku andmisest, et M. Kleini kinnistust eraldatakse eraldi kinnistuna Viilu maaüksus ja seda ei koormaks hüpoteek. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui maakohtu otsust muutmata jättes tühistas M. Kleini kinnisasjale seatud käsutamise keelumärke. Vastuses K. Raidsalu apellatsioonkaebusele taotles M. Klein ringkonnakohtult Tartu Maakohtu 04.03.2004 määrusega hagi tagamise korras seatud keelumärke tühistamist. Ringkonnakohus lahendas M. Kleini taotluse kooskõlas TsMS § 377 lg-ga 4, § 386 lg-tega 2 ja 4 ning § 442 lg-ga 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 377 lg 4 järgi lahendavad ringkonnakohus ja Riigikohus hagi tagamise ja hagi tagamise määruse muutmise ja tühistamise taotlused, kui asi, millega seoses taotletakse hagi tagamist või tagamise tühistamist või muutmist, on nende menetluses. TsMS § 386 sätestab, et asjaolude muutumise korral, eelkõige hagi tagamise aluse äralangemisel või tagatise pakkumisel, või muul seadusega sätestatud alusel võib kohus poole taotlusel hagi tagamise tühistada (lg 2) ning kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, kuid seda reeglina kohtuotsuse jõustumisel (lg 4). Sama seadustiku § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 04.03.2004 määrusega hagi tagamiseks tehtud kinnistu käsutamise keelumärke, ning ringkonnakohtu otsus kassatsioonkaebuse esitamise tõttu ei jõustunud, siis peab olema kinnistusraamatu III jaos K. Raidsalu kasuks M. Kleini kinnistul kehtiv käsutuse keelumärge (kantud kinnistusraamatusse Tartu Maakohtu 04.03.2004 määruse alusel). M. Kleini ja K. Raidsalu taotlused kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

RINGKONNAKOHTU

LÄBIVAATAMISEL

OTSUSTUS

JA

PÕHJENDUSED

ASJA

UUEL

Ringkonnakohus lähtub asja uuel läbivaatamisel TsMS § 693 lõikes 2 sätestatust, mille kohaselt on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi. Maakohus on õigesti tuvastanud tähtsust omavad asjaolud, et: 1) kostjale M. Klein tagastati Ülenurme Vallavalitsuse 29. septembri 1993 määrusega (p 1.1) õigusvastaselt võõrandatud maa, endine Kleini kinnistu (43,8 ha); 2) M. Klein kanti 15. detsembril 1994 maa omanikuna kinnistusraamatusse; 3) Ülenurme Vallavalitsus tühistas 30. juuli 2001. a korraldusega oma

leiab, et I. Volkmanni huvi M. Kleini võlakohustuse täitmise tagamiseks hüpoteegiga on ilmselgelt tagatud ka juhul, kui see hüpoteek ei laieneks hageja poolt taotletavale maatükile, sest M. Kleini kinnistu suurus ka ilma „Viilu“ maaüksust arvestamata on kordades väärtuslikum (eelkõige kinnistu asumise tõttu Tartu linna läheduses) kui seatud hüpoteegi suurus või ka M. Kleinil I. Volkmanni ees olev investeerimislepingu järgse kohustuse kogusumma. Huvide kaalumisel tuleb ka arvestada, et läbi „Viilu“ maaüksuse eraldamise on võimalik hageja seadusjärgsete õiguste taastamine, samas kui kostjate seaduslikud õigused ei saaks seeläbi kannatada. Nimetatud asjaoludel ei ole kostjate käitumine hagejale Viilu“ maaüksuse eraldamiseks nõusoleku andmisest keeldumisel kooskõlas TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega, mistõttu on ka põhjendatud hageja nõuete rahuldamine. Põhjendatud ei ole poolte huvide kaalumisel kostjate viitamine sellele, et Ülenurme Vallavalitsus on andnud 18.05.2006 korralduse nr 199, millega on võimaldatud hagejal erastada „Viilu“ maaüksuse asemel oma hoonete juurde teisi piirnevaid maid. Nimetatud vallavalitsuse korraldusest ei tulene, et hageja poolt taotletav „Viilu“ katastriüksus oleks erastamisel asendatud ümbruskaudsete teiste maadega, seega ei ole hageja kaotanud õigust „Viilu“ maaüksuse täiendavale erastamisele juhul, kui see maaüksus Kleini kinnistust eraldatakse ning kantakse selle omanikuna kinnistusraamatusse AÕSRS § 10 lg 5 alusel riik. Kohtukulude jaotamine. Hageja on taotlenud kostjatelt õigusabikulude väljamõistmist kokku 53 418.60 krooni ulatuses ning riigilõivu hüvitamist kokku 2730 krooni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hagi täielikku rahuldamist, asja piisavat keerukust ja menetluse toimumist kõigis kolmes kohtuastmes on põhjendatud TsMS § 60 lg 1, 8 ja 11 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) alusel kostjatelt hageja kantud riigilõivu väljamõistmine täies ulatuses ning õigusabikulude väljamõistmine TsMS § 61 lg 1 p 2 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatud piirmääras, s.o 50 000 krooni ulatuses. Kostjate kohtukulud menetluses tuleb jätta nende endi kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.