Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
8. november 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1526
Haldusasi
X kaebus Kaitseväe arstliku komisjoni 15. märtsi 2022. a otsuse nr 8 ja Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni 7. juuni 2022. a vaideotsuse nr 17 (14. juuni 2022. a nr 10.5-1/22/1547) tühistamiseks ning Kaitseväe arstliku komisjoni kohustamiseks läbi vaadata kaebaja taotlus püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja advokaat Märt Mürk Vastustaja – Kaitsevägi Vastustaja – Kaitseministeerium
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2022. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2022. a määrus haldusasjas nr 3-221526. Saata asi Tallinna Halduskohtule edasiseks menetlemiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5 ja § 235 lg 1).
X viibis ajateenistuses 18.01.2001 kuni 09.09.2001 ning sai seal viibides vasaku põlve vigastuse.
2.Kirurg C tuvastas 12.01.2004 X-l püsiva töövõime kaotuse (vasaku põlve eesmise ristatisideme, mediaalse meniski osalise kahjustuse (edaspidi M23.8) tõttu). Samal ajal pandi X-le ka diagnoos M22.4 parema põlvekedra kondromalaatsia, mis ei olnud põhjustatud teenistusülesannete täitmisest.
3-22-1526
3.Kaitseväe arstliku komisjoni (KAK) 28.02.2013 otsusega nr 16 tuvastati X-l osaline püsiv töövõime kaotus 10% ulatuses alates 26.02.2013 kuni 28.02.2015. Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni 17.06.2013 otsuses nr 20 ja 03.07.2013 ettekirjutuses nr 1149 asuti seisukohale, et 2013. a haigusnähtusid ei saa seostada 2001. a-l ajateenistuses saadud traumaga. Trauma järgsed vigastused olid MRT-uuringute kohaselt paranenud juba 2010. a-l.
4.X esitas 26.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni 17.06.2013 vaideotsuse ja 03.07.2013 ettekirjutuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 13.06.2014 otsusega X kaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.12.2014 X apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
5.X esitas 17.03.2016 KAK-le taotluse püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks. KAK tagastas 30.03.2016 otsusega nr 16 taotluse läbivaatamatult. Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon jättis 03.06.2016 vaideotsusega X vaide rahuldamata. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse KAK 30.03.2016 otsuse nr 16 ja Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni 23.05.2016 vaideotsuse nr 16 tühistamiseks ning KAK kohustamiseks vaadata 17.03.2016 taotlus uuesti läbi. Tallinna Halduskohus jättis 15.08.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.02.2018 X apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
6.X esitas 12.01.2022 KAK-le avalduse Kaitseväes teenitud aja jooksul toimunud põlvetrauma uueks ekspertiisiks. KAK jättis 15.03.2022 otsusega X taotluse läbi vaatamata. Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon jättis 14.06.2022 vaideotsusega nr 10.51/22/1547 X vaide läbi vaatamata.
7.X esitas 14.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse KAK 15.03.2022 otsuse nr 8 ja Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni 07.06.2022 vaideotsuse nr 17 (14.06.2022 nr 10.51/22/1547) tühistamiseks ning Kaitseväe arstliku komisjoni kohustamiseks läbi vaadata kaebaja taotlus püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks.
8.Tallinna Halduskohus jättis 27.09.2022 määrusega X kaebuse läbi vaatamata. Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu tuleb kaebus jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kaebajal puudub õigus nõuda Kaitseväe arstliku komisjoni kohustamist läbi vaatama kaebaja taotlust Kaitseväes teenitud aja jooksul toimunud põlvetrauma järjekordseks ekspertiisiks. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 28.02.2018 otsuses asjas nr 3-16-1285 (p 17), et kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 301 ega selle lg 6 alusel kehtestatud määrus ei näe ette võimalust esitada ekspertiisitaotlusi korduvalt muu hulgas nii, et kui isik on teenistusülesande täitmise tõttu saadud vigastusest paranenud ja töövõime kaotuse tähtaeg on lõppenud, saab ta hiljem esitada uue taotluse, millega töövõime kaotus tuvastatakse taas. Kuna Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon on 17.06.2013 vaideotsuses nr 20 ja 03.07.2013 ettekirjutuses nr 10.5-1/13/1149 asunud seisukohale, et kaebaja ajateenistuses saadud vigastused olid paranenud juba 2010. a alguseks, mida kinnitavad ka kohtuotsused haldusasjas nr 3-13-1603, ning kehtivad normid ei näe ette pärast paranemist tervisekahjustusest tingitud töövõimetuse taastekkimist, ei saa kaebaja olla korduvekspertiisi taotlust esitama õigustatud isikuks.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2(4)
3-22-1526
9.X palub Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.09.2022 määrus ja saata asi Tallinna Halduskohtusse menetluse jätkamiseks. Kaebaja on vaidlustanud tema õiguseid piirava haldusakti. Isegi kui kohus peaks asja lahendades leidma, et kaebajal ei olnud kaebeõigust, ei saa kaebeõiguse puudumine olla ilmselge. Kaitsevägi on kaebajale kahel korral otsesõnu kinnitanud, et kaebajal on õigus korduva taotluse esitamiseks. KAK on 2013. a-l teinud otsuse, millega on taas tuvastanud, et kaebajal on püsiv töövõimetus, mis on põhjustatud teenistusülesannete täitmisest 2001. aastal. Seega on tõendatud, et KAK on ise pidanud võimalikuks, et isikul tuvastatakse pärast väidetavat paranemist töövõimetuse taastekkimine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu määrus tühistada. Asi tuleb saata halduskohtule edasiseks menetlemiseks.
11.HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis Riigikohtu praktika kohaselt võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (Riigikohtu 04.10.2017 määrus asjas nr 3-17-505, p 8).
12.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Kaitstavate õigustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 20. detsembri 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Isikul on kaebeõigus, kui ta pöördub kohtusse enda väidetavalt riivatud subjektiivse õiguse kaitseks.
13.Ekspertiisitaotluse läbi vaatamata jätmine jätab kaebaja ilma KAK-i poolt töövõimetuse tuvastamise võimalusest. Vaidlustatud haldusaktidel on kaebaja jaoks kahjulik tagajärg. Sellise kahjuliku tagajärje olemasolul ei ole võimalik kaebeõigust eitada.
14.Vaidlustatud kohtumääruse põhjendused viitavad sellele, et halduskohtu arvates on kaebus perspektiivitu. Kui kaebust on alust pidada perspektiivituks, saaks sellise kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne (HKMS § 121 lg 2 p 2 1; nt Riigikohtu 18.01.2021 määrus asjas nr 3-19-1837; Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2022 määrus nr 3-22-495; 28.04.2022 määrus nr 3-22-619, p 15; 17.09.2021 määrus nr 3-21-1995, p-d 6–8; 19.08.2021 määrus nr 3-21-977, p 7; 09.10.2020 määrus nr 3-20-1389, p-d 11–13). Halduskohus ei ole sellele alusele tuginenud ega väitnud, et kaitstava õiguse riive on väheintensiivne.
15.Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus selgitas 28.02.2018 otsuses asjas nr 3-16-1285 (p 17) KVTS ja selle alusel antud kaitseministri 26.02.2013 määrusega nr 11 „Kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse tuvastamise ning töövõime kaotuse ulatuse ja kestuse määramise kord“ seonduvalt järgmist: „Määrus nr 11 ei näinud ette võimalust esitada ekspertiisitaotlusi korduvalt muul juhul kui §-s 12 sätestatud, sh nii, et kui isik on 3(4)
3-22-1526 teenistusülesande täitmise tõttu saadud vigastusest paranenud ja töövõime kaotuse tähtaeg on lõppenud, saab ta hiljem esitada uue taotluse, millega töövõime kaotus tuvastatakse taas. Sellist võimalust ei ole ette nähtud ka kehtivas KVTS §-s 301 ega selle lõike 6 alusel kehtestatud määruses. Kehtiv regulatsioon näeb ette, et isiku võib püsivalt töövõimetuks tunnistada kindlaks tähtajaks, mida saab edaspidi pikendada. Nii kehtivast kui varasemast regulatsioonist saab järeldada, et tervisekahjustusest tingitud töövõimetust ei ole peetud võimalikuks pärast paranemist uuesti tekkida.“ Praegu kehtiva kaitseministri 29.06.2016 määruse nr 10 „Kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiva töövõimetuse, selle ulatuse, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord“ § 10 lg 1 näeb ette, et KAK määrab isikule korduvekspertiisi taotlemiseks tähtaja püsiva töövõimetuse kestuse eelviimase kalendrikuu 5.–20. kuupäevaks, kui püsiva töövõimetuse kestus määrati tähtajaks, mis saabub enne isiku vanaduspensioniikka jõudmist. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et KAK võib ekspertiisi tähtaja ennistada, kui isik ei esita taotlust korduvekspertiisiks lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul mõjuvatel põhjustel. Sellest saab järeldada, et korduvekspertiisi taotluse tegemine ei ole võimalik pärast isiku tervenemist. Kaebaja tervenemine tuvastati juba haldusasjas nr 3-16-1285 vaidluse all olnud haldusaktides. Seega ei ole kaebuse eduväljavaated suured.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.