Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-68-10 Tartu, 6. oktoober 2010. a Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve V. U hagi Eesti Vabariigi vastu (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamiseks Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-4008 Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus 12 915 krooni Hageja V. U (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu (registrikood 70001975), esindaja vandeadvokaat Tiina-Mare Hiob 6. september 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-4008 jätta muutmata.
2.Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Tagastada Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuselt (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) 9. märtsil 2010. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hagiavalduse kohaselt taotleb V. U (hageja) Eesti Vabariigilt (kostjalt) temale 1. veebruarist 2007 kuni 30. septembrini 2009 maksmata jäänud tervisekahju hüvitist ühekordselt 42 526 krooni ja alates
1.oktoobrist 2009 kuumaksena 1507 krooni. Hüvitise suuruse arvutamisel on aluseks võetud hageja indekseeritud keskmine kuusissetulek, mille arvutas välja kostja ning mis on kajastatud Tartu Pensioniameti 21. juuli 2005. a otsuses nr 283. Samuti on arvestatud asjaolu, et hagejal diagnoositud kutsehaigus on põhjustanud tema püsiva töövõimetuse 50% ulatuses. Hagejal diagnoositi kutsehaigus-ülekoormushaigus 21. jaanuaril 2000 Kutsehaiguste Kliiniku konsiiliumi otsusega. Kahju hüvitamise kohustus läks tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 alusel üle riigile, sest ettevõtted, milles töötades hageja haigestus kutsehaigusesse, olid lõpetatud ilma õigusjärgluseta. Hageja jõudis 31. jaanuaril 2007 vanaduspensioniikka ning hakkas saama vanaduspensioni. Tartu Pensioniamet arvas hageja vanaduspensioni maha kuuhüvitisest, mida hagejal oli õigus saada kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu, toetudes Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi ajutine kord) p-le 2 ja p 7 lg-le 2. Hageja leidis, et selline mahaarvamine on õigusvastane, kuna 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, on ajutine kord kaotanud kehtivuse. Samas on ka nimetatud õigusakti kehtivuse ajal Riigikohus asunud mitmetes lahendites seisukohale, et vanaduspensioni ei arvata tervisekahju hüvitisest maha, kuna tsiviilkoodeksis oli sätestatud põhimõte,
et hüvitisest saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Nii tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse sätete kohaldamise korral tuleb lähtuda kahju hüvitamise üldpõhimõttest - kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui hageja ei oleks kutsehaiguse tagajärjel töövõimetu, töötaks ta endistviisi oma erialal ning saaks nii töötasu kui ka vanaduspensioni. Kahju hüvitamise eesmärgiks on tagada hagejale sama sissetulek, mis tal oleks olnud, kui kutsehaigestumist ei oleks toimunud, vanaduspensioni mahaarvamine kahjuhüvitisest on vastuolus nii kahju hüvitamise üldpõhimõttega kui ka Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohaga. Hageja on pärast kutsehaiguse tõttu töö kaotamist püüdnud leida enda terviseseisundile vastavat tööd. 2008. aastal võttis ta end Tööturuametis arvele tööotsijana, kuid kahjuks ei ole uut tööd õnnestunud leida. Hageja on 61-aastane, kuid vanus ei takistaks teda endistviisi töötamast. Ka seadusandja on aktsepteerinud pensioniealiste isikute võimet töötada.
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidlusta seda, et hagejal on kutsehaigustest tingitud tervisekahjustus. 31. jaanuarist 2007 saab hageja vanaduspensioni. Kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi ja ajutise korra sätteid, mille kohaselt jätkatakse hüvitise vähendamist töövigastusest või kutsehaigusest tingitud töövõimetuse protsendile vastava vanaduspensioni osa võrra. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoht, mille järgi puudub kahjuhüvitisest vanaduspensioni mahaarvestamiseks seaduslik alus, toetub TsK §-le 466, mille kohaselt hüvitatakse kahju täies ulatuses juhul, kui isikule ei ole tervisekahjustuse eest üldse toetust või pensioni määratud. Lisaks kehtib 1. jaanuarist 2000 riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel põhimõte, et vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärid viiakse üle vanaduspensionile ehk õigus töövõimetuspensionile kehtib kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni. Vanaduspensioni arvestamata jätmine tervisekahju hüvise suuruse määramisel seaks tervisekahjustusega vanaduspensionärid põhjendamatult eelistatud olukorda võrreldes teiste vanaduspensionäridega. RPKS-is sätestatud põhimõtted töövõimetuspensioni ja vanaduspensioni arvestamiseks on sarnased. Juhul kui isikule arvutatud vanaduspension osutus väiksemaks kui seni saadud töövõimetuspension, määrati vanaduspension varem makstud pensioni ulatuses. Seega sisuliselt ei ole ka kostja vanaduspensioniikka jõudmisel tema saadav pension muutunud. Kostja tugines ajutise korra p 7 lg-le 3, mille kohaselt pensionid, mis on määratud kannatanule muudel alustel nii enne kui ka pärast töövigastust, võetakse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvesse selles invaliidsuspensioniga võrdses osas, mida kannatanul on õigus saada töövigastuse eest. Hageja töösuhe lõppes 28. aprillil 2000 tööandja pankroti tõttu ning alates sellest ajast ei ole ta tööle asunud. Aprillist 2001 kuni 31. märtsini 2005 oli hageja määratud kahele isikule hooldajaks, mille eest sai ta Tartu Pensioniameti vahendusel hooldajatasu. See periood on arvatud pensionikindlustusstaaþi hulka, mis on võetud aluseks hagejale nii töövõimetuspensioni kui ka vanaduspensioni määramisel. Hageja ei ole tõendanud, et ta töötaks ka juhul, kui tal poleks kutsehaigust. Esitatud tõenditest ei
nähtu, et töö mittesaamine on seotud kutsehaigusega.
3.Tartu Maakohus jättis 19. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tal esineb kahju kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Kostja ei ole hüvitise arvutamise aluseks olevat sissetuleku suurust ega hüvitise arvutamise metoodikat vaidlustanud. Hageja ei ole vaidlustanud aga seda, et tema töövõime kaotuse astmele vastav töövõimetuspension kattis täielikult kutsehaiguse tõttu kaotatud osa sissetulekust. TsK § 466 sätestas, et kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses. TsK § 464 lg 1 kohaselt tuli tööandja süül tekitatud tervisekahjustuse tõttu kannatanule tekkinud kahju hüvitada osas, mis ületab tema saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema tegelikult saadava pensioni summa. Hageja nõue tulenes sellest, et pärast vanaduspensionile jäämist ei ole kostjal alust vanaduspensioni TsK § 464 lg 1 järgi tervisekahjustuse eest määratud hüvitisest maha arvata. Riigikohus on 13. veebruari 2002. a otsuses nr 3-2-1-14-02 tõlgendanud TsK § 464 lg-s 1 sätestatut selliselt, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa, seega vanaduspensioni ei tule hagejale arvestatavast hüvitisest maha arvata. Otsuses nr 3-2-1-109-02 märkis Riigikohus, et ajutine kord ei muuda seadusega (tsiviilkoodeksiga) sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Kui hageja jõudis vanaduspensioniikka ning temale määrati vanaduspension, ei ole talle enam tervisekahjustuse eest pensioni määratud ning järelikult tuleks hüvitada kogu tervisekahjustusest tekkinud kahju. Maakohus leidis, et selline seisukoht on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Nimetatud põhimõte kehtis ka tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal ning see tuleb aluseks võtta hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel ning kohus peaks lahendama küsimuse, milline oleks hageja olukord praegu, kui tal ei oleks 2000. aastal kindlaks tehtud kutsehaigust ning sellest tulenevat töövõime kaotust 50% ulatuses. Hageja väitel ta töötaks ja saaks lisaks vanaduspensionile lisasissetulekut vähemalt oma säilinud 50% töövõime ulatuses. Kostja on seisukohal, et hagejal ei esine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu kahju, mis tuleb hüvitada, kuna tema majanduslik olukord ei ole pärast vanaduspensionile jäämist tervisekahjustusest tingituna muutunud. Hageja ei ole tõendanud, et ta on 1507 krooni ulatuses sissetulekust ilma jäänud just kutsehaiguse tõttu ehk kui temal tervisekahjustust ei esineks, siis oleks tal võimalik teenida vähemalt 1507 krooni kuus. Hageja ei ole vaidlustanud kostja esitatud asjaolu, et 28. aprillist 2000 ei ole ta töötanud ning
töötamise lõpetamise põhjuseks oli tema viimase tööandja pankrotistumine. Vahetult enne seda oli hagejal diagnoositud ka kutsehaigus. Pärast töötamise lõpetamist on hageja olnud nelja aasta jooksul hooldaja ning saanud selle eest hooldajatasu, see periood on arvatud pensionikindlustusstaaþi hulka. Kohtule esitatud tõendite põhjal on võimalik teha järeldus, et hagejal tuvastatud kutsehaigus ei halvenda praegusel ajal tema olukorda - tema sissetulekud ei ole selle tõttu vähenenud ning ka majanduslike võimaluste halvenemine ei ole tõendatud. Ainuüksi tööotsijana arvelolek ei tõenda praeguses Eesti majandusolukorras, et isik saaks kindlasti töötada, kui tal ei esineks kutsehaigust. Pigem tõendab ligi aasta jooksul positiivse tulemuseta tööotsimine vastupidist - tööd ei ole pakkuda. Seega ei ole kostjal hagejale kahju hüvitamise kohustust TsK § 448 lg 1, § 473 lg 1 ja § 464 lg 1 alusel tulenevalt asjaolust, et vanaduspensionieas mittetöötava hageja sissetulek ei ole tervisekahjustuse tõttu vähenenud.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Maakohtu seisukoht, et hagejal puudub kahju, kui hüvitamiskohustuse üks eeldusi, on üllatuslik, sest pooled ei ole vaielnud kahju olemasolu üle. Kohus ei ole märkinud, millistele tõenditele tuginedes ta leidis, et kutsehaigus ei ole halvendanud kannatanu olukorda. Asjas esinevad kõik deliktilise vastutuse eeldused, mis on vajalikud tervisekahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks TsK § 448 lg 1 kohaselt. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordselt 42 526 krooni ja 1. oktoobrist 2009 igas kuus 1507 krooni. Asja materjalidest nähtub, et hageja jõudis 31. jaanuaril 2007 vanaduspensioniikka ning
1.veebruarist 2007 arvab pensioniamet kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitisest vanaduspensioni maha. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas pensioniameti selline tegevus on seadusega kooskõlas või mitte. Pooled ei vaidle selle üle, et kohaldada tuleb ENSV tsiviilkoodeksit ja ajutist korda, samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja esitatud kahju arvutust. TsK § 448 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama endal tekkinud kahju. Hageja on esitanud kohtule Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 21. juuli 2005 otsuse nr 283, mille alusel määrati talle 2. märtsist 2005 tervisekahjustusest tingitud hüvitis. Kostja ei ole menetluse kestel vaidlustanud hagejale tervisekahjustuse tõttu kahju tekkimist. Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et ei ole tõendatud hagejal kahju esinemine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Seetõttu on põhjendatud hageja väide, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut. TsK § 464 lg 1 järgi peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süül on töötajale tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema tegelikult saadava pensioni summa. Seega on TsK § 464 järgi tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis
ületab tervisekahjustuse eest saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse eest. TsK § 466 sätestab, et kui isikule ei ole tervisekahjustuse tekitamise kompenseerimiseks toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kogu kahju. Kuna hagejale määrati vanaduspension muul alusel kui tervisekahjustuse eest, siis ei ole selle mahaarvamiseks kahjust seaduslikku alust. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus mitmetes otsustes (nt kohtuasjades nr 3-2-1-107-02 ja nr 3-2-114-02). Maakohus jõudis samale seisukohale, märkides, et kui hageja jõudis vanaduspensioniikka ning talle määrati vanaduspension, siis ei ole temale enam tervisekahjustuse eest pensioni määratud ning järelikult tuleks hüvitada kogu tervisekahjustusest tekkinud kahju. Ringkonnakohus rõhutas, et maakohtu seisukohta ei ole kostja vaidlustanud, kuigi see asjaolu oli kostja peamiseks vastuväiteks hagile. Kuigi maakohus leidis, et pärast vanaduspensioni määramist tuleks hagejale hüvitada kogu tervisekahjustusest tingitud kahju, on ekslik maakohtu järeldus, et selline seisukoht oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk, s.o isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab hageja asetamist olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud lisakulutusi. Sellest järelduvalt on vanaduspensioniikka jõudnud isikul tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata tervisekahjustuse tõttu. Hageja kaotas kutsehaiguse tõttu 50% töövõimest. Kuna hagejal muid haigusi peale kutsehaiguse ei esine, on tal säilinud 50% töövõimest. Seega on hageja tõendanud, et ta kaotas 50% sissetulekust just kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Maakohus on TsMS § 230 lg-s 1 märgitud poolte tõendamiskoormist valesti kohaldanud ja ekslikult leidnud, et hageja peab tõendama, et ta on võimeline teenima kuus vähemalt 1507 krooni. Riigikohus on mitmes lahendis (nt kohtuasjades nr 3-2-1-107-02 ja nr 3-2-1-92-03) asunud seisukohale, et kostjal on võimalus tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel (vanuse tõttu) kui kostja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Samuti on kostjal võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud. Kostja ei ole selliseid asjaolusid tõendanud. Vaidlustatud otsuses märgitud asjaolud, et hageja on pärast töötamise lõpetamist töötanud nelja aasta jooksul hooldajana ning et 25. novembrist 2008 on ta registreeritud tööotsijana, viitavad sellele, et hageja on suuteline töötama säilinud 50% töövõime ulatuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja väitel ei vasta ringkonnakohtu otsuse järeldused kohtumenetluses uuritud
tõenditele ega väljaselgitatud asjaoludele, kohus hindas meelevaldselt ümber maakohtus õigesti hinnatud asjaolusid ja tõendeid ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Pooled ei vaidle selle üle, et kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi ja ajutise korra sätteid. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse alused on sätestatud TsK §-s 448, mille kohaselt tuleb tuvastada õigusvastane tegu ja kahjulik tagajärg ning põhjusliku seose olemasolu nende vahel. Kostja ei vaidle kahju suuruse ega kahju arvutamise aluste üle. Kostja ei nõustu aga ringkonnakohtu põhjendamatu ja õigusnormidega vastuolus oleva seisukohaga, et vanaduspensioniikka jõudnud isiku tervisekahju hüvitisest ei saa maha arvata saadavat vanaduspensioni. Samuti pole hageja millegagi tõendanud, et muu töö mittesaamine on põhjustatud kutsehaigusest. Ringkonnakohtu otsuse seisukohad lähevad vastuollu materiaalõiguse normide, õiguse üldiste põhimõtete ja Riigikohtu praktikaga. 1. jaanuarist 2002 jõustunud RPKS-i ja pensionireformi eesmärk oli jätkata tsiviilkoodeksi põhimõtteid silmas pidades senist praktikat, mille kohaselt on vanaduspensioniikka jõudnud isikule hüvitise ümberarvutamine ja vähendamine põhjendatud. Töövõimetuspensioni on õigustatud saama isik, kes on tööealine ja saaks juhul, kui temal poleks diagnoositud kutsehaigusest tingitud tervisekahju, säilitada töövõimetuspensioni toel senist elukvaliteeti. Vanaduspensioni arvutamisel ei saa tugineda töövõimetuspensioni arvutamisel aluseks olnud asjaoludele. Õigus saada töövõimetuspensioni on isikul vaid kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni, seejärel viiakse isik sarnaselt pensioniikka jõudnud tavakodanikega vanaduspensionile. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ning ülejäänud vanaduspensionäre diskrimineeriv.
7.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad erinevad oluliselt kostja positsioonist maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses. Kohtuasja sisuks ei ole pensionide arvutamise põhimõtted, vaid hoopis küsimus, kas vanaduspensioni tohib maha arvata kutsehaiguse hüvitisest. Kostja läheb oma arutluses vaikides mööda kahju hüvitamise eesmärgist, mille järgimise vajadust on Riigikohus rõhutanud arvukates lahendites. Ajutine kord kui seadusest madalamalseisev akt ei saanud muuta seadusega (tsiviilkoodeksiga) sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Seaduse kohaselt saab hüvitisest maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Vanaduspension on määratud muudel alustel, sest õigus saada vanaduspensioni ei teki tervisekahjustuse tagajärjel. Hageja leiab, et seadusandja on täiesti teadlikult kujundanud praeguse pensionisüsteemi, kus vanaduspensionär võib saada ühel ajal nii kogu pensioni kui ka kogu töötasu, mida ta suudab teenida.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja mõistis kostjalt välja 42 526 krooni ühekordse summana ja 1. oktoobrist 2009 alates 1507 krooni kuus. Vaidlustamata kahju suurust ja selle arvutamise aluseid, ei nõustu kostja ringkonnakohtu seisukohaga, et vanaduspensioniikka jõudnud ja sinnani töövõimetuspensioni
saanud isikule vanaduspensioni arvutamisel ei saa vanaduspensioni maha arvata vanaduspensioniikka jõudmiseni arvestatud kahjuhüvitisest.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et kahju tekitati enne 1. juulit 2002 ja seega tuleb kohaldada TsK § 448 ja § 464 lg-t 1 ning ajutist korda. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juuli 2002, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust (vt ka 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03 ja 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09). Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldised alused nägi enne 1. juulit 2002 ette TsK § 448. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise reeglid sisaldusid TsK §-des 463-473. Tsiviilkoodeksi kohaselt tuli vastutuse kindlakstegemiseks tuvastada õigusvastane tegu, kahjulik tagajärg, põhjuslik seos nende vahel ning lõpuks hinnata süü olemasolu või puudumist kohustatud isiku käitumises. Kolleegium juhib tähelepanu, et ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002. Ajutine kord on kohaldatav siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
26.septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 13 ja 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18).
10.Riigikohus on korduvalt väljendanud arusaama, et kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 11-12; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14509, p 12). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest 50%. Tööandja tegevuse ja kannatanu sissetuleku vähenemise vahel põhjusliku seose ja selle tõendamise kohta leidis kolleegium 22. mai 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, et kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime kaotus on 90%, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda töötada ja ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu.
14.oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03 leidis kolleegium, käsitledes vanaduspensioniikka jõudnud isiku nõuet, et kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east. Kolleegium on seisukohal, et viimati toodud põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%. Ringkonnakohus on põhjendatult kooskõlas riigikohtu praktikaga jaganud tõendamiskoormise ja leidnud, et kostja pole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Kolleegium lisab, et hageja tööandja pankrotistumine ei välista, et hageja kaotas võimaluse teha sarnast tööd mõne teise tööandja juures kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse tõttu.
11.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et vanaduspensioni summa tuleks maha arvata
tervisekahjustuse hüvitisest. Kolleegium jääb 30. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02 väljendatud seisukoha juurde, et kuna vanaduspension ei ole määratud tervisekahjustuse eest, siis ei ole alust seda hüvitatavast kahjust maha arvata. Ekslik on kassaatori arusaam, et eeltoodu on vastuolus vanaduspensioniikka jõudnud isikute võrdse kohtlemise põhimõttega. Isegi kui vanaduspensioniikka jõudnud isikuid, kes on tervisekahjustuse tõttu osaliselt töövõimetud, ja vanaduspensioniikka jõudnud isikuid, kellel ei ole tervisekahjustust, pidada sarnases olukorras olevateks isikuteks, õigustab nende erinevat kohtlemist just tervisekahjustusest tingitud töövõimetus. Tervisekahju hüvitis ei ole pension, vaid riik maksab hüvitist kolmanda isiku (tööandja) tekitatud kahju eest.
12.Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
13.Kolleegium märgib, et kuna kostja oli kautsjoni tasumisest TsMS § 145 alusel vabastatud, tuleb talle ekslikult tasutud kautsjon tagastada vaatamata sellele et tema kassatsioonkaebust ei rahuldata. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.