Marten Meeniski (Meenisk) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses suuremas mahus tele- ja raadiokanalite ning isikliku raadio võimaldamata jätmisega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Marten Meeniski kaebus.
2.Jätta kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
1.Tartu Vangla kinnipeetav Siim Grossberg esitas kaaskinnipeetava Marten Meeniski nimel
novembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja vanglale kahjunõude nr 2-25/2-2/10349, kuid vangla jättis selle tähtaegselt menetlemata. Kaebaja leiab, et vangla on õigusvastaselt piiranud kaebaja õigust kasutada suuremas mahus tele- ja raadiokanaleid ning isiklikku raadiot. Kaebaja nõuab tekitatud kahju hüvitamist ja õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuses on muu hulgas esitatud menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotlus riigi õigusabi saamiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 11. novembri 2025. a määrusega M. Meeniski kaebuse käiguta, andes selles esineva puuduse, s.o heakskiidu esitamiseks tähtaja.
3.Kaebaja teatas 12. novembri 2025. a vastuses, et on nõus S. Grossbergi poolt esitatud kahjunõudega ja kiidab selle heaks.
4.Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 14. novembril 2025 kaebuse asjaoludega seonduva kahju hüvitamise taotluse ja selle osas tehtud otsuse. Vangla lisas 20. novembri 2025. a vastuses, et 20. novembri 2025. a seisuga ei ole kaebaja esitanud ühtegi taotlust seoses isikliku raadio kasutamisega.
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohtu hinnangul tuleb M. Meeniski kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses asjaoluga, et alates 2009. aastast on kaebajal keelatud isikliku raadio kasutamine ning kaebajal ei võimaldata kasutada suuremas mahus tele- ja raadiokanaleid, millega on alandatud kaebaja inimväärikust. Vaatamata sellele, et kaebaja on kaebuse pealkirjas kajastanud ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet, ei käsitle kohus tuvastamisnõuet eraldiseisva kaebuse nõudena, kuivõrd see pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Tuvastamisnõue on hõlmatud hüvitamisnõudega, kuna hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust.
7.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
8.Kohus leiab, et asjaolu, et kaebajal ei võimaldatud kasutada suuremas mahus tele- ja raadiokanaleid ning isiklikku raadiot, ei saa põhjustada kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kaebajale on tagatud võimalus saada avalikult levitatavat informatsiooni. Raadio- ja telekanalite piirangu näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 tähenduses.
9.Vanglal on VangS § 31 lg-st 1 tulenevalt kohustus võimaldada kinnipeetaval jälgida raadioja televisioonisaateid ning vangla on selle kohustuse täitnud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei kohusta VangS § 31 lg 1 vanglat võimaldama kinnipeetavale tema eelistatud ja talle huvipakkuvaid raadio- ja telekanaleid, vaid kanalite valiku teeb vangla oma äranägemisel (Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2024. a määrus asjas nr 3-23-2501, p 10; 22. novembri 2023. a määrus asjas nr 3-23-2396, p 8; 14. juuli 2022. a määrus asjas nr 3-22-764, p 6; 22. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-1781, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2023. a määrus asjas nr 3-23-52, p 8.2; 19. detsembri 2018. a määrus asjas nr 3-16-2697, p 12).
10.Ühtlasi näeb VangS § 31 lg 2 ette, et vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Et Tartu Vangla 20. novembri 2025. a vastuse kohaselt ei ole kaebaja esitanud ühtegi taotlust seoses isikliku raadio kasutamisega, siis ei ole vangla teinud kaebaja suhtes ühtegi isikliku raadio loa saamist puudutavat otsust, mis tähendab, et kaebaja õigusi ei ole riivatud.
11.Kohus lisab, et VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või 2
vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu.
12.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus M. Meeniski kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
13.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
14.Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
15.Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse talle esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas.
16.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
17.Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule mitmeid kaebusi vangla vastu, ei ole kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid selgitada. Kohus lisab, et kaebuse sisuliseks lahendamiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika selgitab kohus välja enda initsiatiivil, mistõttu kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist.
18.Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks. Seega on tagastamise aluse esinemisest tulenevalt kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus M. Meeniski taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
3
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.