X.X.-i kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks seoses talle määratud hüvitise kandmisega tema isikuarvele ja lühiajalise väljaviimise kulude tasumiseks määratud tähtajaga Tartu Halduskohtu 02.07.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kaebaja X.X. Vastustaja Tartu Vangla
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks.
2.Tagastada X.X.-i apellatsioonkaebus.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 26.02.2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Vangla rahuldas 20.05.2024. a otsusega nr 1-13/24/183-2 kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas X.X.-i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ning hüvitas tekitatud kahju summas 84 eurot. Vangla 20.05.2024. a otsus edastati 21.05.2024 täitmiseks Riigikassale. 23.05.2024 tehti X.X.-i vanglasisesele isikuarvele väljamakse 84 eurot, millest hoiustati 42 eurot nõuete fondi ja 16,80 eurot vabanemisfondi.
2.X.X. esitas 23.05.2024 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus kanda vangla 20.05.2024. a otsusega määratud hüvitise 84 eurot venna pangakontole. Vangla jättis 19.06.2024. a vastusega nr 6-24/24/2466-2 taotluse rahuldamata. Vastuse kohaselt oli 20.05.2024. a otsusega määratud hüvitis kantud X.X.-i vanglasisesele isikukontole enne tema taotluse esitamist ning sama summat ei ole võimalik tagantjärele soovitud vanglavälisele kontole kanda. Vanglale teadaolevalt ei olnud X.X. enne kahju hüvitamist vanglale teatanud, et ta soovib hüvitise väljamaksmist muul kui tavapärasel viisil vanglasisesele isikukontole.
3.Tartu Vangla koostas 11.06.2024 X.X.-ile lühiajalise väljaviimise kulude arvestuse prognoosi (94,49 eurot), millele X.X. andis samal päeval allkirjastatud kinnituse. Vangla koostas 13.06.2024 X.X.-ile sama lühiajalise väljaviimise kulude kohta uue prognoosi (111,70 eurot), millele X.X. andis samal päeval allkirjastatud kinnituse. X.X. esitas 14.06.2024 vanglale avalduse, milles ta palus arvestada hüvitiseks määratud 84 eurot 15.06.2024 toimuva lühiajalise väljaviimise kulude katteks. Vangla selgitas 22.05.2025. a kirjas nr 6-7/2-25/1919-1, et vangla jääb varem esitatud seisukoha juurde, et pärast 20.05.2024. a otsuse täitmist ei saa otsusega määratud hüvitist lühiajalise väljaviimise eest tasumiseks kasutada. Vangla koostas 19.06.2024 arve nr 11129226, mille kohaselt tuli X.X.-il tasuda 15.06.2024. a lühiajalise väljaviimise kulud 105,04 eurot hiljemalt 03.07.2024.
4.X.X. esitas 20.06.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse. Halduskohus menetles kaebust nõuetes tuvastada Tartu Vangla 23.05.2024. a toimingu – s.o vangla 20.05.2024. a otsusega määratud hüvitise kandmine kaebaja vanglasisesele isikuarvele – ja Tartu Vangla 19.06.2024. a arve nr 11129226 õigusvastasus. Kaebaja ei nõustunud lühiajalise väljaviimise kulude mahaarvestamisega tema vanglasiseselt isikukontolt. Kaebaja palus tuvastada vangla 19.06.2024. a arve õigusvastasus, sest vangla määras lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtajaks 03.07.2024.
5.Kaebaja esitas 09.06.2025. a avalduse lisana 23.05.2025 allkirjastatud avalduse Tartu Vangla direktorile. Ühtlasi palus kaebaja nõuda vanglalt välja materjalid seoses vangla 22.05.2025. a vastustega nr 6-7/2-25/1918-1 ja nr 6-7/2-25/1919-1 ning tema 27.06.2024. a ja 04.07.2024. a avaldused nr 6-24/24/3029-1 ja 1-11/24/186-1.
6.Tartu Halduskohus jättis 02.07.2025. a otsusega kaebaja 25.05.2025. a riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1); keeldus kaebaja 09.06.2025. a avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas avalduses nimetatud tõendite kogumisest (resolutsiooni p 2); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning jättis menetlusosaliste menetluskulud välja mõistmata ning kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 40 eurot Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused: 1) X.X. ei ole vastu vaielnud vastustaja 19.06.2024. a kirjas esitatud väitele, et ta ei olnud kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus teatanud vanglale soovist, et hüvitis kantaks mõnele tema poolt nimetatud arvele (dtl 35). Vastavat tahteavaldust ei nähtu ka 26.02.2024. a kahju hüvitamise taotlusest (dtl 20-26). Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat kinnipeetavalt küsima, millisel moel ta soovib hüvitise väljamaksmist. Kuna vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 1 näeb ette, et vanglateenitus kannab kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, ei olnud tegemist olukorraga, kus puudunuks kahju hüvitamise otsuse täitmiseks vajalik teave. Seepärast ei olnud vastustajal vajadust pöörduda kaebaja poole hüvitise väljamaksmise asjaolude täpsustamiseks. Ühtlasi ei pidanud vastustaja enne hüvitise kaebaja vanglasisesele isikuarvele kandmist tema tahet välja selgitama. Võttes arvesse, et vangla oli esitanud 20.05.2024. a otsuse Riigikassale täitmiseks 21.05.2024 ja hüvitis kanti kaebaja vanglasisesele isikuarvele Justiitsministeeriumi kaudu, ei olnud vanglal võimalik kaebaja 23.05.2024. a avalduses väljendatud tahtest lähtuda. Seega kandis vastustaja kaebajale 20.05.2024. a otsusega määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele õiguspäraselt. 2) Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulude kandmist, nende arvestamist ja hüvitamist reguleerivad VangS § 33 ja justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirjade“ (VSkE) §-d 801 ja § 802. Kinnipeetaval tuleb tasuda lühiajalise väljaviimise kulud üldjuhul enne väljaviimist ja tema vanglasisesel isikuarvel oleva raha arvel. Viidatud normidest ei tulene vanglale kohustust anda kinnipeetavale võimalus, et tema 2
lühiajalise väljaviimise kulud tasub muu isik ilma, et raha kantaks kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Kaebajal tekkis 13.06.2024. a kinnituse (dtl 80) andmisel õigustatud ootus, et enne 30 päeva möödumist ei arvata 15.06.2024. a väljaviimise kulusid tema vanglasiseselt isikuarvelt maha. Tal ei tekkinud õiguspärast ootust, et tema nimel tegutseval isikul on lühiajalise väljaviimise kulude tasumiseks 30 päeva. Vastustaja määras 19.06.2024. a arvega nr 11129226 kaebajale 15.06.2024. a lühiajalise väljaviimise kulude tasumise tähtajaks 03.07.2024 (dtl 6). Seega oli kaebajal väljaviimise kulude tasumise korraldamiseks aega ligi 2 nädalat. Nimetatud ajavahemikku ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks. Vastustaja on veenvalt põhjendanud, et arve tasumise ja väljaviimise kulude kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt mahaarvamise vahele jäetakse ajavaru selleks, et vanglal oleks võimalus kontrollida, kas arve on tasutud (vastus kaebusele, p 27; dtl 75). Puudub alus kahelda vastustaja väites, et kinnipeetava taotluse alusel on võimalik maksetähtaega pikendada (samas, p 26; dtl 75). Kaebaja ei väitnud, et talle oleks sellisest võimalusest keeldutud. Vastustaja ei loonud 13.06.2024. a prognoosiga ega muul moel kaebajale õigustatud ootust, et lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaeg on 30 päeva ning 19.06.2024. a arves määratud maksetähtaeg on mõistliku pikkusega, seega määras vastustaja kaebajale 15.06.2024. a lühiajalise väljaviimise kulude tasumise tähtaja õiguspäraselt. 3) Kohus määras 21.04.2025. a määruse resolutsiooni p-s 3 tõendite ja taotluse esitamise tähtajaks 28.05.2025. Kaebaja sai nimetatud määruse kätte 25.04.2025 (dtl 94). Kaebaja ei põhistanud 09.06.2025. a avalduses tõendi (23.05.2025. a avalduse) ja tõendite kogumise taotluse hilinenult esitamist. Tõendite kogumine põhjustaks menetluse viibimist, sest kohus määras 21.04.2025. a määruses 28.05.2025 esitatud tõenditele vastuväidete esitamise tähtajaks 18.06.2025 ning otsuse teatavakstegemise ajaks 02.07.2025. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus kaebaja 09.06.2025. a avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas avalduses nimetatud tõendite kogumisest (HKMS § 62 lg-d 1, 2 ja 5, § 51 lg 4).
7.X.X. esitas 31.07.2025 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 02.07.2025. a otsuse peale. Kaebaja palus anda talle advokaat ja vabastada ta riigilõivust. Veel märkis kaebaja, et talle tuleks anda veel tähtaega.
8.04.08.2025 saabus ringkonnakohtusse X.X.-i apellatsioonkaebuse täiendus ja sellega koos 1 lisa. Kaebaja väitel ei ole vangla tema kahjunõuet varem rahuldanud ja teda ei ole teavitatud, millal ta peab teatama, kuhu raha kanda. Kohus ei võtnud tõendeid toimikusse, kuna kaebaja hilines nendest kohtu teavitamisel. Kaebaja ei ole jurist ja tal ei ole arvutit, mis annaks signaali, kuhu ja mida ta esitama peab. Kaebajal on tähtaegadega suur probleem. Kaebaja väitel tuleks asja õiglaselt lahendamiseks jätta 84 eurot kaebaja vangla kontole, kust vangla võttis ära 70% rahast ning kaebaja väljaviimine teha riigi kulu ehk tagastada raha E. Perile, kes maksis väljaviimise eest. Kaebaja veelkord märkis, et talle tuleb anda advokaat.
9.05.08.2025 saabus ringkonnakohtusse X.X.-i apellatsioonkaebuse täiendus. Kaebaja väitel pidi vangla andma talle tähtaja võimaliku puuduse kõrvaldamiseks, kuid vangla seda ei teinud ehk ei küsinud kaebajalt, kuhu raha kanda. Seetõttu tuleb lugeda, et puuduseid kaebaja poolt ei olnud. Kaebajal on perekond, kellel on õigus see raha saada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebaja riigi õigusabi taotluse osas (I) ning seejärel kaebaja apellatsioonkaebuse osas (II). I 3
11.X.X. märgib apellatsioonkaebuses ja 04.08.2025. a täienduses, et talle tuleb anda advokaat. Tegemist on riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-s 5 nimetatud riigi õigusabi liigiga, s.o isiku esindamine halduskohtumenetluses. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja esitanud arvukalt kaebuseid kohtutele ja kasutanud korduvalt ka edasikaebeõigust. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja suuteline iseseisvalt esitama oma seisukohad ja põhjendused, miks halduskohtu otsus ei ole tema arvates õige. Eelnevates kohtumenetlustes osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Käesolevas haldusasjas esitas kaebaja ringkonnakohtule arusaadava apellatsioonkaebuse ja täiendused. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada, mistõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised, vaid piisab selge nõude esitamisest ja asjaolude ning seisukohtade arusaadavast kirjeldamisest. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.
13.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus X.X.-i riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. II
14.HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eelmärgitule tuginedes ning arvestades kaebaja apellatsioonkaebuses ja selle täiendustes märgitut, leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 02.07.2025. a otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 tühistamist.
15.HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada.
16.HKMS § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja täitis 20.05.2024. a otsuse õiguspäraselt, kui kandis otsusega kaebajale määratud hüvitise kaebaja vanglasisesele isikuarvele ning kas vastustaja määras 19.06.2024. a arvega lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise 4
tähtaja õiguspäraselt. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu arvestades saab käesolevat asja HKMS § 133 lg 1 alusel läbi vaadata lihtsustatud korras.
17.Halduskohus sedastas, et vastustaja kandis kaebajale 20.05.2024. a otsusega määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele õiguspäraselt. Halduskohus tõi välja, et kaebaja ei olnud kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus teatanud vanglale soovist, et hüvitis kantakse mõnele tema poolt nimetatud arvele. Sellele ei vaidle kaebaja vastu ka apellatsioonkaebuses. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei kummuta halduskohtu seisukohta, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat kinnipeetavalt küsima, millisel moel ta soovib hüvitise väljamaksmist, seega ei olnud vastustajal vajadust pöörduda kaebaja poole hüvitise väljamaksmise asjaolude täpsustamiseks.
18.Halduskohus leidis lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtaja osas, et vastustaja tegevus oli ka selles osas õiguspärane. Nimelt nähtus kaebaja antud 13.06.2024. a kinnitusest lühiajalise väljaviimise kulude arvestuse prognoosi kohta (dtl 80), et dokumendiga ei andnud vastustaja kaebajale lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaega, vaid kaebaja andis kinnituse, et tema lühiajalise väljaviimise kulud tasub muu isik ning et kui muu isik tema väljaviimise kulusid 30 päeva jooksul ei tasu, siis arvestatakse kulud maha tema vanglasiseselt isikuarvelt. Sisuliselt andis kaebaja VSkE § 802 lg 2 teise lause alusel nõutava kinnituse, et kaebaja tasub lühiajalise väljaviimise kulud pärast väljaviimise toimumist. Kaebajal tekkis sellega õigustatud ootus, et enne 30 päeva möödumist ei arvata 15.06.2024. a väljaviimise kulusid tema vanglasiseselt isikuarvelt maha, kuid ei tekkinud õiguspärast ootust, et kaebaja nimel tegutseval isikul on lühiajalise väljaviimise kulude tasumiseks aega 30 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli väljaviimise kulude tasumise korraldamiseks aega ligi 2 nädalat, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei viita apellatsioonkaebuses miski sellele, et võiks esineda alus eeltoodud halduskohtu seisukoha ümberlükkamiseks.
19.Halduskohus märkis otsuses õigesti, et kohus andis 21.04.2025. a määruse resolutsiooni p-s 3 (dtl 90-93) tõendite ja taotluste esitamise tähtajaks 28.05.2025. Kaebaja esitas halduskohtule alles 09.06.2025. avalduses taotluse tõendite kogumiseks ja lisas taotlusele tõendi (23.05.2025. a avalduse). Seega ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas avalduse tõendite kogumiseks ja uue tõendi hilinenult. HKMS § 51 lg 4 kohaselt kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja määdumist või käesoleva paragrahvi lg-tes 1-3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole halduskohtumenetluses ega ka apellatsioonkaebuses põhistanud 09.06.2025. a avalduses tõendi ja tõendite kogumise taotluse hilinenult esitamist, tõdedes apellatsioonkaebuses vaid lakooniliselt, et tal on tähtaegadega suur probleem. Halduskohus on otsuses asjakohaselt märkinud, et kaebaja ei põhistanud taotluse hilinenult esitamist ning et tõendite kogumine põhjustaks menetluse viibimist. Seega keeldus halduskohus põhjendatult kaebaja 09.06.2025. a avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas avalduses nimetatud tõendite kogumisest. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale.
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses väidetu ei viita halduskohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele, tõendite ebaõigele hindamisele ega kohtumenetluse normide olulisele rikkumisele (vt HKMS § 180 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul on haldusasjas kogutud tõenditele tuginedes ja asjaolusid arvestades kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5
21.Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on täidetud HKMS § 187 lg-s 31 sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus HKMS § 187 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
22.Kuna apellatsioonkaebus tagastatakse, siis puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuses esitatud menetlusabi taotluse lahendamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
vajadus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.