3-2-1-14-02
Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. veebruaril 2002. a Koit Karkise hagi AS Wermo vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas läbi kirjalikus menetluses 21. jaanuaril 2002. a K. Karkise kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-111/2001. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Koit Karkis töötas alates 1979. aastast AS-s Wermo (endine RAS Wermo ja Võru Mööblivabrik) lukksepp-remonditöölisena. Tartumaa VEK 8. juuni 1998. a otsusega tuvastati tal kutsehaigus töövõime kaotusega 60% ning talle määrati III invaliidsusgrupp. Hagis palus K. Karkis AS-lt Wermo välja mõista terviserikkega tekitatud kahju ühekordse hüvitise 58 890 krooni 47 senti ja alates
asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra (edaspidi Ajutine kord) p-st 20 ei tulene, et kahju kindlaksmääramisel ei arvestata pärast kutsehaigusse jäämist saadavat kannatanu töötasu. Selle sätte kohaselt makstakse hüvitise summa, mis on kindlaks määratud kooskõlas Ajutise korra pga 7, välja olenemata kannatanu poolt saadavast pensionist, stipendiumist ja muust sissetulekust. Muude sissetulekute all peetakse silmas selliseid kannatanu sissetulekuid, mis ei ole seotud tema kutsehaigusega (äriühingu osaniku dividendid, ühekordsed sotsiaaltoetused jms). Samas on Ajutise korra p-des 2 ja 7 sätestatud, et hüvitamisele kuulub kahju, mis seisneb kannatanu sissetuleku (või selle osa) kaotuses töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada seaduse väära kohaldamise tõttu ning teha uue otsuse. Kui kahju tekitanud organisatsioon ja kannatanu olid töösuhtes, kuulub kohaldamisele TsK § 464. Selles paragrahvis ei räägita kaotatud töötasust, vaid hüvitamisele kuuluvast kahjust osas, mis ületab kannatanu poolt saadava toetuse või tema poolt saadava pensioni summa. TsK § 464 lg 1 kohaselt on organisatsioon, kelle süü läbi on töötajal seoses töökohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, kohustatud hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Ajutise korra p 20 järgi makstakse hüvitise summa kannatanule välja olenemata tema poolt saadavast pensionist ja muust sissetulekust. Hüvitamisele kuuluva kahju ulatus sõltub töövõime kaotuse astmest, endise sissetuleku ja invaliidsuspensioni suurusest. Samuti on sellisele seisukohale jõudnud Riigikohus 10. oktoobri 1996. a otsuses asjas nr 3-2-3-24-96. Ringkonnakohtu otsus võtab hagejalt võimaluse töö kaotamise korral nõuda kahju töövigastuse tekkimises süüdi olnud kostjalt. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud. TsK §-dest 463 ja 464 tuleneb, et kahju olemasolu ja selle suuruse kindlakstegemisel arvestatakse kannatanule pärast kutsehaigusse jäämist makstavat töötasu. Hageja ei ole tervisekahjustusega seoses töötasu kaotanud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Nõustudes ringkonnakohtu otsusega, muudab kolleegium Riigikohtu tsiviil-kolleegiumi 10. oktoobri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-24-96 (RT III 1996, 29, 378) väljendatud seisukohta, mille kohaselt kahju hüvitamise ulatus ei olene pärast tervisekahjustust kannatanu saadavast töötasust, kui kahju tekitanud organisatsioon ja kannatanu olid töösuhtes ja kui tervisekahjustus tekitati töökohustuste täitmisel. Kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise üldised tingimused on sätestatud TsK §-s 448. Selle sätte kohaselt on kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise üheks vajalikuks tingimuseks kannatanul kahju tekkimine. Kui kannatanul pole kahju tekkinud, siis ei kuulu tema kahju hüvitamise nõue rahuldamisele. Apellatsioonikohus hagejal tervisekahjustusest tingitud kahju ei tuvastanud.
Seega on ringkonnakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kuna tervisekahjustuse tagajärjel hageja keskmine kuutöötasu pole vähenenud, pole hagejal varalist kahju kaotatud töötasuna tekkinud. Ekslik on kassatsioonkaebuse seisukoht, et TsK § 464 järgi ei pidanud ringkonnakohus varalise kahju kindlakstegemisel arvestama kannatanu töötasu. Selle sätte kohaldamise eelduseks on ka TsK §-s 448 sätestatud tingimused, s.h kahju olemasolu kannatanul. Tervisekahjustuse tekitamise korral määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Sellest sättest tulenevalt ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Järelikult on TsK § 464 järgi vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Seega soostub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et ka TsK § 464 kohaldamisel oleneb kannatanu kasuks mõistetava hüvitise suurus kannatanu töötasu suurusest, mis ta saab pärast tervisekahjustuse tekitamist. Kannatanule tuleb hüvitada kahju. Varaline kahju võib seisneda tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud tulus. Töötasu puhul väljendub kahju töötasu vähenenud osa suuruses, mille töötaja seoses tervisekahjustusega kaotas. TsK §-dega 448 ja 464 on kooskõlas ka Ajutine kord. Selle p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension. Ajutise korra p 7 järgi määratakse kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus kindlaks protsentides sellest sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Hageja on ekslikult leidnud, et tulenevalt Ajutise korra p-st 20 ei oma kannatanu pärast tervisekahjustuse tekitamist saadava töötasu suurus hüvitise suuruse määramisel tähtsust. See punkt reguleerib hüvitise väljamaksmise korda ning sätestab samuti, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa määratakse kindlaks kooskõlas Ajutise korra p-ga 7. Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et ringkonnakohtu otsus võtab hagejalt võimaluse töö kaotamise korral nõuda kahju töövigastuses süüdi olnud kostjalt. Kui hagejal tekib kahju, siis ta saab kahju hüvitamise kohustise tekkimise teiste tingimuste olemasolul nõuda ka tekitatud kahju hüvitamist. Ajutise korra p 18 alapunkti 1 kohaselt tuleb kannatada saanud töötajale maksta hüvitist alates päevast, mil ta töövigastuse tagajärjel jäi senisest sissetulekust ilma. Ringkonnakohtu otsusega pole tuvastatud asjaolusid, mis välistaks hagejal kahju tekkimisel teises tsiviilasjas TsK §-de 448 ja
464 järgi kostja vastutuse aluste tõendamise. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2001. a otsus muutmata. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.