Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

mittekahjustava töökeskkonna tagamise kohustuse. Hageja töötingimused ei vastanud kehtestatud normidele, kostja ei informeerinud hagejat tööga kaasnevatest tööohutusteguritest, ei korraldanud õigesti tööaega ega võimaldanud hagejale korralist puhkust. Tööruumides valitses halb mikrokliima, müra ja vibratsioon ning hagejal tuli pidevalt töötada sundasendis ja teha rasket füüsilist tööd. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel tekitatud vigastuste või muu tervisekahjustustega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast" (edaspidi ajutine kord) esitas hageja 1987. aasta indekseeritud (indeks 30,85) töötasu (kokku 226 240 krooni 8 senti, keskmine kuutasu 18 853 krooni 34 senti) alusel järgmise hüvitise arvestuse: 2001. aasta - kutsealase töövõime kaotus on 35%, seega 18 853 krooni 34 senti * 0,35 = 6598 krooni 66 senti. Invaliidsuspensioni ei makstud, seega brutohüvitis 6598 krooni 66 senti, millest arvestatakse maha tulumaksuvaba miinimum 1000 krooni, tulumaksustatav summa on 5598 krooni 66 senti, sellelt tulumaks 5598 krooni 66 senti * 0,26 = 1455 krooni 65 senti. Väljamakstav summa ühes kuus on 6598 krooni 66 senti - 1455 krooni 65 senti = 5143 krooni 1 sent * 12 kuud = 61 716 krooni 12 senti; 2002. aasta - kutsealase töövõime kaotus 40%, seega 18 853 krooni 34 senti * 0,40 = 7541 krooni 33 senti. Invaliidsuspension 867 krooni, seega brutohüvitis 7541 krooni 33 senti - 867 krooni = 6674 krooni 33 senti - tulumaksuvaba miinimum 1000 krooni = 5674 krooni 33 senti * tulumaks 0,26 = 1475 krooni 32 senti. Netohüvitis on seega 6674 krooni 33 senti - 1475 krooni 32 senti = 5199 krooni 1 sent * 15 kuud = 77 985 krooni 15 senti; alates 1. aprillist 2003 - invaliidsuspension 931 krooni, seega 7541 krooni 33 senti - 931 krooni = 6610 krooni 33 senti (brutohüvitis), 6610 krooni 33 senti - 1000 krooni = 5610 krooni 33 senti (tulumaksustatav summa), 5610 krooni 33 senti * tulumaks 0,26 = 1458 krooni 68 senti (tulumaks), 6610 krooni 33 senti - 1458 krooni 68 senti = 5151 krooni 65 senti (netohüvitis) * 2 kuud = 10 303 krooni 50 senti; alates 5. juunist 2003 - kutsealase töövõime kaotus 50%, seega 18 853 krooni 34 senti * 0,5 = 9426 krooni 67 senti - invaliidsuspension 931 krooni = 8495 krooni 67 senti (brutohüvitis) 1000 krooni = 7495 krooni 67 senti * tulumaks 0,26 = 1948 krooni 87 senti (tulumaks). Netohüvitis on seega 8495 krooni 67 senti - 1948 krooni 87 senti = 6546 krooni 80 senti * 4 kuud = 26 187 krooni 20 senti. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista ühekordse hüvitisena ajavahemiku jaanuarist 2001 kuni

endist töötasu. Kostja õiguseellased rakendasid kõiki meetmeid hageja tervise kaitseks. Kostja ei ole rikkunud seaduste ja teiste õigusaktide sätteid. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on toime pannud õigusvastase teo ja et just selle tõttu on hagejal tekkinud kahju, siis ei ole tõendatud ka põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel. Hageja tervisekaardist nähtuvalt läbis hageja aastatel 1991, 1993, 1995 ja 1997 edukalt tervisekontrolli ja lubati tööle. Ka 2002. aastal on hagejale väljastatud tervisetõend, mis lubas tal töötada allmaa väljamismasinal. Kostja on täitnud hageja töö korraldamisel kõiki arstide juhiseid. Väidetava kahju tekkimises on raske ettevaatamatuse vormis süüdi ka hageja ise, kes varjas kostja ja arstide eest oma terviseprobleeme. Hageja hüvitise arvestuses kasutatud indeks 30,85 on väär. Seetõttu on hageja näidanud oma palka tegelikust ligi kaks korda kõrgemana. Hagiavalduses ei ole arvestatud, et hageja töötas kostja juures kuni 8. juulini 2003 ja sai töötasu, mida ei ole hüvitisest maha arvestatud sellele kuupäevale eelnenud ajavahemiku eest. Samuti ei nähtu hagiavaldusest, miks on hüvitise arvestamise aluseks võetud 1987. aasta töötasu, kuigi hagiavalduse kohaselt diagnoositi kutsehaigus 1989. aastal.

kasvas 35%-lt 40%-ni), viitab sellele, et kostja tagas kaevanduses töötamiseks vajalikud töötingimused. Hagejale väljastati tööriietus, tööjalatsid ja töökaitsevahendid, hageja läbis mäetöölisena, masinistina ja läbindajana ohutu töötamise ning põlevkivi kvaliteedi tõstmise ja üldkvaliteedi tõstmise õppekursused ning kostja instrueeris hagejat pidevalt mitu korda aastas tööohutuse alal. Kostja korraldatud tervisekontrollide tulemusena oli hageja kõlblik töötama läbindajana ja allmaaväljamismasina juhina. Kuigi kostjal ei olnud alust kahelda töötervishoiuarsti tõendites hageja tööle lubamise kohta, ei ole kostja süüd siiski võimalik välistada. Kostjal oli võimalik hageja tervise vastu rohkem huvi tundma hakata, mille tagajärjel ei oleks tekkinud olukorda, kus kutsehaigusega töötaja töötas edasi veel ca 15 aastat. Asjaolu, et hageja, teades enda kutsehaigusest, jätkas alates 1989. aastast terviskontrolli läbimist ja esitas tööandjale tervisetõendeid, viitab sellele, et hageja tekitas ise olukorra, kus tööandja oli sunnitud ta tööle lubama. Hageja esitas kostjale avalduse teisele tööle üleviimiseks alles 1992. aastal. Vaatamata tuvastatud töövõimekaotusele ja sellest tingitud invaliidsusele töötas hageja endiselt kaevanduses ja ei kasutanud aastatel 1996-1999 võimalust keelduda tervist ja elu ohustava töö tegemisest. Seega töötas hageja kostja juures selleks, et endiselt säilitada kõrgemat töötasu ja saada tööstaaþi soodustingimustel pensioni saamiseks. Kostja esitatud tõendid kinnitavad, et hagejal oli lubatud töötada kaevanduses, kuid kostja ei vaidle vastu, et alates 1989. aastast esineb hagejal kutsehaigus, millele järgnes invaliidsus ja mille tõttu määrati hagejale töövõimetuspension. Kostja on süüdi hageja kutsehaiguses ning esineb põhjuslik seos hageja kostja juures töötamise ja töötamise käigus kutsehaiguse tekkimise vahel. Hageja käitumine oleks hagi täielikult rahuldamata jätmise aluseks tingimusel, kui tema tervis edasise töötamise käigus oluliselt halveneks. Alates kutsehaiguse tuvastamisest ei ole hageja tervis oluliselt halvemaks muutunud, mistõttu kooskõlas tsiviilkoodeksi (TsK) § 463 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 2 peab kostja hüvitama hagejale töövõime kaotuse tagajärjel kaotatud töötasu eluaegselt. Põhjendatud ei ole hageja nõue saada hüvitist vastavalt töövõime kaotuse protsendile alates jaanuarist 2001 kuni töölepingu lõpetamiseni 8. juulil 2003. Asjaolu, et juba 2001. aastal esines hagejal töövõimekaotus 35%, ei tähenda, et seetõttu töötas hageja vähem ning kaotas töötasu. Töövõimekaotuse tõttu ei ole hageja töötasu vähenenud, ta töötas täistööajaga ja sai selle eest töötasu terves ulatuses. Kuni töölepingu lõpetamiseni 8. juulil 2003 sai hageja lisaks töötasule töövõimetuspensioni. Põhjendatud on hageja nõue hüvitise saamiseks alates 17. oktoobrist 2003. Hüvitise suuruse arvestamisel TsK § 462 lg 1 alusel tuleb lähtuda töövõimekaotusest 35%, jättes arvestamata töövõimekaotuse kasvudünaamika. Hüvitise määramisel ei saa praegusel juhul arvestada hagejale määratud vanaduspensioni, sest kahjust saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Hüvitise suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda töölepingu lõpetamisele eelnenud hageja 12 kuu töötasust. Kuni töölepingu lõpetamiseni ei kaotanud hageja töötasu. Maksu- ja Tolliameti tõendi kohaselt sai hageja 11 kuu eest ajavahemikus augustist 2002

juunini 2003 töötasu koos haigusrahaga kokku 138 806 krooni ehk keskmiselt 12 619 krooni kuus. Juunis ja juulis 2002 ei ole hageja töötasu saanud. Oktoobrist 2003 veebruarini 2004 sai hageja Eesti Töötukassast hüvitist kokku 27 733 krooni ehk keskmiselt 5547 krooni kuus. Seega oktoobrist 2003 veebruarini 2004 jäi hagejal igas kuus saamata 7072 krooni (12 619 krooni - 5547 krooni). Kostja pakkus hagejale enne töölepingu lõpetamist saeraami lihttöölise tööd, mille vastuvõtmisest hageja keeldus. Kostjal oli eelduslikult võimalik seda tööd hagejale pakkuda pensionikindlustuse seaduse § 7 lg-s 2 sätestatud vanuseni 60 aastat ja 6 kuud, s.o 26. veebruarini 2009. Millist töötasu saanuks hageja talle pakutud töökohal, ei ole teada, kuid see ei oleks olnud väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Seega tuleb saamata jäänud töötasust maha arvata tasu, mida hageja oleks saanud pakutud töö vastuvõtmisel. Kokku tuleb ajavahemiku oktoobrist 2003 kuni veebruarini 2004 eest määrata hüvitis 8372 krooni ((7072 krooni * 3 kuud - 2160 (palga alammäär) krooni * 3 kuud) + (7072 krooni * 2 kuud - 2480 krooni * 2 kuud) * 35%). Alates märtsist 2004 ei ole hageja enam töötukassast raha saanud. Samast ajast alates tuleb töötasu korrutada tarbijahinnaindeksiga 1,013, mistõttu keskmine töötasu kasvab 12 783 kroonini. Ajavahemiku märtsist detsembrini 2004 eest on hüvitis 36 061 krooni ((12 783 krooni * 10 kuud 2480 krooni * 10 kuud) * 35%). Jaanuari ja veebruari 2005 eest on hüvitis 7065 krooni ((12 783 krooni * 2 kuud - 2690 krooni * 2 kuud) * 35%). Alates 1. märtsist 2005 tuleb keskmine töötasu korrutada tarbijahinnaindeksiga 1,03. Hageja keskmiseks töötasuks on seega 13 166 krooni (12 783 krooni * 1,03) ja märtsist detsembrini määratud hüvitiseks 36 666 krooni ((13 166 krooni * 10 kuud - 2690 krooni * 10 kuud) * 35%). Jaanuari ja veebruari 2006 eest on hüvitis 7116 krooni ((13 166 krooni * 2 kuud - 3000 krooni * 2 kuud) * 35%). Alates 1. märtsist 2006 oli tarbijahinnaindeks 1,041 ja keskmiseks töötasuks sai 13 706 krooni (13 166 krooni * 1,041). Märtsist detsembrini 2006 on hüvitis seega 37 471 krooni ((13 706 krooni * 10 kuud - 3000 krooni * 10 kuud) * 35%). Jaanuari ja veebruari 2007 eest on hüvitis 7074 krooni ((13 706 krooni * 2 kuud 3600 krooni * 2 kuud) * 35%). Alates 1. märtsist 2007 on tarbijahinnaindeks 1,044, mistõttu on hageja keskmine töötasu 14 309 krooni. Seega tuleb alates 1. märtsist 31. detsembrini 2007 välja mõista hüvitis 3748 krooni ((14 309 krooni - 3600 krooni) * 35%) kuus. Hüvitis tuleb hagejale välja mõista eluks ajaks. Kostja peab iga aasta korrigeerima keskmist töötasu ja arvestama, et alates

neli tingimust. Hageja ei ole tõendanud püsiva töövõime kaotusest tingitud kahju olemasolu, kahjutekitaja teo õigusvastasust ega ka kahju tekkimise ja kahjutekitaja teo vahelist põhjuslikku seost. Kostja õiguseellased rakendasid kõiki meetmeid hageja tervise kaitseks, kostja ei ole seaduste ja õigusaktide sätteid rikkunud. Kutsehaigusesse haigestumine on sellistes tingimustes töötamisel töötaja risk. Tööandja peab vastutama vaid juhul, kui ta on enda käitumisega seda riski oluliselt suurendanud. Tervisekahjustus võib tekkida ka normaalsetes tingimustes töötades. Hageja on oma töövõime kaotuses, mis ei lubanud tal töötamist jätkata, ise süüdi. Kui hageja oleks avaldanud oma tervise tegeliku seisundi kostjale ja perioodilist tervisekontrolli teinud arstidele ja töötamisest kostja juures loobunud, poleks hagejal tervisekahjustust välja kujunenud. Maakohtu otsus on vastuoluline. Leides, et kostja oli töökeskkonna võimalikest kahjulikest mõjudest ja nende vältimise võimalustest hagejat teavitanud ja väljastanud tööriietuse ja isikukaitsevahendid, leidis maakohus samas, et kostja süüd kutsehaiguse tekkimises ei ole võimalik välistada. Hageja läbis tervisekontrollid edukalt ning tal lubati jätkata töötamist all-maatingimustes. Kostja sai hageja töövõime kaotusest teada alles töölepingu lõpetamisel. Sellest, et hageja on vormistanud invaliidsuse ja saanud invaliidsuspensioni, sai kostja teada kohtumenetluse käigus. Maakohtu otsusest ei selgu, miks on kohus arvanud, et hageja töövõime kaotuse määraks oli 1992 ja järgnevatel aastatel 35%. Kohus on vääralt leidnud, et hagejale tuleb kahju hüvitada eluaegselt. Samuti ei ole õige maakohtu seisukoht, et kui isik saab vanaduspensioni, siis talle maksmisele kuuluvast hüvitisest mingit pensionisummat maha arvutada ei saa. Hüvitise arvutamisel on kohus aluseks võtnud valed summad. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb kostjalt välja mõista kogu riigilõiv ja jätta tema kanda ka kõik kohtukulud. Kohus eiras sellega enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg-d 1 ja 2 ning § 64 lg-d 1 ja 2.

tühistamiseks. Maakohus on oma otsuses arvestanud asjaolu, et hageja jätkas pärast haigestumise tuvastamist töötamist, mistõttu jättis arvestamata töövõime kaotuse kasvu. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega ka selles, et kostja ei saa tugineda asjaolule, et ta ei teadnud hageja haigestumisest. Maakohtu otsus vastab TsMS §-s 232 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Asja materjalide kohaselt saab hageja vanaduspensioni. Tulenevalt ajutise korra p-st 20 on maakohus õigesti leidnud, et vanaduspensioni ei tule hüvitisest maha arvata. Maakohus on hüvitise arvutamisel õigesti lähtunud ajutise korra p-dest 11 ja 14 ning Maksu- ja Tolliameti tõendist, millest nähtuvad kõik hagejale tehtud väljamaksed enne koondamist. Juulis töölepingu lõpetamise hüvitisena väljamakstud summat 17 017 krooni ei ole maakohus palgaseaduse § 2 järgi õigesti arvestanud. Maakohus on õigusabikulude väljamõistmisel õigesti viidanud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-le 1 ja õigusabikulud välja mõistnud 5% ulatuses hagi rahuldatud osast. Hagihinna suurust vaidlustatud ei ole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

kohaselt tuleb hüvitada kahju osas, mis ületab pärast tervisekahjustust määratud toetuse või saadava pensioni. Ajutine kord ei ole pärast võlaõigusseaduse jõustumist kohaldatav. Samuti ei vastanud ringkonnakohus kostja vastuväitele, et maakohus mõistis ebaõigesti hüvitise välja eluks ajaks TsK § 463 lg 3 p 2 alusel. Selle sätte alusel mõistetakse hüvitis välja eluks ajaks üksnes juhul, kui hüvitisnõude on esitanud kannatanu ülalpidamisel olnud isikud (TsK § 463 lg 1 ja TsK § 464 lg 2). Isikule, kes nõuab endale tekitatud kahju hüvitamist, saab hüvitise välja mõista üksnes aja eest, mille kohta on kindlaks tehtud tema püsiv töövõime kaotus. Seega tuleb hüvitis välja mõista ajavahemiku eest, millal isik eelduslikult oleks töötanud. Hageja töövõimetus on kindlaks tehtud kuni

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

jättis need rikkumised tähelepanuta ega tühistanud maakohtu otsust, tühistab kolleegium ühes ringkonnakohtu otsusega ka maakohtu otsuse ning saadab asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi peab hagiavalduses olema märgitud hagi alus, s.o hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Praegusel juhul saavad hagi aluseks olla hagejal kutsehaiguse tekkimine, töövõime kaotus, sissetuleku vähenemine, õigusaktide ettekirjutuste rikkumine kostja poolt ning põhjusliku seose asjaolud. Kuna kostjal lasub TsK § 448 lg-st 2 tulenevalt kohustus tõendada süü puudumist, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud, missuguseid tööohutuse norme on kostja rikkunud. Seega ei olnud kostjal võimalik vastu vaielda oma tegevuse väidetavale õigusvastasusele ega tõendada süü puudumist. Kohtud oleksid pidanud juhtima hageja tähelepanu sellele, et hagi rahuldamiseks peab olema kindlaks tehtud tööohutuse normide süüline rikkumine kostja poolt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03, p 26).

tegevuse õigusvastasusele peab hageja tõendama nende asjaolude vahelise põhjusliku seose (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02, p 12 ja viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15).

võlaõigusseaduse 53. ptk-s (kahju õigusvastane tekitamine) sätestatut. Sarnaselt tsiviilkoodeksis sätestatule peab ka võlaõigusseaduse järgi deliktilise üldvastutuse korral lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127 lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg 1) olema kostja süüdi hagejale kahju põhjustamises (VÕS § 1050). Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd. Kostja ei vastuta kutsehaigusega hagejale tekitatud kahju eest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise. Kolleegium märgib, et VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse (nt töölepinguseaduse §-d 48 ja 49) rikkumise tõttu. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevalt selgitama, kas hageja tugineb kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele, või tahab hageja tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (VÕS § 101 lg 1 p 3, §-d 103 ja 115). TsMS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p-d 12 ja 13).

vaidlustamata esitada apellatsioon- ega kassatsioonkaebust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14). Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et poole kasuks väljamõistetava hüvitise arvestuse peab kohus kokkuvõtlikult märkima ka kohtuotsuse resolutsioonis.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.