Asjaõigus › Piiratud asjaõiguse asjad

korral ei ole võimalik edasisi toiminguid maareformi teostamiseks teha ja seega ei rakendu AÕSRS § 10 lg 5 põhimõte.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus tunnistas 2. veebruari 2005 otsusega K. õigust Tartu Maakohtu Kinnistusameti kinnistusraamatu registriosa nr 217 tehtud kande parandamiseks ilma kinnistu omaniku M. nõusolekuta ning eraldas kinnistust registriosa nr 217 maa katastriüksuse tunnusega nr 94901:005:0418 suurusega 478 m 2 ja kandis selles osas Eesti Vabariigi kinnistusraamatusse. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole antud vaidluse puhul tegemist sama eseme kohta samal alusel esitatud hagiavaldusega, mille kohta on tehtud Tartu Maakohtu 31.03.2003 otsus. Hageja üheks nõudeks on katastriüksuse nr 94901:005:0418 suurusega 478 m 2 kohta tehtud kande kustutamine ning selle omanikuna Eesti Vabariigi kinnistusraamatusse kandmine. Hagi aluse moodustavad faktilised asjaolud on samuti muutunud, kuna vaidlusalune kinnistu on kantud eraldi katastriüksusena kinnistusraamatusse ja vallavalitsus on esitanud teatise maakatastris katastriüksuse jagamise kohta. Seega on kõik esialgsed kande tegemise alused ära langenud. Kinnistusraamatu kanne on muutunud sellega ebaõigeks ning kinnistu omanikuna tuleks AÕSRS § 10 lg 5 kohaselt kinnistusraamatusse kanda Eesti Vabariik. Muudatused puudutavad ainult ühte katastriüksust suurusega 1,8 ha. Ülejäänud kolme kostjale kuuluva katastriüksuse osas kogupindalaga 48,2 ha ei ole midagi muutunud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 54 lg 2 kohaselt jäävad kinnistu jagamisel kinnistusraamatusse kantud õigused kehtima, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Seega pole hüpoteegipidaja nõusolek kinnistu jagamiseks tingimata vajalik, kuna kinnistu jagamisel jääb kõiki jagamisel tekkinud kinnistuid koormama osahüpoteek. Kostja ei ole tõendanud, et osahüpoteekide seadmine kahjustaks hüpoteegipidaja õigusi ning eraldatavale Viilu maaüksusele saaks seada osahüpoteegi. Kui ei ole KRS § 72 lg 2 kohaselt märgitud takistusi registriosa sulgemiseks ja on täidetud teised eeldused, on põhjendatud riigi kandmine omanikuna kinnistusraamatusse AÕSRS § 10 lg 5 järgi. Osahüpoteegi seadmisel ei oleks võimalik täita AÕSRS § 10 lg 5 eesmärki ning hagejale maad erastada. Antud juhul tuleb lähtuda sellest, et hüpoteek on seatud kinnistule suurusega 50 ha, s.t 500 000 m2. Eraldatava osa suuruseks on 478 m2. Seega tuleb tunnistada hageja õigust Tartu Maakohtu Kinnistusameti kinnistusraamatu registriossa nr 217 tehtud kande parandamiseks ilma kinnistu omaniku M. nõusolekuta, eraldada sellest kinnistust maa katastriüksuse tunnusega nr 94901:005:0418 suurusega 478 m2 ja kanda selles osas Eesti Vabariik omanikuna kinnistusraamatusse.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

M. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 2. veebruari 2005 otsuse täies ulatuses ning lõpetada menetluse TsMS § 334 lg 1 p 4 alusel, ning juhul, kui menetluse lõpetamiseks puudub alus, palub apellant tühistada maakohtu otsuse, tuginedes TsMS §-le 333 lg 1 p 2, 3 ning saata asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tartu Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ebaõigete materiaalõigusnormide kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu, mis on viinud sisuliselt ebaõige otsuse tegemiseni ning saata asi uueks arutamiseks tagasi samale esimese astme kohtule. Kohtukulude jaotus jätta otsustamiseks uue läbiviidava menetluse käigus. Apellatsioonkaebuse taotlusest nähtuvalt on apellant esitanud kaks alternatiivset taotlust: tühistada maakohtu vaidlustatud otsus ja lõpetada asja menetlus kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 334 lg 1 p 4 alusel või tühistada maakohtu vaidlustatud otsus ja saata asi uueks arutamiseks tagasi samale esimese astme kohtule TsMS § 333 lg 1 p 2 ja 3 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus tühistada maakohtu vaidlustatud otsus ja lõpetada asja menetlus ei kuulu rahuldamisele, kuna ei ole põhjendatud apellandi väide, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme sellega, et lahendas vaidlust, mille kohta on juba olemas jõustunud kohtulahend. Maakohus ei ole rikkunud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS redaktsiooni §-st 221 lg 1 p 4 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on asi samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole käesoleva menetlusega paralleelselt olnud maakohtu menetluses vaidlustatud otsusega lahendatud hagiavaldusega analoogset vaidlust samade poolte vahel sama hagieseme üle samal alusel ning seega puudus maakohtul alus K. poolt 02.03.2004 esitatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Asjaolu, et on olemas Tartu Maakohtu varasem lahend 31.03.2003, milles olid samuti protsessiosalisteks K., M. ja Eesti Vabariik ning K. taotles kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamist ja Eesti Vabariigi kandmist kinnistusraamatusse, ei tähenda seda, et käesoleva hagiavalduse menetlemisel olnuks sama maakohtu menetluses olnud TsMS § 221 lg 1 p 4 mõttes teine samasisuline asi. Maakohus ei ole rikkunud ka TsMS (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioon) §-s 149 lg 2 p 3 sätestatut, mille kohaselt kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle, kui on olemas jõustunud kohtuotsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. 31.03.2003 kohtuotsusest nähtuvalt oli K. esitanud hagi M. ja Eesti Vabariigi vastu M. kinnistust hageja õiguspärasesse kasutusse antud maatüki eraldamiseks, kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamiseks ja maatüki riigi omandisse tagasi kandmiseks. Maakohus rahuldas K. nõude osaliselt, lugedes kohtuotsuse nõusolekuks, millega M. lubab jagada temale kuuluva kinnistu selliselt, et jagamisel tekkiv uus kinnistu hõlmab K. õiguspärasesse kasutusse antud maad. K. nõue kinnistusraamatu kande kustutamiseks ilma M. nõusolekuta ja maa tagasikandmiseks riigi omandisse jäeti rahuldamata seetõttu, et otsuse tegemise ajaks ei olnud ära langenud kõik vaidlusaluse kinnistusraamatu kande tegemise alused, s. o maakatastripidaja esildis, maakatastri tõend ja maaüksuse plaan ning maakohus leidis, et üksnes Ülenurme Vallavalitsuse määruse nr 191 p 1.1 tühistamise tõttu ei saa lugeda, et kanne oleks ebaõige. Käesolevas vaidluses on K. esitanud küll samade menetlusosaliste vastu sama nõude, kuid tulenevalt 31.03.2003 otsuse alusel läbi viidud M. kuuluva kinnistu jagamisest tekkis K. õiguspärases kasutuses olnud suuruses uus katastriüksus Viilu (478 m2), mille kohta on tehtud vastavad kanded ka kinnistusregistrisse. Samuti on seoses kinnistu jagamisega välja antud uus teatis katastriandmete kohta, maakatastri õiend ja maaüksuse plaan, mis tähendab, et lisaks Ülenurme Vallavalitsuse määruse nr 191 p-le 1.1 olid nüüd ära langenud ka kõik ülejäänud kande tegemise alused. Maakohus on seega õigesti menetlenud K. hagiavaldust, leides, et 31.03.2003 otsuse näol ei ole tegemist sellise kohtuotsusega, mis oleks tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. Samuti ei ole maakohus otsuse tegemisel eiranud TsMS (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsiooni) §-dest 94 lg 2 ning 242 lg 2 tulenevaid põhimõtteid, mille kohaselt ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seda, et 31.03.2003 otsusega jäeti rahuldamata K. nõue kinnistusraamatu kande kustutamiseks ilma M. nõusolekuta, ei tähenda seda, et tegemist oleks TsMS §-de 94 lg 2 ja 242 lg 2 mõttes sellise tuvastatud asjaoluga, millest oleks maakohus pidanud lähtuma ka käesoleva otsuse tegemisel. Nagu juba eelnevalt märgitud, leidis maakohus 31.03.2003 otsuse põhjenduste kohaselt, et K. hagi kinnistusraamatu kande kustutamiseks ei saanud tol korral rahuldada seetõttu, et hagi menetlemise ajaks oli ära langenud üksnes üks vaidlustatud kande tegemise alus – Ülenurme Vallavalitsuse määruse nr 191 p 1.1, kuid kehtisid veel maakatastripidaja esildis, tõend ja maaüksuse plaan, mida aga

omakorda ei saanud muuta enne, kui jagatakse uuesti kinnistu ja selle käigus moodustatakse eraldi katastriüksus selle maatüki osas, mida kasutas õiguslikul alusel K. ja mida tal oli õigus erastada. Kuna M. ei andnud K. nõusolekut temale kuuluva kinnistu jagamiseks, siis pöörduski K. hagiga kohtusse ja maakohtu 31.03.2003 otsusega hagiavaldus selles osas rahuldati ning loeti kohtuotsus nõusolekuks, millega M. annab nõusoleku temale kuuluva kinnistu jagamiseks. Seega oli 2003. a kohtuotsus suunatud M. omandis olevast kinnistust kahe kinnistu moodustamisele, millest üks jääks M. ning teise saaks tulevikus erastada K.. Enne M. kinnistust K. erastamisele kuuluva maa eraldamist omaette kinnistuna oli vajalik eraldi katastriüksuse moodustamine. Nagu juba öeldud, on jagamine läbi viidud ning Maaamet on esitanud uue esildise ja teatise katastriandmete muutmise kohta ning ka uued maaüksuste plaanid, mille alusel on muudetud kinnistusraamatu registriosa nr 217 esimesse jakku varasemalt tehtud kanded kinnistu koosseisu kohta selliselt, et varasem 1,8 ha suurune katastriüksus on jagatud kaheks ja sellest on eraldatud 478 m2 suurune katastriüksus Viilu, mis ongi K. õiguspärases kasutuses olev maa. Võrreldes 2003. a otsusega on toimunud õiguslikud muudatused ka kinnistusraamatu kande muutmiseks esitatava hagiavalduse aluse osas ning ära on langenud ka need M. kinnistu kinnistusraamatusse kandmise alused, mis 31.03.2003 otsuse tegemise ajal olid kehtivad. Samuti ei ole maakohus 31.03.2003 otsuses tuvastanud asjaolu, et M. kinnistusraamatu kanne ei saa olla ebaõige enam ka siis, kui seoses kinnistu jagamisega toimuvad vastavad muudatused ja langevad ära ka teised kinnistusraamatu kande tegemise alused lisaks Ülenurme Vallavalitsuse määruse nr 191 p-le

Maakohus on küll õigesti leidnud, et kinnistu või selle osa omandiõiguse Eesti Vabariigile tagasikandmisel peab kinnistu või selle osa olema vaba igasugustest koormatistest (s. o ka hüpoteegist) ja õigesti kohaldanud Riigikohtu 14.04.2003 otsusest nr 3-2-1-26-03 tulenevaid seisukohti, kuid teinud ikkagi ebaõige ja hüpoteegipidaja õigusi kahjustava lahendi, leides, et kinnistust eraldatav osa tuleb lihtsalt hüpoteegi alt välja jätta kaaludes poolte huve ja eraldatava katastriüksuse hüpoteegi võimalikku suurust. Asja materjalidest nähtuvalt koormab kogu M. kuuluvat kinnistut I. kasuks seatud hüpoteek. AÕS § 56 lg 3 järgi, kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandab heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse, jäävad tema heauskselt omandatud õigused kehtima ning kohus ei saa ühepoolselt otsustada selle üle, kas jätta hüpoteek kehtima kogu kinnistu suhtes või mitte. Otsustades, et M. kuuluvast kinnistust eraldatud Viilu katastriüksus tuleb hüpoteegi alt välja jätta ja pidades samaaegselt hüpoteegipidajat menetluses mitteosalevaks isikuks, on maakohus sisuliselt otsustanud isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asjasse ei kaasatud ja mis andis varasemas redaktsioonis TsMS § 333 lg 1 p 3 järgi ning annab ka kehtiva TsMS § 656 lg 1 p 1 ja 2 järgi ringkonnakohtule aluse maakohtu otsus tühistada ja saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Selleks, et lahendada tsiviilasi õigesti, mis kehtiva TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse üheks ülesandeks, tuleb maakohtul järgida TsMS §-s 351 sätestatud põhimõtteid ning kindlaks teha, milline on olnud hageja eesmärk hagi esitamisel ning milline on tema lõplik nõue selle eesmärgi saavutamiseks arvestades kehtivaid materiaalõigusnorme ning kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti. Samuti tuleb maakohtul seaduses sätestatud korras otsustada, kas võtta K. poolt I. vastu esitatud hagist loobumine vastu või mitte, arvestades hagist loobumise tagajärgi ja ka seda, et hüpoteegipidaja menetluses osalemiseta ei ole võimalik lahendit teha, kui see lahend puudutab hüpoteegipidaja õigusi. Ka kehtiva TsMS § 429 lg 1 ja lg 5 järgi tuleb hagist loobumise taotluse korral teha vastav määrus, ning õigusselguse tagamiseks ei ole aktsepteeritav see, kui kohtuotsuse kirjeldavas osas lihtsalt märgitakse, et kohtumenetluses loobus K. hagist I. vastu, nagu seda vaidlustatud otsuses on tehtud. Nii varasema kui ka kehtiva TsMS redaktsiooni kohaselt on juhul, kui hageja esitab hagist loobumise avalduse, kostjal õigus taotleda menetluskulude väljamõistmist hagejalt menetluse lõpetamise määrusega juhul, kui kohus hagist loobumise vastu võtab. Asja materjalidest nähtuvalt (maakohtu toimik, lk 112-113) on kostja I. esindaja maakohtule esitanud taotluse mõista hagejalt I. kasuks välja senini kantud kohtukulud juhul, kui K. hagis I. vastu menetlus hagist loobumise tõttu lõpetatakse. Kuna maakohus ei ole asjas teinud menetluse lõpetamise määrust ega ka hagist loobumise mittevastuvõtmise määrust ja ka vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, mis on saanud I. poolt kantud kohtukuludest juhul, kui kohus pidas menetlust I. vastu lõpetatuks, siis on rikutud ka I. õigust saada hagejalt kohtukulude hüvitis juhul, kui hageja hagist tema vastu loobub ja loobumine vastu võetakse. Arvestades seda, et ringkonnakohus ei muuda vaidlustatud kohtulahendit ega tee ise ka uut otsust, vaid tühistab maakohtu vaidlustatud otsuse ja saadab asja esimese astme kohtule tagasi uueks arutamiseks, siis ei otsusta ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude jaotuse üle. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uue läbivaatamise käigus.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Maili Lokk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.