Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Krista Ratniku, Katrin Karbi, Kristi Merivälja ja Sten Merivälja hagi August Viksi vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Krista Ratniku, Katrin Karbi, Kristi Merivälja ja Sten Merivälja kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Krista Ratnik, Katrin Karp, Kristi Meriväli ja Sten Meriväli, Sten Merivälja seaduslik esindaja Tiiu Meriväli. Hagejate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Kostja August Viks, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo
Asja läbivaatamise kuupäev
2. november 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2020. a otsus tsiviilasjas 2-17-5110 muutmata, täpsustades kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.
4.Jätta August Viksi menetluskulud Riigikohtus solidaarselt Krista Ratniku, Katrin Karbi, Kristi Merivälja ja Sten Merivälja kanda.
5.Määrata kindlaks August Viksi menetluskulude rahaline suurus ja mõista Krista Ratnikult, Katrin Karbilt, Kristi Meriväljalt ja Sten Meriväljalt solidaarselt välja 759 eurot (sh käibemaks) August Viksi kasuks Riigikohtus kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kassaatoritel tasuda viivist
2-17-5110 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Krista Ratnik, Aime-Maria Randalu, Katrin Karp ja Peeter Meriväli esitasid 17. aprillil 2017 hagi August Viksi (kostja) vastu, et tuvastada Boris Kulli (pärandaja) testamendi tühisus.
1.1.Hagiavalduse kohaselt suri pärandaja 16. oktoobril 2016, olles teinud 29. juunil 2016 tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi (testament) pärimisseaduse (PärS) § 23 mõttes, millega nimetas kostja enda ainupärijaks. Testament ei kehti, sest pärandaja ei olnud testamendi tegemise ajal testeerimisvõimeline. Tartu Maakohus oli 8. detsembril 2015 tehtud määrusega määranud kostja eestkostjaks Tõrva linna. Eeskostja määramise menetluses pärandaja kohta tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nähtub, et pärandajal oli püsivalt raske psüühikahäire – hilise algusega dementsus (nõdrameelsus). Testament ei kehti, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 10 kohaselt on piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing tühine. Eestkostja ei andnud nõusolekut tehingu tegemiseks, samuti ei viibinud Tõrva linna esindaja ehk eestkostja testamendi tegemise juures. Testament ei kehti ka PärS §-s 23 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Pärandaja ei kirjutanud testamenti ega märkinud sellele testamendi tegemise kuupäeva ja aastat oma käega. Seda tegi pärandaja eest tunnistaja I. Liivak. Pärandaja ei kutsunud ise tunnistajaid testamendi koostamise juurde. Tunnistajate endi 9. novembril 2016 ärakuulamisel antud ütluste kohaselt kutsus pärandaja asemel neid tunnistajatena kohale M. Viks. Tunnistajad allkirjastasid testamendi enne pärandajat, kuigi PärS § 23 lg 3 kohaselt peaksid tunnistajad testamendile alla kirjutama pärast testaatorit. Lisaks jääb pärandaja allkirja vaadates silma, et esimene täht (ilmselt „B“) on kirjutatud väriseva käega, samas kui sellele järgnev kiri on kirjutatud selgelt ja hoogsalt. See võib viidata võltsimisele.
1.2.Tartu Maakohus asendas 31. mail 2018 tehtud määrusega (I kd, tl 107) hagejaks olnud Peeter Merivälja uute hagejate, Kristi Merivälja ja Sten Meriväljaga senise hageja surma tõttu. Tartu Maakohus võttis 21. augusti 2019. a määrusega (II kd, tl 99) vastu Aime-Maria Randalu loobumise hagiavaldusest, märkides, et määrab menetluskulude jaotuse asja sisuliselt lahendavas lõpplahendis. Menetlusosalistena jätkasid Krista Ratnik, Katrin Karp, Kristi Meriväli ja Sten Meriväli (hagejad).
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et testament on kehtiv. Ainuüksi isiku teovõime piiramine ja talle eestkostja määramine ei tähenda automaatselt seda, et testament on tühine. Kui ta sai testamendi koostamisel oma teost aru, siis ei olnud tema teovõime selles osas piiratud ja tal oli õigus teha testament eestkostja eelneva nõusolekuta. Testament ei ole TsÜS § 8 lg 3 ja § 10 mõttes tühine, sest testamendi koostamise ajal sai pärandaja aru oma teo tähendusest. Ekslik ja vastuolus perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg-ga 4 on hagejate seisukoht, justkui tuleks eelkõige lähtuda tsiviilasjas nr 2-15-15998 tehtud ekspertiisi tulemusest. Kuna eestkoste määratakse maksimaalselt viieks aastaks, ei saanud ekspert väita, et pärandaja vajas eestkostet elu lõpuni. Pärandaja arusaamisvõimet on kinnitanud testamendi koostamise juures tunnistajana olnud I. Liivak ja T. Laas-Ottender. Sealjuures töötab viimane kiirabis, mistõttu peab ta kiirelt oskama hinnata enda tööülesannete täitmisel isiku adekvaatsust. Tunnistaja I. Liivak tõi notari juures antud ütlustes välja, et pärandaja rääkis huvitavaid lugusid oma elust ja kahetses mõnda asja oma elus. Tunnistaja arusaama kohaselt oli pärandaja küll füüsiliselt nõrk, kuid vaimselt täie arusaamise juures ja ta mõistis testamendi tähendust. Pärast allakirjutamist hoidis pärandaja testamenti enda käes ja sõnas, et tema 2(10)
2-17-5110 süda on nüüd rahul. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes pajatab oma elust ja tunneb head meelt testamendi koostamise üle, ei saa tegelikult aru, mida ta avaldas. Testament ei ole tühine ka PärS §-s 23 sätestatud vorminõuete rikkumise tõttu. PärS § 23 lg 2 ei reguleeri, kuidas pärandaja peab tunnistajaid teavitama, pärandaja võis tunnistajaid teavitada ka teoga. Testamendi kehtivust ei mõjuta asjaolu, kas pärandaja kirjutas PärS § 23 lg 1 kohaselt ise testamendile kuupäeva ja aasta. Tühisuse tooks eelnev PärS § 25 lg 2 kohaselt kaasa vaid juhul, kui testamendi tegemise aega ei oleks võimalik tuvastada. Alusetu on ka hagejate väide, et testamendil ei ole pärandaja allkirja.
3.Tartu Maakohus jättis 3. oktoobri 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas 3. aprilli 2017. a määrusega seatud hagi tagamise abinõu, millega keelati notaril tõestada pärandaja pärimismenetluses pärimistunnistus. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: • Tartu Maakohus määras 8. detsembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15988 pärandaja eestkostjaks kuni 7. detsembrini 2020 Tõrva linna; • hagejad on 16. oktoobril 2016 surnud pärandaja seadusjärgsed pärijad; • kostja edastas notarile 29. juuni 2016 kuupäeva ja pärandaja väidetavat allkirja kandva tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi, milles oli ainupärijaks nimetatud kostja, mille tegemise päevast ei olnud PärS § 25 lg 1 mõttes pärandaja surma ajaks möödunud kuus kuud ning mille tegemise juures viibisid ühel ajal kaks teovõimelist tunnistajat T. Laas-Ottender ja I. Liivak. Pooled vaidlevad selle üle, kas testament on kehtiv, arvestades pärandaja teo- ja otsusevõimelisust, ning kas täidetud on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi vormistamise nõuded PärS § 23 mõttes, mh kas testaator kutsus ise tunnistajad testamendi tegemise juurde, kas ta kirjutas testamendile oma käega kuupäeva ja aasta ning kas testamendil on testaatori allkiri. Maakohus tõi välja, et pärandajale määrati 8. detsembril 2015 tehtud määrusega eestkostja, kelle ülesanded olid pärandaja igapäevase elu, sh hoolduse, korraldamine, pärandaja vara käsutamine ja tema nimel tehingute tegemine seaduses ettenähtud korras ning kolmandatelt isikutelt vara ja dokumentide väljanõudmine. Pärandajal (eestkostetaval) keelati iseseisvalt mistahes tehingute, sh perekonnaõiguslike tehingute, tegemine ning ta tunnistati valimisõiguse osas teovõimetuks. Maakohus selgitas, et TsÜS § 8 lg 3 kohaselt eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Samas tuleneb TsÜS § 8 lg-st 2, et täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS kommentaaride kohaselt saab eeldust, et isiku teovõime ulatus vastab eestkostemääruses märgitule, mõlemas suunas ümber lükata. Tõendada saab nii seda, et isiku teovõime oli tehingu tegemise ajal tegelikkuses piiratum, kui ka seda, et tema tegelik teovõime oli ulatuslikum. Testamendi kehtivuse üle otsustamiseks tuleb esmalt hinnata seda, kas pärandajal oli püsiv psüühikahäire, mis oli olemas ka testamendi tegemise ajal, ning kui oli, siis seda, kas piiratud oli ka pärandaja testeerimisvõime. Asjaolu, et pärandajal oli püsiv psüühikahäire testamendi tegemise ajal, on tuvastatud PKS § 203 lg 1 mõttes jõustunud eestkostemäärusega, samuti tuleneb see eestkostja määramise menetluses 26. novembril 2015 tehtud ekspertiisist. Ekspertiisiaktis on märgitud, et pärandajal on püsivalt raske psüühikahäire, Alzheimeri tõvest tulenev hilise algusega dementsus (nõdrameelsus), mille tunnused on osaline desorienteeritus, situatsioonide ja suhete ebaadekvaatne tajumine, halb mälu käepärasus ning igakülgse abi vajadus igapäevatoimingutel. Nimetatud häired on
3(10)
2-17-5110 alalise iseloomuga ja takistavad uuritaval oma tegusid kestvalt juhtida ja nende tähendusest aru saada (tsiviilasi nr 2-15-15998, tl-d 20–21). Maakohus lähtus eeldusest, et pärandaja teovõime piiramine oli vajalik, kuid leidis, et osaliselt olid põhjendatud kostja vastuväited, et ekspertiis võib olla tehtud kiirustades ning näida pealiskaudne. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et ekspert oleks lähtunud rahvusvahelistest diagnoosimis- ja diagnostikajuhistest (I kd, tl-d 128–186), mille kohaselt tuleks mh jälgida patsienti kuus kuud, ekspertiisiaktis ei tuvastatud dementsusele omast afaasiat, agraafiat, aleksiat või apraksiat. Ekspertiisiaktist ei nähtu, kas arvestati pärandaja kuulmislangusega. AS Valga Haigla 13. novembri 2015 õendusepikriisist nr R141254 (I kd, tl 125) ei nähtu, et pärandaja oleks olnud seisundis, mis oleks välistanud tema ärakuulamise. Maakohus märkis, et järgnevalt tuleb konkreetsemalt hinnata pärandaja testeerimisvõimet 29. juunil 2016. Maakohus leidis, et hagejate esitatud õendusloost ja -epikriisist (I kd, tl-d 71–80) ei nähtu, et pärandaja oleks testamendi tegemise ajal olnud otsusevõimetu. Tõenditest nähtub, et pärandaja vajas abi enesehoolduses, oli nõrk ja jõuetu. Asjaolu, et pärandajal oli suhtlemispuudulikkus, arusaamisega probleeme või et ta oli ajutiselt kuri, võis tuleneda ka sellest, et tal esines olulisel määral kuulmislangus. Asjaolu, et kuulmisest sõltus pärandaja arusaamisvõime, on kohtule 31. mail 2018 toimunud kohtuistungil tunnistanud tunnistajad M. Silm ja E. Uibopuu. Seetõttu ei ole võimalik hagejate esitatud kirjalike tõendite alusel üheselt väita, et pärandaja arusaamisvõimet ei piiranud just see, et ajal, mil tema poole pöörduti, ei olnud tema kuulmisaparaat kas kõrvas või töökorras. Maakohus leidis, et testamendi tegemise juures viibinud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Asjakohatud on hagejate väited, et tunnistajad peaksid pärandaja tervisliku seisundi hindamiseks pärandajat pikemat aega tundma. Muu hulgas oli üks tunnistajatest kiirabiarst, kelle jaoks isiku arusaamisvõime hindamine on tööülesanne, mistõttu on väheusutav, et ta ei oleks pärandaja ebaadekvaatsusest aru saanud. Tunnistajate ütlused kattuvad osas, milles neil ei tekkinud kahtlust, et pärandaja sai testamendi tegemise tähendusest aru, üks tunnistajatest märkis vaid seda, et pärandaja ei kuulnud aeg-ajalt hästi. Tunnistajate ütlustest nähtub ka see, et pärandajal oli hea meel, et ta sai enda soovi täita. Eluliselt ei ole usutav, et isik, kes räägib enda elust ja tunneb heameelt testamendi tegemise üle, ei saaks selle tähendusest aru. Pärandajat külastanud M. Silma, A. Lehe, I. Kõveriku ja E. Uibopuu ütlustest nähtub samuti, et nad said pärandajaga pikalt vestelda, ning kinnitasid, et pärandaja ei tundunud ebaadekvaatne. Maakohus märkis, et J. Kask ei puutunud pärandajaga kokku testamendi tegemise ajal, sest tema töösuhe lõppes kaks ja pool kuud enne testamendi tegemist. Samas nähtus ka tema ütlustest (I kd, tl 189), et pärandaja soovis testamenti teha ja varaga seostuva enne lahkumist ära korraldada. Pärandaja tegutses testamendi tegemisel läbimõeldult ja sihipäraselt, tema otsustus ei olnud irratsionaalne. Pärast elukaaslase surma oli kostja pärandajale kõige lähedasem isik, kes tema eest hoolitses ja talle tähelepanu osutas. Pärandaja oli ka varem soovinud enda vara kostjale jätta. Pärandaja oli enda pärijaks nimetanud enda elukaaslase, kes omakorda oli enda pärijaks nimetanud kostja juba 2001. aastal. Kuigi pärandajale eestkostja määramise eeldused PKS § 203 lg 1 mõttes olid täidetud, ei olnud tema teovõime piiratud testeerimisvõime osas testamendi tegemise ajal. Ta sai aru testamendi tegemise tähendusest ja tagajärgedest. Testament ei ole tühine PärS §-s 23 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Tunnistajate ütlustest tuleneb, et tunnistajad said aru, et neid on kutsutud testamendi tegemise juurde, testaator teavitas neid PärS § 23 lg 2 mõttes vähemalt teoga (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 4(10)
2-17-5110 nr 3-2-1-23-08, p-d 14 ja 15; 6. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-05, p 14). Testament ei ole tühine seetõttu, et pärandaja ei kirjutanud ise testamendile kuupäeva ja aastat, vaatamata PärS § 23 lg-s 1 sätestatule. PärS § 25 lg 2 kohaselt toob kuupäeva märkimata jätmine kaasa testamendi tühisuse vaid juhul, kui testamendi tegemise aega ei ole võimalik ka muul viisil tuvastada. Hagejad ei ole testamendi tegemise aega vaidlustanud, testamendil on tunnistajate märgitud kuupäev ning mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et testament tehti nimetatud kuupäeval. On tõendatud, et testamendi allkirjastas pärandaja. 27. juunil 2019 tehtud ekspertiisiaktist (II kd, tl-d 78–86) nähtub, et allkirja on väga tõenäoliselt kirjutanud pärandaja, allkirja on kirjutanud tervikuna (st nii üksikuna kirjutatud täht „B“ kui ka sellele järgnev „Kull“) üks ja sama isik. Parkinsoni tõbi, nagu ka teised ajuga seotud haigused, võib mõjutada inimese käekirja sõltuvalt haiguse raskusastmetest ja tarvitatavatest ravimitest, kuid allkirja kohta saab teha käekirjaekspertiisi, kui võrdluseks on esitatud allkirjaproove samast või vaidlustatud allkirja kirjutamisele lähedasest ajast. Ekspert leidis, et võrdlusmaterjalid võimaldavad ekspertiisi teha. Seda kinnitavad ka tunnistajate ütlused selle kohta, kuidas allkiri anti.
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tuvastada testamendi tühisus ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palusid hagejad määrata, et menetluskulud tasutakse osamaksetena mitte üle 50 euro kuus.
5.Kostja vaidles hagejate apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 21. mai 2020. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid solidaarselt hagejate kanda. Hagejatelt mõisteti solidaarselt kostja kasuks välja menetluskuludena ringkonnakohtus 913 eurot ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus märkis, et nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid seetõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Vastusena hagejate apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus esmalt, et kui isikule on määratud eestkostja, eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 kohaselt, et tema teovõime on piiratud. Kui teovõime piiratuse eeldus on aga ümber lükatud ehk on tuvastatud, et pärandaja oli testeerimisvõimeline, ei ole tehing TsÜS § 10 mõttes tühine. Maakohus tuvastas õigesti, et testamendi tegemise ajal oli pärandaja testeerimisvõimeline. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme, ta hindas tõendeid, sh ekspertiisiakte, dokumentaalseid tõendeid ja tunnistajate ütlusi koosmõjus, igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtu veendumuse kujunemine on jälgitav ja otsus on veenvalt põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus pidi hindama testaatori otsusevõimelisust, sest vaimse tervise püsiva halvenemise korral ei ole tegu otsusevõimetusega TsÜS § 13 mõttes. Vaatamata sellele, et maakohus kasutas otsusevõime terminit, hindas ta sisuliselt õigesti pärandaja teovõimet testamendi tegemise ajal TsÜS § 8 lg 2 teisest lausest lähtudes. Menetluses ei väidetud, et testamendi tegemist oleks takistanud vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu, mis oleks välistanud pärandaja võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. 5(10)
2-17-5110 Maakohus leidis põhjendatult, et testament ei ole tühine PärS §-s 23 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Omakäelise kuupäeva ja aastaarvu kirjutamata jätmine ei ole PärS § 23 lg 1 kohaselt selline vormiviga, mis tooks kaasa testamendi tühisuse, sest PärS § 25 lg 2 kohaselt on testament tühine vaid juhul, kui ka muul viisil ei ole testamendi tegemise aega võimalik tuvastada. Samuti ei tulene PärS §-st 23, et pärandaja peaks tunnistajad isiklikult kohale kutsuma. Menetluskulude hagejate kanda jätmine ei ole TsMS § 162 lg 4 mõttes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, selleks ei anna alust materiaalõiguse erinev tõlgendamine. Hagi esitamisega võtsid hagejad riski, et nad peavad menetluskulud ise kandma, nad ei võtnud ka vastu kostja pakkumist sõlmida kompromiss, mil menetluskulud oleksid jäänud poolte endi kanda. Kuna menetluskulude hüvitamine on menetluslik kahju hüvitamine ja ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses põhjustas iga hageja kostjale menetluskulude kandmise näol kahju, on tegu solidaarkohustusega (VÕS § 65 lg-d 2 ja 3). Seega peavad hagejad kostja ringkonnakohtu kulud kandma solidaarselt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kohtud kohaldasid vääralt TsÜS § 8 lg-t 3 ja § 10, samuti PärS § 23 lg-d 1 ja 2 ning rikkusid põhjendamiskohustust. Lisaks on TsÜS § 8 lg 3 tõlgendamisel põhimõtteline tähendus ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Kohtud leidsid ekslikult, et tunnistajate ütlustega saab ümber lükata TsÜS § 8 lg-st 3 tulenevat eeldust, et isiku teovõime on piiratud ulatuses, milles talle on määratud eestkostja. Ekspertiisiga tuvastati, et pärandajal oli kestev psüühikahäire, ning pole tõendatud, et pärandaja tervislik seisund oleks paranenud. TsÜS § 10 kohaselt peaks pärandaja testament olema tühine, kui eestkostemääruses on eestkostetaval keelatud mistahes tehingute tegemine, eestkostjat testamendist ei teavitatud ning selleks puudus ka eestkostja nõusolek. Kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust, leides, et järgida ei ole vaja PärS § 23 lg-te 1 ja 2 nõudeid, mille järgi peab testaator märkima oma käega testamendi tegemise kuupäeva ja aasta ning teavitama tunnistajaid sellest, et nad on kutsutud testamendi tegemise juurde. Pärandaja pidi märkima testamendile selle tegemise kuupäeva ja aasta iseseisvalt, nõude mõte on kinnitada, et testaator orienteerub ajas ja kohas. PärS § 23 lg 2 kohaselt peab testaator kutsuma tunnistajad testamendi tegemise juurde. Kohtud ei tuvastanud, et pärandaja oleks tunnistajad testamendi tegemise juurde kutsunud ning et tunnistajad oleksid aru saanud, et tegemist on testaatori viimse tahtega. Samuti tekitab kahtlusi see, et kuigi näidistel ja testamendil oli sama allkiri, on pärandaja allkiri võrreldes 2015. aastaga oluliselt muutunud. On arusaamatu, miks ei ole võimaldatud hüvitada menetluskulusid kostjale ositi, ilmselgelt ei saa neid tasuda ühe maksega, sest osa hagejaid on pensionärid.
8.Kostja vaidleb hagejate kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata. TsMS § 692 lg 2 kohaselt jääb hagejate kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid täpsustatakse kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.
6(10)
2-17-5110
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas pärandaja 29. juunil 2016 tehtud tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament on kehtiv, arvestades muu hulgas PärS §-st 23 tulenevaid nõudeid, asjaolu, et pärandajale oli 8. detsembril 2015 tehtud määrusega määratud eestkostja, ning TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatut, mille järgi eeldatakse isiku teovõime piiratust ulatuses, milles talle on määratud eestkostja.
11.Kolleegium märgib esmalt, et kuigi TsÜS § 8 lg 3 sätestab eelduse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, ei ole see eeldus testeerimisvõime hindamisel asjakohane. Eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik PärS § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. Kolleegium täpsustab selles osas TsMS § 692 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
12.PKS § 203 lg 2 järgi võib täisealisele piiratud teovõimega isikule määrata eestkostja ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Nii võib täisealise isiku teovõime olla piiratud vajadust mööda kas täielikult või vaid osaliselt. Nende toimingute puhul, milleks isikule on eestkostja määratud ehk mis kuuluvad eestkostja ülesannete hulka, eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 kohaselt, et isiku teovõime on piiratud. Eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust seevastu ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15). Teovõime piiratuse ulatuse saab välja selgitada, lähtudes eestkostemäärusest, kus kajastuvad TsMS § 526 lg 2 p-de 3 ja 4 kohaselt nii eestkostja ülesanded kui ka tehingud, mida eestkostetav võib teha iseseisvalt eestkostja nõusolekuta.
13.TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda eestkostetava esindamine testamendi tegemisel või selle tegemiseks nõusoleku andmine. PärS § 19 lg 2 kohaselt peab isik testamendi tegema isiklikult. TsÜS § 115 lg 2 sätestab, et esindaja vahendusel ei või teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult. TsÜS § 115 lg-st 2 tuleneva keelu tõttu ei saa eestkostja eestkostetavat testamendi tegemisel esindada. Kuna eestkostja ei saa eestkostetavat testamendi tegemisel esindada, ei saa testamendi tegemine kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Samuti ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111).
14.Kuna eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15), tuleb isiku teovõimet iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse üle otsustamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada.
15.Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski teovõime hindamisel lähtepunktiks võtta. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab eestkostemäärus olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalne tõend. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused.
7(10)
2-17-5110 Tõendamiskoormise täpsem jaotumine sõltub iga üksikjuhtumi eripärast, mistõttu kohtul tuleb seda menetlusosalistele võimalikult varases menetluse järgus selgitada. Eestkostetava teovõime piiratuse esmaseks tõendamiseks võib olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi esitamine kohtule. Kui need võimaldavad piisava selgusega järeldada, et isiku teovõime on piiratud ka tema testeerimisvõimet mõjutavas ulatuses, läheb tõendamiskoormis järgnevalt üle vastaspoolele, kes peab omakorda tõendama testeerimisvõime olemasolu. Keerukamatel juhtudel, mil isiku teovõime piiratuse ulatus eestkostja määramise menetlusest selgelt välja ei tule, on võimalik tõendamiskoormis asjaolusid arvestades jagada eeltoodust erinevalt.
16.Kohtud leidsid tõendeid hinnates, et kuigi pärandajal oli kestev psüühikahäire ning talle oli määratud eestkostja, oli ta 29. juunil 2016 testamendi tegemise ajal testeerimisvõimeline. Kolleegium leiab, et kuna selline järeldus on kooskõlas TsÜS § 8 lg-st 2 tuleneva põhimõttega ning kuna kohtud ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme, ei ole lahendite tühistamiseks alust. Riigikohus on TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 kohaselt seotud alama astme kohtute tuvastatud asjaoludega ning TsMS § 688 lg 5 kohaselt ise alama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid ei kogu ega uuri. Vastusena hagejate kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium aga järgmist.
17.Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud või postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Samas ei ole TsMS § 232 lg 2 kohaselt ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning TsÜS § 8 lg 2 kohaselt on täisealise piiratud teovõimega isiku tehingud kehtivad ulatuses, milles ta suudab oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiga tuvastatud kestvale psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru.
18.Kolleegium nõustub ka kohtute seisukohaga, et pärandaja testament ei ole tühine PärS §-s 23 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Kohtud on käekirjaekspertiisi ja tunnistajate ütluste põhjal tuvastanud, et testamendi oli allkirjastanud pärandaja. Kohtud ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme ning Riigikohus TsMS § 688 lg 5 kohaselt ise alama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid ei kogu ega uuri.
19.PärS § 23 lg 2 kohaselt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärk on see, et tunnistajad saaksid aru ja teaksid kinnitada, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on seejuures teo- ja otsustusvõimeline. Samas on tunnistajate teavitamine testaatori tahteavaldus, mille testaator võib TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt teha ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga (vt Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p-d 14 ja 15). Kohtud tuvastasid, et tunnistajad said aru, et pärandaja kutsus neid tunnistajatena testamendi tegemise juurde ning et testaator oli tunnistajate hinnangul teo- ja otsusevõimeline. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud nende asjaolude tuvastamisel menetlusnorme.
20.PärS § 23 lg 1 sätestab, et testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja 8(10)
2-17-5110 aasta. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et pärandaja asemel märkis testamendile selle koostamise aja üks tunnistajatest. Kolleegium selgitab, et erinevalt omakäelisest testamendist, mille testaator peab PärS § 24 lg 1 kohaselt kirjutama algusest lõpuni oma käega, ei pea testaator tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamenti algusest lõpuni oma käega koostama. Testaator võib kasutada trükitud teksti või lasta teksti koostada kellelgi teisel, sh ühel tunnistajatest. Küll aga peab testaator PärS § 23 lg-st 1 tulenevalt märkima testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Kui kuupäeva on märkinud keegi teine, kuupäev on märgitud loetamatult või on testamendil vastuoluliselt mitu kuupäeva, on PärS § 23 lg-st 1 tulenevat kuupäeva märkimise nõuet rikutud. Eelnev ei tähenda aga, et testament oleks seetõttu tühine.
21.TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et PärS § 23 lg-s 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisus. Sätte eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada PärS § 25 lg-ga 2, mis reguleerib tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kui koduse testamendi kehtivust.
22.PärS § 25 lg 2 näeb kuupäeva ja aasta märkimata jätmise korral ette testamendi tühisuse vaid juhul, kui täidetud on korraga mõlemad eeldused: koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega tuvastada. Seega on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament, millele ei ole kuupäeva ega aastat märgitud, tühine vaid juhul, kui selle tegemise aega ei ole võimalik ka muul viisil tuvastada. On ebatõenäoline, et tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tegemise aega ei saaks tuvastada, sest tunnistajad saavad anda selle kohta ütlusi.
23.Kohtud tuvastasid testamendil märgitud kuupäevast ja tunnistajate ütlustest lähtudes testamendi tegemise aja, seega ei ole testament PärS § 25 lg-t 2 arvestades tühine seetõttu, et pärandaja ise testamendi tegemise kuupäeva ja aastat ei märkinud. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud eelnevat tuvastades menetlusnorme.
24.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud hagejate etteheited kohtutele menetluskulude jaotamise ega rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta. Samuti ei ole põhjendatud hagejate väited, nagu oleks ringkonnakohus rikkunud menetlusnorme, jättes rahuldamata hagejate taotluse ajatada kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud TsMS § 445 lg 1 alusel. Nõustudes ringkonnakohtu sellekohaste põhjendustega, ei korda kolleegium neid TsMS § 689 lg 5 alusel.
25.Menetluskulud Riigikohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 kohaselt hagejate kanda. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja kandnud kassatsiooniastmes menetluskulusid kokku 759 eurot. Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabi 5 tunni ja 45 minuti ulatuses tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et kostja kassatsiooniastme menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Osutatud õigusabi ajaline maht on kooskõlas tsiviilasja mahukuse ja keerukusega, hõlmates tutvumist ringkonnakohtu otsuse ja kassatsioonkaebusega, kliendiga nõupidamist ning kassatsioonkaebusele vastuse koostamist. Kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega tuleb hagejatelt kostja kasuks solidaarselt välja mõista 759 eurot Riigikohtus kantud menetluskulude katteks.
9(10)
2-17-5110 Lisaks tuleb hagejatel vastavalt kostja taotlusele tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
26.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.