Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)

3-24-1534

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas 19.09.2023 korraldusega nr 12.2-3/62232-1 kontrolli, et tuvastada Tšehhi äriühingu JMV Real Estate s.r.o potentsiaalselt Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu toimuvat majandustegevust ning hinnata maksustamisperioodil detsember 2022 kuni aprill 2023 käibemaksu, tulumaksu ja tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ning tasumise õigsust.

JMV Real Estate s.r.o esindusõiguslik isik esitas 27.10.2023 MTA-le vormi R2, mille alusel soovis Eesti Vabariigis registreerida enda püsiva tegevuskoha tulumaksuseaduse mõttes alates 01.12.2022. MTA ei nõustunud püsiva tegevuskoha registreerimisega alates 01.12.2022 ning otsustas registreerida püsiva tegevuskoha Eesti Vabariigis alates 29.06.2020. JMV Real Estate s.r.o vaidlustas MTA otsuse püsiva tegevuskoha tagasiulatuva registreerimise kohta. Vaidlus selles osas on pooleli haldusasjas nr 3-23-2760 (halduskohus jättis 17.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata; kohtuotsus ei ole jõustunud, sest JMV Real Estate s.r.o esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse).

MTA laiendas 22.03.2024 korraldusega nr 12.2-3/062232-33 alustatud kontrolli ulatust, asudes kontrollima JMV Real Estate s.r.o käibemaksukohustuslasena registreerimist.

Maksu- ja Tolliamet registreeris 22.04.2024 otsusega JMV Real Estate s.r.o seisuga 30.06.2020 käibemaksukohustuslaseks ning määras talle Eesti käibemaksukohustuslase numbri EE102730854.

JMV Real Estate s.r.o esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada MTA 22.04.2024 otsus nr 12.2-3/062232-38.

MTA on hinnanud püsiva tegevuskoha olemasolu vale püsiva tegevuskoha mõiste alusel. Õige olnuks lähtuda käibemaksuseaduses ning Euroopa Liidu (EL) käibemaksuõiguses toodud mõistest (fixed establishment). Seetõttu ei ole MTA käibemaksuõigusliku püsiva tegevuskoha olemasolu tegelikult kontrollinudki. Puudub selgus, mis on kaebaja tegevus või tehingud, mis tingivad käibemaksuseaduse mõttes püsiva tegevuskoha tekke Eestis ja mis on tehingud, mis jäävad väljapoole Eesti püsivat tegevuskohta käibemaksuseaduse mõttes. Püsiva tegevuskoha käibemaksuseaduse mõttes määramisel on olulise tähtsusega mitte ainult püsiva tegevuskoha eeldusteks olevad asjaolud (inimeste ja tehniliste vahendite piisavalt püsiv ja sobiv struktuur, mis võimaldab sellel tegevuskohal saada ja seal kasutada sellele tegevuskohale vajalikke teenuseid) vaid ka fakt, et just need on osalenud tehtud tehingutes. MTA ei ole võtnud arvesse Euroopa Kohtu praktikat tehinguvabaduse põhimõtte kohta, mille järgi on maksukohustuslasel üldjuhul vabadus valida selline organisatsiooniline ülesehitus ja tehingu tegemise viis, mida ta peab oma majandustegevuse ja maksukoormuse seisukohast kõige kohasemaks. Eestis on kõik tehingud pöördmaksustatud Eesti tehingupoolte poolt ning sellega seoses on maksukohustused täidetud. Tulenevalt üldisest pöördmaksukohustusest vabaneb välisriigi maksukohustuslane Eestis maksukohustuslasena registreerimise kohustusest juhul, kui ta võõrandab kauba või osutab teenuse Eesti maksukohustuslasena registreeritud isikule. MTA on rikkunud maksumenetluses õigusselguse ning õiguskindluse põhimõtteid. MTA on aastate jooksul korduvalt kontrollinud JMV Motors OÜ tegevust Eestis ega ole kordagi teinud maksuotsuseid või otsuseid, mis kohustaksid JMV Real Estate s.r.o-d või JMV Motors OÜ-d muutma klientidega sõlmitud lepingute käibemaksuga maksustamise korda. Maksuhaldur on kasutatava käibemaksulahenduse sisuliselt heaks kiitnud. Veelgi enam, MTA on aastate 2(8)

3-24-1534 jooksul nõustanud JMV Motors OÜ-d ja JMV Real Estate s.r.o-d, kuidas tehinguid korrektselt teha. MTA on rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust ulatuses, mis tingib haldusakti tühisuse. Haldusakti põhjendused on sedavõrd puudulikud, et takistavad kaebeõiguse reaalset teostamist.

Maksu- ja Tolliamet palus vastuses jätta kaebuse rahuldamata.

MTA registreeris kaebaja õiguspäraselt käibemaksukohustuslaseks seisuga 30.06.2020. Kaebajal on tekkinud Eestis tehtavatelt tehingutelt ja toimingutelt maksustatav käive, millega on MTA hinnangul täidetud kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimise eeldused. MKS § 9 lg 3 kohaselt on püsiv tegevuskoht koht, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub mitteresidendi püsiv majandustegevus Eestis. MKS ei erista püsivat tegevuskohta käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse mõttes. Maksuhaldur on analüüsinud kaebaja juhatuse liikmete tegevust erinevates nendega seotud äriühingutes. Praeguseks on selgunud, et isikud, kes toimetavad kaebaja juhatuse liikmetega seotud äriühingute nimel, on üldjuhul vormistatud ühe äriühingu töötajaks, kuid varjatult teevad tööd paljude äriühingute nimel. MTA hinnangul muu hulgas seetõttu puuduvad kaebaja juhatuse liikmetega seotud äriühingutes töötajad. Näiteks JMV Real Estate s.r.o nimel töökohustusi täitvad isikud on enamjaolt registreeritud JMV Motors OÜ töötajateks. Samuti on Artery OÜ registreeritud aadressile Sepise 7, Tallinn, kus asub JMV Motors OÜ. Menetluse käigus selgus, et samal aadressil tegutseb varjatult ka JMV Real Estate s.r.o. Artery OÜ tegelikeks kasusaajateks on äriregistri järgi VV ning JL. Artery OÜ-l puuduvad aastaid töötajad, samas tuvastas MTA, et JMV Motors OÜ töötajaks registreeritud MV tegeleb Artery OÜ sõidukite registreerimistehingutega. Kaebaja on küll registreeritud Tšehhi registris, kuid äriühingu peamine tegevus toimub Eestis. Tšehhis toimub MTA hinnangul vaid sõidukite soetus ning kohaliku raamatupidamisteenuse osutaja abiga Tšehhi maksuhaldurile müügitehingute kohta andmete esitamine, s.h sõidukite soetuselt käibemaksu tagasiküsimine. Kaebajal puudub Tšehhis reaalne tegevuskoht. Lepingutes on üldjuhul selgelt kirjas, et tehingud toimuvad Eestis, mitte aga Tšehhis. Kaebaja on äriühing, kes omab püsivat tegevuskohta Eestis. Kui selline äriühing teeb tehinguid Eesti territooriumil, tuleb kõik tema tehingud ja toimingud maksustada vastavalt seadusele. Seega puudub vajadus tuua välja eraldi tõendeid füüsiliste isikutega toimunud tehingutest. See ei ole eelduseks, et registreerida kaebaja Eestis käibemaksukohustuslasena. Vastab tõele kaebaja väide, et maksuhaldur on kontrollinud korduvalt JMV Motors OÜ-d. Samas kaebaja JMV Real Estate s.r.o osas toimetab maksuhaldur kontrollimenetlust esimest korda. Maksuhaldur ei olnud enne 2023. a-t teadlik, et Tšehhis registreeritud JMV Real Estate s.r.o majandustegevust juhitakse ja korraldatakse tegelikult Eestis. Kaebajat on seoses mittekäibemaksukohustuslastega tehtud tehingutega nõustatud 2018. a-l. Nõustamisel teatas JMV Real Estate s.r.o juhatuse liige, et teeb kõik kohustuslikud registreeringud (käibemaks ja püsiv tegevuskoht) ja täidab kohustused Eesti riigi ees. Kaebaja selgitas, et edaspidi hakkavad kõik tehinguid toimuma vaid Tšehhi margiesinduste ja krediidiasutuse vahel ning JMV Real Estate s.r.o jääb vahendaja rolli, kes hakkab saama vaid vahendustasu. MTA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et uurimiskohustuse raames on jäetud välja selgitamata tegelikud asjaolud. Eksitav on kaebaja väide, et juhatuse liikmete selgituste ärakuulamisest korduvalt keelduti. Kaebaja on mitmel korral selgitanud oma „ärimudelit“ maksuhalduriga toimunud kohtumistel, telefonivestlustes, kirjalikult ning menetlusdokumentides 3(8)

3-24-1534 haldusasjades nr 3-23-2571, 3-23-2760, 3-24-367, 3-24-727 ning siinses haldusasjas. Maksuhaldur on seoses kohtumisettepanekutega kaebajale korduvalt teatanud, et eelnevad kohtumised ei ole olnud tulemuslikud. Menetlustes on kaebaja kogu aeg jätnud korraldused olulises osas tähtaegselt täitmata, sh on eiranud meeldetuletusi, et kohustused tuleb täita. Kaebaja käitumine viitab, et kaebaja ei realiseeri enda menetlusõigusi heas usus. Tallinna Halduskohus jättis 19.02.2025 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Asjakohased pole kaebuse viited sellele, et MTA ei ole tuvastanud, et kaebajal oleks tekkinud käibemaksu mõttes püsiv tegevuskoht. Vaidlustatud otsuse õigusliku alusena on MTA märkinud KMS § 19 lg 1 ning § 20 lg-d 1 ja 10. MTA ei ole lähtunud KMS § 19 lg-st 3, vaid on leidnud, et kaebajal on tekkinud Eestis käibemaksukohustus KMS § 19 lg 1 alusel seetõttu, et tal on tekkinud Eestis käive, mis on ületanud kalendriaasta algusest 40 000 eurot. KMS § 1 lg 1 p 1 kohaselt on käibemaksu objekt käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti. Käive tähendab KMS § 4 lg 1 p 1 kohaselt kauba võõrandamist või teenuse osutamist ettevõtluse käigus. KMS § 2 lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku (sh välisriigi juriidilise isiku vt ka KMS § 3 lg 1) iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Teenuse käibe tekkimise kohaks loetakse Eesti, kui teenust osutatakse Eestis registreeritud maksukohustuslasele (KMS § 10 lg 1). Kauba käibe tekkimise kohaks on Eesti, kui kaup toimetatakse saajale või tehakse talle muul viisil kättesaadavaks Eestis (KMS § 9 lg 1 p 1). MTA on 22.03.2024 korralduses ja akt-teatises (dtl 650–670) ning vaidlustatavas otsuses ja vastuses kohtule kirjeldanud, et MTA hinnangul on kaebaja aktiivne majandustegevus tegelikult toimunud täiel määral Eestis ja sellest tulenevalt on kaebajal tekkinud käive Eestis, mille maksukohustuslaseks registreerimise piirmäär on täitunud 2020. aastal juunikuus. MTA tugineb seejuures sellele, et kaebajal puudus Tšehhis reaalne tegevuskoht, kaebaja aktiivne majandustegevus toimub Eestis JMV Motors OÜ-ga samas tegevuskohas, sõidukid antakse klientidele üle Eestis, kaebaja juhatuse liikmed ja osanikud on Eesti residendid, kaebaja kliendid on Eesti juriidilised ja füüsilised isikud, kaebaja kliendilepingud on eestikeelsed ja nendes on JMV Motors OÜ kontaktid, majandustegevuses osaleb aktiivselt ka JMV Motors OÜ töötajaskond, kaebajal on kasutusel pangakonto Eestis. Kaebaja äriplaaniks oli algusest peale soetada sõidukid Eesti klientide tarbeks, sõidukite registreering Tšehhi registris oli vaid näilik ning edaspidi oli kaebajal plaan muuta oma ärimudelit selliselt, et sõidukid võõrandatakse kohe lõppklientidele Eestis ning kaebaja tegutseb sisuliselt vahendajana (vt ka MTA 2018. a kirjavahetus kaebaja juhatuse liikmega, dtl 1981–1983). Kaebaja tegelik majandustegevus toimus Eestis ning järelikult tekkis kaebaja majandustegevusest ka käive Eestis. Kaebaja majandustegevuse olemasolu Eestis on halduskohus analüüsinud ka haldusasjas nr 3-23-2760 tehtud kohtuotsuses. Siinses asjas ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis tingiksid vajaduse asuda teistsugusele seisukohale. MTA on põhjendatult leidnud, et kaebajal tekkis Eestis käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustus, sest kaebaja majandustegevus toimus Eestis, kaebaja osutas esialgu Eesti isikutele sõidukite renditeenust ning hiljem võõrandas juba Eestis olevad sõidukid Eesti isikutele. Kaebajal tekkis seega käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustus KMS § 19 lg 1 alusel ning sellest tulenevalt ei ole vajalik, et MTA tuvastaks kaebajal eraldi püsiva tegevuskoha olemasolu KMS-i mõttes. MTA ei ole seejuures kaebaja käibemaksukohustuse tuvastamisel tuginenud sellele, et on varasemalt tuvastanud kaebajal püsiva tegevuskoha olemasolu tulumaksuseaduse mõttes, vaid on sellele otsuses viidanud üksnes asjaolude kirjeldamise kontekstis kui kaebajaga seoses 4(8)

3-24-1534 eelnevalt toimunud menetlusele, milles leidis kinnitust, et kaebaja aktiivne majandustegevus toimus tegelikult Eestis. Seega pole asjakohased ka kaebaja viited käibemaksudirektiivi artiklile 44 ja rakendusmääruse nr 282/2011 artikli 11 lõikele 1 ning nende kohaldamisega seotud Euroopa Kohtu praktikale. Puudub ka vajadus küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Isegi kui kaebaja maksukohustuslasena registreerimise kohustuse tuvastamisel vajaks eelnevalt määratlemist, kas kaebajal on tekkinud püsiv tegevuskoht käibemaksuseaduse mõttes, nähtub MTA viidatud tõenditest, et püsiva tegevuskoha tekkimise kriteeriumid on täidetud. MTA on kontrolli käigus veenvalt tuvastanud, et ehkki vormiliselt toimus kaebaja tegevus nõnda, et kaebajale osutas teenust JMV Motors OÜ, tuleb nende kahe äriühingu tegevust käsitleda sisuliselt siiski ühtsena. Kaebaja viidatud püsiva tegevuskoha kriteeriumi saab lugeda täidetuks, sest selgelt oli kaebaja tegevusel Eestis püsiv iseloom ning kaebaja kasutas enda tegevuses püsivalt JMV Motors OÜ personali- ja muid ressursse. Kaebaja tegevust Eestis ei saa pidada üksnes haldusülesannete täitmiseks ja JMV Motors OÜ-d ei saa pidada üksnes kaebaja agendina tegutsejaks, nagu väidab kaebaja. Sisuliselt tegutsesid kaebaja ja JMV Motors OÜ Eestis ühtse majandusüksusena, sest nende tegevuskohad langesid kokku, kaebaja kasuks tegutsesid JMV Motors OÜ töötajaid ning kaebaja kasutas lepingutes klientidega ka JMV Motors OÜ kontaktandmeid. Nõustuda ei saa kaebajaga, et kuivõrd väidetavalt on Eestis kõik tehingud pöördmaksustatud Eesti tehingupoolte poolt, on sellega seoses kõik maksukohustused täidetud (st maksukahju ei ole), ning kaebajal puudus kohustus ennast käibemaksukohustuslaseks registreerida. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on nihutanud käibemaksu deklareerimiskohustuse oma tehingupartneritele, ei saa vabastada kaebajat Eestis käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustusest, kui seadus seda selge sõnaga ette näeb. Nagu tuleneb ka kaebaja viidatud Euroopa Kohtu otsusest, võib kaebaja ärimudeli valikut piirata siis, kui tehtavad tehingud on näilikud. Just sellise olukorraga on siinsel juhul tegemist. MTA poolt JMV Motors OÜ tegevuse korduv kontrollimine Eestis ei riku õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtet. Asjaolu, et MTA ei ole varem JMV Motors OÜ kontrollimisel „läbi hammustanud“ kaebaja kasutatud tegelikku tehingute jada, ei tekitanud kaebajale õiguspärast ootust, et tulevikus kaebaja osas MTA maksukohustust ei tuvasta. MTA on taganud kaebajale õiguse olla ära kuulatud. Kaebaja käibemaksukohustuse kontroll on välja kasvanud varem algatatud püsiva tegevuskoha tekkimisega seotud kontrollist ning selle ja siinse menetluse käigus on MTA kaebajale korduvalt võimaldanud anda selgitusi. MTA on kaebaja taotlusel lükanud vastuväidete esitamise tähtaega ka korduvalt edasi. Kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus viidanud, millised on need argumendid või tõendid, mis jäid väidetava ärakuulamiskohustuse rikkumise tõttu esitamata ja mis võinuks tuua kaasa vaidlustatud otsusest erinevad seisukohad. Puudub vastuolu selles, et MTA on teinud kaebaja tagasiulatavalt maksukohustuslaseks registreerimise otsuse olukorras, kus senini on lõpule viimata kaebaja maksukohustuste kontrollimiseks algatatud menetlus ja maksuotsust ei ole tehtud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES JMV Real Estate s.r.o palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.02.2025 otsus, uue otsusega kaebus rahuldada ning küsida Euroopa Kohtult eelotsust kohalduvate EL õigusnormide asjakohasuse ja eelduste kohta.

Halduskohus on jõudnud ekslikule seisukohale, et kaebaja käibemaksuõigusliku püsiva tegevuskoha tuvastamine pole olnud asjas vajalik ja on põhistanud käibemaksukohustuslaseks 5(8)

3-24-1534 registreerimist KMS § 19 lg-ga 1, väites, et kaebaja käive on ületanud 40 000 eurot. KMS § 19 lg 1 näeb vältimatu eeldusena ette püsiva tegevuskoha olemasolu (KMS § 24 lg 2) – enne kui pole tuvastatud püsiva tegevuskoha olemasolu, ei saa lugeda kaebaja käivet KMS § 19 lgst 1 tuleneva piirmäära ületavaks. Kohus on jätnud tähelepanuta, et püsiva tegevuskoha puudumisel oleks kohalduvaks normiks välisriigi isiku poolt Eestis osutatava teenuse ja kauba müügi puhul KMS § 3 lg 4 p-d 2 ja 5, mis näevad ette pöördmaksustamise kohustuse teenuse saaja või kauba ostja poolt, ilma et teenuse osutajal või kauba müüjal tekiks registreerimiskohustus. See tähendab, et esmajärgus tuleb eeldada, et maksustamisel kohalduvad kaebaja majandustegevusele KMS § 3 lg 4 p-d 2 ja 5. Kui kaebajal on Eestis käibemaksuõiguslik püsiv tegevuskoht, siis esiteks ei kohaldu KMS § 3 lg 4 p-d 2 ja 5, kuna püsiva tegevuskoha olemasolu välistab nende kohaldamise ning teiseks tuleb vaadata püsiva tegevuskoha käivet KMS § 19 lg 1 alusel. Kohus on eksinud, et EL õigus asjas ei kohaldu. Rakendusmäärus nr 282/2011 on otsekohalduv ning asjakohane, kuna KMS näeb selge sõnaga ette käibemaksuõigusliku püsiva tegevuskoha olemasolu ühe eeldusena KMS § 19 lg 1 kohaldamisel. KMS ei näe ette käibemaksuõigusliku püsiva tegevuskoha reegleid, seega tuleb sätete kohaldamisel lähtuda EL õiguse kooskõlalisest tõlgendamisest koos KMS-i normidega, võttes arvesse ka Euroopa Kohtu asjaomast kohtupraktikat. Eesti õiguses puudub norm, mis on käibemaksuõiguslik püsiv tegevuskoht ja kuidas see tekib. Halduskohtu otsuse põhjendused on vastuolus seadusega. Halduskohus leidis, et tehtud tehingud on näilised ning seetõttu on EL õiguse kohaselt kaebaja tegevuse piiramine lubatav. Halduskohus pole kontrollinud Euroopa Kohtu praktikas väljakujunenud kaheastmelist testi. Siinses olukorras kuritarvituse põhimõte ei rakendu. Vaidlustatav haldusakt on õigusvastane, kuna rikutud on maksustamise aegumistähtaega. MKS näeb ette 3-aastase aegumistähtaja. Erandkorras on aegumistähtaeg 5 aastat, kuid selleks tuleb tuvastada tahtlus, seda siinses asjas pole tehtud.

Maksu- ja Tolliamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

MTA 22.04.2024 otsuses on põhjalikult välja toodud faktilised asjaolud, mis kinnitavad kaebaja majandustegevuse toimumist Eestis ning vajadust registreerida kaebaja alates 30.06.2020 käibemaksukohustuslasena. KMS § 3 lg 4 p-e 2 ja 5 saab kohaldada ainult siis, kui teenust ei osutata püsiva tegevuskoha kaudu. Siinsel juhul osutas kaebaja teenuseid ning müüs sõidukeid Eestis püsiva tegevuskoha kaudu. See välistab pöördmaksustamise kohaldamise, sest tehingud on riigisisesed tehingud Eestis püsiva tegevuskoha kaudu ning tegemist ei ole piiriüleste tehingutega. Halduskohus on õigesti leidnud, et pöördmaksustamise normistik ei ole rakendatav, kuna tehingud ei olnud kahe erineva liikmesriigi isikute vahelised piiriülesed tehingud, vaid Eestis toimunud tehingud kohaliku püsiva tegevuskoha kaudu. MTA ei nõustu kaebaja väitega, et pöördmaksustamine välistab registreerimiskohustuse. KMS § 19 lg 1 kohaselt on registreerimise kohustuse aluseks Eestis ületatud maksustatava käibe künnis. Halduskohus leidis õigesti, et isegi kui pöördmaksustamist rakendati, ei vabasta see isikut registreerimiskohustusest, kui seadusest tulenevad tingimused on täidetud. Apellandi väide, mille kohaselt MTA otsus rikub MKS § 98 lg-s 1 toodud aegumistähtaega, ei ole põhjendatud. Maksuhalduri otsus registreerimise kohta ei ole maksusumma määramise otsus. Maksu määramise aegumistähtaega hinnatakse vajadusel eraldi maksuotsuse tegemisel.

6(8)

3-24-1534

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Asjas käib vaidlus selle üle, kas MTA-l oli KMS § 19 lg 1 (kuni 31.12.2024 kehtinud redaktsioonis) alusel õigus registreerida kaebaja käibemaksukohustuslaseks tagasiulatuvalt alates 30.06.2020.

KMS § 19 lg 1 sätestas, et kui isiku tehtavate KMS § 1 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tehingute, välja arvatud põhivara võõrandamine ning ühendusesisene kaugmüük teisest liikmesriigist Eestisse, maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 40 000 eurot, tekib tal nimetatud suuruses käibe tekkimise päevast kohustus end maksukohustuslasena registreerida. Kui isik ise avaldust ei esita, registreerib MTA isiku käibemaksukohustuslaseks oma otsusega (KMS § 20 lg 10).

MTA on veenvalt näidanud, et kaebajal puudus Tšehhis reaalne tegevuskoht, tema aktiivne majandustegevus toimus Eestis JMV Motors OÜ-ga samas tegevuskohas, sõidukid anti klientidele üle Eestis, kaebaja juhatuse liikmed ja osanikud olid Eesti residendid, kaebaja kliendid olid Eesti juriidilised ja füüsilised isikud, kaebaja kliendilepingud olid eestikeelsed ja nendes on JMV Motors OÜ kontaktid, majandustegevuses osales aktiivselt ka JMV Motors OÜ töötajaskond ja kaebajal on kasutusel pangakonto Eestis. Kaebaja osutas esialgu Eesti isikutele sõidukite renditeenust ja hiljem võõrandas juba Eestis olevad sõidukid Eesti isikutele. Kaebaja majandustegevus toimus seega Eestis. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal tekkis käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustus KMS § 19 lg 1 alusel ning sellest tulenevalt ei ole üldjuhul vältimatult vajalik, et MTA tuvastaks kaebajal eraldi püsiva tegevuskoha olemasolu KMS-i mõttes. Kaebaja viidatud KMS-i kommentaarid selgitavad pigem KMS § 19 lg-te 1 ja 3 omavahelist suhet, mitte ei väida, et püsiv tegevuskoht on käibemaksukohustuslaseks registreerimise eeltingimus. Püsiv tegevuskoht on oluline eeskätt selleks, et otsustada, kas kohaldub KMS § 19 lg 1 või lg 3. Käibemaksudirektiivi art 214, mis reguleerib käibemaksukohustuslaseks registreerimist, ei sea eeltingimuseks püsivat tegevuskohta. Euroopa Kohtu praktika käsitleb püsiva tegevuskoha rolli üksnes teenuse maksustamiskoha määramisel (vt nt C-605/12, p-d 42–43; käibemaksudirektiivi art 44). Seega ei ole püsiva tegevuskoha olemasolu käibemaksukohustuslaseks registreerimise eeldus, aga selguse huvides ja ebaõige maksustamiskoha kasutamise vältimiseks oli püsiva tegevuskoha tuvastamine, nagu halduskohuski leidis, praegusel juhul kokkuvõttes siiski põhjendatud. MTA viidatud asjaolud näitavad veenvalt, et kaebaja püsivaks tegevuskohaks oli Eesti. Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu põhjendustega neid kordamata.

Kuna vaidlus ettevõtlusega tegelemise ja püsiva tegevuskoha üle on fakti küsimus ning puudutab eeskätt riigisisest õigust ja samas on direktiivi sätete tõlgendus kaebajaga seonduvates küsimustes ilmselge ning riigisisest õigust seoses isiku maksukohustuslasena registreerimisega on võimalik tõlgendada kooskõlas EL-i õigusega, puudub vajadus küsida selle kohta Euroopa Kohtult eelotsust.

Kui maksumaksja maksukohustuslasena registreerimise tingimused on täidetud (KMS § 19 lg 1), siis kaebaja ei saa tugineda pöördmaksustamisele ega maksukahju puudumisele, et vältida maksukohustuslasena registreerimise kohustust. Kuritarvituse puudumisega seonduvaid väiteid saab kaebaja esitada maksu määramise menetluses.

7(8)

3-24-1534 Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et maksukohustuslasena registreerimine on seotud MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtajaga. Vaidlustatud MTA otsusega registreeriti kaebaja maksukohustuslasena alates 30.06.2020. Menetluse eesmärgiks ei olnud kontrollida kaebaja maksude arvestamise ja tasumise õigsusest ega määrata kindlaks tema maksukohustust. Kuna MTA otsusega ei määratud ning sellega ei kaasne kaebajale vahetult maksukohustusi (vt selle kohta ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.07.2024 määrus asjas nr 3-241534, p 11), siis ei ole praegusel juhtumil MKS § 98 normistik asjassepuutuv.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1) ning MTA ei ole menetluskulu nimekirja esitanud, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.