Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-114-02 Otsuse kuupäev Tartu, 30. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi Anatoli "elesti hagi AS Dvigatel vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. aprilli 2002. a otsus tsiviilasjas 2-2/392/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Anatoli "elesti kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. september 2002. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
1.aprilli 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Anatoli "elestile SA SAK Fond poolt 30. aprillil 2002. a A. "elesti kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 219 (kakssada üheksateist) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Anatoli "elest töötas AS Dvigatel õiguseelneja juures 2. augustist 1967. a kuni 22. jaanuarini 1979. a vormijana ning 22. jaanuarist 1979. a kuni 31. oktoobrini 1995. a komplekteerijana.
10.jaanuaril 1994. a ATEK otsusega määrati hageja kutsealase töövõime kaotuseks 25% tähtajatult.
1.
detsembrist 1995. a kuni 1. märtsini 1998. a töötas ta edasi AS-s Dvigatel. Edaspidi oli tema tööandjaks AS Dvigatel Valu. Alates 2. augustist 1999. a töötab hageja AS-s FBC. 1. septembrist 1995. a saab hageja vanaduspensioni. Kuni 1. juulini 1999. a maksis kostja hagejale tervisekahjustuse hüvitist. Hageja palus kostjalt välja mõista tervisekahjustuse hüvitise alates 1. septembrist 1999. a kuni
1.jaanuarini 2001. a summas 21 906 krooni. Samuti igakuise kahjuhüvitise maksmata jätmisega hagejale tekitatud kahju summas 655 krooni ja 85 senti, mis tuleneb saamata jäänud pangaintressidest. Hageja tugines TsK §-le 222, § 448 lõikele 1, §-dele 464 ja 472 ning Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste, organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi Ajutine kord) p-le 2.
2.Kostja vastuväite kohaselt oli hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja töötas tsehhis nr 9, mille baasil moodustati 31. märtsil 1998. a Dvigatel Valu AS, kellele läks koos tsehhi varade, töötajate ja kohutustega üle ka hüvitise maksmise kohustus. Hageja nõue tekitatud kahju hüvitamiseks ei tugine seadusele. Vanaduspensioni saavatel isikutel ei saa olla kahju, mis väljendub töötasu vähenemises.
3.Tallinna Linnakohtu 7. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. TsK § 473 lg 2 kohaselt, kui juriidiline isik, kes on kohustatud maksma sama seaduse §-s 472 sätestatud makseid, reorganiseeritakse, toimub kahju hüvitamine reorganiseeritud juriidilise isiku õigusjärglase poolt. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et AS Dvigatel oleks lõppenud ja et Dvigatel Valu AS-il lasub kohustus tasuda hagejale tervisekahjustusega seotud hüvitist.
4.Tõendamist ei leidnud, et hagejal oleks töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel TsK § 463 lg 1 ning TsK § 448 lg 1 alusel kahju tekkinud. Hageja väited, et tal on tekkinud kahju sest ta viidi üle vähem tasustatud tööle seoses töövõime kaotusega, jäid paljasõnaliseks ning asja sisulise arutamise käigus tõendamist ei leidnud. Hageja tugines üksnes ATEK läbivaatuse aktile ning asjaolule, et kostja on talle kuni 1999. a aasta juunikuuni kahjuhüvitist maksnud.
5.Õige ei ole hageja tuginemine TsK § 464 lõikele 1, mille kohaselt hüvitatakse töötajale tervisekahjustusega põhjustatud kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Hageja igakuine vanaduspension katab täielikult nõutava kahjuhüvitise summa. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohus leidis, et hagi esitati õige kostja vastu ja selles osas ei ole otsust vaidlustatud.
7.TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõttest selgub kahju hüvitamise eesmärk - luua isikule olukord, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Kui kannatanul pole kahju tekkinud, siis ei kuulu tema kahju hüvitamise nõue rahuldamisele. Linnakohus ei tuvastanud hagejal tervisekahjustusest tingitud kahju, seetõttu jäeti hagi õigesti rahuldamata.
8.Vastavalt TsK § 464 lõikele 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mille katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Järelikult on TsK § 464 järgi vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Hageja on kogu vaidlusaluse perioodi töötanud ja saanud ka vanaduspensioni. Tema saadud vanaduspension, 1617 krooni kuus, katab täielikult hagetava kahjuhüvitise summa - 1217 krooni. Samuti ei ole hageja põhjendanud, miks ta leiab, et temale tekitatud kahju suurus on just 1217 krooni kuus. Hageja on ekslikult leidnud, et tulenevalt Ajutise korra p-st 20 ei oma kannatanu poolt pärast tervisekahjustuse tekitamist saadava töötasu ja vanaduspensioni suurus hüvitise suuruse määramisel tähtsust.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 463 lg 1. Sellest sättest tulenevalt ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mille katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. TsK § 464 järgi on vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa.
Ajutise korra p 20 sätestab, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa määratakse kindlaks kooskõlas kahju hüvitamise korra p-ga 7. Ajutise korra p 7 ei sätesta, et kahju hüvitise suurus väheneb kannatanu poolt saadava vanaduspensioni võrra. Ajutise korra punkti 7 järgi määratakse kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus kindlaks protsentides sellest sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Hageja saab vanaduspensioni, aga mitte invaliidsuspensioni või töövõimetuspensioni. Kannatanu kahju võib seisneda töötasu kaotuses. Kahjuks on 1217 krooni, mis on arvutatud ajutise korra p 7 kohaselt ja mida kostja maksis igakuiselt 1999. a juulini.
10.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust ebaõigeks ja vaidles sellele vastu. Kui kannatanul ei ole kahju, siis ei kuulu tema kahju hüvitamise nõue rahuldamisele.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.
12.Apellatsioonikohus on põhjendatult leidnud, et asjas kuuluvad kohaldamisele TsK §-d 464 ja 448. TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Sellest järeldub, et hageja peab muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel, nt vanaduse tõttu. TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Eelnevast järeldub nõue asetada hageja olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et muutunud oludes tuleb osundatud normide alusel varaliseks kahjuks lugeda tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Siinjuures märgib kolleegium, et Ajutine kord ei muuda seaduse - tsiviilkoodeksiga - sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Märgitule on osundatud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses 3-2-1-54-00 (RT III, 2000, 13, 143). Hageja võib tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui Ajutise korra järgi arvestatu, kostja võib tõendada vastupidist.
13.Apellatsioonikohus on märkinud, et hageja pole põhjendanud, miks ta leiab, et temale tervisekahjustusega tekitatud kahju on just 1217 krooni. Hagiavalduse kohaselt on 1217 krooni see summa, mida kostja maksis hagejale tervisekahjustuse hüvitisena kuni 1999. a juulini. Kolleegium märgib, et kostja pole oma vastuväidetes hagile väitnud, et hageja pole tervisekahjustuse tagajärjel
sellises summast töötasu kaotanud. Kostja vastuväited rajanevad sellel, et kannatanu saadav vanaduspension on suurem kui tekkinud kahju ning seega puudub kahju osa, mida TsK § 464 lg 1 alusel peaks hüvitama kostja. Seega on kohus lugenud tõendamatuks kahju suuruse, kuigi kostja sellele vastu ei vaielnud. Sellega on kohus eksinud TsMS § 116 vastu ning rikkunud TsMS § 229 lg 2.
14.Kolleegium juhib tähelepanu, et Eesti Vabariigi pensioniseadus, mis kehtis 1. maist 1991. a kuni
31.märtsini 2000. a; riiklike elatusrahade seadus (RES), mis kehtis 1. aprillist 1993. a kuni 31.detsembrini 1999. a; riikliku pensionikindlustuse seadus (varasem RPKS), mis kehtis 1. aprillist 2000. a kuni 31. detsembrini 2001. a ning alates 1. jaanuarist 2002. a kehtiv riikliku pensionikindlustuse seadus (kehtiv RPKS) sisaldavad küll norme, millel võib olla tähtsust tervisekahjustuse hüvitise määramisel, kuid nimetatud seadused ei reguleerinud ega reguleeri tööandja poolt terviskahjustusega tekitatud kahju hüvitamist töötajale.
15.Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 (RT III 2002, 8, 80) kolleegiumi kogu koosseisu poolt väljendatud seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.
16.Kehtiva RPKS § 16 lg 7 võimaldab isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada mitte kauemaks kui vanaduspensioniikka jõudmiseni. Sama põhimõtte sätestas varasem RPKS § 10 lg 5. Osundatud normid omavad tähtsust seoses riikliku pensionikindlustusega. Need normid ei välista vanaduspensionieas isiku töövõime kaotuse ulatuse kindlakstegemist seoses tervisekahjustuse hüvitise nõudega. Vajadusel saab kohus selleks määrata ka ekspertiisi.
17.Kui kostja tugineb oma vastuväites hageja poolt saadavale töötasule, siis TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab ta seda tõendama. Seejuures on tema kasutuses ka TsMS §-s 119 sätestatud võimalused tõendi saamiseks. Eelnev ei vabasta aga hagejat kohustusest kasutada oma protsessiõigusi heas usus. J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.