Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-1323 2. juuni 2025 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Oliver Kask ja Nele Siitam Vara Fond OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 6. mai 2022. a maksuotsuse tühistamiseks Kaebaja Vara Fond OÜ, esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kerli Tolk Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2024. a otsus Vara Fond OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada Vara Fond OÜ kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2024. a otsus osas, mis puudutab Vara Fond OÜ-le määratud 16 987,75 euro suurust tulumaksukohustust ja menetluskulude jaotust.
3.Saata tühistatud osas asi tagasi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) nõudis 6. mai 2022. a maksuotsusega nr 12.2-3/055302-26 tagasi Vara Fond OÜ-lt ettemaksukontole täidetud ja äriühingu muude nõuetega tasaarveldatud enammaksed 146,03 eurot; nõudis tagasi Vara Fond OÜ-lt ettemaksukontole täidetud ja pangakontole tagastatud enammakse 245,63 eurot ning kohustas Vara Fond OÜ-d tasuma maksusumma 50 043,51 eurot. 1.1 Vara Fond OÜ jättis deklareerimata juhatuse liikmele tehtud väljamaksed ning sellelt arvestamata ja tasumata tööjõumaksud ja -maksed. Vara Fond OÜ-lt saadud väljamakseid kasutas juhatuse liige isiklikuks otstarbeks. Kaebaja kajastas raamatupidamises ebaõigesti neid väljamakseid nõudena aruandva isiku vastu. Kuludest ei nähtu aruandva isikuna raha kasutamine ettevõtluses ning esitatud ei ole kuludokumente. Väljamakseid ei ole võimalik seostada ühegi majandustegevuseks vajaliku kuluga. Seega on tegemist juhatuse liikmele makstud töötasuga. Töötamise registris on juhatuse liikme kohta alates 3. jaanuarist 2011 tehtud märge „juhtimine, kontrollorgani liige“. Perioodidel jaanuar kuni detsember 2020 ning jaanuar kuni veebruar 2021 on juhatuse liikmele deklareeritud brutotöötasu väljamakseid vastavalt 540 eurot ja 584 eurot. 2020. a oli keskmine brutopalk 1400-1500 eurot ning juhatuse liige oli ainuke töötaja. Miinimumpalk ei ole ettevõtte juhi palgana piisav. Kaebaja selgitas, et ta ei ole dividendi maksnud. Vaidlusaluste väljamaksete puhul ei ole tegu ka erisoodustuse ega kingitusega, samuti ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamaksega.
3-22-1323 1.2 Juhatuse liikme sularaha sissemaksed kaebaja pangakontole (17. veebruaril 2020 ja
9.märtsil 2020) pole käsitatavad aruandva isiku majanduskulude tagasimaksena. Sularaha päritolu ja hoiul olnud raha olemasolu ei ole tõendatud, samuti see, et juhatuse liikmel oli selles summas rahalisi vahendeid. Samuti ei nähtu, et juhatuse liige oleks enda arvelduskontolt sellises summas sularaha välja võtnud. Kaebaja raamatupidamises ei kajastu kassa olemasolu. Seega ei saanud tegemist olla kassas olnud sularaha sissemaksega. Raamatupidamisest ega äriühingu arvelduskontolt ei nähtu sularaha väljavõtmist. Sissemaksel ei ole selgitust, mida ja mille eest tasuti. Kaebaja ei ole omanikult laenu saamist kajastanud raamatupidamises ega majandusaasta aruandes. 1.3 Vara Fond OÜ tasus arvete eest, millel toodud kaubad ja teenused on soetatud Tartus Herne 57 asuvale objektile. Kinnistu müüdi 4. juunil 2019 tütarettevõtjale Kinnisvarakombinaat OÜ, kellele ei esitatud arvet tehtud kulude eest. Vara Fond OÜ tasus seega kulude eest, mis ei ole seotud tema ettevõtlusega, ja suurendas alusetult sisendkäibemaksu summat ettevõtlusega mitteseotud kuluarvete käibemaksu võrra. 1.4 Vara Fond OÜ tasus Kinnisvarakombinaat OÜ kohustuste eest, mida ei saa pidada kaebaja ettevõtlusega seotuks. Kinnisvarakombinaat OÜ ja Linroos Corporation OÜ sõlmisid
29.jaanuaril 2020 töövõtulepingu, milles oli märgitud käendajana Vara Fond OÜ. Lisaks jäid osaliselt laekumata Linroos Corporation OÜ-lt Kinnisvarakombinaat OÜ-le esitatud arved nr 1073 ja 1067. Kokkulepe kaebaja ning Linroos Corporation OÜ õigusjärglase Linroos Enterprises OÜ vahel võlgnevuse tasumise kohta on koostatud 26. veebruaril 2021, kuid nõue on Vara Fond OÜ raamatupidamises arvele võetud 30. novembri 2020 seisuga. Raamatupidamises on nõuet kajastatud 14 920 euro võrra väiksemana võrreldes tegeliku võlgnevusega. Puuduvad nõude olemasolu tõendavad dokumendid. Ei ole tavapärane, et nõude aluseks olevaid dokumente pole kaebaja valduses. Kinnisvarakombinaat OÜ ega Linroos Corporation OÜ ei vastanud maksuhalduri korraldustele nõude selgitamiseks. Nõuet ei nähtu ka Linroos Corporation OÜ ega Linroos Enterprises OÜ 2020. a majandusaasta aruandest. Ei ole kontrollitav, kas arvetel nr 1073 ja 1067 märgitud summad olid 2020. a sügisel veel tasumata. Üksnes kokkulepe ja arved ei tõenda nõude olemasolu. Kaebaja tasus Linroos Enterprises OÜ-le 280 eurot rohkem, kui kokkuleppes märgitud. Maksekorralduse selgitused on umbmäärased. Käendajal tekib kohustuse täitmise korral samas ulatuses nõue põhivõlgniku vastu, st kaebaja saaks võlausaldajale makstud summa nõuda tagasi Kinnisvarakombinaat OÜ-lt. Kaebaja täitis kohustuse 2021. a, s.o pärast Kinnisvarakombinaat OÜ võõrandamist. Seega oli kaebaja teadlik, et Kinnisvarakombinaat OÜ on makseraskustes ning tasutud summat ei ole võimalik sisse nõuda. 1.5 Vara Fond OÜ tegi pangakontolt kulusid ja väljamakseid 2396,82 eurot, mille kohta puuduvad algdokumendid.
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA 6. mai 2022. a maksuotsus. 2.1 MTA ei erista juhatuse liikme suhet töösuhtest. Pole arusaadav, miks juhatuse liikmel pidi tekkima kaebajaga töösuhe, kui ta oli juhatuse liige. Töösuhe saab tekkida nende ülesannete täitmisel, mis ei ole kaetud juhatuse liikme kohustustega. Võrdlus Eesti keskmise töötasuga ei ole asjakohane. Kaebaja on väikeettevõtja, kelle tegevus on tsükliline. Maksuotsuses aluseks võetud palga suurus poleks kaebaja jaoks jätkusuutlik ega majanduslikult põhjendatud. Maksuhaldur pole analüüsinud töömahtu. Sõidupäevikud ei ole selleks piisavad. Juhatuse liige oli ka osanik ja tal oli õigus saada dividendi. Maksuotsuses puudub analüüs, miks on tegemist aktiivse tuluga. Kaebajale oli majanduslikult ratsionaalsem kajastada väljamakseid nõudena aruandva isiku vastu. Juhatuse liikme tasude kohta puuduvad võrdlusandmed, sest nende keskmist suurust pole võimalik üheselt määrata. 2.2 Kui juhatuse liige tegi kaebaja kontole sularaha sissemakse, vähenes kaebaja nõue juhatuse liikme vastu. Juhatuse liige sai füüsilistelt isikutelt ettevõtluse tarbeks laenu, mille kandis edasi kaebajale. 2(11)
3-22-1323 Äriühingu tulumaksuarvestus on kassapõhine, mistõttu on oluline üksnes raha väljamakse ja laekumine. Tehingu kooskõla seadusega pole maksustamise seisukohalt oluline. 2.3 Kaebaja tasus Kinnisvarakombinaat OÜ kulude eest kui emaettevõtja ning ainuosanik. Seega olid need kulud kaebaja ettevõtlusega seotud. Kaebaja täitis kehtivast käenduslepingust tulenevat kohustust. Käenduse kasutamine on tavapärane ega eelda, et käendaja oleks käendatavaga seotud. Tütarühingu osaluse võõrandamine või likvideerimine ei mõjuta käenduse kehtivust. MTA ei pööranud 29. jaanuari 2020. a töövõtulepingu ega 26. veebruari 2021. a kompromissilepingu majanduslikule ja tsiviilõiguslikule sisule tähelepanu. Mõlemad kokkulepped on kehtivad. Arvete koostamine ei mõjuta kompromissi kehtivust. Raha tasumine Linroos Corporation OÜ asemel Linroos Enterprises OÜ-le ei ole oluline. Ehitusdokumentatsioon tõendab, et Linroos Corporation OÜ tegi Herne 57 objektil töid. 2.4 Maksuotsuse ja kontrolliakti terminoloogia ei vasta õigusaktidele. See puudus on oluline.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 29. juuni 2023. a otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas maksuotsuse osas, milles MTA suurendas õigusvastaselt kaebaja tulumaksukohustust 16 987,75 euro võrra (käendaja kohustuste täitmine). Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata. Menetluskulude katteks mõistis halduskohus MTA-lt kaebaja kasuks välja 937,02 eurot. 3.1 MTA põhjendas maksuotsuses, miks ei ole tegemist väljamaksetega aruandvale isikule ega dividendiga. Kaebaja ei ole dividendi maksmist tõendanud. Kaebaja esindaja väitis maksumenetluses, et ei ole dividendi maksnud. Ei saa eeldada, et juhatuse liige täidab enda kohustusi tasu saamata. Maksuotsusest nähtub, et maksuhaldur sisuliselt ei erista juhatuse liikme suhet töösuhtest. Seetõttu ei ole õige MTA seisukoht, et väljamakse on täies ulatuses käsitatav töötasuna. Maksuotsusest ei nähtu, milliseid ülesandeid juhatuse liige täitis ning milline oli tema roll ja panus. Viide sõidupäevikutele ei ole piisav hindamaks seda, mis koormusega isik töötab või täidab juhatuse liikme ülesandeid. Vaatamata eelnevale leidis MTA põhjendatult, et miinimumpalka ei saa pidada ehituse ja kinnisvaraarenduse sektoris aktiivselt tegutseva äriühingu juhi töötasuks. Viited Eesti keskmisele brutopalgale 2020. a (1400–1500 eurot) jäävad siiski ebamääraseks, sest MTA lähtus kaebaja maksustamisel suurematest summadest (nt 2020. a jaanuaris 8750 eurot) ning aluseks võeti juhatuse liikmele tegelikult tehtud väljamaksed. Maksustamise aspektist pole praegusel juhul töösuhte ja juhatuse liikme suhte eristamine oluline, kuna mõlema suhte tasudelt arvestatakse tööjõumakse samamoodi (v.a kohustus tasuda töötuskindlustusmakseid) ning lihtsustatult võib mõlemat tasu nimetada töötasuks. Kaebaja ei ole maksuotsuse väiteid ümber lükanud. 3.2 MTA jättis õigesti pangaautomaadist sularahas kaebaja arvelduskontole tehtud sissemaksed arvestamata kui aruandva isiku nõude vähenemise. Tuvastades, et kaebaja jättis deklareerimata juhatuse liikme töötasu väljamaksed, oli juhatuse liikmel teoreetiliselt võimalik äriühingule tehtud sissemaksete ulatuses laenu anda. Määravamad on siiski asjaolud, mis kinnitavad MTA järeldusi nõude vähendamata jätmise kohta. Kaebaja jättis raamatupidamises nõuetekohaselt kajastamata tehingut puudutavad dokumendid. 3.3 Kaebaja tasus oma arvelduskontolt arvete eest, millel toodud kaubad ja teenused on soetatud Herne 57 objektile. Emaettevõtja ja tütarettevõtja on eraldiseisvad juriidilised isikud. Maksukohustusi tuleb täita maksukohustuslase vara arvelt. 3.4 Tütarühingu osaluse võõrandamine või likvideerimine ei mõjuta käenduse kehtivust. MTA ei väida, et leping ja kohustus ei kehti. MTA põhjendused ei ole piisavad järeldamaks, et käendajana võetud kohustuste täitmine ei ole kaebaja ettevõtlusega seotud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja teadis 29. jaanuari 2020. a töövõtulepingut (sh käendust) sõlmides, et aasta pärast ei suuda Kinnisvarakombinaat OÜ tööde eest tasuda. Lepingutasust oli Kinnisvarakombinaat OÜ 3(11)
3-22-1323 märkimisväärse osa tasunud. Linroos Corporation OÜ kohustus andma kõik tööd üle hiljemalt
31.detsembril 2020, s.o enne Kinnisvarakombinaat OÜ likvideerimist. Linroos Eneterprises OÜ on Linroos Corporation OÜ õigusjärglane. Käendus on kaebaja enda kohustus, st käendusleping kohustas kaebajat täitma põhivõlgniku kohustuse kui enda oma. Käenduslepingust tulenev täitmiskohustus ei eelda, et käendaja peaks kohustuse täitmise ajal olema põhivõlgniku emaettevõtja.
26.veebruari 2021. a kokkulepet võlgade tasumise kohta ei saa vaadelda iseseisvalt töövõtulepingust. 3.5 Kaebaja on maksuotsusest aru saanud. Seetõttu ei tingi mõned ebatäpsed mõistekasutused haldusakti tühistamist.
4.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5. juuni 2024. a otsusega MTA apellatsioonkaebuse ja jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. 4.1 Kontrolliaktist nähtuvalt tegi kaebaja perioodil jaanuar 2020 kuni veebruar 2021 enda arvelduskontolt juhatuse liikmele väljamakseid selgitusega „makse“, kajastades neid raamatupidamises nõudena tema vastu. Juhatuse liikme arvelduskonto väljavõtted 2020. a kinnitavad raha laekumist. Kaebaja ei ole maksumenetluses tõendanud, et juhatuse liikme arvelduskontole makstud summad oleks majanduskulud või dividendimakse. Juhatuse liige kasutas arvelduskontole kantud raha isiklikeks kuludeks. Dividendimakseid ei tehta iga kuu. Töötasu ja juhatuse liikme tasu erisus ei mõjuta tasumisele kuuluva maksusumma suurust. Seega ei ole tähtsust, millised olid juhatuse liikme töö- või juhatuse liikme ülesanded, ega ka sellel, kas töötasuks arvatud summa oli kaebaja majandustegevust arvesse võttes liiga suur. 4.2 Sularaha sissemaksete kohta puuduvad algdokumendid, mis kinnitaksid raha päritolu ja tasumise eesmärki. 2019. a majandusaasta aruande järgi oli kaebajal omaniku vastu nõudeid 158 714 eurot. Ka see ei kinnita laenu tagasimaksmist. Kuigi juhatuse liikmel võis olla piisavalt raha sissemakse tegemiseks, ei ole laenu andmine kaebaja nõude suurust arvestades majanduslikus mõttes veenev. Ka kaebaja raamatupidamine ei kajasta laenu saamist. Kaebaja väide raha kandmise kohta aruandva isiku nõuete katmiseks on arusaamatu, kuna väidetavalt oli tegemist äriühingu enda vahenditega. Konkreetsel kalendrikuul tehtud väljamakse tagastamine peab olema kontrollitav. Praegusel juhul see nii ei ole. Tegemist ei saanud olla ka äriühingu enda vahenditega. Maksuhaldur edastas kaebaja juhatuse liikmele korralduse, milles palus selgitada raha sularahana hoiul hoidmist. Juhatuse liige korraldust ei täitnud. 4.3 Õige on maksuhalduri seisukoht, et käenduskohustuse täitmiseks tehtud väljamaksetel puuduvad algdokumendid (tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3), mistõttu ei ole võimalik veenduda nõude olemasolus ja suuruses. 26. veebruari 2021. a kokkuleppes ei ole selgitatud, kuidas on kujunenud 57 471 euro suurune võlg. Lisatud ei ole töövõtulepingu p-s 8.4 märgitud töövõtja arveid. Kaebaja maksed Linroos Enterprises OÜ-le ületavad nii kokkuleppes märgitud võlgnevust kui ka selles märgitud osaliselt laekumata arveid (10 200 eurot). Viimati nimetatud arvete seost käenduslepinguga ei ole selgitatud. Ei ole tähtsust, kas kaebaja ise oli võla olemasolu ja suurusega nõus, vaid seda peab tõendama algdokument. 29. jaanuari 2020. a töövõtuleping ning 26. veebruari 2021. a kokkulepe ei ole piisavad, et kontrollida väljamaksete seotust kaebaja ettevõtlusega. Maksuhalduri ja kaebaja e-kirjavahetus ei kinnita, et kaebaja esitas maksuhaldurile väljamaksete aluseks olevad algdokumendid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist tervikuna. 4(11)
3-22-1323 5.1 Kohtud pole eristanud juhatuse liikme töösuhet ja käsundilaadset suhet. Töösuhe saab tekkida üksnes nende ülesannete täitmise eest, mis pole kaetud juhatuse liikme ülesannetega. Kuna puuduvad selged viited töötamisele, pole alust lugeda väljamakseid töötasuks. Selliseid tööülesandeid, mis eeldaksid maksuotsuses määratud töötasu suurusele vastavaid väljamakseid, pole tuvastatud. Seega ei läinud tõendamiskoormus üle kaebajale. Väljamaksed ületavad kordades keskmist töötasu. Seetõttu on arusaamatu, miks on maksuotsuses viidatud keskmisele töötasule. Kui lugeda iga kord kõik juhatuse liikmele tehtud väljamaksed töötasuks – arvestamata seejuures nt äriühingu majanduslikku olukorda –, viib see ebamõistliku tulemuseni. 5.2 Maksuhaldur oleks kaebajale tagastatud summade (kokku 20 000 eurot) arvelt pidanud maksukohustust vähendama. Raha tasuti kontole. Laekumised on toimunud samas kuus väljamaksetega ja seega kontrollitavad. Pole oluline, kas juhatuse liikmel oli raha maksete tegemiseks. 5.3 Kohustuse olemasolu ei eelda tingimata arve olemasolu. Ükski õigusakt ei nõua, et käendajal endal peaksid olemas olema arved ja aktid. Käendajal peab olema piisav veendumus, et kohustus kehtib. Selline veendumus võib tekkida ka muude dokumentide kui arvete ja aktide alusel. Kaebaja täitis kehtivast käenduslepingust tuleneva kohustuse, mis oli kokku lepitud töövõtulepingus ja
26.veebruari 2021. a kokkuleppes. Maksuhaldur ei väida, et need kokkulepped ei kehti. Kokkulepete olemasolu on kinnitanud Linroos Enterprises OÜ juhatuse liige. Käendaja kohustus tekib lepingu alusel ja selleks ei ole arvet vaja. Kaebajal ei olnud alust kahelda kohustuste olemasolus, sest kaebaja ja Kinnisvarakombinaat OÜ olid seotud isikud. Käenduse andmise ajal oli tegemist kaebaja tütaräriühinguga. Varasemate kohustuste täitmise suuruse määras Linroos Enterprises OÜ juhatuse liige. 26. veebruari 2021. a kokkulepe oli piisav ja kaebaja jaoks algdokumendiks. Käenduse seotust ettevõtlusega peab hindama kokkuleppe sõlmimise aja seisuga, isegi kui maksed toimuvad hiljem.
6.MTA palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. 6.1 Maksuhaldur lähtus kaebaja juhatuse liikme töötasu arvestamisel tegelikest väljamaksetest. Kaebaja ei tõendanud, et tegemist oleks millegi muu kui töötasuga. Praegusel juhul maksustas maksuhaldur juhatuse liikme tasu ja töötasu väljamaksed ühetaoliselt. Maksuhaldur on põhjalikult analüüsinud, millise väljamaksega võiks olla tegemist. 6.2 Kaebajale laekunud raha päritolu on oluline. 17. veebruari 2020. a väljamakse osas pole sularaha hoidmine aruandva isiku hoiul usutav. 9. märtsi 2020. a sissemakse osas ei kinnita kaebaja raamatupidamisandmed laenu saamist osanikult. 6.3 Kaebaja ei ole esitanud käenduskohustuse olemasolu tõendavaid dokumente. Kaebaja väide, et käendajal ei pea olema algdokumendina arveid ja akte, ei ole kooskõlas kohtupraktika ega seadusega. Töövõtulepingu p 8.4 nägi ette arvete ning igakuiste teostatud tööde aktide esitamise. Ei ole usutav, et ehitustööde eest tasutakse ilma arveta. Käendajal peab olema võimalik veenduda nõude õigsuses.
26.veebruari 2021. a kokkuleppest ei nähtu, kuidas või milliste tasumata arvete alusel on võlgnevus kujunenud. Arved nr 1073 ja 1067 ei ole seotud ehitustööde võlgnevusega. Maksuhalduril peab olema võimalik kontrollida, mis alusel on väljamakse äriühingust tehtud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab kaebajale määratud 16 987,75 euro suurust tulumaksukohustust ja menetluskulude jaotust menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tühistatud osas saadab kolleegium asja tagasi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1 ja lg 5 p 2). Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata (HKMS § 230 lg 5 p 1). 5(11)
3-22-1323
8.Kolleegium selgitab esmalt kaebaja juhatuse liikmele tehtud väljamaksete ja sularaha sissemaksete (I) ning kaebaja võetud käenduskohustuse (II) maksustamist. Seejärel lahendab kolleegium menetluslikud taotlused (III). I
9.Maksuhaldur käsitas kaebajalt tema juhatuse liikmele tehtud ülekandeid selgitusega ,,makse“ tervikuna töötasuna ning maksustas need sotsiaal- ja tulumaksuga TuMS § 40 lg-te 2, 4 ja 5, § 41 p 3 ning sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi. TuMS § 40 lg 2 esimese lause kohaselt on tulumaksu kinnipidaja kohustatud pidama §-s 41 loetletud väljamaksetelt kinni tulumaksu vastavalt § 43 lg-s 1 sätestatud määradele. TuMS § 41 p 3 kohaselt peetakse tulumaks kinni füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasult. Sotsiaalmaksu tuleb tasuda nii töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt (SMS § 9 lg 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 1) kui ka TuMS § 9 tähenduses juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele makstud tasudelt (SMS § 9 lg 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 4).
10.Kaebaja hinnangul pole maksuhaldur korrektselt eristanud töö- ja juhatuse liikme tasu ning MTA arvestatud igakuine tasu ei ole kooskõlas kaebaja tegeliku majandusliku võimekusega. Samuti puudub maksuotsuses analüüs selle kohta, milliseid konkreetseid (töö)ülesandeid kaebaja juhatuse liige täitis. Väljamakse liik
11.Kolleegium nõustub halduskohtuga, et maksuhaldur ei ole lähemalt analüüsinud, milliseid konkreetseid töö- või juhatuse liikme ülesandeid kaebaja juhatuse liige äriühingus täitis. Kontrolliakti p-s 1.1.2.7 on maksuhaldur viidanud sõidupäevikutele ning järeldanud, et juhatuse liige tegutseb äriühingus üksi ning äriühingus toimub aktiivne tegevus. Halduskohus põhjendas piisavalt, miks üksnes sõidupäevikutele viitamine pole praegu piisav, et eristada kaebaja juhatuse liikme kohustusi ning tööülesandeid. Maksuhaldur on seega eksinud kaebaja juhatuse liikme ülesannete määratlemisel.
12.Juhatuse liikme ning tööülesannete eristamine on oluline. Sõltuvalt juhatuse liikme ning äriühingu vahelisest õigussuhtest on muu hulgas erinevad äriühingule kaasnevad maksuõiguslikud tagajärjed (vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 16). Kuigi mõlemad väljamaksed maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksu ning kogumispensioni maksega, tekib töötuskindlustusmakse tasumise kohustus äriühingul üksnes juhul, kui juhatuse liikme töökohustuste täitmisele kohaldub töölepingu seadus (TLS; töötuskindlustusseaduse (TKindlS) § 3 lg 2 p 3), st kui ta täidab tööülesandeid. Käsunduslepingu alusel makstavat juhatuse liikme tasu töötuskindlustusmaksega ei maksustata.
13.Hoolimata eelnevast ei too maksuhalduri eksimus selles osas kaasa maksuotsuse tühistamist. Maksuhaldur maksustas kaebaja juhatuse liikmele tehtud väljamaksed üksnes tulu- ning sotsiaalmaksuga. Seega kaasneksid praeguse kaasuse asjaolusid arvestades kaebajale maksuotsusega kindlaksmääratud maksuõiguslikud tagajärjed ka siis, kui maksuhaldur oleks väljamaksed kvalifitseerinud (osaliselt) juhatuse liikme tasuks (vrd RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4).
14.Kolleegium juhib siiski tähelepanu sellele, et maksuotsuse resolutsioon ja põhjendused on vastuolulised. Resolutsioon viitab osas, mis puudutab juhatuse liikmele tehtud väljamaksete maksustamist sotsiaal- ja tulumaksuga, et tegu on tervikuna juhatuse liikme tasult arvestatud maksuga. Maksuotsuse põhjendused aga võimaldavad järeldust, et tegu võib olla ka töölepingu alusel tehtud töö eest makstava tasuga, mis eeldanuks töötuskindlustusmakse määramist (see eristab töö- ning juhatuse liikme tasu maksustamist (TKindlS § 3 lg 1 ja § 3 lg 2 p 3)). Maksuotsuse kehtima jäämisel juhatuse liikmele tehtud väljamakseid puudutavas osas ei saa maksuhaldur deklareerimata jäänud töötuskindlustusmakse osas uut maksumenetlust läbi viia ega maksuotsust teha. Kuigi praeguses kohtuasjas tehtava lõpplahendi jõustumisel ei ole möödunud maksusumma määramise 6(11)
3-22-1323 aegumistähtaeg, kuna aegumine peatus kohtumenetluse ajaks (vt maksukorralduse seaduse (MKS) § 99 lg 1 p 2 ja § 98 lg 1), tähendaks täiendava töötuskindlustusmakse määramine kehtiva maksuotsuse muutmist. Selleks MKS §-d 101 jj õiguslikku alust eelduslikult ei anna.
15.Lisaks selgitab kolleegium järgmist. Praegune vaidlus tekkis olukorrast, kus äriühingul on üks juhatuse liige, kes on samal ajal ka äriühingu osanik, kuid pole täiendavalt ühtki töötajat. Tavapäraselt täidab nendes äriühingutes juhatuse liige kõiki äriühingu majandustegevuse toimimiseks vajalikke ülesandeid ise, st nii neid ülesandeid, mis on iseloomulikud juhatuse liikme kohustustele, kui ka neid, mis võivad olla iseloomulikud töötajale. Eelnev ei välista võimalust eristada juhatuse liikme ülesannete ning tööülesannete täitmist nendes äriühingutes.
16.Osaühingu juhatuse liikme ametisuhe osaühinguga tekib tema valimisega (äriseadustiku (ÄS) § 184 lg 1) juhatuse liikmeks. Sellise suhte olemasolu on juhatuse liikmeks olemise eeldus. Ametisuhte tekkimisega saab juhatuse liige pädevuse ning õiguse ühingut esindada ja juhtida (vt ka ÄS § 180 lg 1). Samuti on juhatuse liikme kohustuseks korraldada osaühingu raamatupidamist (ÄS § 183). Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel (vt ka RKTKo 2-16-11889/42, p 14). Juhatuse liikme ning äriühingu vahelise suhte raames täidab juhatuse liige talle seadusest tulenevaid kohustuslikke juhatuse liikme ülesandeid. Lisaks ametisuhtele võib juhatuse liikme ja äriühingu vahel olla, kuid ei pea tingimata olema, sõlmitud teenistusleping (samas, p 15), milles täpsustatakse juhatuse liikme õigusi ja kohustusi tema ülesannete täitmisel.
17.Juhatuse liige ei pea, kuid võib täita lisaks seaduses sätestatud juhatuse liikme ülesannetele ka muid ülesandeid, sh osutada klientidele teenust (vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 16). Seega pole juhatuse liikmel keelatud täita samaaegselt äriühingus nii töö- kui ka juhatuse liikme ülesandeid (vt ka RKTKo 2-17-3478/77, p 13.1 ja RKHKo 3-3-1-25-15, p 11). Juhatuse liikme leping ega ametisuhe ei allu TLS § 1 lg 5 kohaselt töölepingu seaduse regulatsioonile (RKTKo 2-17-3478/77, p 13.1). Juhatuse liige võib samas äriühingus töötada ka töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta juhatuse liikme kohustuste täitmist (vt ka RKTKo 3-2-1-39-04, p 9). Igal konkreetsel juhul tuleb kohtul hinnata, kas juhatuse liikme kohustused ja töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, langevad kokku (RKTKo 3-2-1-108-05, p 25).
18.Maksuõigussuhetes on üldiseks tõendamise standardiks põhjendatud kahtlus. Maksusumma määramiseks tuleb maksuhalduril maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendada enda kahtlust maksude tasumata jätmise kohta, viidates seejuures maksumenetluses kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele ning maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele (vt ka RKHKo 3-3-1-33-14, p 11; MKS § 95 lg 2 ja § 46 lg 2 esimene lause ning lg 3 p 5). Kui maksuhalduril tekib maksumenetluse toimetamisel põhjendatud kahtlus, et juhatuse liige täidab nii töö- kui ka juhatuse liikme ülesandeid, tuleb tal maksumenetluses kogutud tõenditele tuginedes selgitada, milliseid ülesandeid ning millises ulatuses juhatuse liige maksuhalduri hinnangul täitis. Alust põhjendatud kahtluseks võib anda nt konkreetse äriühingu majandustegevuse iseloom, st kas äriühingu majandustegevus eeldab üksnes juhatuse liikmele või ka töötajale iseloomulike ülesannete täitmist. Kui maksuhaldur on maksuotsust eelkirjeldatud standardile vastavalt põhjendanud, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele. Maksukohustuslasel lasub sellisel juhul kohustus tõendada, et maksuhalduri järeldus juhatuse liikme poolt täidetavate ülesannete iseloomu ja jaotuse kohta on ekslik.
19.Teave konkreetse äriühingu juhatuse liikme töökorralduse kohta saab olla eelkõige äriühingul endal. Juhatuse liikme ülesannete täpsem kirjeldus ja maht võivad olla reguleeritud teenistuslepingus, mis täpsustab juhatuse liikmele seadusest tulenevate kohustuste sisu. Kui juhatuse liikme lepingut pole sõlmitud, võib juhatuse liikme ülesannete täpsemat mahtu ja sisu tõendada (kogumis) ka muude tõenditega. Juhatuse täpsema töökorra võib nt ette näha ka põhikirjas või osanike, nõukogu või juhatuse otsusega (ÄS § 180 lg 8). Kui äriühingu kogu majandustegevust on võimalik kirjeldada 7(11)
3-22-1323 selliste ülesannete täitmisena, mis on iseloomulikud juhatuse liikme tegevusele (nt lepingute sõlmimine, raamatupidamise korraldamine), võib ka olukorras, kus äriühingul on üks juhatuse liige, olla põhjendatud lugeda talle makstav tasu tervikuna juhatuse liikme tasuks. Kui äriühingu majandustegevus eeldab ka töötajale iseloomulike ülesannete täitmist (nt ehitustööde vahetut tegemist), tuleb äriühingul endal olla valmis esitama tõendeid juhatuse liikme kohustuste ja tööülesannete eristamiseks. Jättes kirjalikud dokumendid vormistamata, võtab äriühing riski, et ta ei suuda juhatuse liikme tegelike ülesannete iseloomu hiljem tõendada. Kui tõendamise võimatus toob kaasa äriühingu kõrgema maksustamise, jääb sellest tulenev risk äriühingu kanda.
20.Juhatuse liikme kohustuste ning tööülesannete täitmise eristamine pole oluline üksnes äriühingu maksustamise seisukohalt, vaid võib kaasa tuua tagajärgi ka juhatuse liikmele endale. Kvalifitseerides väljamakse ebaõigesti (tervikuna) juhatuse liikme tasuks ning jättes töötuskindlustusmaksed tasumata, ei pruugi isikul olla hiljem võimalik töö kaotuse korral saada töötuskindlustushüvitist.
21.Kolleegiumi hinnangul on kohtud menetluse käigus tuvastatud asjaolude pinnalt õigesti järeldanud, et kaebaja juhatuse liige kasutas väljamakseid enda isiklike kulutuste katmiseks ning kaebaja kajastas neid väljamakseid ebaõigesti nõuetena aruandva isiku vastu. Kaebaja pole maksumenetluses esitanud ühtegi kuludokumenti, mis tõendaks nõuete olemasolu. Juhul kui maksukohustuslane on maksumenetluses konkreetse olulise teabe esitamisel passiivne ega ole maksu- või kohtumenetluses esitanud tõendeid enda väidete kinnitamiseks, läheb talle risk, et asjaolu hinnatakse tema kahjuks (vt ka RKHKo 3-21-2196/41, p 16). Kui asjaoludest nähtuvalt on väljamaksed tehtud selleks, et juhatuse liige saaks nende arvelt katta enda isiklikke kulutusi, ei ole kulutused tehtud eesmärgiga, et äriühing saaks need aruandvalt isikult hiljem tagasi nõuda. Väljamakse hindamisel tuleb maksuhalduril lähtuda selle tegelikust sisust ja eesmärgist.
22.Kaebaja väitel võis osa väljamaksetest olla käsitatav dividendina, sest kaebaja juhatuse liige on lisaks ka äriühingu osanik. Dividendi maksmisega seonduvat selgitas kolleegium otsuses nr 3-21-2196/41 ning märkis kokkuvõtvalt, et dividendi väljamakse vormistamise ja tõendamise kohustus on eelkõige äriühingul endal (vt otsuse p-d 14 ja 15). Kohtud põhjendasid ammendavalt järeldust, et kaebaja pole esitanud tõendeid dividendi väljamaksmise või selle kavatsuse kohta. Seega ei pidanud maksuhaldur käsitama väljamakseid dividendina. Väljamakse suurus
23.Kaebaja hinnangul ei vasta maksuotsuses juhatuse liikmele tehtud väljamaksed keskmisele tasule ega äriühingu majanduslikule seisule. Maksuhalduri tuvastatud tasu on ebaproportsionaalselt suur.
24.ÄS § 1801 lg 2 järgi tuleb tagada, et juhatuse liikmele osaühingu poolt tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja osaühingu majandusliku olukorraga (vt ka RKHKo 3-21-2196/41, p 17). Sarnastest kriteeriumitest tuleb lähtuda töötasu suuruse hindamisel (vt ka nt RKTKo 2-18-6908/47, p 17).
25.Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada konkreetse kaasuse asjaolusid, sh ülesandeid, mida isik täitis. Eelkõige peab makstav tasu vastama täidetud ülesannete keerukusele ja mahule, st sellele tasule, mida tavapäraselt selliste ülesannete täitmise eest sedalaadi ettevõtluses makstakse. Kolleegium märgib, et tasu suuruse hindamisel ei ole alati kohane võtta aluseks üldist keskmist tasu. Keskmise tasu suurus ei pruugi piisaval määral arvestada konkreetse ettevõtlussektori eripära ega ülesannete mahtu, mis mh võib sõltuda nt äriühingu suurusest. Praegusel juhul täitis juhatuse liige äriühingus kõiki ülesandeid üksi ning panustas aktiivselt äriühingu majandustegevusse. Kohtud pole tasu suuruse kohta esitatud tõendite hindamisel menetlusvigu teinud.
8(11)
3-22-1323
26.Kui väljamakse on tehtud ja kaebaja pole veenvalt ümber lükanud maksuhalduri põhjendatud seisukohti, ei tingi maksuotsuse tühistamist üksnes asjaolu, et väljamakse oleks selle ja seaduses sätestatud maksude suurust arvestades äriühingule majanduslikult kahjulik. Sellega, et juhatuse liikmele tehtud väljamaksete tagajärjel ei halveneks äriühingu majanduslik seis, pidi kaebaja enda majandustegevuse korraldamisel arvestama (vrd ka RKHKo 3-21-2196/41, p 18; vrd ka ÄS § 1801 lg 3). Sellest tulenev risk jääb äriühingu kanda ega saa kaasa tuua kaebaja maksustamata jätmist. Sularaha sissemaksed
27.Kaebaja on vaidlustanud maksuotsuse osas, mis puudutab äriühingule tagasi makstud 20 000 eurot (sissemaksed vastavalt 17. veebruaril 2020 ja 9. märtsil 2020). Kaebaja hinnangul tuleks äriühingusse tagasi jõudnud summa võrra tema maksukohustust vähendada. Kolleegium sellega ei nõustu.
28.Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud teinud menetlusvigu tõendite hindamisel. Kohtud põhjendasid ammendavalt oma järeldust. Puudub vajadus neid seisukohti korrata (HKMS § 231 lg 6). II
29.MTA maksustas Linroos Enterprises OÜ-le (Linroos Corporation OÜ õigusjärglane) käenduskohustuse täitmiseks tehtud 67 951 euro suuruse väljamakse põhjendusega, et kaebajal puudusid väljamakse aluseks olevad nõutavad algdokumendid (TuMS § 51 lg 2 p 3). Maksuhaldur leidis, et maksumenetluses kogutud tõendid kogumis ei olnud piisavad, et tõendada väljamakse õigsust. Ringkonnakohus nõustus maksuhalduri järeldustega. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus teinud tõendite hindamisel menetlusvigu (HKMS § 61 lg 2).
30.MKS § 56 lg 2 esimene lause sätestab, et maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. MKS § 57 lg 1 kohaselt peab maksukohustuslane raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatud juhtudel ja korras. Raamatupidamis- ja maksuarvestust tuleb korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest (MKS § 57 lg 3; vt ka RPS § 4 p 1).
31.Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 4 p 2) ning kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites (RPS § 4 p 3; vt ka RPS § 6 lg-d 2, 4 ja 5) ja säilitama raamatupidamise dokumente (RPS § 4 p 5). RPS § 7 lg 1 kohaselt on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Sama normi lõige 2 sätestab, et kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa. Algdokumentide põhjal koostatud koonddokumendile kohaldatakse algdokumendile kehtestatud nõudeid (RPS § 7 lg 7).
32.Tulumaksuga maksustatakse kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Seejuures võib ühte tehingut tõendada ja tihti tõendabki ühtse algdokumendi asemel mitu dokumenti (RKHKo 3-3-1-46-11, p 10). Algdokument peab õigesti kajastama nii tehingu majanduslikku sisu (RKHKo 3-3-1-34-07, p 15) kui ka asja või teenuse õiget hinda ja tehingu arvnäitajaid (RKHKo 3-3-1-67-08, p 15). 9(11)
3-22-1323
33.Käenduslepingu sõlmimisega võtab käendaja endale kohustuse vastutada kolmanda isiku (põhivõlgniku) kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 ja § 142 lg 1). Käendaja vastutuse tekkimise eelduseks on seega asjaolud, et sõlmitud on kehtiv käendusleping, eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud täitma põhivõlgniku kohustuse (vt ka RKTKo 3-2-1-119-16, p 14). Lisaks peab käendusega tagatud nõue olema käendaja suhtes sissenõutavaks muutunud, st on saabunud käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus (samas, p 16). Seejuures ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest (VÕS § 142 lg 4). Käendusjuhtumi esinemist peab tõendama võlausaldaja.
34.Käendusjuhtumi korral täidab käendaja nõutava kohustuse kui enda oma. Käendaja ning põhivõlgnik on solidaarvõlgnikud ning käendaja saab kohustuse täitmise korral nõuda põhivõlgnikult tasutud summa tagasi vastavalt nendevahelisele kokkuleppele (VÕS § 69 lg 2). Käendaja peab käenduskohustuse täitma ka juhul, kui põhivõlgnikul on makseraskused, sest käenduskohustuse eesmärk on mh vähendada riski, et põhivõlgniku maksejõuetuse tõttu jääks põhikohustus võlausaldajale täitmata. Äriühingu majandustegevuses antud käenduse korral peab ilmnema selle seos äriühingu ettevõtlusega. Vastasel juhul võimaldaks käenduskohustuse täitmine viia äriühingust raha välja nii, et tasutakse käenduskohustuse eest, mis äriühingu majandustegevusega tegelikkuses ei seostu. See moonutaks majandustegevusega tegeleva äriühingu maksustamist.
35.Arvestades käenduskohustuse ulatust, tuleb käenduslepingu alusel väljamakse tegemisel käendajal esmajärjekorras tõendada, et väljamakse on tehtud käenduskohustuse täitmiseks, st väljamaksel on seos sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmisega. Väljamakse peab tuginema nõuetekohasele algdokumendile (või nende kogumile), sest äriühing peab korrektselt vormistama kõik väljamaksed, mille tõttu tema vara väheneb. Sõltuvalt käenduskohustuse sisust peab algdokument (või nende kogum) võimaldama maksuhalduril tuvastada tehingu tegeliku majandusliku sisu, st konkreetse kohustuse, mille täitmiseks väljamakse tehti, samuti selle suuruse (VÕS § 145 lg 2). Väljamakse tõendamiseks võivad olla asjakohased nt käendusleping ning selle aluseks olev leping, millest kohustus tulenes. Samuti võivad olla asjakohased maksekorraldused ning võlausaldaja esitatud arved, mis kinnitavad käendatava kohustuse sissenõutavust ning suurust. Seejuures on käenduskohustuse olemasolu võimalik tõendada ka deklaratiivse võlatunnistusega (VÕS § 30; vt ka RKTKo 2-19-6362/57, p 15.1). Väljamakse õigsust tõendavad algdokumendid peavad olema maksukohustuslase valduses, kellel on nende dokumentide säilitamise kohustus (MKS § 58). Raamatupidamisarvestuse pidamise ning selle õigsuse eest vastutab äriühing, kes väljamakse tegi.
36.Maksukohustuslane peab RPS § 7 lg 1 järgi dokumenteerima oma majandustehingud viisil, mis võimaldab maksukohustuse väljaselgitamist, ning arvestama sellega, et tehingu korrektselt dokumenteerimata jätmise korral võtab ta endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel tehingu olemasolu tõendada (vt ka RKHKo 3-3-1-65-14, p 13). Sõltuvalt tehingu iseloomust võib seega tehingu õigsuse kinnitamiseks olla vajalik tavapärasest suurema hulga algdokumentide kogumine ja säilitamine.
37.Nagu eespool selgitatud, täidab käendaja käendusjuhtumi korral põhivõlgniku kohustuse kui enda oma. Käenduskohustuse täitmiseks tehtud väljamakse õigsuse riski ei kanna seega üksnes põhivõlgnik. Seetõttu peab majandustegevuses tegutsev käendaja olema valmis vajaduse korral käenduskohustuse katteks tehtud väljamakse õigsust, käenduskohustuse olemasolu ja selle seotust ettevõtlusega tõendama. Käenduskohustuse täitmise ja ettevõtlusega seotuse tõendamiseks sobivad kõik tavapärased maksumenetluses kasutatavad tõendid, sh nt tunnistajate ütlused. Kui käenduskohustuse aluseks olevad (alg)dokumendid kogumis kinnitavad, et põhivõlgnik on jätnud enda kohustuse täitmata ning selle on täitnud tema asemel käendaja, viitavad need asjaolud sellele, et väljamakse on ehtne. Teistsuguse olukorraga võib olla tegemist juhul, kui tegelikkuses on põhivõlgnik 10(11)
3-22-1323 enda kohustuse täitnud, kuid väljamakse teinud käendaja väidab vastupidist, või selgub tõendite kogumis hindamisel, et väljamaksel puudub seos käenduskohustuse täitmise või ettevõtlusega.
38.Kui kõik käenduskohustuse täitmiseks tehtud väljamakse õigsust tõendavad dokumendid ei ole väljamakse tegija valduses, tuleb tal maksuhaldurile kaasaaitamiskohustuse raames selgitada, kelle käes need dokumendid võivad olla. Maksuhalduril tuleb vajaduse korral dokumendid kolmanda isiku valdusest välja nõuda (MKS §-d 11 ja 61). Kui maksukohustuslane on selle teabe andnud, ei saa talle ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist.
39.Maksuhalduri väitel esitas kaebaja maksumenetluses käenduskohustuse õigsuse tõendamiseks
26.veebruari 2021. a kokkuleppe ning 29. jaanuari 2020. a töövõtulepingu, kuid mitte selle aluseks olevaid arveid või akte (vastustaja apellatsioonkaebuse p 3.2). Arvestades käenduskohustuse seotust põhivõlgnevusega, pole kolleegiumi hinnangul välistatud, et käenduskohustuse täitmiseks tehtud väljamakset võivad praeguses asjas tõendada ka muud (alg)dokumendid kogumis, mitte üksnes võimalikud ehitustööde eest väljastatud arved. Seda juhul, kui kogumi alusel on väljamakse seos käenduskohustusega piisavalt kontrollitav. Olukorras, kus arved on üheks tõendiks kogumist, ei pruugi üksnes nende puudumine välistada väljamakse õigsust. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses (HKMS § 61 lg 2). Ringkonnakohtul tuleb seega asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, kas üks või mitu (alg)dokumenti kogumis võivad kinnitada väljamakse (osalist) õigsust, arvestades kolleegiumi eelnevaid selgitusi. Riigikohus ei saa kõrvaldada menetlusnormi rikkumist kassatsiooniastmes (HKMS § 229 lg 2). III
40.Kassatsiooniastmes on kaebaja taotlenud 890 euro menetluskulu (ilma käibemaksuta) väljamõistmist (840 eurot õigusabiteenus ja 50 eurot riigilõiv). Menetluskulude lõpliku jaotuse otsustab ringkonnakohus asja uuel lahendamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.