Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-2291 30. detsember 2024 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam Raul Otto ja OÜ Kruusimäe kaebus Toila Vallavalitsuse
27.oktoobri 2020. a korralduse nr 308 tühistamiseks Kaebajad Raul Otto ja OÜ Kruusimäe, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja Toila vald, esindaja vandeadvokaat Margus Kiir Kolmas isik Elektrilevi OÜ, esindaja Katri-Helena Siirak Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2023. a otsus Raul Otto ja OÜ Kruusimäe kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2023. a ja Tartu Halduskohtu
Tühistada Toila Vallavalitsuse 27. oktoobri 2020. a korraldus nr 308.
5.Mõista Toila vallalt kaebajate kasuks solidaarselt välja menetluskulu 8865 eurot 66 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elektrilevi OÜ esitas Toila Vallavalitsusele 28. mail 2020. a taotluse sundvalduse seadmiseks Toila vallas Altkülas asuvatele Kruusimäe ja Mägara kinnistutele. Selle eesmärgiks oli realiseerida tööprojekt „AÜ Kaluriküla pingeparandus Metsamägara külas Toila vallas“ (edaspidi tööprojekt), et lahendada olemasolevate tarbijate pingeprobleeme. Tööprojekt nägi ette senise 3,6 km pikkuse õhuliini demonteerimise ning uue 2 km pikkuse ja kuni 10 kV nimipingega maakaabliliini ning reservtoru paigaldamise koos uue alajaama rajamisega.
2.27. oktoobri 2020. a korraldusega nr 308 seadis Toila Vallavalitsus kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 2 lg 2, § 39 ja § 40 lg-te 1 ja 5 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 1581 alusel tähtajatu sundvalduse Raul Ottole kuuluva Kruusimäe kinnistu katastriüksustele 80201:001:0224 pindalaga 402 m2 ja 80201:001:0225 pindalaga 914 m2 (edaspidi vaidlusalune kinnistu). Sundvaldus seati Elektrilevi OÜ kasuks avalikes huvides rajatava maakaabliliini kaitsevööndile.
3.Raul Otto ja OÜ Kruusimäe esitasid Tartu Halduskohtule 19. novembril 2020. a kaebuse korralduse nr 308 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on Raul Otto ja OÜ Kruusimäe vahel sõlmitud
3-20-2291 kasutusvalduse seadmise leping, millega kasutusvaldusega OÜ Kruusimäe kasuks.
on
Kruusimäe
kinnistu
koormatud
tähtajatu
4.Kaebuse kohaselt pole sundvalduse seadmisel kaalutud majanduslikult ja tehniliselt otstarbekamaid lahendusi, mida nõuab AÕS § 1581 lg 1. Alternatiivideks on nii olemasoleva õhuliini rekonstrueerimine kui ka maakaabli paigutamine vana maantee alla. Tehnorajatise talumise kohustus pole absoluutne. Samuti kahjustab maakaabliliini rajamine pöördumatult põllumaad. Liinikaeviku süvistamine põhjustab õhukese mullakihi all asuva paelasundi murdumist ja kivide pinnalekoorumist. Nii kahjustub põllumaa tervikuna. Kaevetööd kahjustavad ka katastriüksusel 80201:001:0225 asuvat maaparandussüsteemi (drenaaži). Eeltooduga kaasneb varaline kahju 150 000 eurot, mis on vajalik uue eripõllutehnika soetamiseks. Vaidlusalune kinnistu on Toila valla üldplaneeringu ning Ida-Viru maakonnaplaneeringu 2030+ järgi väärtuslik põllumaa, mis tuleb säilitada põlluharimiseks. Vaidlusalune haldusakt on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane.
5.Tartu Halduskohus jättis 18. augusti 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
5.1.Ei vaielda selle üle, et Metsamägara külas tekkinud pingeprobleemide lahendamiseks on vaja rajada uus alajaam ning elektriliin. AÕS § 1581 lg 11 eesmärgiks on anda avalikes huvides ehitatava tehnovõrgu rajajale võimalus valida tema jaoks tehniliselt ja majanduslikult otstarbekaim variant. Valima ei pea varianti, mis on soodsaim sundvaldusega koormatava kinnisasja omaniku jaoks. Vastasel juhul ei oleks AÕS § 1581 lg-l 11 mingit mõtet. Kolmanda isiku jaoks on maakaabliliini rajamine läbi vaidlusaluse kinnistu nii tehniliselt kui ka majanduslikult otstarbekaimaks variandiks. Maakaabliliin rajatakse juba pinnasesse süvistatud gaasitorustiku ja sidekaabli kaitsevööndisse. Kuna kaebajatel on võimalik ka edaspidi põllumaad sihtotstarbeliselt kasutada, pole täidetud AÕS § 1581 lg-s 2 sätestatud eeldused, mis välistaksid maakaabliliini rajamise. Vaidlustatud korraldusega pannakse kolmandale isikule kohustus taastada põllumaa heakord ning tagada sundvaldusega koormatud ala korrashoid, tehes mh kivide korjet. Kaevetöid saab teha säästlikult ja põllukultuuride kasvatamiseks väärtuslikku mullakihti mitte rikkudes. Tööprojekti on kooskõlastanud Põllumajandusamet (alates 1. jaanuarist 2021 Põllumajandus- ja Toiduamet), mis kinnitab, et maakaabliliini rajamisega ei saa põllumaa ega drenaaž pöördumatult kahjustada ning põllumaa harimine ei ole edaspidi oluliselt raskendatud. Seega pole tõendatud, et maakaabliliini rajamisel on põllumaa sihtotstarbeline kasutamine edaspidi oluliselt piiratud või välistatud. Alternatiivsete lahenduste rakendamisel suureneb liinirajatise pikkus, mis on kolmandale isikule kallim. Maakaabli paigutamine teekatte alla on tehniliselt keerukam, häirides ka liiklust, sh hilisemate rikete kõrvaldamisel. Võimsama õhuliini rajamisega suureneb selle kaitsevöönd.
5.2.Vaidlusalune kinnistu ei ole väärtuslik põllumaa, kuna selle boniteet jääb alla Ida-Viru maakonnaplaneeringus 2030+ sätestatud väärtusliku põllumaa piirmäära. Nii kehtivast maakonna- kui ka üldplaneeringust ei tulene keeldu vaidlusalusele kinnistule maakaabliliini rajamiseks.
5.3.Vaidlustatud korraldus on arusaadavalt ja piisavalt põhjendatud. Korralduses puudub küll KAHOS § 39 lg 7 p 4 järgi nõutav põhjendus varalise kahju hüvitamise kohta. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 järgi ei ole see siiski piisav alus korralduse tühistamiseks. Samuti pole ühekordse hüvitise määramine põhjendatud, sest põllumaa kahjustamine pole tõendatud.
2(7)
3-20-2291
6.Kaebajad palusid Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 14. septembri 2023. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsuse muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu põhjendusi. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
7.1.Pooled on sundvalduse seadmise aluste täidetuses eri meelt. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 1581 kehtestab osal juhtudel tehnovõrkude ja -rajatiste tarvis sundvalduse seadmiseks erikorra, loetledes omanikud, kellele kuuluv rajatis loetakse selle paragrahvi kohaldamisel vajalikuks avalikes huvides. Sellistel juhtudel on sundvalduse seadja kaalutlusõigus kitsendatud ning selge ülekaal on antud talumiskohustuse kasuks rääkivatele avalikele huvidele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-2022/30, p 25). Maakaabliliin rajatakse avalikes huvides (AÕS § 1581 lg 11). Niisiis pidi vastustaja sundvalduse seadmisel lähtuma põhimõttest, et seadusandja on teostanud kaalutlusõigust osaliselt vastustaja eest, nähes ette, et talumiskohustuse kasuks rääkivaid avalikke huve tuleb pidada kaalukaks.
7.2.Kokkuvõtvalt tuleb AÕS § 1581 mõista alltoodud viisil. Olles tuvastanud avaliku huvi tehnovõrgu rajamiseks, peab vastustaja veenduma, kas tehnovõrgu rajamiseks esineb majanduslikult ning tehniliselt otstarbekam võimalus (AÕS § 1581 lg 1). Tingimused on kumulatiivsed. Sestap esineb seadusjärgne talumiskohustus nii juhul, kui tehnovõrgu rajamiseks on olemas majanduslikult soodsam, ent tehniliselt vähem otstarbekas võimalus, kui ka juhul, kui võrgu rajamiseks valitakse tehniliselt otstarbekam, ent majanduslikult ebasoodsam lahendus. Avalikes huvides rajatava tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse tekkimine on välistatud üksnes juhul, kui valitud lahendus on teiste alternatiividega võrreldes samal ajal nii tehniliselt kui ka majanduslikult ebaotstarbekam. Majanduslikku ja tehnilist otstarbekust tuleb hinnata tervikuna, mitte üksnes iga sundvaldusega koormatud kinnisasja osas eraldi. Alternatiivsete lahenduse hindamise pädevus lasub eelkõige isikul, kellele on seadusega pandud võrgu arendamise ja korrashoiu kohustus.
7.3.Kolmas isik on alternatiivseid lahendusi piisava põhjalikkusega kaalunud ning valinud välja majanduslikult ning tehniliselt otstarbekaima lahenduse. Nimetatud kaalutlusi on arvestanud ka vastustaja sundvalduse seadmisel. Vastustajal lasuvast uurimispõhimõttest hoolimata ei ole proportsionaalne kolmandalt isikult nõuda iga alternatiivse lahenduse kohta täpse hinnakalkulatsiooni esitamist, kui objektiivsetest asjaoludest tulenevalt (nt õhu- ja maakaabliliini pikkuste erisus 1,6 km võrra; kaitsevööndite ulatus jms) on seda võimalik piisava põhjalikkusega hinnata.
7.4.Tehnovõrgu talumise kohta sätestab lõpliku otsustamisreegli AÕS § 1581 lg 2, mille järgi puudub talumiskohustus siiski juhul, kui tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule on oluliselt suurem kui avalik huvi tehnovõrgu või -rajatise vastu ja on olemas võimalus ehitada tehnovõrk või -rajatis nii, et teise kinnisasja omanik ei satu samaväärsesse või halvemasse olukorda. Samaselt AÕS § 1581 lg-le 1 on ka AÕS § 1581 lg-s 2 sätestatud tingimused kumulatiivsed.
7.5.Käesoleval juhul puudub võimalus maakaabliliini rajamiseks viisil, kus teise kinnisasja omanik ei satu samaväärsesse või halvemasse olukorda. Ainuüksi juba see asjaolu välistab kaebaja võimaluse talumiskohustusest vabaneda. Kuna liinikaevik rajatakse juba varem süvistatud gaasitorustiku kaitsevööndisse, ei saa liinikaeviku rajamisel olla ka pöördumatult negatiivseid tagajärgi. Seda kinnitab Põllumajandusameti kooskõlastus, mis seab konkreetsed tingimused kaevetööde turvaliseks tegemiseks liinikaeviku ja drenaaži lõikumisel. Samuti lasub kolmandal isikul kohustus taastada 3(7)
3-20-2291 põllumaa heakord ning tagada sundvaldusega koormatud ala korrashoid. Niisiis ei kaasne sundvalduse seadmisega kaebajale ka ülemäära koormavaid kitsendusi AÕS § 1581 lg 2 mõttes.
7.6.Kuna KAHOS § 40 lg 1 ei sisalda sundvalduse seadmisele materiaalõiguslikke lisapiiranguid, ei olnud vastustaja seadusjärgse talumiskohustuse olemasolul õigustatud täiendavalt kaaluma kaebaja erahuvi ja avalikku huvi sundvalduse seadmiseks, vaid vastustaja pidi AÕS § 1581 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelistama avalikku huvi.
7.7.Erinevalt kaebaja väidetest ei sätesta kehtiv Ida-Viru maakonna- ega ka Toila valla üldplaneering keeldu rajada väärtuslikule põllumaale tehnovõrke. Kuna põllumaa ei saa pöördumatult kahjustada, puudub vastuolu maakonnaplaneeringus sätestatud eesmärgiga hoida väärtuslikul põllumaal põllumajandustegevust.
7.8.Vaidlustatud korraldus on põhjendamispuudustega, tuginedes suuresti kolmanda isiku esitatud seisukohtadele. Samas pole asja lahendamisel olulised asjaolud jäänud vastustaja tähelepanuta. Sama asja uuel lahendamisel tuleks vastustajal teha samasisuline otsus, mistõttu ei vii korralduse puudused selle tühistamiseni. Kuna sundvalduse seadmisega ei kaasne kahju tekkimist, pole ühekordse hüvitise määramine põhjendatud ega muuda korraldust õigusvastaseks.
8.Ringkonnakohtu otsusele lisati eriarvamus. Eriarvamuse kohaselt põhineb ringkonnakohtu otsus AÕS § 1581 väärtõlgendusel, mille järgi on sundvalduse seadmisel sisuliselt ainumäärav avalik huvi. Kaaluda tuleb erinevate isikute, sh maaomanike huve. Sääraste huvide adekvaatseks kaalumiseks tuleb mh välja selgitada alternatiivsete lahenduste maksumus. Pole välistatud, et kaalutlusõiguse korrektsel teostamisel ning kõigi asjaolude väljaselgitamisel oleks õiguspärane hoopiski kaebajale soodne lahendus. Avalikust huvist lähtuvalt on ringkonnakohus jätnud kõrvale ka haldusmenetluse üldpõhimõteteks olevad kaalumis- ja põhjendamiskohustuse, leides, et korraldus on piisavalt põhjendatud. Korraldusest ei nähtu vähimalgi määral haldusorgani põhjendusi ega kaalutlusi, refereeritud on üksnes sundvalduse seadmise taotluses esitatud kolmanda isiku seisukohti. Sestap on korraldus HMS § 54 mõttes nii materiaalselt kui ka formaalselt õigusvastane. Ringkonnakohtu seisukoht põllumaale olulise kahju mittetekkimisest on eluvõõras. Kohus on võtnud endale otsustaja rolli küsimustes, mis ei kuulu õigusvaldkonda. Seejuures on jäetud kaebaja usutavad seletused kahju tekkimisest tähelepanuta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebajad taotlevad kassatsioonkaebuses tühistada nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus ning kaebus rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Kassaatorid märgivad, et nõustuvad ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamusega. Kassatsioonkaebuse ülejäänud põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Maakaabliliini rajamisega kaasneb väärtusliku põllumaa oluline kahjustamine. Seega on vaidlustatud korraldus vastuolus Ida-Viru maakonna- ning Toila valla üldplaneeringuga, mis näeb ette väärtuslikul põllumaal põllumajandustegevuse säilitamise. Korralduse väljastamisele ei eelnenud kohustuslikku projekteerimistingimuste menetlust, mis on nõutav ehitusseadustiku (EhS) § 83 lg 1 p 2 kohaselt. Projekteerimistingimuste andmise nõue tuleneb ka EhS § 26 lg-st 1, sest tegu on olulise avaliku huviga rajatisega. Kaevetöödega kahjustatav maaparandussüsteem asub Kõrve-Toila riigimaantee kaitsevööndis. Transpordiameti seisukoht riigimaantee kaitsevööndisse maakaabli paigaldamiseks on jäetud välja 4(7)
3-20-2291 selgitamata (EhS § 130 lg 6 p 1). Põllumajandusameti kooskõlastus tööprojektile on väljastatud kaebajat haldusmenetlusse kaasamata, olles maaparandusseaduse (MaaParS) § 29 lg 3, § 47 lg 6 ja § 50 lg 6 järgi õigusvastane. Sundvaldusega kaasnevad piirangud ja tekkiv kahju tuleb kaebajale KAHOS § 39 lg 6 ja § 40 lg 5 järgi hüvitada.
10.Toila vald palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes ringkonnakohtu põhjendustega. Maakaabliliin rajatakse avalikes huvides ning puuduvad muud tehniliselt ja majanduslikult otstarbekamad lahendused. Korraldus vastab HMS §-s 56 sätestatud nõuetele ja on kaalutlusvigadeta. Kaebajatel on AÕS § 1581 lg-st 1 tulenev talumiskohustus ning peale kaevetööde tegemist on jätkuvalt võimalik põllumaad sihtotstarbeliselt kasutada. Projekteerimistingimuste ja Transpordiameti kooskõlastuse puudumine on uued asjaolud, mistõttu ei või neile tugineda apellatsioonis ja kassatsioonis. Kuna sundvalduse seadmisega kahju ei teki, pole ühekordse hüvitise määramine põhjendatud. Asjaolu, et selle üle korralduses ei otsustatud, ei muuda korraldust õigusvastaseks.
11.Elektrilevi OÜ palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Sundvalduse seadmise eeldused on täidetud. Kolmas isik on võrguettevõtja elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lg 1 mõttes. AÕS § 1581 lg 1 seab võrguettevõtjale kohustuse rajada tehnovõrk majanduslikult ja tehniliselt kõige otstarbekamal viisil. Vabariigi Valitsuse 14. veebruari 2019. a määruse nr 10 „Elektrisüsteemi toimimise võrgueeskiri“ § 19 lg 5 kohaselt otsustab uue võrguühenduse loomise konfiguratsiooni ja tehniliste parameetrite üle võrguettevõtja. Seega on majandusliku ja tehnilise otstarbekuse hindamise pädevus võrguettevõtjal. Valitud lahendus on tehniliselt ja majanduslikult otstarbekaim. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Põllumajandusameti kooskõlastus vastab MaaParS § 50 lg-tes 5 ja 6 sätestatud nõuetele. Samuti on tagatud maaparandussüsteemi edasine nõuetekohane toimimine. Maakaabliliini rajamisega kaasnevad negatiivsed asjaolud on tõendamata. Kuna KAHOS § 13 lg 1 järgi tuleb hüvitada selgelt tuvastatud ja tõendatud otsene varaline kahju, pole ühekordse hüvitise määramine põhjendatud. Vaidlusalune kinnistu ei ole väärtuslik põllumaa. Samuti ei sisalda kehtivad planeeringud keeldu rajada väärtuslikule põllumaale tehnovõrke. Maakaabliliin ei ole EhS § 26 ja planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 1 p 3 järgi olulise avaliku huviga rajatis. Seega ei ole projekteerimistingimuste väljastamine praegusel juhul kohustuslik ega põhjendatud. Samuti ei ole EhS § 83 lg 2 kohaselt projekteerimistingimused nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks. Üksiti pole tegu ehitusloakohustusliku elektripaigaldisega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1). Kolleegium tühistab nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse tervikuna ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse (HKMS § 230 lg 5 p 5) ning tühistab Toila Vallavalitsuse 27. oktoobri 2020. a korralduse nr 308.
13.Riigikohus on varem selgitanud, et asjakohane planeering või projekteerimistingimused on nende koostamise kohustuslikkuse korral sundvalduse seadmise aluseks (KAHOS § 5 lg 1) ning juba planeerimismenetluses tehakse esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1280/62, p 10.2 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-21-18/18, p 25).
14.Kavandatav maakaabliliin koos reservtoruga on elektripaigaldis ELTS § 3 p 9 mõttes. Kuna rajatava maakaabliliini nimipinge jääb alla 50 kV, nõustub kolleegium kolmanda isikuga, et tegu pole 5(7)
3-20-2291 ehitusloakohustusliku elektripaigaldisega (EhS lisa 1). Samas on mitut kinnisasja läbiva uue elektripaigaldise rajamiseks nõutavad projekteerimistingimused (EhS § 83 lg 1 p 2). Projekteerimistingimused pole nõutavad, kui sundvaldus seatakse kinnisasja omaniku nõusolekul (KAHOS § 5 lg 2).
15.Ka on kolmandal isikul õigus, et maakaabliliin ei ole olulise avaliku huviga rajatis PlanS § 125 lg 1 p 3 tähenduses. Küll ei saa nõustuda kolmanda isiku seisukohaga, et vajaduse projekteerimistingimuste järele välistab sõnaselgelt EhS § 83 lg 2.
16.EhS § 83 lg 2 on sõnastatud nii, et „[p]rojekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks või kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering“. Kolleegium leiab, et osundatud sätte sõnastuses on ilmselge viga. Sellise sõnastuse korral satub sätte esimene alternatiiv vastuollu sama paragrahvi esimese lõike punktidega 1 ja 2 ning muudab mõttetuks sätte teise alternatiivi. Sestap tuleb EhS § 83 lg-t 2 tõlgendada nii, et projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks juhul, kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Sellist järeldust toetab nii EhS § 83 lg 1 p 2 ja lg 2 süstemaatiline kui ka tekkelooline (vt ehitusseadustiku eelnõu seletuskiri 555 SE, lk-d 123-124) tõlgendus.
17.Ei vaielda selle üle, et kavandatav maakaabliliin koos reservtoruga läbib mitut kinnisasja ning on uus elektripaigaldis. Uue maakaabliliini ja reservtoru rajamist ei näe ette ükski planeering. Samuti puudus sundvalduse seadmiseks sundvaldusega koormatud kinnisasja omaniku ehk kaebaja nõusolek. Niisiis oli sundvalduse seadmise vältimatuks eelduseks projekteerimistingimuste olemasolu, mida ei ole antud (KAHOS § 5 lg 1 p 2 ja EhS § 83 lg 1 p 2). Seega pole täidetud kõik sundvalduse seadmise kohustuslikud eeldused.
18.Kolleegium ei nõustu vastustajaga, et projekteerimistingimuste puudumine on uueks asjaoluks, millele tuginemine apellatsioonis ja kassatsioonis on lubamatu. Kohus peab otsuse tegemisel tagama õigusnormide õige kohaldamise, sh hindama vaidlustatud haldusakti nii sisulisest, vormilisest kui ka menetluslikust küljest (HKMS § 157 lg 1 ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-6-17, p 9). HKMS § 198 lg 2 p 1 järgi tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta. Praeguses asjas on kaebajad läbivalt tuginenud vaidlustatud haldusakti õigusvastasusele. Niisiis on haldus- ja ringkonnakohus jätnud põhjendamatult kontrollimata sundvalduse seadmiseks vajalike projekteerimistingimuste olemasolu.
19.Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning rahuldab uue otsusega kassatsioonkaebuse, tühistades Toila Vallavalitsuse 27. oktoobri 2020. a korralduse nr 308.
20.Ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud sundvalduse seadmise aluseid avalikes huvides rajatava tehnovõrgu ja -rajatise talumiseks. Kolleegium nõustub nende põhjendustega ega korda neid (HKMS § 231 lg 6). Samuti märgib kolleegium, et Põllumajandusameti kooskõlastus on menetlustoiming, mis ei nõua kaebaja kaasamist. Kolleegium soostub ka ringkonnakohtu seisukohaga vaidlustatud haldusakti põhjendamispuudustest.
21.Kuna kolleegium tühistab nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse ning rahuldab kaebuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1).
6(7)
3-20-2291 Kaebajad taotlesid halduskohtus 4057 euro (õigusabikulud koos käibemaksuga 3997 eurot ja riigilõiv 30 eurot) väljamõistmist. Samas on kaebajad halduskohtumenetluses tasunud riigilõivu kokku 60 eurot. Kolleegium on varem selgitanud, et menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-12-201/117, p 26). Niisiis on kaebajad halduskohtus kandnud menetluskulusid kokku 4087 eurot. Ringkonnakohtus taotlesid kaebajad 2910 euro väljamõistmist (õigusabikulud ilma käibemaksuta 2870 eurot ja riigilõiv 40 eurot). Kassatsioonimenetluses esitasid kaebajad taotluse 2538 euro 33 sendi väljamõistmiseks (õigusabikulud ilma käibemaksuta 2438 eurot 33 senti ja riigilõiv 100 eurot).
22.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 35). Kolleegiumi hinnangul vastab taotletav õigusabikulude maht asja keerukusele ning tehtud menetlustoimingutele.
23.Kaebajad on taotlenud menetluskulude väljamõistmist halduskohtus koos käibemaksuga, apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses ilma käibemaksuta. On usutav, et kaebajatel on võimalik käibemaks tagasi nõuda ka halduskohtus kantud menetluskuludelt, mistõttu mõistab kolleegium põhjendatud menetluskulud välja tervikuna ilma käibemaksuta (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-663/23, p 23). Eelnevat arvestades peab kolleegium põhjendatud menetluskulude suuruseks halduskohtus 3417 eurot 33 senti. Põhjendatud menetluskulude kogusuuruseks on seega 8865 eurot 66 senti. Vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.