X kaebus Tallinna Vangla 16.01.2024 käskkirja nr 124/1-2/25 ja 17.01.2024 käskkirja nr 1-2471-2/26 tühistamiseks ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangu lõpetamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määruse peale.
Rahuldada X määruskaebus osaliselt.
3.Jätta Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määruse resolutsioon muutmata osas, millega kohus tagastas X kaebuse Tallinna Vangla 17.01.2024 käskkirja nr 1-2471-2/26 tühistamise nõudes, kuid muuta selles osas määruse põhjendusi. Ülejäänud osas tühistada Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määrus ning saata asi selles osas halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
Tallinna Vangla kohaldas 16.01.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-2/25 X suhtes alates 16.01.2024 täiendava julgeolekuabinõuna vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist vangistusseaduse (VangS) § 691 lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 103 alusel. Valvur tuvastas, et õppehoones klassis 269 kaklevad kaks kinnipeetavat. Pärast konflikti selgitas vanglaametnik Xle, et tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid. X ei olnud sellega nõus. Käskkirja põhjenduste kohaselt on meetme eesmärk tagada kaebaja kokkupuute piiramine teiste kinnipeetavatega. Toimunud sündmuse asjaolud on ebaselged ning seetõttu on vaja kohaldada täiendavaid julgeolekumeetmeid. See on ühelt poolt kaebaja ohutuse tagamiseks ning teisalt asjaolude väljaselgitamiseks, et ennetada järgmisi ohuolukordi.
3-24-625
2.Tallinna Vangla lõpetas 17.01.2024 käskkirjaga nr 1-2471-2/26 X suhtes vangla 16.01.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-2/25 kohaldatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise, kuna asjaolud, mis tingisid julgeolekuabinõude kohaldamise, olid ära langenud.
3.X esitas 30.01.2024 vaide 16.01.2024 käskkirja peale. Tallinna Vangla tagastas 29.02.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/32-1 vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 ple 1 tuginedes läbivaatamatult, sest käskkiri ei saanud enam piirata vaide esitaja õigusi.
4.X esitas 03.02.2024 vaide 17.01.2024 käskkirja peale, leides, et käskkiri on koostatud viivitusega, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise oleks saanud lõpetada varem. Tallinna Vangla tagastas 04.03.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/35-2 vaide HMS § 79 lg 1 p-le 1 tuginedes läbivaatamatult, kuna käskkiri ei piira vaide esitaja õigusi ja vabadusi.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 16.01.2024 käskkirja tühistamiseks. X esitas 01.03.2024 kaebuse täienduse, vaidlustades vangla 17.01.2024 käskkirja. Kaebaja taotles 05.03.2024 kaebuse täienduses julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist, juhul kui kohane ei ole taotleda vangla 17.01.2024 käskkirja tühistamist. Kaebuse kohaselt rikub käskkiri kaebaja õigusi, kuna teised kinnipeetavad saavad teada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest ning vangla kasutab selliseid käskkirju isiku iseloomustamiseks. Julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendamatu. Suhtlemisvabaduse piirang võib kaasa tuua suitsiidiohu. Liikumisvabaduse piiramine takistas kaebajal koolis käimist. Vastustaja ei näidanud 17.01.2024 käskkirjas, et ei ole viivitanud julgeolekuabinõu kohaldamise lõpetamisega. Vastustaja hinnang asjaolude äralangemise kohta on põhjendamata.
6.Tallinna Halduskohus tagastas 01.07.2024 määrusega kaebuse, sest sellega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 21). Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada, kui kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule (VangS § 69 lg 1). Kohtulik kontroll täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle on piiratud. Kohus saab üksnes kontrollida, kas esines kaalumisviga täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid kohus ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11). 16.01.2024 käskkirja kohaselt oli vastustajal vaja reageerida kinnipeetavate vahel aset leidnud füüsilisele konfliktile (kaklus), et tuvastada konflikti asjaolud ja ennetada konflikti võimalikku jätkumist. Üheks meetme eesmärgiks oli kaebaja tervise kaitse. Kohtu hinnangul ei sisalda 16.01.2024 käskkiri ilmselgeid olulisi kaalutlusvigu. Käskkirjaga valiti meetmeks vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. See on kohane meede nii asjaolude objektiivse väljaselgitamise seisukohast kui ka konflikti jätkumise seisukohast. Meetme eesmärgiks oli selgitada välja, millist ohtu võib konflikt edaspidi kujutada vangla julgeolekule. Lühiajaline takistus õppimisel oli väheintensiivse õiguse riive. Muud kaebaja välja toodud riived on põhjendamata, mistõttu jätab kohus need kõrvale. Vastustaja 17.01.2024 käskkiri oli kaebajat soodustav, mistõttu ei saa selle puhul rääkida põhjendamispuudusest. Samuti ei ole kohtu jaoks nähtav ülemäärane viivitus vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise lõpetamisel. 17.01.2024 käskkirjast nähtub, et konfliktile järgnenud päeval oli vastustaja suutnud asjaolud sellisel määral välja selgitada, et ei näinud ette ohu jätkumist vangla julgeolekule ja kaebajale.
7.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määruse tühistamist.
2(5)
3-24-625 Tallinna Vangla 16.01.2024 käskkiri võttis kaebajalt igasuguse vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse, riivates tema õigust vabale eneseteostusele, õigust tervise kaitsele ja arstiabile, usuvabadust (kaplaniga kokkusaamise keeld), sõnavabadust (suhtlemisõigust, sh õigust esitada kõnes ja saada suulisi vastuseid vanglalt, psühholoogilt, õpetajatelt), õigust haridusele (koolis käimise piirang), õigust jalutuskäigule värskes õhus, kuna sinna saatmisel puutub kokku vanglaametnikega ja saab suhelda teiste kinnipeetavatega, õigust saata ja saada kirju. Kaitstavate õiguste riive on intensiivne. Tallinna Vangla 16.01.2024 käskkirja tühistamine on tõenäoline, kuna olulised asjaolud on jäetud arvestamata ja kaalutlusõigust on kuritarvitatud. Haldusakt ei ole õiguspärane ega proportsionaalne ning on põhjendamata. VangS § 69 lg-t 1 ei saa kohaldada kinnipeetava suhtes, kes ei ole ohtlik vangla julgeolekule. X ei ole ohtlik, ta ei põgene ega ole suitsiidiohtlik, ta ei ole süsteemselt rikkunud õigusaktide nõudeid ega pane toime õigusrikkumisi. VangS § 69 kohaldamine saab toimuda olemasoleva teabe alusel, mitte põhjusel, et vanglal puudub mingi teave. Vangla paranoiline kartus ei olnud põhjendatud. Sama eesmärgi oleks vangla saavutanud kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadust piiramata. Käskkirjas ei ole näidatud ohupiirkonda. Vangla saab kinnipeetavate saatmisi korraldada ka nii, et kinnipeetavad ei puutuks kokku. Kui oht oli mõnes konkreetsemas piirkonnas, nt ÕP-hoones, oleks saanud piirata liikumis- ja suhtlemisvabaduse selles hoones, mitte mujal. Samuti oleks saanud korraldada õppetöö muul viisil (materjalide kambrisse andmisel) ning ära jätta kooli saatmine, selleks ei olnud vajalik piirata vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust viisil, et isegi oma kambrikaaslasega ei saa olla ühes kambris. Ilmselgelt ei saanud kaebajat ohustada kinnipeetavad, kes viibivad samas osakonnas. Nendega suhtlemise piiramine oli õigusvastane. Oli olemas mitmeid alternatiivseid võimalusi. Vangla oli asjaolud välja selgitanud juba enne piirangute kehtestamist. Vangla võttis kaebajalt sündmuse kohta seletuse enne vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, sai teada ründe tekkepõhjuse ning selle, et rünnak oli suunatud ainult ühekordselt tema suhtes. Saadud teabe pinnalt sai vangla järeldada, et tulevikus ei saa sellega olla mingit ohtu vangla julgeolekule ega ka kaebajale, kui vangla piiraks kakluse teisel osapoolel kokkupuute kaebajaga. Selliseid asjaolusid vangla ei arvestanud. 17.01.2024 käskkirja tühistamine on tõenäoline, kuna Tallinna Vangla ei lõpetanud kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist asjaolude muutumisest alates. Vangla on küll lõpetanud piirangud 17.01.2024, kuid ei ole teinud seda asjaoludest muutumisest arvates. Käskkirjast ei nähtu, millal ja kuidas sai Tallinna Vangla teada kaebaja vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramise aluse äralangemisest. Käskkirjas anti pelgalt hinnang "asjaolud selged", kuid ei öelda, millised asjaolud ning millal ja kuidas välja selgitati. Vaide tagastamine oli ebaseaduslik ja põhjendamata. Vaideõigust kontrollitakse seitsme päeva jooksul alates vaide esitamisest. Pärast seda võib jätta vaide ainult rahuldamata. Vaide rahuldamata jätmiseks ega tagastamiseks ei ole alust. Vangla ei ole määranud vaide puuduse kõrvaldamiseks tähtaega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
3(5)
3-24-625
10.Halduskohus leidis õigesti, et Tallinna Vangla 17.01.2024 käskkiri oli kaebajat soodustav haldusakt. Sellega lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning miski selles käskkirjas pole kaebajat koormav, talle kohustusi panev, tema õigusi piirav vms. Riigivastutuse seaduse § 3 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus leidis 17.12.2013 määruses asjas nr 3-3-1-74-13, p 12, et soodustava haldusakti vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks ei ole vajalik (HKMS § 44 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2). Küsimus sellest, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tulnuks lõpetada varem, ei ole lahendatav 17.01.2024 käskkirja peale esitatava tühistamiskaebuse raames, vaid viivituse vaidlustamisel. Kaebaja ongi siinses asjas esitanud eraldi tuvastamisnõude vangla viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks. Eeltoodud põhjustel oli Tallinna Vangla 17.01.2024 käskkirja peale tühistamiskaebuse tagastamine lõppjäreldustes õige, kuid muuta tuleb kaebuse tagastamise alust (HKMS § 121 lg 2 p 21 asemel § 121 lg 2 p 2).
11.Halduskohus tagastas kaebuse, leides, et sellega kaitstav õiguse riive on väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 21).
12.Ringkonnakohus leiab, et asjaolud ei ole praeguseks piisavalt selged selleks, et pidada kaebuse rahuldamist ebatõenäoliseks. Riigikohtu 01.11.2018 määrusest asjas nr 3-18-763 (p 11) tuleneb, et HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise otsustamiseks tuleb kohtul kontrollida, kas kaebus on perspektiivitu. Juhul kui kaebuse faktiväited ei ole ilmselgelt põhjendamatud, saab kohus nõuda tõendite esitamist, uurida tõendeid eelmenetluses ning anda neile hinnangu otsuse tegemise käigus. Isegi kui haldusakti andmiseks võis esineda alus (selle andmine polnud välistatud), peab kohus kontrollima isiku õiguste järgimist, haldusakti aluseks olnud asjaolude paikapidavust ning kaalutluste põhjendatust ja kohaldatud meetme proportsionaalsust.
13.VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.
14.VangS § 69 lg-s 2 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 17). Ringkonnakohus märgib, et siinse vaidluse asjaoludel võis oht esineda, kuid haldusakti sellekohased põhjendused on üsna üldsõnalised. Eraldamise aluseks sai olla prognoositav oht teistele kinnipeetavatele, vangla julgeolekule või raske õiguserikkumise toimepanemiseks, kuid käskkirjas pole seda ohtu konkretiseeritud. Ühelt poolt on mõistetav, et piiratud aja jooksul võib olla raskendatud esitada põhjalikke motiive. Vanglal tuleks siiski põhjendada ja esitada tõendid, täpsemalt milline oht esines ning et seda ei saanud mõistlikult kõrvaldada muul viisil peale julgeolekuabinõude kohaldamise (nt kinnipeetavate vanglasisene ümberpaigutamine). Tuleb arvestada, et vanglal on küll kohustus tagada kinnipeetavate tõhus järelevalve ja vangla üldine julgeolek, kuid see ei saa siiski toimuda kinni peetava isiku õiguste ebaproportsionaalse piiramise arvel (VangS § 41). Seejuures tuleb vabaduse võtmise aluseid tõlgendada kitsalt ja rangelt. Halduskohus peab muu hulgas hindama, kas käskkirja põhjendustes välja toodud eesmärk tagada sündmuse asjaolude väljaselgitamise objektiivsus mahub VangS § 69 lg-s 2 toodud aluste alla.
15.Kaebaja väidab, et vanglale olid asjaolud selged juba enne 16.01.2024 käskkirja andmist ning väidetavat ohtu kaebaja tervisele ja vangla julgeolekule oleks saanud vajadusel maandada 4(5)
3-24-625 muude meetmetega, sh konfliktis osalenud kinnipeetavate hoidmisega eraldi osakondades. Halduskohus ei ole, sh viidetega haldusmenetluse käigus ega hiljem kogutud tõenditele, kaebaja faktiväiteid ümber lükanud ega põhistanud nende ilmselget põhjendamatust. Seejuures sisaldab kohtuasja toimik haldusmenetluse materjalidest ainult vaidlustatud haldusakte, samuti pole vangla esitanud selgitusi kaebaja faktiväidete kohta ei vaide- ega kohtumenetluses. Ehkki pole välistatud, et kaebaja väited osutuvad alusetuks ning kohus veendub pärast tõendite kogumist ja hindamist kaevatava haldusakti proportsionaalsuses, tuleb kohtul neid järeldusi põhjendada.
16.Kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ei saa pidada tema väidetavalt rikutud õiguste väheintensiivseks riiveks. Riigikohus märkis 18.02.2021 määruses asjas nr 3-19-1837, p 12, et üksikvangistusse paigutamine ja seal hoidmine on olemuselt isiku õiguste intensiivne riive (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12), mistõttu ei saa HKMS § 121 lg 2 p-i 21 sellises vaidluses kohaldada ning kaebuse rahuldamise võimalust tuleb hinnata asja sisulisel lahendamisel. Riigikohus leidis viidatud lahendites ja 28.02.2020 otsuses asjas nr 3-17-1503, p 17, et täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena. Kuigi praegusel juhul kujunes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine faktiliselt lühiajaliseks (1-päevaseks), on vabaduse võtmine isiku jaoks üldjuhul siiski oluline küsimus ning tõsine riive. Seda kinnitavad analoogselt ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 2 ja lg 2 p 1, mis näevad vabaduse võtmise alusetuks osutumise korral ette kahju hüvitamise ka juhul, kui see tekitati kahtlustatavana kinnipidamisega või väärteomenetluses kinnipidamisega. SKHS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Seega on seadusandja SKHS-s lugenud juba 1-päevase vabaduse võtmise sedavõrd tõsiseks riiveks, et see õigustab vabaduse võtmise alusetuks osutumise korral mittevaralise kahju hüvitamist. See kinnitab kaudselt ka kaebaja õiguste riive olulisust.
17.Kohtupraktikas on leitud, et kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud (Riigikohtu 19.05.2017 otsus asjas nr 3‐3‐1‐10‐17, p 13). Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele, näiteks kaebaja isiku iseloomustamisel.
18.Eelneva põhjal tuleb määruskaebus osaliselt rahuldada, tühistada Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määrus vangla 16.01.2024 käskkirja ja viivituse vaidlustamist puudutavas osas ja saata asi selles osas ettevalmistava menetluse jätkamiseks halduskohtule. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.