Rahvastik › Isikut tõendavad dokumendid

õigus keelduda e-residentsuse andmisest vähimagi kahtluse korral. Ohtu avalikule korrale saab põhjendada näiteks isiku varasema käitumisega, tema sidemetega või muude asjaoludega. - Kaebaja võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut.

KOHTU PÕHJENDUSED

3(7)

Kohus möönab, et mõnel juhul võib see, kui e-residentsuse taotlejad saavad teada, et tuginetakse ka avalikele allikatele, tuua kaasa selle, et isikud asuvad oma tegevust rohkem varjama. Samas käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja enda poolt avaldatud tekstidega. Eeltooduga ei soovi kohus jõuda järeldusele, et isiku eest varjamine sõltub üksnes sellest, kas isiku käest on haldusmenetluses teabe kohta seisukohta küsitud, ega suunata sellega vastustajat teavet või lisaselgitusi mitte küsima. Kui isikult lisaselgituste küsimine on võimalik, tuleb seda siiski teha. Samas käesoleva asja asjaolud, st avalikule huvile ja julgeolekule tekkiva ohu risk ei ole sellised, mis võimenduks, kui kaebaja saab tema kohta koostatud põhjendustega sisuliselt tutvuda. Vastustaja 12.03.2024 selgituse neljanda punkti kolm viimast lõiku puudutavad samas mitte kogutud teavet, vaid tehtud järeldusi. Sealjuures kümnenda lõigu järeldus (järgnedes karistusregistri väljavõtte küsimusele) puudutab otseselt sama punkti esimestes lõikudes toodut. Viimased kaks lõiku puudutavad aga avalikkuses ilmunud üldist teavet, mida vastustaja on oma järelduste tegemisel kasutanud, samuti Eesti Vabariigi üldist avalikku tegevust ning nende pinnalt tehtud järeldust, miks kaebaja võib kujutada ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sama seisukoht on ka seitsmenda punkti neljanda lõigu alguses teises sõnastuses. Kohus selgitab, et neljanda punkti kahe viimase lõiguga ning punkti 7 neljandas lõigus tooduga on vastustaja sisustanud ka asjas olulise avaliku huvi ja kaebajast tuleneva riski. Tegemist ei ole avaliku huviga, mida tuleks varjata, vaid pigem on sellist huvi ka avalikult väljendatud (vt neljanda punkti viimane lõik). Siinkohal ei ole enam tegemist PPA meetodite ega taktikaga, vaid kaalumise ja põhjendamisega. Kohus ei avalda menetlusosalisele teavet enne määruse jõustumist (HKMS § 88 lg 5). Seega kohtu otsustusega mittenõustumise korral on vastustajal võimalik esitada määruskaebus ning enne määruskaebuse lõpplahendust teavet ei avaldata.

Lisateave: https://www.politsei.ee/et/juhend/id-kaardi-taotlemine-taeiskasvanule ja https://www.politsei.ee/et/juhend/elamisloakaardi-taotlemine-taeiskasvanule

4(7)

Eestit viibivatele Euroopa Liidu kodanikele tagatakse juurdepääs digiteenustele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS) kaudu, mille jõustumisel tuleb Euroopa Liidu liikmesriikidel tunnustada vastastikku teiste riikide digitaalse identiteedi ja usaldusteenuste pakkujaid ning lubada oma digiteenustele ligipääsu teiste liikmesriikide digitaalse isikutunnistusega2. E-residendi digitaalne isikutunnistus (ITDS 52. ptk, § 205 jj) on ette nähtub kolmandate riikide kodanikele (väljaspool Euroopa Liitu), kes ei viibi Eestis. E-residendile digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärk on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga (ITDS § 205 lg 2). Tegemist on Eesti Vabariigi poolt vabatahtlikult loodud hüvega, mille loomist ei nõua ükski põhiõigus ega inimõigus. PS § 31 tagab põhiõiguse tegeleda ettevõtlusega, kuid see õigus on tagatud üksnes Eesti kodanikele ning nendega võrdsetel alustel ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Sama põhimõtet kordab ka PS § 9 lg 1 – põhiseaduses loetletud õigused ja vabadused on tagatud Eestis viibivatele välisriikide kodanikkudele. Tallinna Ringkonnakohus on 13.07.2023 määruse nr 3-23-26 punktis 4 selgitanud, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine, mis võimaldab kasutada Eesti e-teenuseid (ITDS § 205 lg 2), ei ole eriliselt kaalukas õigushüve, sh ei ole tegemist põhiõigustega kaitstud õigushüvega. Seega ei ole kaebajale e-residentsuse andmine seotud ühegi kaebaja vabadusi tagava materiaalse põhiõigusega. Sellist õigust ei nähtu ka kaebaja väidetest – kaebaja ei ole Eestis ettevõtlusega alustanud ning alles soovib seda teha. E-residendi digitaalse isikutunnistuse puudumine ei takista kaebajal Eestis äritegevusega tegelemist. Viibides füüsiliselt väljaspool Eestit peabki välismaalane arvestama sellega, et tema äritegevuse korraldamine on keerukam ning võib nõuda vaatamata digitaalsetele lahendustele kohapeal viibimist. E-residendi digi-ID ei ole välismaalase jaoks Eestis ettevõtlusega tegelemise eelduseks. E-residentsus teeb küll asjaajamise mugavamaks, aga samas on äritegevusega seotud asjaajamist võimalik korraldada ka muul moel. Äritegevust on võimalik juhtida esindajate kaudu või ise Eestis viibides. Kuivõrd kaebajal puuduvad Eestis ettevõtted, puudub ka kaebaja õiguste riive küsimuse osas, kas vastustaja andis kaebajale piisavalt aega oma tegevuse ümber korraldamiseks. Eeltoodust tulenevalt taandub kaebaja õiguste riive ainult küsimuseni, kas kaebajale e-residentsuse andmisest keeldumine on otsustatud kooskõlas seadusega ning asjakohaselt kaaludes (õigus menetlusele ja korraldusele). Olukorras, kus muudele riivetele viited puuduvad, saab ainuüksi hüve andmise menetluse järgimise võimalikku riivet pidada väheintensiivseks.

699 SE seletuskirja lk 12; määrus nr 910/2014, kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legalcontent/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32014R0910&from=EN.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6214b217-ee37-48db-a3b8-f872dff9c40f

5(7)

Kaebajale ei ole ka e-residentsuse andmisest keeldutud ilmselgelt diskrimineerival alusel – rassi, soo, rahvuse, usutunnistuse vms põhjusel. Teiselt poolt on Eesti Vabariigil väga lai kaalutlusõigus kujundamaks, kellele ta loeb e-residendi digitaalse isikutunnistuse andmisel sama hüve pakkumise eesmärgiga kooskõlas olevaks. Eresidentsus on unikaalne lahendus, mis võimaldab tuua Eestisse lisainvesteeringuid. Samas võimaldab see Eesti Vabariigi poolt isikule usaldatud dokumendiga teha tahteavaldusi, sh tehinguid, mis võivad riivata Eesti Vabariigi mainet. Eesti riigi maine kahjustamine ei ole oma olemuselt kooskõlas e-residentsuse programmi eesmärgiga, s.o Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengu soodustamisega. Mainekahju Eesti riigile ei soodusta pikemas perspektiivis kuidagi riigi majandust, teadust, haridust ega kultuuri, sõltumata e-residendiga seotud ettevõtete toodetud maksutulust. Mainekahju vältimise vajadus on ka oluline avalik huvi. Ka juhul, kui konkreetne isik toob oma äritegevusega Eesti riigile kasu (tasutud maksude, loodud töökohtade vms näol), võib kaudne mõju olla kahjulikum, kui teised isikud jätavad Eesti Vabariigile tekkiva mainekahju tõttu oma majandustegevuse Eestisse toomata ja nt teadus- või haridusinvesteeringud tegemata. Väga üldsõnaliselt on võimalikku mainekahju e-residentsuse programmi kohta käsitlenud ka Riigikontroll oma 23.07.2020 kontrolliaruandes4, milles leitakse, et e-residentsuse probleemid võivad Eesti mainele lüüa haava, mille ravimine on aeganõudev; ning kokkuvõttes võib saada kahjustada nii sisejulgeolek kui ka ärikliima (lk-d 1 ja 2). Võõrriigi kodanikule e-residendi isikutunnistuse väljastamine toob kaasa kohustusi ka dokumendi väljastanud riigile, kuna see annab võimaluse kasutada riigi loodud identiteeti ning võimaldab kasutada Eesti loodud e-teenuseid, sh osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, olenemata tema füüsilisest viibimiskohast (vt ka 699 SE seletuskiri, lk 2). Kuna Eesti riik annab eresidendi isikutunnistuse selle taotlejale välja heauskseks kasutamiseks ja õiguspäraste toimingute tegemiseks, siis on oluline välistada selle andmine isikutele, kelle puhul on PPA-l põhjus eeldada, et isik võib olla ohuks avalikule korrale või julgeolekule. Tegemist on prognoosotsusega, kus eresidentsuse eesmärkide täitmata jätmine või kahjustumine ei pea olema aset leidnud, vaid olemasoleva info pinnalt ei saa seda välistada. Käesoleval juhul, tutvunud vastustaja poolt esitatud teabega, nõustub kohus vastustajaga, et ohtu avalikule korrale või julgeolekule ei saa välistada. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 27.03.2024 määruse nr 3-23-2004 punktis 9, et mõiste „avalik julgeolek“ kohta tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et see hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeoleku ning järelikult võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine (vt kohtuotsus Tsakouridis, C-145/09, p-d 43 ja 44). Halduskohus peab kohaseks lähtuda sellest mõiste sisustamisest ka käesolevas asjas, arvestades märgatavalt madalamat lävendit ohu olemasolu möönmisel, mis võib kaasa tuua e-residentsuse andmisest keeldumise. Kaebaja on kaebuses avaldanud, et tema kohta on avaldatud veebileht veebisaidil Canary Mission, kuid tegemist ei ole eetilise veebisaidiga. Kaebaja oli ülikooliajal tihedalt seotud oma üliõpilasliiduga ning ta osales vabatahtlikuna grupis Solidaarsus Palestiina inimõiguste eest, mis aitas kaasa Palestiina konflikti puudutavasse debatti ja propageeris palestiinlaste inimõigusi (dtl 13). Kaebaja osales ka solidaarsusüritusel avaldamaks toetust Palestiina poliitvangidele, samuti ülikoolis rahvahääletuse korraldamises BDS-liikumise suhtes seisukoha võtmiseks (dtl 14). Kaebaja tugineb rahvusvahelisele õigusele, mis nõuab Palestiina põgenike kaitsmist nende tagasipöördumise õiguse ja hüvitise kaudu. Kaebaja poliitiline seotus toimus peaaegu 10 aasta eest ja kaebaja on pärast seda jätkanud enda professionaalse karjääriga.

https://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2507/Area/20/language/et-EE/Default.aspx

6(7)

Kaitsepolitseiameti värskes aastaraamatus5 on selgitatud, et Hamasi terrorirünnak Iisraelis mõjus paljudele Euroopa islamistlikele äärmuslastele võiduna ning suurendas radikaliseerumist. Pinged on olnud nähtavad ka Eestis. Kui varem ei väljendatud avalikult juudiviha ja islamistliku terrorismi julmuse mõistmist, siis nüüd suurenes moslemikogukonna liikmete radikaalsus (lk 39). Hamasi-Iisraeli konflikti puhul on hakatud levitama Eestis islamistlike organisatsioonide propagandat. Seda on teinud ka need, kes tõenäoliselt ise ei tea ega mõista sellise propaganda päritolu ja konteksti. Sellist tegevust võib pidada radikaliseerumise fenomeni suurendamiseks teadmatusest või ignorantsusest. Eestis suurenes äärmuslike seisukohtade esitamine märkimisväärselt. Konflikti kahe vaate vahelised pinged mõjusid äärmusluse kasvule (lk 40). Eelnevalt kirjeldatud pingete kasv on välismaal hiljuti avaldunud ohuna avalikule korrale.6 Vaidlustatud haldusakti põhjendused on nii eelnevaga kui ka kaebaja avaldatuga loogiliselt seotud. Eesti riik ei pea lubama enda digiteenuste lihtsustatud kasutamist isikute poolt, kellest võib lähtuda mistahes oht avalikule korrale ja julgeolekule. Sellist luba ei pea andma ka juhul, kui isik ise pooldab vägivallatut lähenemist ja/või levitab radikaliseerumist soodustavat sõnumi heas usus või teadmatusest. Samas võib see siiski kaasa tuua välissuhete raske häirimise ohu või ohu rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele. Eesti Vabariigil on nii oluline huvi kui ka kohustus kaitsta avalikku korda kui ühiskonna (rahumeelset) seisundit, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus (KorS § 4 lg 1). Sealjuures ei pea isikust tulenev risk realiseeruma, vaid piisab ohust. Kohus peab oluliseks ka tuua, et kuigi kaebaja väidab, et tema tegevus jääb 10 aasta taha, siis sama veebileht, mille kohta kaebaja selgitusi andis, viitab ka hilisemale tegevusele 2018. ja 2019. aastal. Olukorras, kus ühelt poolt puudub sisuline riive isiku põhiõigustele, kes ei ole Eesti ega Euroopa Liidu kodanik ega Eestis viibiv välismaalane; teiselt poolt on riigil väga suur kaalutlusõigus hüve andmisel ja samas on võimalik riigi poolt antava hüve andmisega Eesti Vabariiki, sh mainet, avalikku korda ja julgeolekut kahjustada; võib mistahes ohukahtluse korral eelistada e-residendi isikutunnistuse andmisest keeldumist isikutunnistuse andmisele. Selleks, et kohus kohustaks isikutunnistust andma või andmist uuesti kaaluma, peaksid olema erakordselt kaalukad põhjused, mis viitavad ilmselgele suvaotsusele ja vastustaja meelevaldsusele. Sellised asjaolud käesoleval juhul puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määrusega.

https://kapo.ee/sites/default/files/content_page_attachments/Aastaraamat%202023-2024.pdf https://www.err.ee/1609326012/err-usa-s-meeleavaldused-ulikoolides-on-levinud-ule-riigi; https://www.bbc.com/news/world-us-canada-68908885

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.