Keskkonnaõigus › Jahindus

Riigikohus on järelevalvega seonduvalt korduvalt toonitanud seaduslikkuse põhimõtte arvestamist, mis tuleneb põhiseaduse (PS) § 3, seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid. Seejuures ei välista jahiseadus ega ükski muu seadus riikliku järelevalve kohustust eraõigusliku juriidilise isiku tegevuse üle pelgalt selle tõttu, et jahipiirkonna kasutaja on saanud avaliku halduse ülesannete täitmiseks volitused seaduses (JahiS § 11 lg 1) sätestatud alusel Keskkonnaameti otsusega. Vaidlus puudub selle üle, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa omaja Muhu Jahiselts on haldusorgan HMS § 8 lg 1 tähenduses ja on kohustatud seetõttu täitma jahilubade kui haldusaktide väljastamisel HMS sätestatud nõudeid. Eeltoodu aga ei välista kohase järelevalve teostamise kohustust eraõiguslikust juriidilisest isikust jahipiirkonna kasutusõiguse loa saaja otsustuste ja tegevuse õiguspärasuse üle. JahiS § 1 sätestab jahipiirkonna moodustamise ja kasutamise, jahiulukite seire, küttimismahu ja struktuuri ning muud jahipidamise alused, määrab kindlaks jahipidamisõigust tõendavad dokumendid, sätestab jahiulukite tekitatud kahju hüvitamise ning riikliku järelevalve ja vastutuse. Seega sätestab JahiS § 1 riikliku järelevalve (kooskõlas VVS § 75). Riiklik järelevalve on riigi valitsemise koosseisu vahetult kuuluv funktsioon, mida teostatakse VVS § 75 alusel korrakaitseseaduses ja teistes seadustes sätestatud alusel ja korras. Kuigi VVS § 751 sätestab ka haldusjärelevalve mõiste, on haldusjärelevalve puhul sisuliselt tegemist riigi valitsemise koosseisu kuuluva riikliku järelevalve eriliigiga, mis reguleerib muuhulgas ka eraõiguslikule juriidilisele isikule üle antud haldusülesannete täitmise järelevalvet. JahiS § 13 sätestab jahipiirkonna kasutusõiguse sisu, milleks on „õigus korraldada jahipiirkonnas jahti ja teha jahiulukite seiret seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud alustel ja korras.“ Seega sätestab JahiS § 13, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa omaja korralduslik tegevus peab toimuma jahiseaduses sätestatud alustel ja korras. Seadusega ei ole kitsendatud, et JahiS § 13 sätestatu õiguspärasuse kontrollimiseks peaks järelevalvet tegema avalikkus – reeglina puudub konkreetsesse menetlusse mittepuutuvatel isikutel (populaar-)kaebuse esitamise õigus. VVS § 751 lg 2 sätestab muuhulgas haldusjärelevalve kohustuse haldusorgani üle juhul, kui see haldusorgan ei ole järelevalve teostaja alluvuses. Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena halduskoostöö seadus (HKTS § 3) ning eriseadusena praegusel juhul jahiseadus. Seejuures toimub jahiseaduse alusel haldusfunktsiooni täitmine jahipiirkonna kasutusõiguse loa saajale jahiseaduse ja selle alusel antud haldusaktiga (HKTS § 3 lg 1). Käesolevas asjas ei saa olla vaidlust selles, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa omaja Muhu Jahiselts (80083827) ei ole Keskkonnaameti alluvuses. JahiS § 47 kohaselt on riikliku järelevalve kohustus jahiseaduse täitmise üle seatud Keskkonnaameti ülesandeks. VVS § 751 lg 1 sätestab ühe haldusorgani kontrolli teise haldusorgani üle juhul, kui kontrollitav haldusorgan ei ole järelevalve teostaja alluvuses (VVS § 751 lg 2). Jahiseadusega ega muu seadusega ei ole järelevalve funktsiooni (VVS § 75, koostoimes JahiS § 47) jahipiirkonna kasutusõiguse loa omaja tegevuse ja otsuste üle kõrvaldatud. Keskkonnaametil kui riigiametil ei ole seepärast mitte ainult õigus, vaid ka riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) tulenev kohustus tagada jahipiirkonna kasutusõiguse loa omaja otsuste õiguspärasus haldusjärelevalve või muu tõhusa järelevalvemehhanismi kaudu.

2

Kaebaja on esitanud Keskkonnaametile kaebused seoses asjaoluga, et kaebaja poolt Muhu Jahiseltsi korraldada olevates jahipiirkondades esitatud jahilubade taotlused on 50 korral jäetud rahuldamata. Kaebajal oli seetõttu subjektiivne õigus nõuda riikliku järelevalve teostamist Muhu Jahiseltsi jahipiirkondades kaebaja jahilubade taotluste menetlemise õiguspärasuse üle.

isik. Seega võib haldusorganiks olla nii riigiasutus, avalik-õiguslik juriidiline isik, kollegiaalorgan, üksik ametnik või avaliku halduse ülesannet iseseisvalt täitma volitatud eraõiguslik isik. Ühisnimetajaks on see, et kõik need organid täidavad avaliku halduse ülesannet (haldusülesannet), sõltumata sellest, kas haldusorgani ülesanded sisaldavad riigivõimu volituse olemasolu või ei eelda võimuvolitusi või kas haldusfunktsiooni täitmine on organi põhifunktsioon või abistav/täiendav funktsioon. Ka organid, kes ei ole täitevvõimu organid, täidavad ülesandeid, mis materiaalses mõttes on haldusülesanded. Milline haldusorgan on konkreetsel juhul järelevalve teostaja ja missugune on tema pädevus, ei tulene VVS-ist, vaid eriseaduse regulatsioonist.“ Seega on haldusjärelevalve ja riiklik järelevalve selgelt erinevad järelevalve liigid. Keskkonnaameti pädevus teostada haldusjärelevalvet ei saa tuleneda otse VVS-ist. Kuna jahiseadus ei anna Keskkonnaametile õigust teostada haldusjärelevalvet jahipiirkonna kasutaja tegevuse üle jahilubade andmisel, ei ole kaebaja poolt soovitud järelevalve teostamine ilmselgelt võimalik. Keskkonnaameti hinnangul on käesolevas kohtuvaidluses väga oluline kaebuse rahuldamise tõenäosuse piiritlemine, mis aitab muuhulgas ära hoida kaebaja poolt esitatavaid järgmisi samasisulisi kohtuvaidlusi. Kuna kaebaja poolt soovitud haldusjärelevalvet ei ole võimalik teostada, on kaebuse rahuldamine vastustaja hinnangul ebatõenäoline. Vastustaja nõustub kohtuga, et igasugust lahkheli ei ole võimalik lahendada läbi järelevalvemenetluse ja kaebaja peaks jahiseltsi otsustega mittenõustumisel esitama konkreetsele otsusele tühistamiskaebuse koos kohustamisekaebusega. Seda on ka Keskkonnaamet kaebajale varasemalt selgitanud (nt lisaks 2 olevas vastuskirjas, dtl 66-67). Kaebuse tagastamine

õigusega. Ei kaebaja poolt viidatud HKTS § 5 lg 1 p-st 3 ega ka jahiseadusest tulene vastustajale järelevalvekohustust jahilubade väljastamise üle. Seejuures korrakaitseseadus välistab selgesõnaliselt sellise järelevalve. Kaebus on seetõttu ka ilmselgelt perspektiivitu. Eeltoodut ei lükka ümber ka kaebaja poolt viidatud õiguskantsleri seisukoht, kus oli tegemist hoopis teistsuguse olukorraga ning järelevalve teostamine oli võimalik lähtudes korrakaitseseadusest – tegemist oli ohukahtlusega (välja tuli selgitada, kas kinnisasja kasutamine jahipidamiseks on õiguspärane ja ohutu). Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole ning seaduses on ette nähtud teistsugused õiguskaitsevahendid - tühistamiskaebus ja kohustamiskaebus halduskohtule. Kohus selgitab, et juhul kui kaebaja ei nõustu mõne konkreetse Muhu Jahiseltsi otsusega, millega keelduti talle jahiluba väljastamast, siis tuleb kaebajal esitada halduskohtule vastavale otsusele tühistamiskaebus koos kohustamiskaebusega vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kaebust esitades tuleb kaebajal järgida sealjuures kõiki halduskohtumenetluse seaduses sätestatud nõudeid (mh kaebetähtaeg – vt HKMS § 46 lg 1 ja 2). Kohus andis kaebajale seejuures võimaluse ka käesolevas asjas kaebust vastavalt muuta, kuid kaebaja seda teha ei soovinud. Kuivõrd kaebajal on olemas tõhus seaduses sätestatud õiguskaitsevahend, siis tuleb pidada kaebaja õiguste riivet olukorras, kus kaebaja ei soovi vaidlustada mitte loa andmisest keeldumist vaid nõuab järelevalve teostamist olukorras, kus seadus sellist järelevalvekohutust ette ei näe, väheintensiivseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õiguste riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine asjaoludest tulenevalt ebatõenäoline, millest tulenevalt tuleb kaebus selles osas selle esitajale tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

haldusjärelevalvet sätestav õigusnorm jahiseaduses (võrdle näiteks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse 51 peatükk, kus on selgelt sätestatud riiklik- ja haldusjärelevalve pädevus). Samas isegi kui jaatada kaebaja seisukohta selles, et vastav pädevus tuleneb otse VVS § 75 1 (millise seisukohaga kohus ei nõustu), siis sellele vaatamata puuduks kaebajal subjektiivne õigus nõuda vastava järelevalve teostamist, kuivõrd selline järelevalve jahiseltside üle saaks olla üksnes avalikes huvides. Ühe haldusorgani poolt teise haldusorgani üle teostatav kontroll Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 751 lg 1 tähenduses on sätestatud avalikes huvides. Haldusjärelevalve eesmärgiks on täitevvõimu tegevuse seaduslikkuse ja teatud juhtudel otstarbekuse haldusesisene kontroll, mitte isikute subjektiivsete õiguste kaitse (VVS § 751 lg 3). See, kuidas jahiselts konkreetset jahiloa väljastamise menetlust läbi viib ja seadust kohaldab, on õiguse rakendamise küsimus ning ühestki normist ei tulene Keskkonnaameti pädevust jahiseltsi vastava otsuste muutmiseks või tühistamiseks ega ka jahiloa väljastamise osas ettekirjutuse tegemiseks. Seega ei saa selline järelevalve kaitsta jahiloa taotleja subjektiivseid õigusi, millest tulenevalt ei ole kaebajal ka õigust järelevalvemenetluse algatamise otsustamist ega menetluse läbiviimist nõuda. Kaebajale on õigesti selgitatud, et kui ta leiab, et jahilubade väljastamisest keeldumine on õigusvastane, siis ta saab vastavat konkreetset otsust vaidlustada halduskohtus. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus selles osas tagastada selle esitajale kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.