Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.04.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-19042
Tsiviilasi
OÜ ABRING hagi AP vastu üürilepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.10.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AP apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4161.14 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ ABRING (registrikood 10234029), lepinguline esindaja Irina Bušujeva Kostja/apellant AP (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja v/adv Marje Mängel
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 13.10.2016 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas sissenõutavaks muutunud viivise nõude suuremas summas kui 3629.74 eurot, ja menetluskulude kostjalt väljamõistmise osas suuremas summas kui 1178.23 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi sissenõutavaks muutunud viivise osas summas 3629.74 eurot ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtumenetlusega seotud kulude hüvitiseks 1178.23 eurot.
2.Otsus tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista AP-lt välja OÜ ABRING kasuks põhivõlgnevus 3851.12 eurot;
3) Mõista AP-lt välja OÜ ABRING kasuks ringkonnakohtu otsuse kuupäeva 28.04.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 3629.74 eurot; 4) Mõista AP-lt välja OÜ ABRING kasuks alates 29.04.2017 sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 3851.12 eurot kuni põhinõude tasumiseni; 5) Maakohtumenetlusega seotud menetluskulud jätta 3% ulatuses OÜ ABRING ja 97% ulatuses AP kanda; 6) Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jätta 6% ulatuses OÜ ABRING ja 94% ulatuses AP kanda; 7) Maakohtumenetlusega seoses tuleb AP-l tasuda OÜ-le ABRING menetluskulude hüvitamiseks 1178.23 eurot. Apellatsioonimenetlusega seoses tuleb AP-l tasuda OÜ-le ABRING menetluskulude hüvitamiseks 257.18 eurot. Kokku mõista AP-lt välja OÜ ABRING kasuks maa- ja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 1435.41 eurot; 8) Menetluskulude tasumisega viivitamisel tuleb AP-l tasuda OÜ-le ABRING viivist alates menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta tähelepanuta apellandi 29.03.2017 avaldus ja sellega koos korduvalt esitatud tõendid. Tõendid tagastada apellandile.
5.Vabastada AP apellatsioonimenetluses tasumata riigilõivu tasumise kohustusest riigituludesse.
6.Mõista OÜ-lt ABRING välja riigituludesse 21 eurot riigilõivust, mille tasumisest oli apellant apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ja 18.60 eurot kostjale/apellandile riigi poolt määratud esindaja tasust maa- ja apellatsioonikohtus. Kokku 39.60 eurot tuleb OÜ-l ABRING tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist alates menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.17.12.2015 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 3851.12 eurot, viivise 12.12.2015 seisuga 3851.12 eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Poolte vahel oli üürileping. 2014.a märtsiks tekkis üürnikust kostjal üüritasu võlgnevus, mida 28.03.2014 ta tunnistas. 01.04.2014 ja 01.05.2014 vähendati üüritasu vastavalt 700 euroni ja 500 euroni kuus (käibemaksuta ja kommunaalkuludeta). Sellele vaatamata tasus kostja viimati 2014.a jaanuari arve osaliselt. 14.07.2014 ütles hageja üürilepingu üles alates 01.08.2014. Kostjal jäi perioodil 01.02.2014-01.07.2014 tasumata kokku 3851.12 eurot. Lisaks põhivõlgnevusele on kostjal seisuga 12.12.2015 viivisevõlgnevus 5144.97 eurot. Hageja vähendas viivist põhisumma suuruseni.
3.Arvetel nr 582938 ja 582973 on arvestatud üüri ja kõrvalkulusid väiksemana, kui on lepingus ette nähtud. Hageja ei hakka kostjalt täiendavaid summasid nõudma ja jäi hagis esitatud nõude juurde. Järgmistel arvetel on kokkulepitud summad (700 eurot + käibemaks ja 500 eurot + käibemaks). 01.04.2014 ja 01.05.2014 üürilepingu lisadest nähtuvalt vähendati vaid üüritasu, mitte kõrvalkulusid, arved esitati aga vaid üürinõudes. Kostja vastuväited
4.Kostja tunnistas nõuet summas 3840 eurot. Samas selgitas, et ei ole jälgitav, kuidas hageja arvutas igakuise üüri ja kõrvalkulude summad. Kuna nõue ei ole selge, ei saa ka viivise arvestus olla õige.
5.Kostja rekonstrueeris aastatel 2008-2014 ruumid, kus asub kauplus Tibu. Nendes ruumides asuvad kõik kostja asjad, kuid hageja vahetas 01.08.2014 lukud, et kostja ei pääseks ruumidesse enne kui võlg makstud. Kostja kavatseb esitada hageja vastu kahju hüvitamise nõude. Esimese astme kohtu otsus
6.13.10.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 7702.24 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (3851.12 eurot) alates 17.12.2015 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus määras hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks summas 1214.67 eurot, mille mõistis kostjalt hagejale välja koos seadusjärgse viivisega. Ülejäänud osas jäi avaldus rahuldamata kulude tõendamatuse tõttu.
7.Puudub vaidlus järgnevates asjaoludes. Poolte vahel oli sõlmitud 15.01.2007 üürileping nr 1/07 (t I kd lk 8, 18, 27-28, 96-98) ning 21.07.2011 üürilepingu lisa (t I kd lk 20-21, 31-32, 94-95; III kd lk 3-4) Keldrimäe 9 asuva äripinna üürimiseks. Kostja tunnistas võlgnevust hageja ees 28.03.2014 (t I kd lk 11-12, 30, 35-36). Üüritasu vähendati 01.04.2014 (t I kd lk 19, 33) 700 euroni ja 01.05.2014 (t I kd lk 10, 34) 500 euroni (lisanduvad käibemaks ja kommunaalkulud). Kostja on jätnud tasumata 01.02.2014 arvest nr 582938 summa 299.08 eurot, samuti 01.03.2014 arve nr 582973 summas 912.04 eurot 01.04.2014 arve nr 583010 summas 840 eurot, 01.05.2014 arve nr 583044 summas 600 eurot, 01.06.2014 arve nr 583078 summas 600 eurot ja 01.07.2014 arve nr 583114 summas 600 eurot (t I kd lk 6-7, 16-17, 23-25). Hageja
ütles üürilepingu üles (t I kd lk 9). Kohus luges nimetatud asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
8.Poolte vahel sõlmitud lepingu näol on tegu üürilepinguga. Kohus viitas VÕS §-le 271, § 8 lõikele 2, § 76 lõikele 1, § 82 lõikele 1, §-le 100 ja § 108 lõikele 1.
9.Esitatud dokumentidest nähtuvalt on hageja poolt kostjale esitatud arvetest osaliselt tasumata 01.02.2014 arve ning täies ulatuses arved alates 01.03.2014 kuni 01.07.2014. Kokku on tasumata 3851.12 eurot. Kostja tunnistas võlgnevust summas 3840 eurot, kuid kostja hinnangul ei ole arvetel kajastatud summad kooskõlas üürilepingus kokkulepituga. 01.02.2014 ja 01.03.2014 arvetes on välja toodud üür 680.30 eurot (lisandub käibemaks 136.06 eurot), prügi 56.73 eurot (lisandub käibemaks 11.35 eurot), vesi 11.50 eurot (lisandub käibemaks 2.30 eurot) ja valve 11.50 eurot (lisandub käibemaks 2.30 eurot). Kokkulepitud üür sel perioodil oli üürilepingu 21.07.2011 lisa järgi 875 eurot (nimetatud arvetega nõuti 816.36 eurot, seega vähem kui lepingu järgi). Üürilepingu punkti 5.2 järgi pidid kõrvalkulude suurused olema ümberarvutatult eurodesse järgmised: prügi 47.93 eurot (lisandub käibemaks), vesi 7.67 eurot (lisandub käibemaks) ja valve 5.11 eurot (lisandub käibemaks). Seega on kõrvalkulude osas arved esitatud suuremas summas, kui lepingu järgi. Kuna aga üüri on nõutud vähem, siis on kokkuvõttes esitatud kostjale väiksemaid arveid kui lepingu järgi oleks õigus olnud esitada. 01.02.2014 ja 01.03.2014 arvetega nõutavad summad on põhjendatud. Samuti on põhjendatud ülejäänud arvetes nõutavad summad, kuna need on kooskõlas üüri vähendamistega, lisaks ei ole nendes nõutud kõrvalkulusid. Kohus pidas seega põhinõuet põhjendatuks ja mõistis kostjalt hagejale välja 3851.12 eurot.
10.Hageja on esitanud ka viivisenõude 12.12.2015 seisuga summas 3851.12 eurot. Viivist on arvestatud tasumata arvetelt viivisemääraga 0,5% võlgnevuselt päevas (kokku lepitud üürilepingu punktis 7.1), viivisesummat on vähendatud põhivõlani. Kohtu hinnangul ei ole hageja arvestanud viivist kostja kahjuks. Seega mõistis kohus välja sissenõutavaks muutunud viivise seisuga 12.12.2015 summas 3851.12 eurot.
11.Kolmanda nõudena palus hageja kostjalt välja mõista edasiulatuva viivise seadusjärgses määras. Kohus viitas TsMS §-le 367 ja rahuldas ka selle nõude ning mõistis kostjalt välja viivise seadusjärgses määras põhinõudelt alates hagi esitamisest 17.12.2015 kuni põhinõude täitmiseni.
12.Kohus rahuldas hagi seega täies ulatuses ning mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 3851.12 eurot, viivise 3851.12 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest.
13.Otsuses nimetamata tõendid jättis kohus arvesse võtmata kui asjassepuutumatud. Valdav osa kostja esitatud tõenditest ei ole seotud pooltevahelise üürisuhtega ega tõenda kostja vastuväiteid sellest üürisuhtest tulenevatele nõuetele. Kostja poolt plaanitavat kahju hüvitamise nõuet, kus need tõendid võivad olla asjakohased, ei ole käesolevas menetluses esitatud.
14.Menetluskulud jäid TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 500 eurot, tõlkekulu 32 eurot ja õigusabikulud 1175.95 eurot. Kostja ei nõustunud kandma menetluskulusid, kuna ta on omaks võtnud põhinõude summas 3840 eurot ega ole seega andnud põhjust hagi
esitamiseks. Ajalise kulu, toimingute koosseisu või tunnitasu osas kostja vastuväiteid ei esitanud.
15.Hagihinnaks on 9292.30 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse (RLS) kohaselt tasuda riigilõivu 500 eurot. Selles summas lõivu on hageja tasunud. TsMS § 143 punkti 1 kohaselt on tõlgikulu asja läbivaatamise kulu. Hagiga koos on esitatud mõne hagilisa tõlked. Hageja märgitud tõlkekulu 32 eurot on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja ajakulu olnud menetluses 9h 45min ning istungil osalemise kulu on tükihinnaga 100 eurot. Kohus vähendas hageja õigusabikulusid ning seda järgmistel põhjustel. Esiteks on nimekirjas kajastatud toiminguid, mille tegemise eest ei saa kulusid välja mõista menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Kohtuvälise kohustuste täitmise nõude koostamise ja saatmise (50min) ning üürilepingu lõpetamise teatise koostamise ja saatmise (40min) näol on tegu kohtueelsete toimingutega. Riigikohus on selgitanud, et kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lõike 3 ja § 115 lõike 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad, kulud, mis tekivad alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest, hüvitatakse aga TsMS-is ettenähtud korras (lahend nr 3-2-1-84-14, punkt 24). Menetluskuludena on hüvitatavad dokumentidega tutvumisele, hagi koostamisele ja sellele järgnevatele menetlusega seotud toimingutele kulunud aeg. Muid toiminguid ning neile kulunud aega pidas kohus põhjendatuks, so põhjendatud ajakulu on 8h 15min. Teiseks on kohtu arvates esindaja tunnihind 110 eurot liiga kõrge ning tegu on pigem advokaadi kui juristi põhjendatud tunnihinnaga. Põhjendatud tunnihinnaks pidas kohus juristi puhul 80 eurot. Ajaliselt kindlaks määratud toimingute eest on põhjendatud tasuks seega 660 eurot. Kolmandaks on istungil osalemise kulu kindlaks määratud tükihinnaga (antud juhul 100 eurot). Kuigi esindaja ja klient võivad kokku leppida sellistes tasumäärades ning -süsteemides, tuleb vastaspoolelt kulude väljamõistmisel arvestada ka põhjendatust. Menetluses toimus üks istung, mis kestis 17min. Ajakulu ja põhjendatud tunnihinda arvestades on istungil osalemise kulu 22.67 eurot.
16.Eeltoodu põhjal määras kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks 1214.67 eurot ning mõistis selle summa kostjalt välja. Ülejäänu osas jäi menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata. Kohus mõistis välja ka viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4. Apellatsioonkaebus
17.08.11.2016 apellatsioonkaebuse ja 01.12.2016 puuduste kõrvaldamise menetlusdokumendi kohaselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt, so temalt viivise summas 3851.12 eurot ja edasiulatuva viivise väljamõistmise osas ning menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub teha selles osas uue otsuse, millega jätta hageja viivisenõue rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
18.Kokkulepitud viivisemäär on ülemäära kõrge ja kahjustab olulisi asjaolusid arvestades kostjat ebamõistlikult. Hageja omandas kostjale kuuluva vara, mis asus kostja poolt üüritud pinnal endises kohvik-baar-kaupluses Tibu, samuti jättis hageja kostjale välja maksmata kostja poolt hageja nõusolekul üüripinnale teostatud investeeringud. Maakohus ja hageja on teadlikud, et kostja ei saanud menetluses tasaarvestuse vastuväidet esitada raske tervisliku seisundi tõttu. Kostjal oli üleelamistest saadud stressi tõttu infarkt, kaasnes II tüübi diabeet ja hüpertooniatõbi, kostja töövõime kaotus on 50%, mistõttu ta ei saanud ka menetluses osaleda.
19.VÕS § 113 lõike 1 ja § 94 lõike 1 järgi kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas (so alla 0,025% päevas). Kokkulepitud viivisemäär ületab seega seaduslikku viivisemäära üle 20 korra. Kostja hinnangul ei saa kohaldada sellist selgelt ülemäärast ja kostjat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära ning seda tulnuks pidada tühiseks. Kostja tervislikust ja majanduslikust olukorrast tulenevalt oli alus viivise vähendamiseks, samuti seetõttu, et viivise eesmärgiks ei ole hageja rikastumine, vaid kostja mõjutamine rahalist kohustust võimalikult kiiresti täitma. Maakohus jättis eeltoodud asjaoludele hinnangu andmata.
20.Eeltoodud asjaoludele tuginedes palub kostja vähendada temalt väljamõistetud viivist 0-ni ja jätta hageja nõue edasiulatuva viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
21.Samuti ei nõustu kostja menetluskulude 1214.67 eurot temalt väljamõistmisega, vaidlustades selle vastuolu tõttu TsMS § 168 lõikega 6. Kostja võttis oma esialgses vastuses omaks põhinõude summas 3840 eurot, so sisuliselt 100%. Kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, seega peaksid menetluskulud jääma hageja kanda. Vastustaja seisukoht
22.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
23.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse tühistada maakohtu otsus osaliselt sissenõutavaks muutunud viivisemäära ja väljamõistetud viivisesumma osas. Selles osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega kohaldab seadusjärgset viivisemäära ja rahuldab nõude osaliselt. Kolleegium on seisukohal, et selle nõude lahendamisel rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Muus osas ringkonnakohus rikkumisi ei tuvastanud ja nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu jaotab kolleegium uuesti ka menetluskulud. Samuti jaotab ja määrab kolleegium kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud.
24.Kostja vaidlustab maakohtu otsuse temalt sissenõutavaks muutunud viivise 3851.12 euro ja TsMS § 367 alusel lisanduva viivise väljamõistmise osas ning menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsusele ei kaevatud edasi osas, milles kohus mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse 3851.12 eurot. Selles osas on maaotsus jõustunud.
25.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi etteheited maakohtule on osaliselt põhjendatud sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamise osas. Kolleegium tuvastas tsiviilasja materjalidest, et maakohus jättis hageja viivise nõude lahendamisel tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt, kui pooled vaidlevad lepingutingimuse üle, tuleb kohtul sõltumata poolte väidetest kontrollida, kas konkreetsele tingimusele
laieneb VÕS-i tüüptingimuste regulatsioon ning jaatava vastuse korral, kas tüüptingimus sai lepingu osaks ja kas tegemist on kehtiva tingimusega (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-106-13, nr 3-2-1-109-11, nr 3-2-1-56-08). Maakohtus vaidlustas kostja viivisenõude suuruse. Kaebuses tõi ta lisaks esile, et pooltevahelise üürilepingu punktist 7.1 nähtuv viivisemäär on tühine, mistõttu kuulub rakendamisele seadusjärgne viivisemäär. Ringkonnakohus saab viidatud rikkumise ise kõrvaldada ja kontrollida pooltevahelise lepingu punkti 7.1 (t I kd lk 27) kehtivust tüüptingimuste regulatsiooni seisukohalt. Kolleegium andis vastavast õiguse kohaldamise kavatsusest pooltele teada ja võimaldas esitada seisukohti ning vajadusel tõendeid. Täiendavaid tõendeid ei esitatud. Hageja on seisukohal (t IV kd lk 86-87), et tegemist ei ole tüüptingimusega, kuna üürnik tutvus lepinguprojektiga, kuid kas ta soovis tingimusi muuta või mitte, üürileandja ei mäleta. Samuti on hageja seisukohal, et tegemist ei ole tarbijalepinguga ja punkt 7.1 sätestas mõlemale poolele sama suure viivise. Kostja on seisukohal, et tal puudus võimalus viivisemäära osas läbirääkida.
26.Ringkonnakohus on seisukohal, et poolte esiletoodud asjaolude alusel on tuvastatav, et 15.01.2007 sõlmitud üürilepingu punkt 7.1 oli tüüptingimus VÕS § 35 lõike 1 mõttes, see tüüptingimus sai lepingu osaks (VÕS § 37), kuid on VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 alusel tühine. Selle üle otsustamisel, kas konkreetne tingimus on tüüptingimus, ei ole VÕS § 35 lõike 1 kohaselt oluline, kas teine lepingupool kasutas võimalust läbi rääkida, kuid tal pidi selleks olema reaalne võimalus. Poolte seisukohtadest nähtub, et nende vahel ei ole vaidlust, et lepingutingimused töötas välja üürileandja ja esitas lepinguprojekti üürnikule tutvumiseks. Seega tuli üürileandjal tõendada, et üürnikul oli ka tegelik sisuline võimalus viivisemäära suuruse osas läbirääkida ja seeläbi tingimuse sisu mõjutada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-39-11, punkt 13). Selliseid tõendeid kohtule ei esitatud. Hageja eitab mistahes võimalust viivisemäära osas kostjaga läbirääkida. Hageja kui tüüptingimuse kasutaja tõendamiskoormust selgitas kolleegium 03.04.2017 korraldavas määruses. Samas ei ole tsiviilasja materjalide alusel võimalik asuda seisukohal, et punkt 7.1 tüüptingimusena ei oleks saanud üürilepingu osaks. VÕS §-s 37 sätestatud välistavad tingimused käesolevas asjas tõendatud ei ole. Seega sai punkt 7.1 tüüptingimusena pooltevahelise üürilepingu osaks.
27.Kolleegium nõustub hagejaga, et vaidlusalune leping ei olnud tarbijaleping, kuna kostja ei olnud tarbija tehingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 mõttes. Kostja sellele õiguslikule seisukohale vastu vaielnud ei ole. Selline järeldus on kooskõlas ka tsiviilasja materjalidega. Lepingudokumendi (t I kd lk 82-84) kohaselt sõlmis kostja tehingu füüsilisest isikust ettevõtjana ja oli sellena ka registreeritud äriregistris ärinimega „AP kauplus Tibu“ (samas lk 29). Lepingupunkti 2 kohaselt oli üüriobjektiks Keskturul asuv kompleks, mis koosnes ühest kauplusest ja kahest laost, hilisemalt lisaks ka varikatusealune pind ja avatud plats kompleksi kõrval. Läbi menetluse on kostja toonud esile, et kasutas üüritud ruume äritegevuseks toiduainete kauplusena ja laona. Samas ei anna nimetatud asjaolu tuvastamine alust jätta kohaldamata VÕS § 42 lõike 3 punktis 5 sätestatud tüüptingimuse tühisuse alused. Viidatud sätte kohaselt on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, kindlaksmääratud kahjuhüvitist või muud hüvitist. Riigikohus on selgitanud, et nimetatud muu hüvitis laieneb ka viivisekokkuleppele (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-14, punkt 11). Hageja tõi esile, et tüüptingimuses ettenähtud viivisemäär 0,5% tasumata summalt iga viivitatud
päeva eest ületas seaduses sätestatud viivisemäära ligi 25-kordselt. Kolleegium täpsustab, et 15.01.2007 oli seadusjärgseks viivisemääraks 10,5% aastas ehk 0,028767% päevas. Seega ületas lepingu sõlmimisel viivisekokkuleppes fikseeritud määr 17,38 korda seaduses sätestatud määra. Riigikohtu praktika kohaselt on tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe eelduslikult tühine, kui viivisemäär ületab 3-kordset seadusjärgset viivisemäära (nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-25-16, nr 3-2-1-118-16). Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus lepingus on tüüptingimusena viivisemäär sellest veel üle 5 korra suurem, on tegemist füüsilisest isikust ettevõtjast üürnikku ebamõistlikult kahjustava tingimusega. VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimuste tühisus laieneb VÕS § 44 kohaselt ka oma majandus- või kutsetegevuses lepingu sõlminud isiku suhtes, kuigi sel juhul ei ole erinevalt tarbijalepingust tegemist imperatiivse tühisuse alusega, vaid eeldusliku tühisusega ja tingimuse kasutajal on võimalik tõendada vastupidist. Hageja poolt esiletoodud asjaolu, et sama tingimus kehtis mõlema poole suhtes, ei anna alust asuda seisukohale, et see tingimus ei kahjustanud ebamõistlikult üürnikku. Punkti 7.1 sõnastuse kohaselt tasub rahalise kohustuse täitmisega viivitanud pool viivist tasumata summalt 0,5% kuni kohase täitmiseni iga täitmisega viivitatud päeva eest. Lepingust ei ole võimalik tuletada, millise rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel oleks üürileandja olnud kohustatud selle sätte alusel tasuma viivist üürnikule. Ainus rahalise iseloomuga kohustus, mis üürileandjale lepingust tuleneb, on punktis 9.1 kokkulepitud vastastikune kohustus süülise tegevusega või tegevusetusega kahju hüvitamiseks. Olukorras, kus kostjal olid igakuised rahalised kohustused, mille täitmisega viivitamisel viivis rakendus, kuid hagejal sai selline kohustus tekkida vaid erandlikel asjaoludel, ei saa asuda seisukohale, et tegemist ei olnud üürnikku ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Ka teistest lepingutingimustest ei tulene asjaolusid (nt kostja jaoks eriti soodsaid tingimusi), mis tasakaalustaksid viivisemäära seadusest kõrvalekalduvat ulatust.
28.Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et pooltevahelise üürilepingu punkt 7.1 on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, mistõttu ei ole hagejal alust nõuda viivist suuremas määras kui seaduses sätestatud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-118-16, nr 3-2-1-25-16, nr 3-2-1-66-05). Maakohtu otsus tuleb seadusest sätestatud määrast suuremas ulatuses viivise väljamõistmise osas tühistada. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas nõude summas 3629.74 eurot järgmise arvestuse alusel: 1) arve nr 582938; tasumata 299.08 eurot; tähtaeg 08.02.2014; viivitatud 09.02.2014-28.04.2017 1175 päeva; seadusjärgne määr kuni 30.06.2014 8,25% aastas, 01.07.2014-31.12.2014 8,15% aastas, 01.01.201530.06.2016 8,05% aastas, alates 01.07.2016 8% aastas; viivis 77.70 eurot; 2) arve nr 582973; tasumata 912.04 eurot; tähtaeg 08.03.2014; viivitatud 09.03.2014-28.04.2017 1147 päeva; viivis 231.17 eurot; 3) arve nr 583010; tasumata 840 eurot; tähtaeg 08.04.2014; viivitatud 09.04.2014-28.04.2017 1116 päeva; viivis 207.02 eurot; 4) arve nr 583044; tasumata 600 eurot; tähtaeg 08.05.2014; viivitatud 09.05.2014-28.04.2017 1086 päeva; viivis 143.81 eurot; 5) arve nr 583078; tasumata 600 eurot; tähtaeg 08.06.2014; viivitatud 09.06.2014-28.04.2017 1055 päeva; viivis 139.60 eurot; 6) arve nr 583114; tasumata 600 eurot; tähtaeg 08.07.2014; viivitatud 09.07.2014-28.04.2017 1025 päeva; viivis 135.55 eurot. Kolleegium määrab sissenõutava viivise suuruse kindlaks vastavalt TsMS §-le 367 ringkonnakohtu otsuse kuupäeva seisuga.
29.TsMS § 367 alusel kohtuotsuse seisuga sissenõutavaks mittemuutunud viivise osas maakohtu otsuse (resolutsiooni punkt 3) tühistamiseks või muutmiseks alus puudub.
Maakohus rahuldas selle osa nõudest, määrates arvestamise aluseks seadusjärgse (VÕS § 113 lõike 1 teisest lausest tuleneva) viivisemäära. Viivisemäära alla seadusjärgse suuruse vähendamine saab toimuda äärmiselt erandlikel asjaoludel, kuna eelduslikult on seadusest tulenev määr õiglane ja mõistlik. Isegi kui sellised asjaolud oleksid olnud maakohtus kostja poolt esitatud, ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostja oleks õigeaegselt esitanud vähendamise taotluse. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur võib kohus seda VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 lõike 1 järgi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kaebuse väidetest võib järeldada, et kostja on ekslikul arvamusel justkui pidanuks maakohus omal algatusel (st kostja vastava taotluseta) viivist vähendama. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-128-07 (punktis 17) ja nr 3-2-1-24-11 (punktis 17) asunud seisukohale, et kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Samuti juhtis Riigikohus tähelepanu, et TsMS § 329 lõike 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, sh viivise vähendamise nõude, nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kui menetlusosaline esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite hilinemisega, menetleb kohus seda TsMS § 331 lõike 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Praeguses asjas on kostja taotlenud viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses. Maakohtus esitas kostja viivisega seonduvalt üksnes vastuväite, et kuivõrd põhinõude summade kujunemine ei ole selge, ei saa ka viivisearvestus ebaselgelt summalt olla arusaadav ja arvestuslikult õige. Sellist vastuväidet ei saa kolleegiumi hinnangul käsitleda viivise vähendamise taotlusena. Seega leiab ringkonnakohus, et kostja esitas viivise vähendamise taotluse esmakordselt apellatsioonkaebuses. Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendi nr 3-2-1-24-11 punktis 17 leidnud, et sellises olukorras saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lõikes 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lõike 4 kohaselt kaebuses põhjendab. Kostja apellatsioonkaebus neile nõuetele ei vasta. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja osales aktiivselt maakohtumenetluses, samuti osales menetluses temale riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadist esindaja.
30.Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta maakohtu menetlusega seotud kulude jaotust. Kuna nii hagi kui apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, lähtub kolleegium menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lõikest 1 ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi kuulub rahuldamisele 97% ulatuses (põhivõlg 100%, viivis 94%), seega jäävad menetluskulud maakohtus 97% ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda. Apellatsiooniastmes vaidlustas kostja vaid viivisenõuet. Kaebus kuulub rahuldamisele sissenõutavaks muutunud viivise osas 6% ulatuses (3851.12 euro asemel peab kostja tasuma 3629.74 eurot; tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas jääb kaebus rahuldamata), seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud 6% ulatuses hageja ja 94% ulatuses kostja kanda.
31.Kostja muude väidete kohta seoses menetluskulude jaotusega selgitab kolleegium järgmist. Nõustuda ei saa, et kohaldada oleks tulnud TsMS § 168 lõiget 6 ja jätta kulud hageja kanda. Lisaks eeldusele, et kostja pidi hagi võtma kohe õigeks, tuleb sätte kohaldamiseks tuvastada, et kostja ei andnud oma käitumisega põhjust hagi
esitamiseks. Kolleegiumi hinnangul andis kostja oma käitumisega põhjuse hagi esitamiseks ning kostja ei ole vastupidisele ka tuginenud. TsMS § 168 lõikes 6 sätestatud võimalus jätta menetluskulud hageja kanda on ette nähtud eelkõige juhuks, kus hageja ei ole kohtueelselt andnud kostjale võimalust nõude rahuldamiseks ning kostja, saades hagimaterjalid, koheselt nõude rahuldab. Sellises olukorras oleks alus hinnata hageja poolt kohtusse pöördumist ennatlikuks. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et pooled pidasid kohtusse pöördumise eelselt läbirääkimisi, mh on kostja 28.03.2014 võlgnevust tunnistanud ja pakkunud maksegraafikut (t I kd lk 1012, tõlge lk 35). Samuti tuli hageja peale võlgnevuse tekkimist kahel korral, s.o 01.04.2015 ja 01.05.2015, kostjale vastu ja leppis kokku üüritasu vähendamises (kostja avaldused t I kd lk 19, tõlge lk 33; I kd lk 10, tõlge lk 34). Seega ei saa antud juhul asuda seisukohale, et kostja ei oleks nt menetluse eelselt nõudest üldse teadlik olnud või et talle ei oleks antud võimalust võlgnevust tasuda. Kostja on menetluses väitnud, et talle ei ole hageja nõutud summa kujunemine arusaadav. Iseenesest saaks kolleegiumi hinnangul asuda seisukohale, et kostja ei andnud oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks nt olukorras, kus kostja on kohtueelselt leidnud, et hageja nõue on ebaselge, hageja ei ole vaatamata kostja nõudmisele selgitanud kostjale nõude kujunemist ning pooltel on arvestatav erimeelsus nõude summa osas. Antud asjas nõudis hageja kostjalt üürisumma 3851.12 euro tasumist, millest kostja võttis esmases vastuses õigeks 3840 eurot. Seega möönis kostja algusest peale, et vähemalt 3840 eurot tuleb tal hagejale tasuda. Kuivõrd kostjal oli võimalus 3840 eurot tasuda kohtuväliselt, kuid seda ta ei teinud, andis kostja oma käitumisega põhjuse hagi esitamiseks.
32.TsMS § 174 lõigete 1, 3 ja 5 järgi tuleb ringkonnakohtul määrata kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaline suurus. Apellandile riigi arvel määratud advokaadi tasu suuruse määrab kohus kindlaks eraldi määruses. Maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust apellant ei vaidlustanud. Ka ei tuvastanud kolleegium menetluskulude suuruse määramise osas diskretsiooniõiguse rikkumist maakohtu poolt. Seega võtab kolleegium aluseks, et maakohtu menetluses oli hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks esindaja tasu 682.67 eurot, tõlkekulu 32 eurot ja riigilõiv 500 eurot, kokku 1214.67 eurot, millest kostja peab hüvitama 97%, st 1178.23 eurot. Kostjal maakohtus menetluskulud puudusid.
33.Menetluskulude kohta apellatsioonimenetluses esitas vastustaja nimekirja, mille kohaselt kulutas lepinguline esindaja kokku 4h 5min järgmisteks toiminguteks: maakohtu 3 kirja, määruse ja apellandi dokumentidega tutvumiseks 50min; otsuse ja ringkonnakohtu 2 määruse analüüsiks 15min; kaebuse puuduste analüüsiks, kliendiga kohtumiseks ja aruteluks 45min; vastuse koostamiseks 1h 10 min; kostja avalduse analüüsiks 10min; kohtukirja ja määruse analüüsiks 10min; vastuse koostamiseks kohtumäärusele 45min. Kolleegium leiab, et kulutatust ei olnud seotud apellatsioonimenetlusega maakohtu 3 kirja, määruse ja apellandi dokumentidega tutvumine. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et peale maakohtu otsuse teatavaks tegemist esitas kostja maakohtule arvukalt fotosid jmt, mille aga maakohus 31.10.2016 kirjaga jättis tähelepanuta (t IV kd lk 29). Seega puudus hageja esindajal vajadus esitatuga tutvuda. Kohtuotsusega samal päeval teatavaks tehtud kostjale riigiõigusabi korras määratud esindaja tasu määrusega tutvumiseks ei olnud vajalik kulutada enam kui 10min. Muude toimingute osas leiab kolleegim, et tegemist oli vajaliku ja põhjendatud ajakuluga. Seega võtab kolleegium vastustaja kulude arvestamisel
põhjendatud ja vajaliku ajakuluna aluseks 3h 25min. Vastuseks apellandi väitele, nagu nähtuks vastustaja menetluskulude nimekirjast (t IV kd lk 88-89) ajakuluks vaid 2,85h, selgitab kolleegium, et apellant mõistab nimekirjas esiletoodut ekslikult. Nt positsiooni 1 all märgitud 0,5h ei tähenda mitte 30min, vaid 50min. Nimetatud asjaolu on arusaadav, kui võrrelda iga positsiooni ajakulu sellele vastava tasuga.
34.Kolleegium nõustub apellandi väitega, et tunnitasu 110 eurot on konkreetses asjas konkreetse esindaja tasuna ülemäärane. Sarnaselt maakohtule leiab kolleegium, et õiguslikus mõttes mittekeerulise üüritasu vaidluse lahendamisel ei ole juristist lepingulise esindaja tasuna põhjendatud enam kui 80 eurot ning et 110 eurot oleks põhjendtud pigem advokaadi kvalifikatsiooni omava esindaja puhul. Kostja maakohtu otsustust ei vaidlustanud. Seega on põhjendatud ja vajalikuks vastustaja esindaja tasuks apellatsioonikohtus 3h 25min eest 273.60 eurot, millest kostja peab hüvitama 94%, st 257.18 eurot.
35.Vastavalt menetluskulude jaotusele ja tulenevalt TsMS § 190 lõikest 4 ja § 179 lõikest 1 tuleks apellandilt välja mõista riigituludesse 94% riigilõivust 350 eurost (seega 329 eurot), mille tasumisest oli apellant Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2016 määruse alusel apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu apellandi varalise olukorra paranemine, võrreldes menetlusabi andmise aluseks olnud asjaoludega. Ka maakohtus sai kostja seoses oma halva majandusliku olukorraga ja halva tervisliku seisundiga esindaja riigi arvel kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabikulud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium apellandi taotluse ja vabastab ta TsMS § 190 lõike 7 alusel riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
36.Küll aga tuleb TsMS § 190 lõike 3 ja § 179 lõike 1 alusel mõista vastustajalt välja riigituludesse 6%, s.o 21 eurot, riigilõivust, mille tasumisest oli apellant apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, 3% kostjale riigi poolt määratud esindaja tasust maakohtus 140 eurost (määrus t IV kd lk 19), s.o 4.20 eurot, ja 6% apellandile riigi poolt määratud esindaja tasust 240 eurost (määrus 28.04.2017), s.o 14.40 eurot. TsMS § 179 lõike 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul, arvates otsuse jõustumisest. Sama sätte lõike 9 alusel tuleb menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
37.Apellant esitas 29.03.2017 avaldusega koos korduvalt täiendavaid tõendeid, mille vastuvõtmisest ringkonnakohus oli juba keeldunud 07.12.2016 korraldava määrusega. Uusi asjaolusid, millised tingiksid uute tõendite osas teistsuguse seisukoha võtmise, kolleegiumile teada ei ole. Kõik uued tõendid on seotud apellandi võimaliku kahju hüvitamise nõudega vastustaja, mille menetlemiseks peab ta aga pöörduma seaduses ettenähtud korras maakohtusse. Seega jätab kohus apellandi taotluse tähelepanuta ja tagastab korduvalt esitatud tõendid esitajale.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 13.12.2017 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2017. a otsus osas, milles ringkonnakohus mõistis AP-lt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 28. aprilli 2017. a seisuga 934 eurot 85 senti ületavas osas, menetluskulude jaotuse osas ning osas, milles ringkonnakohus mõistis AP-lt OSAÜHINGU ABRING kasuks maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks välja 889 eurot 98 senti ületava summa. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise osas 28. aprilli 2017. a seisuga 934 eurot 85 senti ületavas summas, jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludest 59,8% AP ja 40,2% OSAÜHINGU ABRING kanda.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Harju Maakohtu 13. oktoobri 2016. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis APlt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja 3851 euro 12 sendi suuruse põhivõla.
4.Rahuldada hagist sissenõutavaks muutunud viivise osas perioodi 29. aprill 2017 kuni 13. detsember 2017 eest 193 eurot 29 senti.
5.Mõista AP-lt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja alates 14. detsembrist 2017 sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 3851 euro 12 sendi suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni.
6.Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Tagastada AP kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon NP-le.
8.Mitte võtta asja juurde AP 4. juunil 2017, 5. juunil 2017, 7. juunil 2017, 10. juunil 2017, 3. novembril 2017 ja 6. detsembril 2017 saadetud kirjadega elektrooniliselt esitatud tõendeid ega AP 30. juunil 2017 esitatud lisadega avaldust. Tagastada 30. juunil 2017 esitatud avaldus koos lisadega.
9.Jätta kassatsiooniastme menetlusega seotud menetluskuludest 59,8% AP ja 40,2% OSAÜHINGU ABRING kanda.
10.Jätta rahuldamata OSAÜHINGU ABRING 30. augusti 2017. a taotlus määrata kindlaks kassatsiooniastme menetluskulud.
11.Rahuldada vandeadvokaat Marje Mängeli 29. mai 2017. a taotlus ja määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes AP-le osutatud riigi õigusabi eest osaühingu Advokaadibüroo Marje Mängel vandeadvokaadile Marje Mängelile 144 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Marje Mängel.
12.Mõista OSAÜHINGULT ABRING lisaks ringkonnakohtus välja mõistetud 21 eurole riigituludesse välja 119 eurot 70 senti riigilõivust, mille tasumisest AP oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.
13.Mõista OSAÜHINGULT ABRING lisaks ringkonnakohtus välja mõistetud 18 eurole 60 sendile riigituludesse välja 145 eurot 42 senti AP-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasust maa- ja ringkonnakohtu menetluses.
14.Mõista OSAÜHINGULT ABRING riigituludesse välja 57 eurot 89 senti AP-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasust kassatsioonimenetluses.
15.OSAÜHINGUL ABRING tasuda praeguse otsuse resolutsiooni p-des 12-14 väljamõistetud summadena kokku 323 eurot 1 sent (119 eurot 70 senti + 145 eurot 42 senti + 57 eurot 89 senti) riigituludesse praeguse kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
16.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
16.1.Rahuldada hagi osaliselt.
16.2.Mõista AP-lt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja põhivõlgnevus 3851 eurot 12 senti.
16.3.Mõista AP-lt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja Riigikohtu otsuse kuupäeva (13. detsember 2017) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1128 eurot 14 senti (934 eurot 85 senti + 193 eurot 29 senti).
16.4.Mõista AP-lt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja alates 14. detsembrist 2017 sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 3851 euro 12 sendi suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni.
16.5.Kõikide kohtuastmete menetluskuludest jätta 59,8% kostja ja 40,2% hageja kanda.
16.6.Jätta rahuldamata OSAÜHINGU ABRING 30. augusti 2017. a taotlus määrata kindlaks kassatsiooniastme menetluskulud.
16.7.Mõista AP-lt OSAÜHINGULE ABRING maakohtu ja ringkonnakohtu menetlustega seotud menetluskulude hüvitamiseks välja 889 eurot 98 senti (726 eurot 37 senti + 163 eurot 61 senti).
16.8.Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb AP-l tasuda OSAÜHINGULE ABRING võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist alates praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
16.9.Vabastada AP apellatsioonimenetluses tasumata riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
16.10.Mõista OSAÜHINGULT ABRING välja riigituludesse 140 eurot 70 senti riigilõivust, mille tasumisest AP oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.
16.11.Rahuldada vandeadvokaat Marje Mängeli 29. mai 2017. a taotlus ja määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes AP-le osutatud riigi õigusabi eest osaühingu Advokaadibüroo Marje Mängel vandeadvokaadile Marje Mängelile 144 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Marje Mängel.
16.12.Mõista OSAÜHINGULT ABRING välja riigituludesse 221 eurot 91 senti (67 eurot 54 senti + 96 eurot 48 senti + 57 eurot 89 senti) APle riigi õigusabi korras määratud esindaja tasust kõikides kohtuastmetes.
16.13.OSAÜHINGUL ABRING tasuda praeguse Riigikohtu otsuse resolutsiooni pdes 16.10 ja 16.12 väljamõistetud summadena kokku 362 eurot 61 senti (140 eurot 70 senti + 221 eurot 91 senti) riigituludesse praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
16.14.Jätta tähelepanuta AP 29. märtsi 2017. a avaldus ja sellega koos korduvalt esitatud tõendid. Tõendid tagastada AP-le.
16.15.Tagastada AP kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon NP-le.
16.16.Mitte võtta asja juurde AP 4. juunil 2017, 5. juunil 2017, 7. juunil 2017, 10. juunil 2017, 3. novembril 2017 ja 6. detsembril 2017 saadetud kirjadega elektrooniliselt esitatud tõendeid ega AP 30. juunil 2017 esitatud lisadega avaldust. Tagastada 30. juunil 2017 esitatud avaldus koos lisadega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.