Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-87-05 Otsuse kuupäev Tartu, 6. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa Kohtuasi Malle Belisaare hagi Pavel Ðinkejevi vastu testamendi tühisuse tunnustamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 22-10/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Pavel Ðinkejevi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 12. september 2005. a Istungil osalenud isikud Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat M. Lemetti Resolutsioon
seletuse kohaselt laenas ta P. Belisaarele 200 000 krooni ja pärast testamendi tegemist vormistati ka kirjalik leping. Selle lepingu p 3 kohaselt loetakse laen tagastatuks korteriomandi vormistamisega kostja või tema poolt näidatud isiku nimele ja p 4 kohaselt kohustus kostja vormistama P. Belisaare nimele majavalduse. Tunnistaja K. Belisaare ütlustest ning kostja ja hageja seletustest nähtuvalt soovis P. Belisaar jätta oma vara poeg K. Belisaarele. Eeltoodu kinnitab, et dokument pealkirjaga "Kodune testament" tehti üksnes kostja nõudmisel ning tema positsiooni kindlustamiseks seoses väidetava laenuga ning tehingutega korteri ja majaga ja P. Belisaare tegelik tahe ei olnud oma surma puhuks korralduse tegemine. Pärimisseaduse § 23 lg 2 sätestab nõude, et testaator ise teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde, ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet. Seda nõuet ei ole järgitud. Koduse testamendi tegemise algatus peab tulema testaatorilt, kellel peab olema selge arusaam, mida ta tunnistajatele tahab teatada. Eeltooduga ning tunnistajate R. Oja, M. Pallo ja K. Nõmme ütlustega on tõendatud, et P. Belisaar ei teatanud ega saanudki teatada tunnistajatele, et tegemist on tema viimse tahte avaldusega, kuna ta ei saanud aru mõiste "kodune testament" õiguslikust sisust ja tähendusest ega teadnud selle koostamise vorminõudeid. Asjas puuduvad tõendid, et P. Belisaar oli dokumendi tegemise päeval otsustusvõimetu. Samas on võimalik, et tehingu tegemise vorminõuete vastu eksib ka otsustusvõimeline isik. Ka R. Oja, kes selgitas M. Pallole ja K. Nõmmele dokumendi allkirjastamise asjaolusid, ei saanud täpselt aru, mis dokumendiga on tegemist, mistõttu ei saanud ka tema anda tunnistajatele adekvaatset teavet, mõistmaks P. Belisaare tegelikku tahet. Arvestades koduse testamendi erakorralisust, PärS §-st 23 tulenevaid rangeid vorminõudeid selle tegemisele, ei ole 20. novembril 2002. a allkirjastatud dokument käsitatav P. Belisaare testamendina vorminõuete rikkumise tõttu ja on seetõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. Kuna P. Belisaare testament on tühine, ei võtnud kohus seisukohta alternatiivsete nõuete kohta tunnistada testament kehtetuks pettuse, eksimuse või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu.
Kohtuotsus vastab TsMS §-s 228 ja § 231 lg-s 4 sätestatud sisunõuetele. Apellant on esitanud kaebuses sisuliselt samu väiteid nagu asja läbivaatamisel maakohtuski ning maakohus on võtnud nende kohta põhjendatud seisukohad. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et PärS § 23 lõikes 2 sätestatud nõue, et testaator ise teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet, on vaadeldav testamendi tegemisel olulise vorminõudena, mille järgimata jätmine toob kaasa testamendi tühisuse PärS § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel. Õige on ka maakohtu tõendite hindamisel põhinev seisukoht, et see seaduse nõue ei olnud täidetud. Testaator P. Belisaar ei teatanud testamendi tegemisel tunnistajatele, et tegemist on tema viimse tahtega ja et ta teeb testamentliku korralduse oma surma korraks. Asjaoludest, et koostatav õigusdokument oli vormistatud sõnastuslikult testamendina ja selles oli märgitud P. Belisaare soov pärandada korteriomand kostjale, ei saa teha järeldust, et see sisaldas P. Belisaare viimset tahet. Tegelikkuses sooviti sellega tagada vaid P. Belisaare ja kostja vahelisi tulevikulisi õigussuhteid seoses P. Belisaarele antava laenuga ja maamaja ning korteriomandi üksteisele võõrandamisega. Tegemist pole tehinguga, mida saaks käsitada P. Belisaare korraldusena oma vara suhtes tema surma korral PärS § 19 lg 1 mõistes. Iseenesest on õige apellandi väide, et testamendi vorminõuete järgimise seisukohalt ei ole oluline koduse testamendi tegemise juures viibivate tunnistajate subjektiivne arusaam testamendi tavatähendusest. Tulenevalt PärS § 23 lõikest 2 ei pea tunnistajad teadma testamendi sisu. Samas ei too maakohtu otsuses selles osas sisalduva järelduse ebaõigsus endaga kaasa otsuse muutmist. Maakohus on õigesti tõendite, sh testamendi tegemise juures olnud tunnistajate K. Nõmme ja M. Pallo ütluste, põhjal kindlaks teinud P. Belisaare tegeliku tahte.
tahe pärandada korteriomand P. Ðinkejevile ning põhjused ja tagamaad, miks selline tahe oli kujunenud, ei oma tähtsust. Eraõiguses kehtib privaatautonoomia põhimõte. Pärandajal on vabadus oma vara temale meelepärasele isikule pärandada. Seda on rõhutanud Riigikohus ka otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04. Ringkonnakohus on rikkunud ka TsMS § 330 lg-t 6, jättes vastamata osale apellatsioonkaebuse väidetele. Nii ei ole analüüsitud kostja väidet, et P. Belisaar ei koostanud testamenti kostja nõudel ning tema tahe oli pärandada korteriomand kostjale. Samuti väidet, et R. Oja luges testamendi testaatorile ja tunnistajatele ette ning nad teadsid, et tegemist on testamendiga. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud kostja väited selle kohta, miks ei ole PärS § 23 lg 2 nõue vaadeldav vorminõudena.
tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja tegemist on tema viimse tahte avaldusega. Seega tuvastas ringkonnakohus PärS § 23 lg 2 rikkumise. Vastavalt PärS §-le 93 on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Pärimisseaduse § 23 eesmärgist ei tulene teisiti. Ringkonnakohus, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi, tuvastas, et tunnistajad ei saanud aru, millele P. Belisaar alla kirjutas. Seega ei saanud tunnistajad kinnitada, et P. Belisaar avaldas allakirjutatud dokumendis oma viimset tahet. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et testament on vorminõude rikkumise tõttu tühine.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.