3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 21.04.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kinnistusraamatu kannetest nähtub, et Q.O kaasomandis on järgmised kinnistud: kinnistu nr 2917334 aadressiga Laasivälja, Vilsandi küla, Saaremaa vald, Saare maakond; kinnistu nr 60734 aadressiga Saaremetsa, Vilsandi küla, Saaremaa vald, Saare maakond; kinnistu nr 60834 Kabri, Vilsandi küla, Saaremaa vald, Saare maakond; kinnistu nr 3516934 aadressiga Saarepõllu, Vilsandi küla, Saaremaa vald, Saare maakond. Kõigi kinnistute sihtotstarbeks on 100 % maatulundusmaa.
2.Vabariigi Valitsuse 8.12.1993 määrusega nr 387 „Soomaa, Vilsandi ja Karula rahvuspargi moodustamine” reorganiseeriti looduskaitseala Vilsandi rahvuspargiks.
3.Vabariigi Valitsus kinnitas 17.03.2023 määrusega nr 29 „Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri” (edaspidi Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri). Rahvuspargi eesmärk on kaitsta Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastiku ja -mere loodust, sealhulgas looduslikke ja poollooduslikke kooslusi, kaitsealuseid liike, lindude pesitsus-, sulgimis-, talvitus-, toitumis- ja rändepeatuspaiku ning kultuuripärandit, sealhulgas rahvakultuuri, pärandmaastikke, taluarhitektuuri ja asustusstruktuuri, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise ja tutvustamise.
4.Vabariigi Valitsuse 5.08.2004 korraldusega nr 615 kinnitatud „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktist 57 tulenevalt hõlmab kaitseala Tagamõisa linnuala, alapunktist 63 Vilsandi linnuala ja alapunktist 8 Karala-Pilguse linnuala ning punkti 2 alapunktis 416 Tagamõisa loodusala, alapunktist 500 Vilsandi loodusala ja alapunktist 80 Karala-Pilguse loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni artikli 2 lõike 1 kohaselt on Vilsandi rahvuspark rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala). Kaebajale kuuluvad kinnistud asuvad Vilsandi linnualal ja Vilsandi loodusalal.
5.Tallinna Halduskohtule saabus 29.05.2024 Q.O kaebus nõuetega mõista Vabariigi Valitsuselt välja kahju: 1) Vabariigi Valitsuse 22.05.1996 määrusega nr 144 kinnitatud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja (kehtetu) Vilsandi sihtkaitsevööndis asunud Kabri, Laasivälja ja Saaremetsa kinnistutele ning Vilsandi piiranguvööndis asunud Saaremetsa ja Saarepõllu kinnistutele kohalduvate kitsenduste eest; 2) Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määrusega nr 29 kehtestatud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirjas sätestatud Vilsandi rahvuspargi sihtkaitsevööndis asuvate Kabri ja Laasivälja kinnistutele ning Vilsandi piiranguvööndis asuvatele Saaremetsa ja Saarepõllu kinnistutele kohalduvate piirangute eest perioodil 5.11.2010 kuni 29.05.2024 ühekordselt tasutav hüvitis kaebajale kuuluvate kinnistute 1⁄2 mõttelises osa eest mitte vähem kui 19 200 eurot või ühekordselt tasutav õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.
KAEBAJA SEISUKOHAD
6.Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 22.05.1996 määrusega nr 144 kehtestatud „Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja ning välispiiri kirjelduse kinnitamine“ (kehtis ajavahemikul 1.06.1996 kuni 31.01.2009) ning Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirjast kohalduvad kaebajale kuuluvatele kinnistutele kitsendused ja piirangud, mis riivavad kaebaja põhiseaduse (PS) §-dest 14, 19, 31 ja 32 tulenevaid subjektiivseid õigusi. Nimetatud eeskirjadest tulenevad piirangud ja kitsendused on kaebajale põhjustanud minimaalset kahju 19 200 eurot. Seega on kaebajale tekkinud kahju riigi poolt õiguspärase haldusakti kehtestamisega.
7.Kaebajale kuuluvatele kinnistutele kohalduvad looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p-d 1, 2, 5 kuni 8; § 24 lg-d 1 ja 4; § 26 lg 2 p 4; § 31 lg 2 p-d 1 ja 8; § 38 lg 1 p 1 ja § 69 lg 3 kohased kitsendused ja piirangud. Piirangud on põhjendamatud ja ebaotstarbekad ning ei tugine LKS § 8 lg 3 kohasele ekspertiisile. Piirangud on seatud ilma keskkonnaalaseid uuringuid läbi viimata Vilsandi rahvuspargi piiranguvööndis ja sihtkaitsevööndis asuvatele kinnistutele. Välja ei ole selgitatud mõju ulatust ja proportsionaalsust, samuti ei ole läbi viidud Natura hindamist. Eelnev on vastuolus UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga kaitstava Lääne-Eesti saarte biosfääri programmiala tegevuse strateegiliste eesmärkidega nagu inimareng, kestlik ja säästlik põllumajandus, loodusõpe ja loodusturismi arendamine. Samuti on uuringute läbiviimata jätmine vastuolus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg-ga 1 ja §-dega 8 kuni 11; säästva arengu seaduse § 1 lg-ga 2 ja §-ga 2, Århusi konventsiooni preambulas määratletud keskkonnasäästliku arengu põhimõttega; artikkel 4 lg-s 1 ja artikkel 5 lg-s 2 sätestatud keskkonnainfo kättesaadavuse põhimõttega; artikkel 5 lg 1 p a ja artikkel 6 lg-s 10 sätestatud keskkonnainfo ajakohastamise ja kogumise põhimõttega. 2(9)
8.Saarepõllu kinnistule seatud kitsendused on vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga. Kaebajat kui Saarepõllu kinnistu kaasomanikku koheldakse erinevalt teiste Vilsandi piirangu- ja sihtkaitsevööndis asuvate kinnistute omanikega (nt kinnistu nr 3283834).
9.Kinnistutele nr 60734 ja nr 2917334 rakenduvad kitsendused ja piirangud on välistanud kaebajale kuuluvate mõtteliste osade müügi enampakkumisel. Tulenevalt piirangutest puudus ostuhuvi ning seetõttu müüdi nõuete katteks Saare maakonnas, Saaremaa vallas, Vilsandi külas asuv hoonestatud kinnistu reg nr 3516834 aadressiga Kusti (mis oli kaebaja lapsepõlvekodu) 10.05.2024 lõppenud kordusenampakkumisel alghinnaga 19 200 eurot.
10.Natura 2000 piirangud on seatud lisaks metsamaa kinnistutele ka haritavale põllumaale (Saarepõllu kinnistu), mille osas ei ole viimase 30 aasta jooksul toimunud mingit kompenseerimist. Lisaks on kaebajale kuuluvatel kinnistutel looduskaitselised piirangud, mis välistavad nt Saarepõllu kinnistu loodusliku rohumaa kõlvikule merevee magestamisesüsteemi rajamise kuivaperioodil põllumaa kastmiseks. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on tegemist väärtusliku põllumaaga.
11.Juhul, kui LKS § 20 lg 12 ei võimalda vastustajal kaebajale kuuluva kinnistu mõttelise osa omandamist, siis on säte vastuolus PS-ga ning Laasivälja kinnistut koormav Eesti Vabariigi ostueesõigus sisutu. Lisaks on kaebaja esitanud LKS § 20 kohase taotluse. Keskkonnaamet ei ole kaebajat teavitanud, et kaebaja on esitanud vale taotluse. Kummaline on vastustaja soovitus pöörduda kaebajal Keskkonnaameti poole asjaolude väljaselgitamiseks, kuna Keskkonnaamet on vastustaja haldusalas ning Keskkonnaamet on andnud nõusoleku Laasivälja kinnistu jagamiseks. Kaebaja on tsiviilasja nr 2-24-8640 raames esitanud Laasivälja kinnistu kaasomanike vastu hagiavalduse, nõudes kinnistu kaasomandi lõpetamist.
12.Tulenevalt Riigikohtu 29.01.2014 otsusest asjas nr 3-4-1-52-13 ei ole maamaks samastatav hüvitisena või kompensatsioonina. Kaebajal ei ole võimalik osta uut kodu või finantseerida erinevaid kohustusi. Soome riik maksab Natura 2000 toetust u 3 korda suuremas ulatuses kui Eesti Vabariik, mistõttu on riigi poolt pakutav toetus häbiväärselt madal. Tegemist ei ole õiglase ja kohese hüvitisega ning ei ole kooskõlas PS §-ga 32.
13.Vastustaja on teadlikult ignoreerinud õiguskantsleri kriitikat, et seadusandja on olnud põhiseaduse vastaselt tegevusetu ning jätnud maaomanikud piisavate garantiideta, et saavutada kinnisasja võõrandamist riigile menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud vastustaja tähelepanu asjaolule, et LKS ei näe ette de facto õiglast ja kohest hüvitist, kuivõrd LKS § 20 menetlus on liiga pika ooteajaga ning ei näe ette muid asjakohaseid tagatisi maaomanikele mõistliku aja jooksul hüvitise võimaldamiseks. Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas hüpoteetiline võimalus kinnisasjade võõrandamiseks riigile, arvestades, et tegemist on aastate pikkuse menetlusega, tagab kaebajale hüvitise maksmise, mis korvab omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse piiranguid kui kaebaja kodu kaotust, arvestades, et seatud piirangud ja kitsendused ei võimaldanud realiseerida kaebajale kuuluvaid hoonestamata kinnistuid ostuhuvi puudumise tõttu. Ka ei toimu Natura 2000 metsaaladele seatud piirangute kompenseerimine Eesti Maaülikooli poolt väljatöötatud metoodika alusel.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
14.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja nõue ja põhjendused on omavahel vastuolus. Kaebaja on kohtule varem esitanud kaebuse Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja tühistamiseks osas, millega nähakse ette piirangud Saaremaa vallas Vilsandi külas asuvate Kusti kinnistule (katastritunnus 30101:003:0561) ja Saarepõllu kinnistule (katastritunnus 30101:003:0562), haldusasi 3-23-683 (apellatsioonkaebuse menetlus pooleli Tallinna Ringkonnakohtus).
15.Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamisel puudub põhjuslik seos kaebaja tegevusega, mis on viinud olukorrani, kus kaebaja suhtes on algatatud täitemenetlus. Seega ei ole täidetud 3(9)
riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 kohaldamise eeldus. RVastS § 16 alusel kahjunõude maksmapanekuks peavad samaaegselt olema täidetud alljärgnevad eeldused (Riigikohtu 3-16-245 otsuse p 19): haldusorgani õiguspärane käitumine kaebaja suhtes, mis piirab erakordselt kaebaja põhiõigusi; varalise kahju tekkimine; põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel.
16.RVastS § 16 lõike 1 alusel kahju nõuda välistab ka sama sätte lõike 2 punkt 4, mille kohaselt kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. Kaebaja on olukorras, kus riik on võimaldanud talle õigusaktidega looduskaitseliste piirangute talumiskohustuse eest hüvitised ehk tegemist ei ole olukorraga kus hüvitamine puuduks.
17.Kohtupraktika kohaselt saab kaebust ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik, näiteks on valitud vale nõudeliik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10 ning määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Vastustaja ei vaidle vastu, et kaitsealade kindlaks määramisega sekkutakse maaomanike PS §-ga 32 tagatud omandiõigusesse. Samas sedastab sama paragrahvi lõike 2 teine lause, et kitsendused sätestab seadus ja omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Piirangute seadmine on vaadeldav ka avaliku huviga ning riigi PS §-st 5, 14 ja 53 tuleneva kohustuse täitmisena avalikkuse suhtes. Kui ühe isiku põhiõiguse kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise, siis sellisel juhul tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. PS § 5 paneb riigile kohustuse kujundada looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast kasutamist tagav õiguslik režiim, millega piiratakse isikute õigusi keskkonnakaitse vajadustest lähtudes. Iga isiku kohustuse looduskeskkonda säästa sätestab PS § 53.
18.Omandiõigus ei ole absoluutne õigus, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Järelikult saab omandiõiguse kasutamist piirata, tingimusel, et piirangud vastavad tegelikult üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis moonutaks sel viisil tagatud õiguse olemust. Seega PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust võib piirata seaduse alusel ning sellist omandipõhiõiguse piiramise alust LKS § 10 lõike 1 sätestatud avalikes huvides vajalike looduskaitseliste piirangute seadmine endas kujutabki. PS ei sätesta, millisel viisil tuleb § 32 sätestatud eesmärk saavutada, seega on eesmärgi saavutamisel jäetud otsustajale ulatuslik kaalutlusruum. Ehk PS § 32 ei ole otsekohaldatav piisavalt selge ja täpne, et sellele nõudes tugineda.
19.Riigikohus asus seisukohale, et kui piirang riivab ühtaegu nii ettevõtlusvabadust kui omandiõigust, siis tuleb selle lubatavuse hindamisel hinnata piirangu proportsionaalsust enim riivatud põhiõiguse kontekstis (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused 3-41-3-12; 3-4-1-15-16, p 102). Ka ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne. PS § 31 teine lause lubab seadusega kehtestada piirangud ettevõtlusvabadusele. Riigivõimu sekkumine vaba eneseteostuse õigusesse (PS § 19) ei tähenda automaatselt PS rikkumist. Õigust vabale eneseteostusele nagu teisigi põhiõigusi tohib piirata kooskõlas PS-ga. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11). Piiramise õigustusena saab arvestada teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (nt PS § 5). Kuna PS §-s 5 on sätestatud üldise sisuga keskkonnaalane printsiip, on terminit „loodusvarad ja ressursid“ põhimõtteliselt võimalik laiendada kõikidele keskkonnakaitseõiguse esemeks olevatele keskkonna põhilistele elementidele, nagu õhk, vesi, pinnas, floora ja fauna ning nende koostoime. Sätte eseme lai määratlemine on kooskõlas nüüdisaegse keskkonnaõiguse arusaamaga, mille kohaselt on efektiivne keskkonnast kui terviklikust süsteemist lähtuv keskkonnakaitse, mida rõhutatakse ka seaduses (KeÜS § 8). Keskkonnakaitse valdkonnaspetsiifilises kontekstis on loodusvara või -ressursina eraldi vaadeldav ka nende elementide selline komponent nagu mõni taime- või loomaliik ja selle looduslik elupaik, maastikuelement, maavara vms. 4(9)
20.Isegi kui jaatada kaebaja kinnisasjadele seatud looduskaitseliste piirangute intensiivsust, ei tähenda see automaatselt kaebajale kahju tekkimist. Riigikohus on leidnud, et tugevates avalikes huvides on kinnistuomaniku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda üldjuhul kõrge. Isiku kohustus taluda tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-21-3, p-d 40-41). On ilmne, et riigi poolt hävimisohus loodusväärtuste kaitse on PS §-st 5 tuleneva loodusressursside säilimise tagamise väljendus. Seega kehtestati piirangud tugeva üldise huvi kaitseks.
21.Samal ajal ei pidanud kaebaja piiranguid taluma hüvitisteta, mis oleks muutnud kaebaja omandipõhiõiguse riive RVastS § 16 lõike 1 kontekstis erakordseks ja talumiskohustuse ebaõiglaseks (vt maamaksuseaduse (MaaMS) § 4 lg 11, MaaMS § 4 lg 2, LKS § 20 lg 2). Vastustajale teadaolevalt on Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjadel taotletud Natura 2000 erametsamaa toetust ja seda ka saadud, sh ka 2010. aastast kuni aastani 2023 (va 2015, siis jäeti taotlus rahuldamata). 2024. aastal on ka taotlus esitatud, aga selle osas veel menetlus käib. Kaasomandi korral eeldab toetuse taotlemine kaasomanike nõusolekut. Kaebaja on omandanud kinnisasja pärimise teel, seega kohaldub talle LKS § 20 lg 1 1 p 2 erand. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja riigile LKS § 20 alusel taotlust esitanud. Seega on vastavalt õigusnormidele loodud maaomanikule, kes on sunnitud looduskaitseliste kitsenduste tõttu omandiõiguse piiranguid taluma, tema õiguste kaitseks õiguskaitsevahendid selle koostöö käigus tekitatud kahju eest. Kuid kaebaja peab ise sellekohase taotlusega riigi poole pöörduma. Kaebaja väited omandipõhiõiguste rikkumisega seoses saaksid olla asjakohased näiteks juhul, kui ta esitaks LKS § 20 järgi riigile taotluse kinnisasja omandamiseks ja see jäetakse rahuldamata.
22.LKS § 20 alusel kinnisasja riigile omandamine otsustatakse haldusmenetluses, järgides LKS §s 20 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ nõudeid. LKS § 20 alusel kinnisasja omandamise taotluse esitamine on LKS-s kinnisasja omanikule ettenähtud võimalus ja kui kaebaja on taotluse esitamist ja läbivaatamist takistanud puudused kõrvaldanud on tal võimalik taotlus esitada olenemata käesolevast kohtuasjast. Kinnisasja riigile omandamisel lähtutakse LKS §-st 20 ja selle alusel antud määrusest ja vastustaja ei saa sõlmida muid kokkuleppeid, mis oleksid siduvad omandamise menetluses.
23.Hetkel ei ole ikka selge, mis osas kinnisasi riigile soovitakse võõrandada. Et kinnisasja jagamise järel vastaks kaebajale kuuluv kinnisasi omandamise kriteeriumitele, on soovitatav kaebajal enne kinnisasja jagamist Keskkonnaametiga konsulteerida.
24.Praegu ei ole tegemist olukorraga kus hüvitis puuduks, vaid kaebaja sooviks on saada täiendav hüvitis lisaks sellele, mis on juba looduskaitseliste piirangute eest õigusaktidega ettenähtud. RVastS § 16 lg 1 mõttes omab tähtsust, kas tegemist on talumiskohustuse ületamisega ja kas kohustus on tekkinud nö spetsiifilise grupi suhtes ehk tekkinud on juhuslik kannataja. RVastS § 16 lg 2 p 4 kohaselt ei saa sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. Looduskaitse piiranguid ei ole põhjust pidada alati ega ka praegusel juhul erakordseks (vt RKHKo 05.03.2021, 3-16-245, p 24 ja 26). Nt piiranguvööndi korral, kuhu jäävad tervikuna kaebaja kaasomandis olevad kinnisasjad Saaremetsa ja Saarepõllu ning osaliselt kinnisasjad Laasivälja ja Kabri, ei keelata üldjuhul tegevusi täielikult vaid neile seatakse piirangud (raie ei ole keelatud vt Vilsandi kaitse-eeskirja § 18 lg 3 p 4 ja sama paragrahvi lg-d 4 ja 5). Kusti kinnisasi, mille kaebaja võõrandas, asub samuti piiranguvööndis, see on elamumaa, kus LKS § 31 lg 2 p 8 ehitamise keeldu on leevendatud Vilsandi kaitse-eeskirja § 18 lg-s 2. Piiranguvööndis ja sihtkaitsevööndis saab taotleda erametsaala ja poolloodusliku koosluse hooldamise või taastamise toetust. Kuigi sihtkaitsevööndi piirangud on rangemad, siis ei ole 5(9)
kasutamine välistatud täielikult. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-16-245, p 24). Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile. Talumiskohustusega isikute ring on avaliku huvi looduskaitse korral väga lai, PS §-st 53 tulenevalt igaüks, seega ei ole tegemist juhusliku kannatajaga.
25.Põhjuslik seos riigi tegevuse ja kahju vahel ei ole päris sama esmasel omanikul ja kinnisasja pärinud omanikul. LKS § 20 kohane hüvitamine tagab isikute võrdse kohtlemise, sh pärimisõigus on tagatud.
26.RVastS § 16 lõiked 2 ja 3 vähendavad või välistavad hüvitamise kohustust. Seejuures omab lg 3 eesmärgi sisustamisel tähtsust seos PS § 53 igaühe kohustusega säästa looduskeskkonda. RVastS § 16 lg 2 p 4 korral tuleb arvestada nende toetuste ja hüvitistega, mis on looduskaitse piirangute korral õigusaktides sätestatud: maamaksuvabastus, erametsaala toetus, poolloodusliku koosluse hoolduse või taastamise toetus, omandamine. Omandikitsenduste korral ei näe PS ette kohest hüvitamist. Juhul kui pidada kaebaja õiguste riivet erakordseks, mida vastustaja hinnangul praegu ei ole, on toetuste ja hüvitamisega mittearvestamine põhjendamatu. Ka juhul, kui nende maksmisest oleks kaebajale keeldutud omaks tähtsust keeldumise põhjus. Kaebaja ei ole kinnisasja riigile omandamist taotlenud. Maamaksu vabastust rakendatakse taotlemiseta. RVastS § 16 ei võimalda riigi kulul rikastuda. Looduskaitse piirangute eest ettenähtud toetuste ja hüvitiste korral ei ole õigusaktides nende maksmisest keeldumise alust juhuks, kui hüvitis on riigilt saadud RVastS § 16 alusel.
27.Kaebaja on esitanud väiteid, millest nähtub, et ta peab Vilsandi kaitse-eeskirja õigusvastaseks. Samas ei ole kaebaja esitanud kaebuses nõuet Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja õigusvastasuse tuvastamiseks ega kahju hüvitamiseks RVastS § 7 lg 1 alusel.
28.Toetuste tõstmisel on lähtutud just Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Erametsaliidu juhitud erametsameetmete uuendamise töörühma tellitud Maaülikooli tööst “Natura 2000 metsaaladele seatud piirangute tõttu maaomanikul saamatajääva sissetuleku arvutamise metoodika“, mis võimaldab edaspidi kaitstavate alade hüvitismäärasid senisest täpsemalt arvestada. Maaülikooli uue metoodika ja selle järgi tehtud arvutuste põhjal on järeldatud, et piiranguvööndites kujunes praeguseid piiranguid arvestades viimase viie aasta keskmiste hindadega hüvitise keskmiseks määraks 30 eur/ha. 2023. a hindade järgi kujunes keskmiseks ühikuhinnaks 40 eur/ha. Kui arvesse võtta ka plaanitavad muudatused looduskaitseseaduses, millega keelatakse kaitstavatel aladel lageraie, kujunes hüvitiseks 61 eurot hektari kohta. Eeltoodud metoodika põhjal tehtud järelduste tulemusel on tõstetud just sihtkaitsevööndi erametsaala toetust, mis on 2025. a 160 eurot hektari kohta.
29.Pärast 2016. a õiguskantsleri arvamuse esitamist on täiendatud LKS § 20 lõiget 2 omandamise finantseerimiseks riigitulundusasutuse eelarvega, mistõttu on ootejärjekord oluliselt lühenenud. Omandamise eelarvet on aastate jooksul suurendatud. Samuti on kehtestatud uusi toetusi erametsaala piirangute toetuseks ja toetuse määra suurendatud ning muudetud omandamise hinnapakkumise arvutamise metoodikat ja kinnisasja, sealhulgas metsaga kinnisasja väärtuse määramisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 9.03.2023 määrusest nr 22 „Kinnisasja erakorralise hindamise kord“. Kaebaja viidatud õiguskantsleri arvamus ei ole muutunud õigusnormide tõttu enam asjakohane.
30.LKS § 20 omandamise regulatsioon on sisult looduskaitse piirangutest tuleneva omandikitsenduse kompensatsioon. Tegemist on vabatahtliku võõrandamisega, omanik saab ise otsustada, kas nõustub omandikitsendusega ja talub piiranguid või ei soovi piiranguid taluda ja esitab riigile ettepaneku kinnisasja võõrandamiseks. Riik omandab kinnisasja juhul, kui kinnisasja 6(9)
sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud. Kuna kinnisasja tavapärane kasutamine on endiselt võimalik ja riik on ette näinud ka toetused ja maamaksuvabastuse, siis ei soovi kõik omanikud, kelle kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on piiratud looduskaitse eesmärgil, maad riigile võõrandada. Riik ise üldjuhul kinnisasja müümiseks ettepanekut omanikele ei tee. Looduskaitselised maad ei pea kuuluma riigile. Kuivõrd ettepaneku tegemine on riigi kaalutlusotsus, siis ei saa vastustajat kohtu kaudu ettepaneku tegemiseks kohustada.
31.Kaasomanike nõusolek kinnisasja müümiseks tuleneb seadusest (asjaõigusseaduse § 74 lg 1). Sellest tulenevalt on ka Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ § 6 lg 1 p-s 5 sätestatud, et kui riigile pakutav kinnisasi on kaasomandis, kuid ettepanekut ei ole teinud kõik kaasomanikud ühiselt, lisatakse ettepanekule AÕS § 74 lõike 1 kohane kõigi kaasomanike kokkulepe.
KOHTU PÕHJENDUSED
32.Kaebaja esitas taotluse ekspertiisi määramiseks, et selgitada välja vaadeldavate kinnistute turuväärtus kaebajale kuuluvas osas. Kohus jätab taotluse rahuldamata (vt HKMS § 162 lg 1). Kaebuse kohaselt palus kaebaja kohtul määrata summa, millises osas on riik kaebajale kahju tekitanud. Võimaliku kahju ulatuse ja summa määramiseks ei ole tingimata vaja lasta teha ekspertiisi. Kinnistute turuväärtust on võimalik leida avalikest allikatest (vt nt https://minu.kataster.ee/), millest saab tuletada ka kaebajale kuuluva kinnistu osa väärtuse. Samuti on kaebaja juba ise määranud vaadeldava kinnistu väärtuse (dtl 242). Eelnevaid andmeid aluseks võttes on võimalik hinnata kaebajale tekkinud kahju ka ilma ekspertiisi läbiviimiseta.
33.Kohus jätab kaebuse rahuldamata, kuna asjaoludest nähtuvalt ei ole riik kaebajale kahju tekitanud. Kaebajale on erinevate õigusaktidega (vt allpool) tagatud looduskaitseliste piirangute talumisega seotud hüvitised, mis välistavad täiendava kahju hüvitamise taotluse rahuldamise. Kuna kahju ei ole tekitatud, ei ole ka sel põhjusel vaja määrata kinnistu turuväärtust.
34.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebajale kuuluvatele kaasomandis olevatele kinnistutele kohalduvad looduskaitselised piirangud. Kaebaja on kohtus vaidlustanud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja, millega nähakse ette piirangud Saaremaa vallas Vilsandi külas asuvatele Kusti kinnistule ja Saarepõllu kinnistule (haldusasjas nr 3-23-683 ei ole kohtulahend jõustunud). Samas on kaebaja kaebuses tuginenud asjaolule, et talle on tekitatud kahju õiguspäraste haldusaktidega (RVastS § 16 lg 1). Kaebaja hinnangul on rikutud tema PS §-dest 14, 19, 31 ja 32 tulenevaid subjektiivseid õigusi.
35.RVastS § 16 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel (Riigikohtu halduskolleegiumi 5.03.2021 otsus nr 3-16-245, p 19).
36.Kohtupraktikas on leitud, et PS ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur. Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab. Ka sedalaadi hüvitamiskohustus saab siiski tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 40). Sellega seoses 7(9)
on Riigikohus selgitanud, et looduse kaitsmine on riigi PS-st tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lg 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt (15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 41). Seega on piirangud kehtestatud avaliku huvi kaitseks loodusressursside säilimise tagamiseks.
37.Kaebaja hinnangul on Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamisel lähtutud vanadest ja valedest andmetest. Looduskaitselised piirangud on seatud ilma vastavate ekspertiiside läbiviimata. Eelnevad kaebaja väited ei ole kohtu hinnangul asjakohased. Kaebaja kinnitas kaebuses, et taotleb kahju hüvitamist seoses õiguspäraste haldusaktide kehtestamisega. Samas on kaebaja vaidlustanud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja eraldi kohtumenetluses. Seega ei hakka kohus hindama praeguse vaidluse raames Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamise õiguspärasust.
38.RVastS § 16 lõike 1 alusel kahju nõuda välistab ka sama sätte lõike 2 punkt 4, mille kohaselt kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. Looduskaitseliste piirangute talumist hüvitatakse kinnisasja riigile võõrandamise kaudu või ka toetuste kaudu. Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13 selgitanud, et riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks, vaid omandikitsenduste leevendamiseks. Kaebaja omandas Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjad enne looduskaitseliste piirangute kehtestamist.
39.Vaidlust ei ole, et Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjadel on taotletud Natura 2000 erametsamaa toetust ja seda ka saadud (dtl 141). Lisaks ei vaidlusta kaebaja, et vaadeldavate kinnistute suhtes kohaldub ka MaaMS § 4 lg 1 1, mille kohaselt puudub kaebajal kohustus maksta maamaksu.
40.Kohtu hinnangul ei ole asjakohased kaebaja etteheited seoses kaebajale juba makstavate hüvitiste suurusega. Tegemist on leevendusmeetmetega looduskaitseliste piirangutega maa-ala kasutamisele. Vastustaja kinnitusel on sihtkaitsevööndi erametsaala makstavate toetuste aluseks Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Erametsaliidu juhitud erametsameetmete uuendamise töörühma tellitud Maaülikooli tööst “Natura 2000 metsaaladele seatud piirangute tõttu maaomanikul saamatajääva sissetuleku arvutamise metoodika“ (dtl 463). Asjaolu, et Soome riik maksab Natura 2000 toetust umbes 3 korda suuremas ulatuses kui Eesti Vabariik, ei oma tähtsust, kuivõrd iga riik lähtub eelarvest, millises ulatuses neil on võimalik vastavaid kompensatsioone maksta.
41.Kaebaja tõi kaebuses välja, et looduskaitseliste piirangute tõttu ei soovi keegi kinnistuid osta. Eelnevat ei saa siiski riigile ette heita, kuna kaebajal on võimalus esitada taotlus tulenevalt LKS § 20 lg-st 1, mille järgi omandab riik kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu 8(9)
eest. Kaebaja omandas vaadeldavad kinnisasjad pärimise teel, seega kohaldub talle LKS § 20 lg 11 p-st 2 tulenev erand ning kaebajal on võimalus esitada taotlus tulenevalt LKS § 20. Kaebaja kinnitusel on ta vastava taotluse ka esitanud. Vastustaja selgitas, et siiani ei ole selge, mis osas kinnisasi riigile soovitakse võõrandada. Samuti on kinnisasjad kaasomandis. Riigile omandamise taotluse esitamine eeldab kaasomanike kokkuleppe esitamist või kinnisasja reaalosadeks jagamist. Seega sõltub vastava tasu saamine kaebaja valikutest. Kuivõrd praeguse vaidluse ese ei ole LKS § 20 alusel esitatud taotluse menetlusega seotud asjaolud, ei hinda kohus, kas LKS § 20 lg 12 on vastuolus PS-ga. Kohus saab menetlusosaliste esitatud väidetest aru, et kaebaja vastavat taotlust alles menetletakse.
42.Asjakohane ei ole kaebaja tuginemine õiguskantsleri 7.09.2016 Riigikogule tehtud ettepanekule.1 Selles dokumendis ei teinud õiguskantsler Riigikogule ettepanekut näha ette kahjude hüvitamise süsteem kõigi looduskaitseliste piirangute talumise eest, vaid paluti leida lahendus probleemile, kus looduskaitseliste piirangutega maa võõrandamise menetlus riigile LKS § 20 alusel kestab pikki aastaid. Vastustaja kinnitusel on vastavaid ettepanekuid ka arvestatud (vt nt LKS § 20 lg 2).
43.Kaebaja tuginemine võrdsuspõhiõigusele ei ole samuti asjakohane, kuivõrd kaebaja hüvitamiskaebuse aluseks on olnud seisukoht, et kahju on põhjustatud õiguspärase haldusaktiga. Lisaks ei saa samastada kaebaja olukorda kinnistu registriosa nr 3283834 olukorraga pelgalt põhjusel, et tegemist on Vilsandil piiranguvööndis asuvate maatulundusmaa sihtotstarbega maadega. Ehitusõiguse loa andmisel tuleb loa andjal igakord kaaluda vastava loa andmise võimalikkust. Ei ole võimalik teha järeldust, et kui ühele piiranguvööndis asuvale kinnistule on antud ehitusõigus, siis tuleks ehitamise õigus anda kõigile.
44.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei esitanud menetluskulude taotlust, mistõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)