lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-109-02

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 31.10.2002

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-109-02
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
31.10.2002
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1605
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-109-02 Otsuse kuupäev Tartu, 31. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi Juri Vorobjovi hagi AS Dvigatel vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. aprilli 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/435/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Juri Vorobjovi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 23. september 2002. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
1.aprilli 2002. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Juri Vorobjovile SA SAK Fond poolt kassatsioonkaebuselt 30. aprillil 2002. a tasutud kautsjon 455 (nelisada viiskümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.J. Vorobjov töötas AS-s Dvigatel alates 1950. a kuni vanaduspensionile minekuni 21. oktoobril 1994. a. Tallinna ATEK 13. juuli 1992. a tõendi kohaselt tuvastati hagejal kutsealase töövõime 25%line kaotus tähtajatult seoses 1981. a saadud kutsehaigusega. Kostja tasus hagejale hüvitist seoses kutsehaigusega kuni 1998. a detsembrini. Alates 1. jaanuarist 1999. a ei maksnud kostja hagejale enam hüvitist. Hageja palus kostjalt välja mõista 1998. a juunist kuni detsembrini vähem makstud hüvitise 283 krooni 95 senti ning 1. jaanuarist 1999. a kuni 1. oktoobrini 2001. a väljamaksmata hüvitise 45 238 krooni 5 senti, kokku 45 522 krooni.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
2.
Kostja vastuväitel oli hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja töötas tsehhis nr 2, mille baasil moodustati 31. märtsil 1998. a Dvigatel METO AS (praegu AS METOSEPP), kellele läks koos tsehhi varade, töötajate ja kohustustega üle ka hüvitise maksmise kohustus. Tulenevalt TsK §-st 464 lg 1 tuleb hüvitise suurusest maha arvestada igasugune pension, mis on töötajale määratud pärast tervisekahjustust, olenemata pensioni liigist ja sellest, kas varem oli invaliiduspension määratud või mitte.
3.Tallinna Linnakohtu 6. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tehti AS Dvigatel nõukogu 29. jaanuari 1998. a erakorralisel istungil juhatusele ülesandeks moodustada tütarettevõtted, sh Dvigatel METO AS. 27. märtsi 1998. a lepinguga andis AS Dvigatel üle ja Dvigatel METO AS võttis enda omandisse materjalid ja seadmed. Sama lepingu kohaselt ei vastuta AS Dvigatel edaspidi tsehhi nr 2 kohustuste eest. Kohaldamisele kuulub ÄS § 5 lg 2. Seega vabanes AS Dvigatel alates 27. märtsist 1998. a hagejale tervisekahjustuse hüvitise maksmisest. Hageja ei taotlenud kostja asendamist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2002. a otsusega muudeti linnakohtu otsuse motiive, muus osas jäi otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub AS Dvigatel ja Dvigatel

METO AS vaheline kokkulepe, et viimasele läheb üle hagejale tervisekahjustuse hüvitise maksmise kohustus. Kahju hüvitamise kohustus ei olnud mitte tsehhil nr 2, vaid tööandjal AS-l Dvigatel. Seega on AS Dvigatel asjakohane kostja. TsK § 464 kohaldamise eelduseks on TsK §-s 448 sätestatud tingimused, sh kahju olemasolu kannatanul. Töötasu puhul väljendub kahju töötasu vähenenud osa suuruses, mille töötaja seoses tervisekahjutusega kaotas. TsK § 464 lg 1 kohaselt peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Sellest sättest tulenevalt ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Kogu hagetava perioodi on hageja saanud vanaduspensioni. Vanaduspension 1 565 krooni kuus katab täielikult kahjuhüvitise summa 1370 krooni 85 senti kuus. Järelikult ei ole hagejal kahju tekkinud. Hageja on ekslikult leidnud, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi Ajutine kord) p-st 20 ei oma kannatanu poolt pärast tervisekahjustuse tekitamist saadava töötasu ja vanaduspensioni suurus hüvitise suuruse määramisel tähtsust. See punkt reguleerib hüvitise väljamaksmise korda ning sätestab samuti, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa määratakse kindlaks kooskõlas Ajutise korra p-ga 7.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5.Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 464 lg 1. Ajutise korra p 20 sätestab, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa määratakse kindlaks kooskõlas Ajutise korra p-ga 7. Ajutise korra p 7 ei sätesta, et kahju hüvitise suurus väheneb kannatanu poolt saadava vanaduspensioni võrra. Vanaduspension on ette nähtud igale isikule, kes on saanud 63-aastaseks ja kellel on pensionikindlustusstaa" vähemalt 15 aastat, ning seda ei arvata tervisekahjuhüvitisest maha.
6.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust ebaõigeks ja vaidles sellele vastu. Kuna tervisekahjustus ei ole vähendanud hageja vanaduspensioni suurust, ei eksisteeri kahju, mida hüvitada, ja puudub endine olukord, mida tuleks võimalikult ligilähedaselt taastada.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7.Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
8.Apellatsioonikohus on põhjendatult leidnud, et asjas kuuluvad kohaldamisele TsK §-d 464 ja 448. TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose nende vahel. Sellest järeldub, et hageja peab muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel,

nt vanaduse tõttu. TsK §-st 448 lg 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selles asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Kolleegium märgib, et Ajutine kord ei muuda seaduse tsiviilkoodeksiga - sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Märgitule on osundatud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-54-00 (RT III, 2000, 13, 143). Hagejal on võimalus tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui Ajutise korra järgi arvestatu, kostjal on võimalus tõendada vastupidist.

9.Kolleegium juhib tähelepanu, et Eesti Vabariigi pensioniseadus, mis kehtis 1. maist 1991. a kuni
31.märtsini 2000. a, riiklike elatusrahade seadus (RES), mis kehtis 1. aprillist 1993. a kuni 31.detsembrini 1999. a, riikliku pensionikindlustuse seadus (varasem RPKS), mis kehtis 1. aprillist 2000. a kuni 31. detsembrini 2001. a ning alates 1. jaanuarist 2002. a kehtiv riikliku pensionikindlustuse seadus (kehtiv RPKS) sisaldavad küll norme, millel võib olla tähtsust tervisekahjustuse hüvitise määramisel, kuid nimetatud seadused ei reguleerinud ega reguleeri terviskahjustusega tekitatud kahju hüvitamist töötajale tööandja poolt.
10.Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 (RT III 2002, 8, 80) kolleegiumi kogu koosseisu poolt väljendatud seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.
11.Kehtiva RPKS § 16 lg 7 võimaldab isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada mitte kauemaks kui

vanaduspensioniikka jõudmiseni. Sama põhimõtte sätestas varasem RPKS § 10 lg 5. Osundatud normid omavad tähtsust seoses riikliku pensionikindlustusega. Need normid ei välista vanaduspensionieas isiku töövõime kaotuse ulatuse kindlakstegemist seoses tervisekahjustuse hüvitise nõudega. Vajadusel saab kohus selleks määrata ka ekspertiisi. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik J. Luige eriarvamus Nõustuda ei saa kolleegiumi järeldusega, et TsK §-st 448 tulenevalt peab hageja tervisekahjustusega põhjustatud kahju nõudes tõendama ka töötasu kaotust tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel. Vaidlust ei ole selles, et enne vanaduspensionile jäämist 1994. aastal oli hagejal tuvastatud kutsealase töövõime 25%-line kaotus tähtajatult seoses kutsehaigusega. Kui kohus tuvastab, et hagejale selles ulatuses töövõime kaotuse (kutsehaiguse) põhjustamises on täielikult ja ainult süüdi kostja, on minu arvates tema töövõime kaotusest tulenevaks varaliseks kahjuks arvestuslik töötasu, mis tal jääb saamata kutsehaigusest tingitut osalise töövõime vähenemisega seoses. Seades aga tervisekahjustusest tuleneva kohustise tekkimise täiendavaks tingimuseks töötasu kaotuse tõendatuse tervisekahjustuse tõttu, jätame tähelepanuta, et TsK § 464 lg-st 1 ja § 463 lg-st 1 tulenevalt piisab kohustise tekkimiseks töötaja töövõime vähenemisest tööandja süül. Siinjuures ei ole ju üldse tähtsust töötajaga töölepingu lõpetamise alusel ega mittetöötamise põhjusel. Tuginedes TsK § 448 lg-le 1, § 463 lg-le 1 ja § 464 lg-le 1 väidan, et hagejal on õigus nõuda vähenenud töövõime ulatuses kahju hüvitamist isegi siis, kui ta lahkus töölt omal soovil või kaotas töö ja sellega ka töötasu temapoolse töökohustuste rikkumise tõttu. Samas ei ole hagejal õigus saada hüvitist säilinud 75% töövõime arvel: tervisekahjustuse põhjustajale ei saa panna vastustus selle eest, et kahjustatu ei suuda säilinud töövõimega tööd saada. Tervisekahjustuse hüvitise asjas vanaduspensionieas isiku töövõime kaotuse ulatuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramine on minu meelest üldjuhul vajalik siis, kui hagejal ei ole enne pensioniikka jõudmist töövõime vähenemise ulatust seoses kutsehaiguse või töövigastusega määratud. Võib eeldada, et nii töövõime kaotuse määramisel tähtajatult kui ka kehtiva RPKS § 16 lg 7 ja varasema RPKS § 10 lg 5 kohaselt isiku püsivalt töövõimetuks tunnistamisel kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni on meditsiiniliste kriteeriumide alusel tuvastatud, et kahjustatu töövõime ei taastu. J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.