2-17-5110/104 - Pärimisõigus - Seadusjärgne pärimine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Ainuüksi isiku teovõime piiramine ja talle eestkostja määramine ei tähenda automaatselt seda, et testament on tühine. Testamendi koostamisel on oluline üksnes asjaolu, kas H.H. sai 29. juunil 2016 aru, et ta avaldab viimset tahet. Seda, et H.H. sellest aru sai, on kinnitanud testamendi koostamise juures tunnistajana olnud I.I. ja K.K.. Kusjuures K.K. on tööl kiirabis, seega tal tuleb ka oma tööülesannete täitmisel kiirelt otsustada, kas isik on adekvaatne. Tunnistaja I.I. väitis notari Katri Kutsari juures antud tunnistuses: “H.H. rääkis huvitavaid lugusid oma elust, kahetses mõnda asja oma elus. Minu arusaama kohaselt oli H.H. küll füüsiliselt nõrk, kuid vaimselt täie arusaamise juures ja ta mõistis testamendi tähendust. Pärast allakirjutamist hoidis H.H. testamenti enda käes ja sõnas, et tema süda on nüüd rahul.“ Kostja arvates ei ole eluliselt usutav, et isik, kes pajatab oma elust ja tunneb head meelt testamendi koostamise üle, ei saa tegelikult aru, mida ta avaldas. Piiratud teovõime ei ole isiku püsiv faktiline seisund, vaid sellest on isikul võimalik paraneda. Eestkostja eelnev nõusolek pole nõutav, kui testamendi koostamise ajal saab isik oma teost aru. Kui kohtumenetluse raames leiab tuvastamist, et testamenti koostades sai isik oma teost aru, siis loetakse, et isik ei olnud selles osas piiratud teovõimega ja tal oli õigus koostada testamenti ilma eestkostja eelneva nõusolekuta. H.H. 29. juunil 2016 koostatud testament ei ole TsÜS § 8 lg 3 ja § 10 kohaselt tühine, sest testamendi koostamise ajal sai ta aru oma teo tähendusest. PärS § 23 lg 2 ei reguleeri, kuidas pärandaja peab tunnistajaid teavitama, mistõttu võib testamendi koostaja teha seda ka siis, kui tunnistajad on tema juurde ilmunud. Testamendi koostamise juures olnud tunnistajad said aga väga hästi aru, milleks nad olid H.H. palvel kutsutud ehk teisisõnu oli H.H. täitnud vähemalt oma teoga PärS § 23 lg-st 2 tuleneva nõude. Tähtsust ei oma ka asjaolu, kas H.H. kirjutas ise testamendile kuupäeva ja aasta või tegi seda keegi teine. Testamendi kuupäeva ja aasta küsimus saab tuua kaasa testamendi tühisuse üksnes siis, kui selle tegemise aega pole võimalik tuvastada (PärS § 25 lg 2). Alusetu on ka hagejate väide, et testamendil ei olegi võib-olla H.H. allkiri. Ekslik ja vastuolus PKS § 203 lg-ga 4 on hagejate seisukoht, justkui tuleks eelkõige lähtuda tsiviilasja nr 2-15-15998 raames läbi viidud ekspertiisi tulemusest. Kuna eestkoste määratakse maksimaalselt 5 aastaks, siis ei saanud ekspertiisi läbiviija väita, et isik vajab eestkostet elu lõpuni.

selgitada, kas selle võiks teha isik ise või on tema teovõime selleks piiratud ning vajalik on seadusliku esindaja eelnev nõusolek. Juhul, kui täisealisele piiratud teovõimega isikule on määratud eestkostja, on kohtumääruses eestkostja määramise kohta märgitud, milliseid tehinguid võib isik ise teha (TsMS § 526 lg 1 p 4), muude tehingute puhul eeldatakse, et nendeks teovõime puudub. Tartu Maakohtu 8. detsembri 2015 määruse resolutsioonist ei nähtu, et H.H. võiks teha ühepoolseid tehinguid (sh teha testamenti) ilma eestkostja nõusolekuta. Seega puudus H.H.l ühepoolse tehinguna testamendi tegemiseks teovõime ning tehing võiks olla tühine. Samas ei saa aga sellisel alusel hagi rahuldada. Asja lahendamisel tuleb arvesse võtta ka teiste õigusnormide mõju. Riigikohus on 9. novembri 2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11 leidnud, et PS § 19 lg 1 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. PS § 32 järgi on tagatud pärimisõigus. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda (vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 14). TsÜS kommenteeritud väljaande (lk 37) kohaselt on teovõime piiratud inimese objektiivsest seisundist tulenevalt, seonduvalt sellega, kuivõrd inimene ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega tuleb alati tehingute puhul, mille osas on tekkinud kahtlus, kas inimene on nende tegemisel teovõimeline või mitte, selgitada, kas konkreetse tehingu osas on teovõime olemas või mitte. Seda saab teha eelkõige kohtupsühhiaatriaekspertiisi alusel. Seega tuleb analüüsida olukorda kahes etapis: 1) kas on tegemist isikuga, kellel on püsiva iseloomuga psüühikahäire, ning kas see häire oli olemas ka konkreetse tehingu tegemise ajal; välistada ei saa olukorda, kus vaimuhaigel inimesel on selgeid perioode, mil tema teovõime piiratud ei ole; 2) kui isik on tehingu tegemisel küll sellises seisundis, et ta on piiratud teovõimega, kas siis tema teovõime on piiratud ka selle konkreetse tehingu suhtes, mille kehtivuse üle otsustatakse. Eeltoodud TsÜS kommenteeritud väljaande lk 41 järgi kehtib eeldus, et isikul pärast kohtumääruse tegemist tehtud tehingu puhul piiratud teovõime vastab määruses nimetatule. Seda eeldust on võimalik aga mõlemas suunas edasi lükata - tõendades kas seda, et tegelik teovõime oli tehingu tegemise ajal piiratum, või võrreldes määruses märgituga, ka vastupidi, et tegelik teovõime oli ulatuslikum või oli isik tehingut tehes täielikult teovõimeline. Sama allika lk 49 järgi kehtib TsÜS §-st 10 tulenev nõue, et piiratud teovõimega isiku puhul peab testamendi tegemiseks olema seadusliku esindaja eelnev nõusolek. Nõusolekut ei ole vaja, kui 15-18 aastane alaealine teeb notariaalselt tõestatud testamendi (PärS § 27) või kui piiratud teovõimega isikul on teovõime testamendi tegemiseks olemas (§ 8 lg 2). Tuvastamaks, kas vaidlusalune testament võis olla tühine, tuleb tuvastada esmalt, kas H.H. puhul on täidetud PKS § 203 lg-s 1 toodud eeldused, s.o tal on vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ning kas sellised asjaolud esinesid ka konkreetse tehingu tegemise ajal. Kui esimene vastus on jaatav, tuleb kohtul järgmisena tuvastada, kas siis tema teovõime on piiratud ka selle konkreetse tehingu suhtes, mille kehtivuse üle otsustatakse.

Asjaolu, et H.H.l oli püsiva iseloomuga psüühikahäire ning see häire oli olemas ka testamendi tegemise ajal, on tuvastatud Tartu Maakohtu 8. detsembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-1515998. Kuivõrd kohus on PKS § 203 lg 1 eeldused tuvastanud, selle alusel eestkoste määranud ning kohtulahend on jõustunud, ei saa enam olla vaidluse all ega vaja täiendavat tõendamist, et H.H.l esinesid testamendi tegemise ajal PKS § 203 lg-s 1 toodud eeldused. Eestkoste seadmise menetluses 26. novembril 2015 läbiviidud ekspertiisiakti (asi nr 2-1515998, tl 20-21) järelduste kohaselt esines H.H.l püsivalt raske psühhikahäire, X. Nimetatud häired on alalise iseloomuga ja takistavad uuritaval oma tegusid kestvalt juhtida ja nende tähendusest aru saada. Maakohus nõustus osaliselt kostja seisukohaga, et ekspertiisiakt võib olla tõenduslikult kaheldav, kuivõrd ekspertiisiaktist ei nähtu, kas ekspert on oma hinnangu aluseks võtnud X diagnoosi panemisel rahvusvaheliselt üldtunnustatud diagnoosimisjuhised (kostja 27. juuni 2018. a menetlusdokumendi lisa 2 ja 3) ja Eesti ravi-, tegevus- ja diagnostikajuhendi nõudeid (kostja 27. juuni 2018. a menetlusdokumendi lisa 4). Samuti ei nähtu, kas ekspert on arvestanud H.H. kuulmislangusega. Ekspert on väitnud ka, et H.H. ei saa kohtunik ära kuulata. Kohtumäärusest eestkoste seadmiseks nähtub, et H.H. ei olnud sellises seisundis, mis ei oleks võimaldanud tema ärakuulamist. Seda asjaolu tõendab muuhulgas AS Valga Haigla 13. novembri 2015 õendusepikriis nr R141254 (kostja 27. juuni 2018 menetlusdokumendi lisa 1). Siiski lähtub praegusel juhul kohus sellest, et teovõime piiramine oli vajalik ning kohus on H.H. teovõimet piiranud põhjendatult. Järgmisena analüüsis maakohus seda, kas H.H. teovõime oli piiratud ka selle konkreetse tehingu suhtes, mille kehtivuse üle otsustatakse, st 29. juunil 2016 koostatud testamendi tegemise ajal. Hagejad on oma väidete tõendamiseks esitanud järgmiseks kirjalikud tõendid - SA Tõrva Haigla õenduslugu nr 72 (13. november 2015) - OÜ Tõrva Tervisekeskus saatekiri nr 92 (31. märst 2016) - SA Tõrva Haigla õenduslugu nr 44 (3. aprill 2016) - SA Tõrva Haigla õendusepikriis (30. aprill 2016) - OÜ Tõrva Tervisekeskus saatekiri nr 109 (29. juuli 2016) - SA Tõrva Haigla õenduslugu nr 85 (1. august 2016) - SA Tõrva Haigla õendusepikriis (22. august 2016) - Kanded haigusloos nr 72 ja nr 85 Nimetatud tõenditega soovisid hageja ümber lükata kostja väidet, justkui oleks H.H. tervenenud testamendi tegemise ajaks. SA Tõrva Haigla õenduslugu nr 72 annab teavet selle kohta, et patsiendil on X. OÜ Tõrva Tervisekeskus saatekirjast nr 92 iseseisvale statsionaarsele õendusabile nähtub, et patsiendil on X. SA Tõrva Haigla õendusloos nr 44 on märgitud, et patsiendil on X. SA Tõrva Haigla õendusepikriisist tuleneb, et vahel on patsient X. Õendushooldusel viibimise ajal ei ole toimunud muudatusi tervise paranemises (täielik abistamine enesehoolduses, suhtlemispuudulikkus, arusaamisega probleeme). Tõrva Tervisekeskuse saatekirjas nr 109 iseseisvale statsionaarsele õendusabile on märgitud, et

patsient vajab ööpäevaringset õendusabi tervisenäitajate jälgimisel, ravimite manustamisel, nahahooldusel, igapäevasel toimetulekul. SA Tõrva Haigla õendusepikriisis (22.08.2016) on märgitud, et patsient ise sõnalist kontakti ei alusta, küsimustele vastab, osaliselt seosetu jutt. Õendushoolduse kokkuvõtte kohaselt vajab patsient täielikku abi igapäeva hooldustoimingutes, söötmisel, jootmisel, ravimite manustamisel. Õendushooldusel viibimise ajal ei ole toimunud muudatusi tervise paranemise osas (X). Maakohtu hinnangul ei tõenda hagejate esitatud kirjalikud tõendid seda, et H.H. oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Enamus esitatud dokumentidest näitab üksnes seda, et H.H. vajas abi enesehoolduses, oli nõrk ja jõuetu. Seda, et H.H.l oli suhtlemispuudulikkus, arusaamisega probleeme, ajutiselt kuri, võis tuleneda ka sellest, et tal esines olulisel määral kuulmislangus. Seda, et H.H. kuulmisest sõltus ka tema arusaamisvõime on kohtule 31. mai 2018. a kohtuistungil tunnistanud tunnistajad L.L. ja M.M.. Seetõttu ei ole võimalik üheselt hagejate esitatud kirjalike tõendite alusel väita, et H.H. arusaamisvõimet ei piiranud just see, et ajal, mil tema poole pöörduti, ei olnud tema kuulmisaparaat kas kõrvas või töökorras. Samas on SA Tõrva Haigla 19. novembri 2018 vastuskirjast kohtule selgitanud, et juunis 2016. a ei olnud H.H. tervisliku seisundiga seoses haiguslikke nähte, sh segadushooge. Hagejad ei ole kohtule esitanud muid tõendeid, nt isiklikke tähelepanekuid, kas H.H. kuulmislangus takistas neil H.H.ga suhtlemast ja sellest võis neil tekkida arusaam, et H.H. on otsusevõimetu. Hagejad olid seisukohal, et kohtumenetluses üle kuulatud isikutest on tunnistaja N.N. see isik, kes on puutunud kõige otsesemalt kokku H.H. tervisliku seisukorraga ajal, kui tekkis eestkostja määramise vajadus ja tervise halvenemine ning seega on tema ütlused (lisaks eksperdiarvamusele H.H. tervisliku seisukorra kohta) usaldusväärsed andma hinnangut H.H. tegelikule seisukorrale. Kostja oli seisukohal, et kõige täpsemat informatsiooni H.H. tervisliku seisundi kohta testamendi tegemise ajal teadsid tunnistajad I.I. ja K.K., kes viibisid vaidlusaluse testamendi tegemise juures. Mõlemad tunnistajad kinnitasid Valga notari Katri Kutsari juures 28. novembril 2016 toimunud ärakuulamisel, et nende arvates sai testaator aru, miks tunnistajad osalevad testamendi allkirjastamise juures. Kusjuures K.K. on tööl kiirabis alates 1974 aastast. Kiirabi iga väljakutse korral toimub patsiendi objektiivse staatuse hindamise käigus alati ka patsiendi teadvuse seisundi hindamine ning sellest tulenevalt märgitakse kiirabikaardile neuroloogiline leid. Õigusalases kirjanduses on öeldud, et tunnistajalt oodatakse oma meelte läbi kogetu kirjeldust ja tunnistaja enda oletused, järeldused, arvamused ja hinnangud üldjuhul asjasse ei puutu ning on seetõttu lubamatud. Erandiks on siin sellised järeldused, mida keskmine inimene on võimeline oma tavalise elukogemuse pinnalt tegema ja seega ka kohtunik oma elukogemusele tuginevalt kontrollima. Kostja arvates läheb siia alla ka tunnistaja arvamuse ja hinnangu esitamine selle kohta, kas konkreetne isik käitus adekvaatselt või mitte. K.K. kiirabis töötava isikuna on kindlasti asjatundja ja tema puhul saab rääkida juba eriteadmistel põhinevatest järeldustest. Vastupidine seisukoht muudaks mõttetuks PärS § 23 lg 3, mille kohaselt tähendab tunnistaja allkiri testamendil seda, et tema arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Kostja on ka esile toonud, et lisaks testamendi koostamise juures viibinud tunnistajatele käisid testaatorit H.H. vaatamas mitmed tema tuttavad kes on elukogenud ja arukad inimesed ning saavad seega anda oma hinnangu selle kohta, kas H.H. oli suhtlemisel adekvaatne. Tunnistajate L.L., O.O., P.P. ja M.M. ütluste kohaselt sai 2016 aasta juunis H.H.ga pikalt vestelda, ta võttis külastajad vastu ja ta ei tundunud olevat ebaadekvaatne.

Hagejad on vastuväites kostja tõenditele selgitanud, et tunnistaja I.I. ei ole varem H.H.ga kokku puutunud ning ta ei osanud anda ütlusi H.H. tervisliku seisundi kohta. Tunnistaja kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli H.H.l raske end kirjalikult väljendada, mistõttu kirjutas testamendi teksti tunnistaja I.I.. Tunnistaja K.K. on varem kokku puutunud kokku H.H.ga, kuid ta ei osanud anda ütlusi H.H. tervisliku seisundi kohta. N.N. teenistussuhe Tõrva Linnavalitsuses lõppes ca 2,5 kuud enne seda, kui H.H. tegi kostjale testamendi. Seetõttu ei ole N.N. testaatoriga kokku puutunud 29. juunil 2016 ega sellele eelnenud ja järgnenud lähiajal. Maakohtu hinnangul N.N. tunnistusest (I kd, tl 189) „ja tahtis asju muuseumile kinkida, et R.R.ile üle anda ja rääkis pärimise asjast. Ta ei avaldanud, kas on testamendi teinud.“ nähtub see, et H.H.l oli siiski soov testament teha ja enda varaga seotud asjad enne lahkumist korda ajada. Maakohus ei nõustunud hagejate seisukohaga, et tunnistajad, kes on kutsutud testamendi juurde, peavad testaatoriga olema kokku puutunud varem, et saada hinnata tema tervisliku olukorda. Tunnistajate neutraalsus on testamendi koostamise puhul oluline garant. Samuti see, et tunnistajad saavad aru, et testaator mõistab oma tehingu olemust ja tähtsust. Tunnistajad ei pea hindama testaatori tervislikku seisundit. Isegi kui tunnistajal oleks kohustus hinnata ka testaatori tervisliku seisundit, on siinkohal oluline see, et üks tunnistajatest K.K. on tööl olnud velskrina kiirabis alates 1974. aastast. On vähe usutav, et ta poleks saanud aru sellest, kas H.H. saab oma teost aru või mitte. Tunnistaja I.I. väitis notari Katri Kutsari juures antud tunnistuses: “H.H. rääkis huvitavaid lugusid oma elust, kahetses mõnda asja oma elus. Minu arusaama kohaselt oli H.H. küll füüsiliselt nõrk, kuid vaimselt täie arusaamise juures ja ta mõistis testamendi tähendust. Pärast allakirjutamist hoidis H.H. testamenti enda käes ja sõnas, et tema süda on nüüd rahul.“ PärS § 23 lg 3 sätestab, et kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Seda, et testaator luges testamendi läbi, sai sellest aru ja allkirjastas testamendi enne tunnistajaid, kinnitasid kohtus ütlusi andes mõlemad testamendi koostamise juures viibinud tunnistajad. Tunnistaja I.I. vastas kostja lepingulise esindaja küsimusele, et kas selle koostamise ajal sai teie arvates H.H. aru, et ta oma viimast tahet avaldab, et: „jah, sai aru, ta ütles, et selle kirjutaks keegi ja mina kirjutasin oma käega“ (istungi protokolli lk 1). Hagejate küsimusele, et kas ei tekkinud kahtlust, et ta ei saa aru mis teeb, vastas tunnistaja I.I., et ei tekkinud, ta ei kuulnud aeg-ajalt hästi. Tunnistaja K.K. kinnitas, et ta sai kõigest aru ja tal oli hea meel, et sai oma soovi täita. Ühtlasi märkis tunnistaja K.K., et: „Jah, adekvaatselt rääkis, miks peab siin veel olema ja miks raha ei ole ja ta ei olnud selle eluga rahul seal“. Tunnistajad andsid riimuvaid ütlusi selle kohta, kuidas koduse testamendi allkirjastamine toimus. Ei ole tunnistajate ütluste usaldusväärsuses alust kahelda. Testamendile alla kirjutades on testaator selle läbi lugenud ja nõustunud kogu sisuga. Kuna testaator oli võimeline testamendi tegemise ajal oma tahet avaldama, oma tegudest aru saama ja neid juhtima, siis pole testament tühine. Kuigi H.H. puhul oli täidetud PKS § 203 lg-s 1 toodud eeldused, s.o tal on X, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ning need asjaolud esinesid ka konkreetse tehingu tegemise ajal, ei olnud tema teovõime siiski piiratud testamendi tegemise ajal sellises ulatuses, et ta ei oleks aru saanud testamendi tegemise tähendusest ja tagajärgedest.

II Hagejad tuginevad oma väidetes ka sellele, et H.H. ei kutsunud isiklikult tunnistajaid testamendi tegemise juurde. Mõlemad tunnistajad, kes olid testamendi juures, kinnitasid kohtule, et neid kutsus testamendi juurde E.E. abikaasa J.J.. Vaidlust ei ole selles, et kirja pani teksti I.I. ning tunnistajate ütlustest jääb arusaam, et ka teksti, mis peaks olema avaldatud H.H. poolt, oli sõnastanud tunnistaja. Riigikohus on 10. aprilli 2008 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08 märkinud, et tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus. Tahteavalduse võib TsÜS § 68 lg 1 kohaselt teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Seega peab PärS § 23 lg 2 kohaselt testaator tunnistajaid teavitama küll ise oma tahtest, kuid pärimisseadus ei välista, et ta ei võiks teha seda ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui testaator ei ütle ega kirjuta tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamise juurde, siis ei ole see seaduse selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87). Riigikohus on 6. oktoobril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-05 märkinud, et PärS § 23 lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärgiks on see, et tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. PärS § 23 lg 2 ei reguleeri täpselt, kuidas pärandaja peab tunnistajaid teavitama, mistõttu võib testamendi koostaja teha seda ka siis, kui tunnistajad on tema juurde ilmunud. Tahteavaldus võib olla ka kaudne. Seaduse mõtte kohaselt ei pea testaator ise kutsuma tunnistajaid, nt võib see olla võimatu testaatori liikumistakistuse tõttu või võib ette tulla ka olukordi, kus testaator ei tunnegi piirkonnas isiklikult kedagi (on nt kodust kaugel hooldushaiglas). Oluline on see, et tunnistajad teavad, miks neid on kutsutud. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja I.I. vastas kostja esindaja küsimusele, et kas H.H. andis mõista, et soovib teie osalemist tunnistajana, et: „kui pakkus, et ma kirjutaksin, siis see on ühene mõiste“. Ka tunnistaja K.K. vastas kostja esindaja küsimusele, et kas H.H. kuidagi andis märku, et soovib teid tunnistajaks, et „Jah, olime tükk aega tema juures“. Lisaks vastas tunnistaja K.K. kostja küsimusele, et kas ta andis lugeda seda teile, et „Jah“ (istungi protokolli lk 3). Seega tuleneb tunnistajate ütlustest, et vähemalt kaudse tahteavaldusena (annab testamendi tunnistajale koostamiseks ja lugemiseks) väljendas testaator oma soovi selle kohta, et I.I. ja K.K. osaleksid testamendi koostamise juures tunnistajana. Tunnistajad said väga hästi aru sellest, milleks neid sinna kutsuti. Seetõttu ei toeta PärS § 23 hagejate väidet, et testaator peab isiklikult tunnistajad kohale kutsuma. III Hagejad väidavad, et testaator ei kirjutanud ise testamendile kuupäeva ja aastaarvu, mistõttu on rikutud PärS § 23 lg-t, kuivõrd tunnistaja I.I. on kohtuistungil kinnitanud, et tema kirjutas testamendile kuupäeva. Testamendi kuupäeva ja aasta küsimus saab kaasa tuua testamendi tühisuse üksnes siis, kui selle tegemise aega pole võimalik tuvastada. Seega on vajalik tuvastada PärS § 25 lg 2 järgi, kas testamendil on kuupäev ja kui seda kuupäeva testamendil pole ja seda pole võimalik ka tuvastada, alles siis on tagajärjeks testamendi tühisus. Seega omab eelnimetatud õigusnormide tähenduses tähtust see, kas testamendi kuupäeva on võimalik mingilgi viisil tuvastada. Kohtu

hinnangul praegusel juhul sellist asjaolu ei esine, sest testamendil on olemas selle koostamise kuupäev ja mõlemad tunnistajad kinnitasid, et testament koostati sellel märgitud kuupäeval (istungi protokolli lk 1 ja 3). Hagejad ei ole vaidlustanud testamendi tegemise aega ega tõendanud teistsugust testamendi tegemise aega. IV Hagejad taotlesid käekirjaekspertiisi selgitamaks, kas testamendile on alla kirjutanud H.H.. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut esitas kohtule 27. juuni 2019 ekspertiisiakti nr 19E-DK0017. Aktis nähtub, et 29. juuni 2016 testamendil H.H. nimel järel oleva allkirja on väga tõenäoliselt kirjutanud H.H.. Testamendil H.H. nime järgi kirjutatud allkiri on kirjutatud tervikuna (st nii üksikuna kirjutatud täht „X“ kui ka sellele järgnev „X“) ühe ja sama isiku poolt. X, nagu ka teised ajuga seotud haigused, võib mõjutada inimese käekirja sõltuvalt haiguse raskusastmetest ja tarvitavatest ravimitest. X põdeva inimese allkirja kohta on võimalik läbi viia käekirjaekspertiis, kui võrdluseks on esitatud allkirjaproove samast või vaidlustatud allkirja kirjutamisele lähedast perioodist. Ekspert on andnud hinnangu võrdlusmaterjalidele ja kinnitanud, et see võimaldab ekspertiisi teha. Eksperdi hinnangus selle kohta, et ekspertiisi tegemine oli võimalik, ei ole kohtul põhjust kahelda. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et 29. juuni 2016 testamendil on H.H. allkiri, Seda kinnitab Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 27. juuni 2019 ekspertiisiakti nr 19E-DK0017, millest nähtub, et 29. juuni 2016 testamendil H.H. nimel järel oleva allkirja on väga tõenäoliselt kirjutanud H.H.. Samuti on kinnitanud tunnistajad I.I. ja K.K., et H.H. allkirjastas ise testamendi. Tunnistajate ütlustest nähtub kirjeldus, kuidas allkirja andmine toimus. V PärS § 19 lg 1 sätestab, et testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi ning lg 2 järgi teeb testaator testamendi isiklikult. Seega on isiku korraldused tema vara kohta tema surma puhuks väga isiklikku laadi otsustused ja selliseid otsustusi tuleb pidada ülimuslikuks. Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta. PS § 32 lg 4 sätestab: pärimisõigus on tagatud. Seda normi tuleb tõlgendada kooskõlas põhiseaduse §-ga 32 tervikuna, mis sätestab omandiõiguse garantii ning igaühe õiguse omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Testamendiga oma vara teistele isikutele edasi andmise õigus on oluline osa vabadusest, mida isik oma vara suhtes omab. PS § 32 lg 4 kaitseb muu hulgas pärandaja vabadust oma vara temale meelepärastele isikutele pärandada. Testamendi tühisuse tuvastamise hagi aluseks ei saa olla see, et testament ei ole hagejatele tehtud ja neil on kahtlused selle koostamise asjaolude suhtes. Tuvastatud asjaolude ja tõendite valguses on arusaadav ja eluliselt usutav H.H. soov pärandada oma vara kostjale, st isikule, kes temaga suhtles ja teda erinevate toimingute tegemisel abistas. Praegu tuleb võtta arvesse ka seda, millistel inimlikel kaalutlustel H.H. testamendi just kostja kasuks tegi. Ei ole põhjust kahelda kostja selgitustes, et H.H. tegi testamendi tema kasuks

kaalutletult. Riigikohus on 24. oktoobri 2018 lahendi nr 2-16-2978 märkinud, et testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. H.H. tegi testamendi oma elukaaslase (S.S.) sugulase kasuks. Tõenditest nähtuvalt on E.E. H.H. eest hoolitsenud ja talle tähelepanu osutanud. Seega ei saa praegusel juhul rääkida ka äärmiselt ebaratsionaalsest otsusest. Samuti on kostja selgitanud, et soov oma vara lõppastmes kostjale jätta oli H.H.l juba varasemalt. H.H. elukaaslane S.S. koostas 7. augustil 2001 notariaalse testamendi (registreerimise number 3923), millega nimetas oma pärijaks E.E.. H.H. koostas omakorda 21. septembril 2004 notariaalse testamendi (registreerimise number 5151) S.S. kasuks. Kui H.H. oleks surnud enne S.S., olekski E.E. lõppastmes H.H. vara pärinud. Kuna S.S. suri enne H.H. X, siis sooviski H.H. teha testamendi E.E. kasuks. Hagejad ei ole kohtule selgitanud, miks on neile üllatuslik H.H. otsus pärandada oma vara E.E.le, st kas hagejatel oli teistsugune teadmine H.H. võimaliku viimase tahte kohta. Samuti on kostja selgitanud, et ta oli pärast elukaaslase surma H.H. kõige lähedasem inimene. Seda kinnitas ka hagejate kutsutud tunnistaja N.N.. Maakohtu hinnangul kinnitab tunnistaja I.I. ütlus: „Pärast allakirjutamist hoidis H.H. testamenti enda käes ja sõnas, et tema süda on nüüd rahul“, et H.H. sai aru, et ta pärandas oma vara E.E.le, kellele soovis testamendi teha juba H.H. elukaaslane 2001. aastal. Kui testamendi koostaja tunneb testamendi koostamisest ja allkirjastamisest rõõmu ja ütleb, et nüüd on ta süda rahul, siis järelikult ta tegutseb läbimõeldult ja sihipäraselt. Ka tunnistaja L.L. kinnitas kohtule, et H.H. enda soov oli juba enne tema teovõime piiramise menetlusega alustamist pärandada oma vara kostjale. L.L. on tunnistajana andnud selliseid ütlusi: “Jah, kui S.S. suri, läksin vaatama teda haiglasse ja ma H.H.le ütlesin, et julgen küsida, kas sul testament on tehtud, sest olin kuulnud, et E.E.le tehtud testament ja küsisin, kas on tehtud. Ta ütles, et kõik dokumendid on mul korras.“ Seega on igati loogiline, et testaator soovis haiglas viibimise ajal teha testamenti. Seega tõendavad nii dokumentaalsed tõendid kui ka tunnistajate ütlused, et testamendi tegemise ajal oli H.H. adekvaatne ja sai testamendi tegemisel oma teo tähendusest aru. Testamendi koostamise inimlikud kaalutlused olid loogilised ja selged. VI TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. TsMS § 165 lg 1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Maakohus võttis kulude jaotamisel aluseks menetluses osalemise ulatuse.

Maakohus on tehingu kehtivuse hindamisel kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 8 lõigetes 2 ja 3 sätestatut ja lugenud tehingu kehtivaks nimetatud sätete alusel, sest piiratud teovõimega isiku tehingu kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda TsÜS §-des 10 – 12 sätestatust. Maakohus ei hinnanud testaatori otsustusvõimelisust. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lõiget 8. Hagejad ei nõustu otsuse p-s 35 toodud seisukohaga, mille kohaselt võib ekspertiisiakt olla tõenduslikult kaheldav, kuivõrd ekspertiisiaktist ei nähtu, kas ekspert on oma hinnangu aluseks võtnud X diagnoosi panemisel rahvusvaheliselt üldtunnustatud diagnoosimisjuhised ning Eesti ravi-, tegevus- ja diagnostikajuhendi nõudeid. Maakohus on hinnanud vääralt tõendeid, mis tõendavad, et testaatori oli püsivalt haige ning tema tervislik seisund halvenes. Hagejate hinnangul ei ole H.H. testamendi koostamise juures olnud tunnistajad neutraalsed põhjusel, et tunnistajad kutsus testamendi tegemise juurde J.J., kes on pärija lähikondne ja testamendist varaliselt huvitatud isik. PäS § 23 lg 1 kohaselt peab testaator märkima testamendis selle tegemise kuupäeva ja aasta. PärS § 23 lg 2 kohaselt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Maakohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata käekirjaekspertiisi aktis esineva asjaolu, et eksperdi tuvastatult ei lange testamendil olev H.H. allkiri kokku H.H. viimasel allkirjanäidisel oleva allkirjaga, mis annab alust järelduseks, et testamendil olev allkiri ei ole tervikuna testaatori kirjutatud. Eksperdiarvamuse usaldusvääruse seisukohalt on oluline asjaolu, et ekspert on tuvastanud, et testamendi koostamise seisuga ajaliselt kõige lähemal ajal antud H.H. allkiri (13.11.2015) erineb täielikult testamendil olevast allkirjast. TsMS § 162 lg 4 alusel tulnuks jätta menetluskulud poolt endi kanda, kuna nende väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane. Menetluskulude väljamõistmine on ebaõiglane seetõttu, et kehtiva õiguse järgi on testament tühine.

8.Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) ei sätesta püsivat ja muutumatut teovõime piiratust ega teovõimetust. Juhul, kui isikule on määratud eestkostja, eeldatakse TsÜS § 8 lõike 3 alusel, et tema teovõime on piiratud. Teovõime piiratust tuleb eeldada alati minimaalselt. Testaatorile määratud eestkoste määrusest nähtub, et kohus ei hinnanud eestkostet seades eraldi pärandaja teovõimet testamendi tegemise osas. Ainult teovõime piiratuse eelduse kehtimise korral on konkreetne tehing TsÜS § 10 alusel tühine. Kui teovõime piiratuse eeldus on ümber lükatutud ehk on tuvastatud, et isik oli tehingu (käesolevas asjas testamendi) tegemisel teovõimeline, ei ole tehing TsÜS § 10 alusel tühine. Tühine ei ole tehing, kui isik oli teovõimeline, isegi siis, kui talle oli eestkostja määratud. Vastupidine tõlgendus läheks vastuollu TsÜS § 8 lõikega 2, kuna täisealise isiku teovõime on piiratud vaid siis, kui isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Väärib tähelepanu, et ka TsÜS § 10 sõnastuse järgi peab selle sätte kohaldamiseks olema isik piiratud teovõimega („piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine“). Kui on tuvastatud, et isik ei ole piiratud teovõimega mingi tehingu tegemisel, ei kuulu TsÜS § 10 kohaldamisele. Selline tõlgendus vastab TsÜS § 8 lõike 2 ja 3 ning TsÜS § 10 nii grammatilisele kui ka eesmärgipärasele tõlgendusele. Maakohus tuvastas õigesti asja juurde võetud tõendite alusel, et testaator oli tehingu tegemise ajal testamendi tegemise osas teovõimeline. Kuna testaator ei olnud testamendi tegemise osas piiratud teovõimega, siis tehing ei olnud tühine. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise