Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-1526 7. november 2024 Eesistuja Julia Laffranque, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam X kaebus Kaitseväe arstliku komisjoni otsuse ja Kaitseministeeriumi vaideotsuse tühistamiseks ning Kaitseväe kohustamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaadi abi Märt Mürk Vastustaja I Kaitsevägi, esindaja Merit Jõgi Vastustaja II Kaitseministeerium, esindaja Ele-Liis Jõgi Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2023. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2023. a otsus ja Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2022. a otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
3.Tühistada Kaitseväe arstliku vaidekomisjoni 7. juuni 2022. a vaideotsus nr 17.
4.Kohustada Kaitseväge lahendama uuesti X taotlus terviseseisundi hindamiseks ja töövõimetuspensioni määramiseks.
Jätta kõik menetluskulud solidaarselt vastustajate kanda ning mõista neilt välja X kasuks 3851 eurot ja 7 senti menetluskulude katteks.
6.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) vigastas 2001. aastal ajateenistuses viibides kukkumisel vasakut põlve.
2.Kaitseväe arstlik komisjon (KAK, vastustaja I) määras 12. jaanuari 2004. a otsusega X püsiva töövõime kaotuse vasaku põlve eesmise ristatisideme ja mediaalse meniski osalise kahjustuse (M23.8) tõttu. Kirurg K. Väljaots diagnoosis X eelnevaga kaasuvalt parema põlvekedra kõhre muutused (kondromalaatsia, M22.4), leides, et kondromalaatsia ei ole põhjustatud teenistusülesannete täitmisest.
3.KAK-i 11. jaanuari 2012. a otsuse nr 3 kohaselt ei esinenud X-l osalist püsivat töövõime kaotust, sellele eelnevalt 22. detsembril 2011 teostatud MRT-uuringul haigusleidu ei visualiseerunud.
3-22-1526
4.KAK-i 28. veebruari 2013. a otsusega nr 16 määrati X-le uuesti osaline püsiv töövõime kaotus 10% ulatuses kuni 28. veebruarini 2015, seostades selle 2001. a-l ajateenistuses saadud traumaga. Kaebaja vaidlustas selle otsuse, taotledes vahepealse ajavahemiku (11. jaanuarist 2012 kuni
26.veebruarini 2013) eest saamata jäänud töövõimetuspensioni kompenseerimist.
5.Kaitseministeeriumi (KaM) arstlik vaidekomisjon (vastustaja II) tellis ortopeed prof R. Raielt (10. juuni 2013. a arvamus) täiendava arstliku ekspertiisi, milles leiti, et teenistusülesannete täitmisel saadud traumast põhjustatud tervisekahjustuse jääknähte ei esine ning trauma ja uue osalise püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse aluseks ei ole olnud samad haigustunnused. KaM-i vaidekomisjon asus 17. juuni 2013. a vaideotsuses nr 20 seisukohale, et X 2013. a-l esinevaid haigusnähtusid (kondromalaatsia ehk kõhre pehmumus ning sellega kaasnev sünoviit ehk liigesepõletik) ei saa seostada ajateenistuses 2001. a-l kukkumisel saadud traumaga, sest sellejärgsed vigastused olid MRT-uuringute vastuste järgi paranenud juba 2010. aasta alguseks. Kuivõrd 2013. a tuvastatud haigusnähud ei ole samad, mis 2001. a-l, puudub meditsiiniline seos isikul esineva tervisekahjustuse tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahel. Eelnevaga seoses tegi KaM-i vaidekomisjon
3.juulil 2013 KAK-ile ettekirjutuse varasema otsuse muutmiseks. Kaebaja vaidlustas mõlemad otsused.
6.Tallinna Halduskohus jättis 13. juuli 2014. a otsusega asjas nr 3-13-1603 X kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. detsembri 2014. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata (otsus jõustus). Kohtud tuvastasid, et vaidekomisjon on arvestanud kogu meditsiinilise dokumentatsiooniga, kaebajale perioodil 15. maist 2001 kuni 27. veebruarini 2013 teostatud MRT-uuringute tulemuste ning ortopeed dr Raielt täiendavalt tellitud arstliku ekspertiisi tulemustega. Kohtud ei pidanud uut sõltumatut ekspertiisi asja lahendamisel vajalikuks. Erinevad arstid on korduvalt leidnud, et kondromalaatsia, mille algeid on X-l leitud juba 15. mail 2001 tehtud MRT-uuringutes, ei ole põhjustatud teenistusülesannete täitmisest.
7.X esitas 19. veebruaril 2015 KaM-i vaidekomisjonile taotluse pikendada töövõimetust. Komisjon käsitas seda selgitustaotlusena ning selgitas oma 3. märtsi 2015. a vastuses, et X põlvevigastus on tervenenud 5. jaanuari 2010. a seisuga ning X võib esitada kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) alusel antud kaitseministri määruse nr 11 „Kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse tuvastamise ning töövõime kaotuse ulatuse ja kestuse määramise kord“ kohaselt KAK-ile uue taotluse töövõime kaotuse tuvastamiseks.
8.X esitas 17. märtsil 2016 KAK-ile uue taotluse töövõime kaotuse tuvastamiseks. KAK tagastas 30. märtsi 2016. a otsusega nr 16 X taotluse läbi vaatamata KVTS § 30 lg 1 p 7, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 1 ja lg 7 ning kaitseministri 26. veebruari 2013. a määruse nr 11 § 12 lg-te 2 ja 3 alusel. KAK leidis, et X ei ole esitanud korduvekspertiisi taotlust tähtaegselt ning kuivõrd ajateenistuses saadud vigastus on paranenud (seda kinnitab ka jõustunud kohtulahend haldusasjas nr 3-13-1603), puudub mõjuv põhjus ka tähtaja ennistamiseks.
9.KaM-i vaidekomisjon jättis 3. juuni 2016. a vaideotsusega X-i vaide eelnimetatud otsuse kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata.
10.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse KAK-i 30. märtsi 2016. a otsuse nr 16 ja KaM-i vaidekomisjoni 23. mai 2016. a vaideotsuse nr 16 tühistamiseks ning KAK-i kohustamiseks X-i
17.märtsi 2016. a taotlus uuesti läbi vaadata. X leidis, et kuna püsiva töövõimetuse periood on vahepeal katkenud, tuleb kaebaja taotlus lugeda mitte korduvekspertiisi taotluseks, vaid uueks taotluseks, mis on esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamiseks korduvalt. Hinnatud ei ole ka korduvekspertiisi taotluse esitamise tähtaja ennistamise 2(9)
3-22-1526 mõjuvaid põhjuseid. KaM-i vaidekomisjon oli kaebajale selgitanud, et tal on võimalus esitada uus taotlus. Kohtuotsusest, millega tuvastati, et kaebaja tervisehädad ei olnud kindlal perioodil tingitud 2001. aastal saadud vigastusest, ei saa järeldada, et mistahes hilisemal perioodil ei saanud tervisehädade põhjuseks olla sama vigastus.
11.Tallinna Halduskohus jättis 15. augusti 2017. a otsusega nr 3-16-1285 X-i kaebuse rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. veebruari 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
12.X esitas 12. jaanuaril 2022 KAK-ile avalduse Kaitseväes teenitud ajal toimunud põlvetrauma uueks ekspertiisiks, et taastada õigus töövõimetuspensionile KVTS § 209 järgi.
13.KAK jättis 15. märtsi 2022. a otsusega nr 8 X-i taotluse läbi vaatamata. KAK tuvastas juba
5.jaanuaril 2010, et X teenistusülesannete täitmisel saadud trauma tagajärjel tekkinud tervisehäda (M23.8) oli paranenud. Kui isik on teenistusülesande täitmisel saanud vigastusest paranenud ja töövõime kaotuse tähtaeg on möödunud, ei näe kehtiv õigus ette võimalust nõuda korduvekspertiisi (kaitseministri 29. juuni 2016. a määrus nr 10 „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“). X on võimalik taotleda töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse (TVTS) alusel.
14.Kaitseministeerium jättis 7. juuni 2022. a vaideotsusega nr 17 X-i vaide rahuldamata. Aastal 2010 paranenud vigastus ei saa põhjustada kaebusi aastal 2022. Tegemist on uute, vigastusega mitteseotud tervisehäiretega. Kuna teostatud uuringute vastuste kohaselt on X tuvastatud teenistusülesannete täitmisel saadud vigastusest tekkinud tervisehäire paranemine, mida kinnitavad jõustunud kohtuotsused, ei ole X-l õigust nõuda teiste terviseprobleemide tõttu KAK-ilt töövõimetuse tuvastamist. Selliste taotluste lahendamine ei kuulu KAK-i pädevusse ja taotlus tuleb HMS § 15 lg 4 järgi tagastada.
15.X esitas halduskohtule kaebuse, milles palus KAK-i 15. märtsi 2022. a otsuse ja Kaitseministeeriumi 7. juuni 2022. a vaideotsuse tühistamist ning KAK-i kohustamist kaebaja taotlus läbi vaadata. KAK-i seisukoht, et kaebaja paranes vigastusest 5. jaanuariks 2010, on vale. KAK on tuvastanud 28. veebruari 2013. a otsuses, millega püsiv töövõimetus uuesti määrati, et vigastus oli olemas. Kui KAK leidis, et kaebaja vigastus on paranenud, siis oleks KAK pidanud kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaatama ning jätma selle rahuldamata, mitte läbi vaatamata. Kaebaja on saanud riikliku kohustuse täitmisel vigastada ning see vigastus mõjutab ka tänasel päeval tema elukvaliteeti. Kaebajal on seetõttu õigus saada talle õigusaktidega garanteeritud tagatisi. Nende tagatiste saamise eelduseks on see, et KAK tuvastaks vigastuse olemasolu ja selle seose riiklike kohustuste täitmisega.
16.Tallinna Halduskohus jättis 29. detsembri 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Isiku tervenemine ajateenistuses saadud vigastusest on leidnud kinnitust kahes kohtuvaidluses (haldusasjad nr 3-13-1603 ja nr 3-16-1285). Ringkonnakohtu otsuses nr 3-16-1285 on asutud seisukohale, et kaitseministri 26. veebruari 2013. a määrus nr 11 ei näinud ette võimalust esitada ekspertiisitaotlust töövõime kaotuse uuesti tuvastamiseks, kui isik on teenistusülesande täitmise tõttu saadud vigastusest paranenud ja töövõime kaotuse tähtaeg on lõppenud. Sellist võimalust ei ole ette nähtud ka kehtivas KVTS §-s 301 ega selle lõike 6 alusel antud kaitseministri 29. juuni 2016. a määruses nr 10. Nii kehtivast kui varasemast regulatsioonist saab järeldada, et tervisekahjustusest tingitud töövõimetust ei ole peetud võimalikuks pärast paranemist uuesti tekkida. Kuivõrd kehtiv regulatsioon ei näe ette pärast isiku tervenemist korduvekspertiisi taotluse esitamist, ei saa kaebaja korduvekspertiisi taotluse läbi vaatamata jätmine tema õigusi rikkuda.
3(9)
3-22-1526
17.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. septembri 2023. a otsusega kaebaja apellatsiooni rahuldamata, kuid muutis halduskohtu põhjendusi. 17.1 Kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda korduvekspertiisi. Kaebaja tervenemine tuvastati juba haldusasjas nr 3-16-1285 vaidluse all olnud haldusaktides. Seda järeldust ei muuda kaebaja seisukoht, et KAK-i 28. veebruari 2013. a otsusega nr 16 määrati kaebajale uuesti püsiv töövõime kaotus, sest KaM-i vaidekomisjon tegi selle otsuse muutmiseks ettekirjutuse, mille õiguspärasust on kinnitatud ringkonnakohtu otsusega nr 3-13-1603. Haldusasjas nr 3-16-1285 leidis ringkonnakohus, et puudusid tõendid, mis kinnitaksid, et põlvevigastus võis sama trauma tõttu pärast paranemist uuesti tekkida (otsuse p-d 23 ja 24). Ka praegu pole kaebaja esitanud ühtegi uut tõendit, mida varasemates vaidlustes poleks analüüsitud. Seega ei ole kaebaja viidatud KAK-i 2013. a otsuses võetud seisukohad uuteks asjaoludeks, millele pole varem õiguslikke hinnanguid antud (otsuse p 25). 17.2 Vastustaja on pädev hindama üksnes kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsivat töövõimetust, selle ulatust, põhjuseid ja kestust (KVTS v.r (vana redaktsioon) § 30 lg 1 ja § 301). Kaebaja taotleski seda, et KAK hindaks omal ajal kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmisel tekkinud vigastust ja võimalikku töövõimetust. Seda küsimust on KAK pädev lahendama, sõltumata sellest, et kaebaja taotlus tuli jätta rahuldamata põhjusel, et kaebajal sellekohane õigus puudub. Viimati tehtud järeldus aga ei too kaasa kaebuse rahuldamist (otsuse p 26). 17.3 Kuigi KAK on vaidlustatud otsuse resolutsiooni märkinud, et kaebaja avaldus tagastatakse läbi vaatamata, siis nähtub selle otsuse põhjendustest, et kaebaja avaldus vaadati sisuliselt läbi. Nimelt märkis KAK vaidlustatud otsuses, et määruse nr 10 § 10 ei lubanud kaebajal esitada korduvekspertiisi taotlust, sest kaebaja oli teenistusülesannete täitmisel saadud trauma tagajärjel tekkinud tervisehäirest (M23.8) 5. jaanuariks 2010 paranenud ning kaebajat ei ole kutsutud korduvekspertiisi. Nende põhjendustega tuleb nõustuda. KAK on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja leidnud, et see pole põhjendatud. Seega tulnuks KAK-il jätta vaidlustatud otsuses kaebaja taotlus rahuldamata, kuid resolutsiooni ekslik sõnastus ei muuda asja otsustamist (HMS § 58) (otsuse p 27). 17.4 Kaebus jääb rahuldamata mitte kaebeõiguse puudumise tõttu, vaid põhjusel, et vastustajad ei rikkunud kaebaja õigusi, kui keeldusid kaebaja taotlust rahuldamast (otsuse p 28).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
18.Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses halduskohtu 29. detsembri 2022. a otsuse ja ringkonnakohtu 29. septembri 2023. a otsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega tühistada KAK-i 15. märtsi 2022. a otsus nr 8, KaM-i vaidekomisjoni 7. juuni 2022. a vaideotsus nr 17 ning kohustada KAK-i läbi vaatama kaebaja taotlust püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks. Alternatiivselt taotleb kaebaja asja tagasisaatmist alama astme kohtule uueks arutamiseks. 18.1 KAK-i väide, nagu ei esineks kaebajal teenistusülesannete täitmisest tingitud vigastust, on ebaõige. Kaebajal on õigus taotleda ekspertiisi, et tuvastada asjaolu, et tema tervisekahjustus on seotud teenistuskohustuste täitmisega Kaitseväes hoolimata sellest, et varem on tema taotlus (sh kohtuotsusega) rahuldamata jäetud. Varasemad otsused näitavad üksnes seda, et viidatud hetkel ei esinenud kaebajal teenistusülesannete täitmisega seotud vigastusi. Varasemad otsused ei saa lõplikult tõendada seda, et kaebajal ei esine praegusel ajal teenistusülesannete täitmisega seotud vigastusi. Ringkonnakohus ei ole välja toonud, millel põhineb seisukoht, et kaebajal ei olnud subjektiivset õigust ekspertiisi nõuda.
4(9)
3-22-1526 18.2 Ringkonnakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, kuna tõlgendus, mille kohaselt ei ole KAK jätnud taotlust mitte läbi vaatamata, vaid sisuliselt hoopis rahuldamata, on kaebaja jaoks üllatav. Pooled olid läbivalt vaielnud selle üle, kas KAK võis jätta taotluse läbi vaatamata. Üllatav on ka kohtu seisukoht, et kaebaja pole esitanud ühtegi uut tõendit, mida varasemates vaidlustes poleks analüüsitud. Kaebaja sellega ei nõustu, sest on nii vastustajale I 12. jaanuaril 2022 esitatud avalduses kui ka hilisemas kohtumenetluses välja toonud, et neli tunnustatud arsti (dr-d M. R., A. H., M. R. ja M. V.) on kinnitanud, et tema vigastus on seotud teenistusülesannete täitmisega. Kohtul tuleb hoolitseda selle eest, et olulised asjaolud saaks välja selgitatud ja kohtulahend poleks üllatav (RKHKo nr 3-21-125, p 14). Kui kohus leidis, et selle asjaolu kohta oleks tulnud esitada täiendavaid tõendeid, siis oleks kohus pidanud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 3 kohaselt tegema ettepaneku nende tõendite esitamiseks. Kaebaja on oma õiguste kaitsmisel lähtunud talle edastatud infost ning esitanud seisukohad vastavalt kohtusse esitatud nõudele, et tema taotlus vaadataks läbi.
19.Vastustaja I palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, jääb varem esitatud seisukohtade juurde ning märgib järgmist. 19.1 Kaebaja nõue tühistada KAK-i 3. augusti 2021 a. otsus ei ole lubatav, kuna tegemist on uue nõudega, mida halduskohtus ei esitatud. 19.2 Korduvekspertiisiga ei tuvastata tervisekahju tekkimise asjaolusid, kuna korduvekspertiisi eelduseks on juba varem tuvastatud seos tervisekahjustuse ja teenistusülesannete vahel. Korduvekspertiisi aluseks olev konkreetne tervisekahjustus saab tekkida vaid üks kord ning kui isik on sellest paranenud, siis ei saa sama vigastus enam korduvekspertiisi aluseks olla. Seega ei saa kaebaja samale (paranenud) vigastusele tuginedes KAK-i poole korduvekspertiisi taotlusega pöörduda. 19.3 Kaebaja ei ole nimetanud tõendeid ega asjaolusid, mis lükkaksid ümber varem veenvalt kindlaks tehtud fakti kaebaja vigastusest paranemise kohta ning annaksid sellest tulenevalt aluse asuda senisest teistsugusele seisukohale osas, et kaebajal on õigus nõuda korduvekspertiisi. Kaebaja paljasõnalised väiteid selliste tõendite olemasolu kohta ei ole tõendiks. Alusetu on ka kaebaja etteheide, et ringkonnakohus pole küsinud tõendeid. Kaebaja ei ole esitanud erakorralisi asjaolusid, mis oleksid takistanud tal tõendite esitamist halduskohtus. 19.4 Kui kaebaja on läbivalt olnud seisukohal, et tema taotlus oleks tulnud läbi vaadata, siis ringkonnakohtu otsus, et taotlus on sisuliselt läbi vaadatud, kinnitab kaebaja seisukohta ega saa olla üllatuslik.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning kohtuotsused tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu, ringkonnakohtu otsus ka kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (HKMS § 230 lg 1 ja lg 5 p 5). Kaitseväe arstliku vaidekomisjoni 7. juuni 2022. a vaideotsus tuleb tühistada ning rahuldada kaebaja kohustamiskaebus tema taotluse uuesti lahendamiseks.
21.Kaebaja taotluse eesmärk on saada töövõimetuspensioni KVTS § 209 alusel. KVTS § 209 lg 2 kohaselt ei teki õigust töövõimetuspensionile, kui esinevad KVTS § 203 asjaolud, sh kui arstliku komisjoni otsuse kohaselt puudub meditsiiniline seos teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel (KVTS-i kehtiva redaktsiooni § 203 lg 2 sõnastuse kohaselt: “kui terviseseisundi hindamisega tuvastatakse meditsiinilise seose puudumine”). Praeguse vaidluse keskmes on küsimus, kas ja millistel tingimustel on isikul hilisemale tervisekahjustusele tuginedes õigus nõuda KVTS-i
5(9)
3-22-1526 alusel püsiva töövõimetuse uuesti tuvastamist, kui vahepeal on tervisekahjustusest paranemine ning töövõimetuse periood on katkenud.
tuvastatud
esmasest
22.Esmalt analüüsib kolleegium Kaitseväe arstliku komisjoni pädevust kaebaja taotlus läbi vaadata (I). Teiseks hindab kolleegium, kas KAK on kaebaja taotluse jätnud läbi vaatamata või, nagu leidis ringkonnakohus, sisuliselt läbi vaadanud ja rahuldamata jätnud (II). Seejärel analüüsib kolleegium KAK-i kohustust kaebaja korduv taotlus sisuliselt lahendada (III) ning viimaks selgitab tervisekahjustuse põhjusliku seose tuvastamise põhimõtteid (IV).
23.Halduskohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu (halduskohtu otsuse p 12.2). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on asunud õigesti seisukohale, et kaebeõigus on olemas, kuivõrd kaebaja on pöördunud kohtusse enda väidetavalt riivatud subjektiivsete õiguste kaitseks ning ekspertiisitaotluse läbi vaatamata jätmine jätaks kaebaja ilma töövõimetuse tuvastamise võimalusest (vt käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2022. a määruse p-d 12-13). I
24.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et KAK on pädev kaebaja taotlust läbi vaatama. KAK-i otsuse tegemise ajal kehtinud KVTS-i redaktsioon sätestas § 30 lg-s 1 kaitseväe arstliku komisjoni ülesannetena järgmist: tuvastada meditsiiniline seos kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel (p 2); tuvastada kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiv töövõimetus ja määrata töövõime kaotuse ulatus ja kestus (p 3). Kolleegium ei nõustu vastustajate tõlgendusega, mille järgi KVTS v.r § 30 lg 1 p 2 andis KAK-ile pädevuse meditsiinilise seose tuvastamiseks teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel üksnes taotluse esmakordsel esitamisel. Ülesannet tuvastada õiguslikult siduvalt põhjuslikku seost teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise, sealhulgas esmase vigastuse ning hilisemate tervisekahjustuste vahel ei olnud (ega ole ka kehtiva regulatsiooni järgi) seadusandja andnud ühegi teise haldusorgani pädevusse. Samuti tuvastas KAK korduvekspertiiside raames rutiinselt ka seost esmase vigastuse ning võimalike tüsistuste, järelnähtude, haigestumiste, haiguse ägenemiste või süvenemiste vahel (määruse nr 10 § 7). Asjaolu, et KVTS § 301 lg 6 alusel määrusega nr 10 kehtestatud menetluskorras ei olnud otsesõnu reguleeritud praegust erandlikku olukorda, mil põhjuslikku seost ja püsivat töövõimetust on vaja tuvastada uuesti põhjusel, et vahepealsel ajal on tuvastatud paranemine, ei kitsenda KAK-ile KVTS v.r § 30 lg-ga 1 pandud ülesandeid. II
25.KAK tagastas kaebaja taotluse läbi vaatamata, põhjendades oma seisukohta. Ringkonnakohus mõistis otsust nii, et KAK on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ning rahuldamata jätnud (ringkonnakohtu otsuse p 27). Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu hinnanguga alltoodud põhjustel.
26.Taotluse läbivaatamine on isiku taotletu suhtes sisulise seisukoha kujundamine. Sellele peab eelnema korrakohane haldusmenetlus, kus enne menetlusosalise õiguste ja kohustuste üle otsustamist antakse isikule menetlusega seoses selgitusi, arvestatakse tema õigusega ärakuulamisele ning tema kaasaaitamiskohustusega, teostatakse uurimisprintsiipi ning hinnatakse igakülgselt tõendeid. Taotluse sisulisel läbivaatamisel antakse haldusakt (õigusi andev või keelduv haldusakt, vt HMS § 43 lg 1 p 1, lg 2), millega mittenõustumisel tuleks pöörduda kaebetähtaegu järgides vaidega haldusorgani poole või tühistamiskaebusega halduskohtusse.
27.Taotluse läbi vaatamata jätmine seevastu tähendab olukorda, kus haldusorgan ei kujunda seisukohta küsimuses, kas isikul on õigus tema poolt taotletule ning kas asjakohaste õigust andvate 6(9)
3-22-1526 normide eeldused on täidetud. Läbi vaatamata jätmisega haldusmenetlus lõppeb, kusjuures selline otsus ei ole haldusakt (HMS § 43 lg 1 p 3), mistõttu kohtusse tuleks pöörduda mitte tühistamis-, vaid kohustamiskaebusega. Läbi vaatamata jätmine ei pruugi välistada samas küsimuses taotlusega uuesti haldusorgani poole pöördumist.
28.Asjaolu, et praegusel juhul on KAK vormistanud põhjendatud ning iseseisvalt vaidlustatava otsuse, ei tähenda veel, et tegu oleks haldusaktiga (vrd RKHKo 1. juuli 2022. a otsus nr 3-20-1214, p 11). Põhjendada tuleb nii haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist kui ka taotluse haldusaktiga rahuldamata jätmist (HMS § 14 lg 7, § 56 lg 1) ning iseseisvalt vaidlustatav on nii haldusakt kui ka teatud juhtudel menetlustoiming (vt HMS § 71 lg 1 ja § 72 lg 3 p 4, HKMS § 45 lg 3). Ringkonnakohus on küll õigesti märkinud, et vaidlusalune KAK-i otsus sisaldab ka sisulise iseloomuga põhjendusi (vt siinse otsuse p 13), mis võiks viidata taotluse rahuldamata jätmisele haldusaktiga, kuid kolleegiumi hinnangul tuleb praegusel juhul haldustegevuse liigi üle otsustamisel pidada määravaks asjaolu, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole KAK asunud kaebaja esitatud väiteid sisuliselt uurima ega andnud ka kaebajale võimalust oma seisukohti, tõendeid või vastuväiteid esitada.
29.Tulenevalt ülaltoodud objektiivsetest eristusalustest ning arvestades KAK-i enda selgelt väljendatud eesmärgiga tagastada taotlus läbi vaatamata, leiab kolleegium, et ringkonnakohus ei ole KAK-i tegevust õigesti mõistnud. KAK on tagastanud kaebaja taotluse läbi vaatamata, mitte selle sisuliselt läbi vaadanud ning rahuldamata jätnud.
30.HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest; HKMS § 2 lg 6 kohaselt tuleb anda menetlusosalistele kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti. Pooled on kohtumenetluses vaielnud keskselt selle üle, kas KAK võis kaebaja avalduse tagastada läbi vaatamata, mitte selle üle, kas kaebaja taotlus töövõimetuse tuvastamiseks ja töövõimetuspensioni määramiseks on sisuliselt põhjendatud. Toimikust ei nähtu, et ringkonnakohus oleks menetlusosalisi teavitanud, et kavatseb mõista KAK-i otsust haldusaktina. Jättes selle küsimuse menetlusosalistega arutamata, on ringkonnakohus eksinud nõude vastu, et kohtuotsus ei tohi olla pooltele üllatav (vt ka kolleegiumi 28. veebruari 2014. a otsus nr 3-3-1-6-14, p 11). Sellega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusnormi. III
31.Ringkonnakohus leidis, et KVTS-i ja selle alusel antud määruse nr 10 järgi pole võimalikuks peetud, et tervisekahjustusest tingitud töövõimetus võiks pärast paranemist uuesti tekkida. Kolleegium on seisukohal, et üheselt ja abstraktsena ei ole võimalik välistada, et samast vigastusest põhjustatud tervisekahjustus ei võiks taas ilmneda, et vigastus ei võiks tuua kaasa latentse perioodiga haiguste hilisemat ilmnemist või olla uue vigastuse üheks põhjuseks, ning põhjustada eelnevast tulenevalt ka töövõimetust korduvalt (näiteks posttraumaatiline artroos). Eelneva võimalikkusele viitab ka kõnealuse määruse nr 10 § 7, mille kohaselt oli KAK-i ülesanne teha kindlaks meditsiiniline seos teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse või selle tagajärjel tekkinud tüsistuste, järelnähtude, haigestumise või haiguse ägenemise või süvenemise ning püsiva töövõimetuse vahel. Järelikult oli KAK-i ülesanne tuvastada põhjuslik seos ka esmase vigastuse ja hilisema tervisekahjustuse vahel. Kolleegiumi hinnangul ei välista määruse nr 10 § 7 üheselt, et eelnev ei võiks aset leida pärast seda, kui mingil vahepealsel ajahetkel on tuvastatud vigastuse paranemine. Samuti ei eelda meditsiinilise seose tuvastamine tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahel vältimatult, et hilisemad haigustunnused peavad olema samad, mis esmase vigastuse korral. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses möönduga, et tegemist on tõenduslikku laadi küsimusega. 7(9)
3-22-1526
32.Kaebaja taotluse põhjal on selge, et ta soovib tema praeguse tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahelise põhjusliku seose tõendamist, kuid vastustajad ja kohtud on taandanud vaidluse peamiselt sellele, kas kaebajal on õigus korduvekspertiisile määruse nr 10 § 10 järgi.
33.Kolleegium leiab, et vastustajad ning kohtud on määrust nr 10 ebaõigesti kohaldanud. Kaebaja on järjepidevalt viidanud, et korduvekspertiisi taotlust tuleb eristada taotlusest, mis on esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamiseks korduvalt. Asjaolu, et seadusandja ei ole näinud ette eraldiseisvat menetluskorda, tuvastamaks põhjuslikku seost olukorras, kui tervisekahjustus ilmneb algsega võrreldes erineval moel, hilisemal ajahetkel või korduvalt, ei tähenda, et isik minetab õiguse taotleda selle seose kindlakstegemist.
34.Seetõttu leiab kolleegium, et KVTS v.r § 30 lg 1 p-d 2 ja 3, § 301 lg 2 ning sama paragrahvi lg 6 alusel antud määrust nr 10 tuleb tõlgendada nii, et need annavad KAK-ile pädevuse ja volitavad tuvastama teenistusülesannete täitmise ning hilisema tervisekahjustuse (mis hõlmab ka teenistusülesannete täitmise käigus saadud esmase tervisekahjustuse ning hilisema tervisekahjustuse) vahelist põhjuslikku seost vajadusel ka korduvalt ning tuvastama püsivat töövõimetust erandina ka juhul, kui taotleja töövõimetuse periood oli vahepeal paranemise tõttu katkenud. Kaebaja taotlust tuli antud juhul käsitada kui uut taotlust, kohaldades sellele määruse nr 10 §-s 2 sätestatut.
35.Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud ka määruse nr 10 § 10 lg-t 1 ja lg-t 3, mis reguleerisid korduvekspertiisi taotlemiseks määratud tähtaega ning selle ennistamist mõjuval põhjusel. Kolleegiumi hinnangul on selle tähtaja esmane eesmärk kaitsta isiku huvi, et töövõimetuse korduva tuvastamise korral ei tekiks hüvitiste maksmisel lünki (vt määruse nr 10 § 5). Selle tähtaja puhul on tegemist menetlustähtajaga, mille eesmärk ei ole lõpetada isiku õigust tuvastada tulevikus püsivat töövõimetust ega takistada tal edaspidi hüvitise taotlemist. Seda seisukohta toetab ka üldises korras töövõime hindamise regulatsioon TVTS-i järgi, milles seadusandja loobus korduva hindamise taotlemisele tähtaja kehtestamisest sootuks. Seega on olnud väär kohtute järeldus, et kaebajal puudub õigus taotleda perioodilise hüvitise määramist (ning selle eelduseks oleva püsiva töövõimetuse tuvastamist) tähtaja möödumise tõttu.
36.Kuigi esmase tervisekahjustuse tekkimise asjaolud selgitatakse välja teenistuskoha asutuse poolt läbi viidava uurimisega (määruse nr 10 § 2 p 5), olid ka KAK-i enda volitused piisavad, et hilisema tervisekahjustuse tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vaheline põhjuslik seos vajadusel ise tuvastada (see seisukoht laieneb ka alates 1. aprillist 2023 määruse nr 10 asendanud praeguse määruse nr 12 alusel läbi viidavale püsiva töövõimetuse tuvastamise menetlusele). Vastutus tervisekahjustuse tekkimise asjaolude õiguslikult siduva kindlakstegemise eest lasus üheselt KAK-il.
37.Isiku õigus püsiva töövõimetuse tuvastamisele ja selleks vajalikule terviseseisundi hindamisele korduvalt ei ole piiramatu. Taotluse uuesti läbivaatamise aluseks ei saa olla pelk rahulolematus varasemate ekspertiiside või kohtulahenditega. See läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega. Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole (vrd kolleegiumi 17. aprilli 2020. a määrus asjas nr 3-19-1068, p 18). Arvestades, et kaebaja viitas KAK-ile esitatud taotluses uutele tõenditele (nelja arsti hinnangule), ei saanud KAK tugineda sellele, et taotluse lahendamisel puudub igal juhul vajadus lisaandmete saamiseks ja kaebaja ärakuulamiseks (HMS § 40 lg 3 p-d 2 ja 3).
38.KVTS v.r § 14 lg 7 kohaselt oli KAK-il alates 1. jaanuarist 2017 õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja isiku nõusolekul tervise infosüsteemist teavet teenistusülesannete täitmise tõttu 8(9)
3-22-1526 tervisekahjustuse saanud isiku terviseseisundi kohta KVTS v.r § 30 lg-s 1 sätestatud ülesannete täitmiseks (sh meditsiinilise seose tuvastamiseks teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel). Määruse nr 10 § 2 lg 31 täpsustas, et isik ei pea avaldusele lisama terviseseisundit, haiguse kulgu ja ravi kirjeldavaid dokumente, juhul kui need on kantud tervise infosüsteemi ning isik on andnud nõusoleku tervise infosüsteemi andmete kasutamiseks. Kuna eluliselt ei ole välistatud, et teenistusülesannete täitmisel saadud traumaga olulises põhjuslikus seoses olev tervisekahjustus ilmneb pärast seda, kui esmane vigastus on vahepeal paranenuks tunnistatud, ei piisanud taotluse läbi vaatamata jätmise põhjendamiseks viitest varasematele kohtuotsustele, millega kaebaja paranemine kinnitust leidis. Pidades silmas kaebaja viimasest tervisehindamisest möödunud pikka aega, oli KAK kohustatud tegema uute asjaolude esinemise kontrollimiseks päringu tervise infosüsteemi või – juhul, kui kaebaja selleks varem nõusolekut polnud andnud – küsima kaebajalt nõusolekut tervise infosüsteemi andmete kasutamiseks või nõudma kaebajalt endalt vajalike andmete esitamist.
39.Kaebaja taotlus tuleb uuesti lahendada, arvestades vahepeal muutunud õiguslikku olukorda.
1.aprillil 2023 jõustunud KVTS-i muudatustega lõpetati KAK-i tegevus eraldi haldusorganina ning senine määrus nr 10 asendus määrusega nr 12. Kehtiva KVTS § 261 lg 6 kohaselt täidab KAK-i ülesandeid Kaitseväe juhataja määratud eriarst, kaasates vajaduse korral teisi tervishoiuteenuse osutajaid. Kaitseväe juhataja määratud arst peab kaebaja taotlust uuesti lahendades kontrollima kaebaja väidetud uute asjaolude esinemist ja asjakohasust ning vastavalt otsustama terviseseisundi uue hindamise üle. IV
40.Inimese terviseseisundit võivad aja jooksul mõjutada paljud erinevad tegurid (geneetika, keskkond, elustiil, traumad, põetud haigused jne). Tervisekahjustus, mis on teenistusülesannete täitmisega ajalises seoses, ei pruugi olla teenistusülesannete täitmisega vältimatult põhjuslikus seoses. Samuti on võimalik, et püsiv töövõimetus on põhjustatud rohkem kui ühest haigusest või vigastusest (vt kehtiva määruse nr 12 § 3 lg 8).
41.Püsiva töövõimetuse tuvastamisel tuleb esmalt anda meditsiiniline hinnang tervisekahjustuse vallandanud põhjusele, kuid sellest üksi ei piisa KVTS § 209 lg-s 1 nõutud põhjuslike seoste tuvastamiseks. Haldusorganil tuleb hinnata ka seda, kas kaebaja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus on tema hilisema tervisekahjustuse tekkimist mõjutanud piisava tõenäosusega ja olulisel määral. Töövõimetuspensionile õiguse tekkimiseks nõutav põhjuslik seos esineb siis, kui igakülgse hindamise tulemusena osutub hilisema tervisekahjustuse kõigi võimalike põhjuste hulgast määravaks just teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus.
42.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kõik menetluskulud tuleb jätta solidaarselt vastustajate kanda ning mõista neilt välja X-i kasuks 3851 eurot ja 7 senti menetluskulude katteks. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.