Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-129 30. aprill 2024 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam Kaupo Martihhini kaebus Politsei- ja Piirivalveameti käskkirja õigusvastaseks tunnistamise ja hüvitise nõuetes Kaebaja Kaupo Martihhin, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2022. a otsus Kaupo Martihhini kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2022. a otsus ja Tartu Halduskohtu
12.jaanuari 2021. a otsus osas, milles kohtud jätsid kaebuse rahuldamata.
3.Teha osaotsus ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Kaupo Martihhini kasuks saamata jäänud palga eest täiendavalt välja hüvitis 7920 eurot.
4.Saata kaebus selles osas, milles Kaupo Martihhin nõuab õiglast hüvitist politseiametniku väljateenitud aastate pensioni kaotamise eest, uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
5.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2022. a otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 5 ning Tartu Halduskohtu 12. jaanuari 2021. a otsuse resolutsiooni punkt 4.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaupo Martihhin töötas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) sisekontrollibüroo Lõuna sisekontrollitalituse juhina. 3. detsembril 2019 pidas Kaitsepolitseiamet ta kinni kuriteos kahtlustatavana. Kriminaalmenetluses kahtlustatavaks tunnistamise tõttu vabastas PPA peadirektor ta
30.detsembri 2019. a käskkirjaga nr 1.9/-2.1/160p politseiteenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 95 lg 1 alusel. Teenistussuhte viimaseks päevaks märgiti 1. jaanuar 2020.
2.K. Martihhin esitas 22. jaanuaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada PPA käskkiri õigusvastaseks, mõista tema kasuks välja hüvitis tema kuue kuu keskmise palga ulatuses (15 840 eurot) ja õiglane hüvitis kaotatud pensioni eest kohtu äranägemisel. Hüvitise suurust põhjendas kaebaja järgmiselt.
2.1.Kaebaja politseiteenistuse staaž oli tema teenistussuhte viimase päeva seisuga 28 aastat, 7 kuud ja 11 päeva. Kaebaja karjäär politseis on hävitatud. Kaebaja oli eeskujulik politseiametnik, ta on läbinud koolitusi ja tegelenud aktiivselt enesetäiendamisega. Eeltoodu ei ole kompenseeritav kolme kuu palga suuruse hüvitisega.
3-20-129
2.2.Kaebajal oleks tekkinud õigus saada politseiametniku väljateenitud aastate pensioni (edaspidi politseipension) selleks vajaliku vanuse täitumisel 2. veebruaril 2023. Vajalik staaž on kaebajal olemas. Kaebaja teenistusest vabastamise ja vajaliku vanuse saabumise vahele jääv aeg on lühike, mistõttu on tõenäoline, et kaebajal oleks tekkinud õigus saada pensioni. Õiglane hüvitis peaks olema vähemalt 362 934 eurot. Arvestades Eesti meeste eeldatavat eluiga, mis on 73,86 aastat, oleks kaebaja alates 50-aastaseks saamisest saanud pensioni 23,86 aastat (286 kuud) ja tal oleks olnud õigus saada pensioni 75 protsenti ametipalgast ehk 1269 eurot kuus. On ebatõenäoline, et kaebajal avaneb võimalus uuesti politseiteenistusse astuda.
3.Tartu Halduskohus tunnistas 12. jaanuari 2021. a otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks õigusnormi puudumise, mis välistab politseiametniku teenistusest vabastamise ATS § 95 lg 1 alusel politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 40 p-s 3 nimetatud asjaolu tekkimise tõttu (põhjusel, et politseiametnik on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav) (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt, tunnistas PPA käskkirja õigusvastaseks ja mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise 7920 eurot (resolutsiooni p 2), jättis 4/5 menetluskuludest kaebaja ja 1/5 vastustaja kanda ning menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 4). Halduskohtu hinnangul ei andnud poolte väited alust kalduda kõrvale ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise suurusest, milleks on ametniku kolme kuu keskmine palk. Kohus põhjendas seda järgmiselt.
3.1.Vaidluse asjaoludel ei saa pidada ülekaalukaks võimalust, et käskkirja andmata jätmisel oleks kaebaja kuni 50-aastaseks saamiseni töötanud politseiametnikuna. Ajavahemik käskkirja andmise ja kaebaja 50-aastaseks saamise vahel on ligikaudu kolm aastat (30. detsember 2019 kuni 2. veebruar 2023). See on küllalt pikk aeg, mis ei võimalda tõsikindlalt prognoosida, kas kaebaja oleks kuni 2. veebruarini 2023 politseiametnikuna töötanud. Seejuures tuleb arvestada, et kaebajale on esitatud kahtlustus kriminaalasjas. See tähendab, et arvestada tuleb mitte ainult võimalusega, et kaebaja teenistussuhe oleks enne pensioniea saabumist lõppenud põhjusel, mida ei saa ennustada või ette näha (sh kaebaja elumuutuse või koondamise tõttu), vaid esineb risk, et kaebaja suhtes algatatud kriminaalasi võib lõppeda süüdimõistva kohtuotsusega. Sel juhul oleks lõppenud ka kaebaja teenistussuhe ja õigus saada politseipensioni.
3.2.Liialdatud on kaebaja väide, et tema karjäär on hävitatud. Kaebajat ei vabastatud ametist distsiplinaarkaristusena või muul sellisel alusel, mis kujutaks endast etteheidet kaebajale, vaid teenistusse võtmist välistava asjaolu tekkimise tõttu. Kaebaja ei ole teistsuguses olukorras võrreldes muude ametnikega, kes oleksid soovinud teenistussuhet jätkata, kuid kelle puhul ilmnes või tekkis seda välistav asjaolu.
4.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 12. aprilli 2021. a otsusega asjas nr 5-21-1 ATS § 95 lg 1 ja § 15 p 5 ning PPVS § 40 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need kohustavad politseiametniku teenistusest vabastama, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav. Kolleegium leidis, et kohustus politseiametnik teenistusest vabastada ei ole põhiseaduse (PS) § 11 mõttes vajalik ja rikub PS § 29 lg-s 1 antud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kohustus vabastada politseiametnik kriminaalmenetluses kahtlustatavaks oleku tõttu teenistusest on õigustatav eesmärgiga tagada politsei autoriteet ja usaldusväärsus korrarikkumisi ennetava ja õigusrikkumisi menetleva organisatsioonina. Siiski ei saa sel eesmärgil politseiteenistusest vabastamist pidada vajalikuks. Kuriteokahtlustus tähendab ainult tõenäosust, et isik on kas kuriteo täideviija või sellest osavõtja. Sama eesmärki oleks võimalik saavutada mitme kutsevabadusse vähem sekkuva meetmega.
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud PPA-lt välja mõistmata, teha tühistatud osas uus otsus, 2(6)
3-20-129 millega rahuldada kaebus ja mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja täiendav hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses (7920 eurot) ja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel kaotatud pensioni eest ning jätta kaebaja menetluskulud PPA kanda.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 9. veebruari 2022. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse p 4 osas, millega jäeti kaebaja menetluskulud halduskohtus täies ulatuses välja mõistmata, ning tegi vastavas osas uue otsuse, millega mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud 53 eurot 20 senti (resolutsiooni p 3). Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata ja täiendas halduskohtu otsuse põhjendusi (resolutsiooni p 4) ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 42 eurot (resolutsiooni p 5). Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
6.1.Pelgalt kaebaja pikaajalisest teenistusstaažist ega ka eeskujulikust teenistusest ei teki vastustajale seaduses ettenähtust suurema hüvitise maksmise kohustust. Hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 1 alusel oleks põhjendatud eelkõige siis, kui ametniku teenistusest vabastamine oleks asjaolusid arvestades ilmselgelt ebaõiglane ning paneks ametniku väga raskesse majanduslikku olukorda. Sellised asjaolud ringkonnakohtule ei nähtu.
6.2.Politseiametniku pensioni saamiseks tuleks kaebajal politseiteenistusse naasta veel vähemalt päevaks. Kaebajale soodsa kohtuotsuse korral ei ole välistatud kaebaja politseiametnikuna teenistusse asumine ning sellest tulenevalt ka kaebajale politseiametniku pensioni määramine. PPVS ei välista kohtus õigeks mõistetud politseiametnikule väljateenitud aastate pensioni määramist. Järeldus, nagu välistaks ainuüksi kaebaja teenistusest vabastamine tema õiguse saada politseipensioni, on enneaegne. Kuna kaebaja õigus saada pensioni sõltub suuresti siiski tema suhtes käimasoleva kohtumenetluse tulemusest, ei saa käesolevas asjas otsuse tegemise seisuga tõsikindlalt rääkida ka kaebajal võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 kohasest saamata jäävast tulust. Kaebajal tekkivast saamata jäänud tulust saab rääkida alles siis, kui on jõustunud kaebajat õigeksmõistev kohtuotsus ning on ilmne, et kas objektiivsetel või subjektiivsetel asjaoludel ei teki kaebajal võimalust teenistuses jätkata. Seega on järeldus kaebaja võimalikust politseiametniku pensionist ilmajäämise ja seeläbi tekkiva saamata jääva tulu kohta käesoleva asja asjaolusid arvestades ennatlik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõistmata; tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõistmata; teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja täiendav hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses (7920 eurot), mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel kaotatud pensioni eest ja jätta kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja väidab järgmist.
7.1.Politseiteenistusse naasmine ei ole garanteeritud. See eeldab, et kaebaja elukohast vastuvõetaval kaugusel on olemas vaba teenistuskoht, millele kaebaja kvalifitseerub ja millele kandideerimisel osutub ta edukaks. Ei ole ühtegi garantiid, et kaebaja saaks õigeksmõistva lahendi korral politseiteenistusse naasta. Kaebaja senine teenistuskoht on täidetud ning ATS seletuskirja kohaselt oli ATS § 105 kehtestamise eesmärgiks just see, et asendada teenistusse ennistamine rahalise hüvitise maksmise kohustusega. Ringkonnakohtu tõlgendus tähendab eeldust, et varjatud ennistamine on justkui võimalik, st kaebajale ei pea maksma hüvitist, sest ta saab mistahes hetkel uuesti politseiteenistusse asuda. Selline tõlgendus on otseses vastuolus ATS § 105 eesmärgiga ning PPVS § 40 p-ga 3. Erinevalt ringkonnakohtu käsitlusest ei saa kaebaja minna lihtsalt tagasi politseiteenistusse, sest see ei ole kaebajast sõltumatutel põhjustel võimalik. 3(6)
3-20-129
7.2.Sõltumata sellest, kas kaebaja mõistetakse õigeks või süüdi, jääb ta mõlemal juhul vähemalt osaliselt politseipensionist ilma. Seda ei saa korvata teisiti kui rahalise hüvitisega. Kui kaebaja mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks, on tal ringkonnakohtu prognoosi kohaselt kõige varem võimalik naasta teenistusse 2025. aastal. See tähendab, et tal jääb saamata vähemalt pension alates 50-aastaseks saamisest 2. veebruaril 2023 kuni õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumiseni 2025. aastal ehk umbes kahe aasta vältel. Kui kaebaja mõistetakse kriminaalmenetluses 2025. aastal süüdi, jääb tal õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu alates 2. veebruarist 2023 kuni süüdimõistva otsuse jõustumiseni ikkagi umbes kahe aasta vältel politseipension saamata. Kui teda ei oleks õigusvastaselt teenistusest vabastatud, oleks tal õigus saada seda pensioni ka siis, kui ta mõistetakse hiljem kriminaalmenetluses süüdi, sest pensioniõiguse tekkimise hetkel 2. veebruaril 2023 ei ole teda veel süüdi mõistetud. Seega on kaebajal õigus saada politseipensioni vähemalt 2. veebruarist 2023 kuni kriminaalmenetluses tehtava lahendi jõustumiseni.
7.3.Kaebaja ei nõustu sellega, et keskmise hüvitise suurendamine tuleks kõne alla vaid ilmselge ebaõigluse korral ning kui ametnik pannakse sellega lisaks ka väga raskesse majanduslikku olukorda. ATS § 105 lg 1 ega ükski teine õigusakt ei sätesta keskmisest hüvitisest kõrvalekaldumisele selliseid piiravaid tingimusi. Pealegi on nii seadusandja kui senine kohtupraktika mõtestanud seda sätet oluliselt teisiti. Nii ATS § 105 lg 1 kolmanda lause teksti, ATS-i eelnõu seletuskirja kui ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu asjas nr 3-3-1-13-16 tehtud otsuse p 29 kohaselt tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega võib hüvitise keskmisest suurusest kõrvale kalduda ka muudel juhtudel kui ilmselge ebaõigluse ja sellele lisanduva raske majandusliku olukorra korral, mh siis, kui õigusvastaselt lõpetatakse pikaajaline laitmatu karjäär.
7.4.Ringkonnakohus eksis, eeldades, et tema enda välja mõeldud kitsendavaid kriteeriume keskmisest hüvitisest kõrvalekaldumiseks ei esine. Ringkonnakohus ei ole nende kriteeriumide esinemist kontrollinud. Ükskõik kelle töö- või teenistussuhte lõpetamine pelgalt talle kahtlustuse esitamise tõttu on ilmselgelt ebaõiglane, kuivõrd see eirab süütuse presumptsiooni. Kaebaja on ainus politseinik, kes on ametist vabastatud talle kahtlustuse esitamise tõttu. PPA-s töötab sadakond politseinikku, kellele on esitatud kahtlustus, kuid kes jätkavad kriminaalmenetluse ajal ametiülesannete täitmist. PPA-s ei ole kunagi olnud praktikat, et kahtlustuse esitamisel lõpetatakse politseiniku teenistussuhe. Seda on tehtud ainult kaebaja puhul, koheldes teda teisiti kui kõiki teisi politseinikke, mis on ilmselgelt ebaõiglane. Kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri oli täies ulatuses põhjendamata, selles ei toodud esile vabastamise faktilisi aluseid ega õiguslikku alust ning kaebaja sai neist teada alles käesolevas menetluses vastustaja seisukohtadest. Töö- või teenistussuhte ilma põhjendusteta lõpetamine viitab selgelt teenistussuhte lõpetamise ilmsele ebaõiglusele. Täiskohaga töö- või teenistuskohast saadava sissetuleku kaotamine paneb inimese väga raskesse majanduslikku olukorda.
8.PPA kassatsioonkaebusele ei vastanud.
9.Kaebaja andis 12. veebruaril 2024 esitatud seisukohas teada, et 5. jaanuaril 2024 tegi Tartu Maakohus otsuse, millega mõistis kaebaja talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks, ning et ta kaebas maakohtu otsuse edasi.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohtud on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1). Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tuleb tühistada osas, milles kohtud jätsid 7920 eurot saamata jäänud palga ja õiglase hüvitise kaotatud politseipensioni eest välja mõistmata. Kaebus tuleb osaliselt rahuldada ja mõista kaebaja 4(6)
3-20-129 kasuks täiendavalt välja 7920 eurot. Kolleegium teeb selle kohta osaotsuse. Kaebus tuleb osas, milles kaebaja nõuab õiglast hüvitist kaotatud politseipensioni eest, saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule.
11.Kolleegium nõustub kohtutega, et ATS § 105 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmise puhul on tegemist kahju hüvitamisega. Osutatud sätte esimese lause järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Sätte teise lause järgi võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kolleegium on varem märkinud, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või suuremat hüvitis, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 29; asjas nr 3-3-1-49-16, p 26). ATS-i eelnõu seletuskirja järgi peab kahjuhüvitis olema kohane ja proportsionaalne (193 SE, Riigikogu XII koosseis, lk 65). Hüvitise proportsionaalsus tähendab muuhulgas tekitatud kahju ulatuse arvestamist. Seega tuleb teenistussuhte lõpetamise asjaoluks pidada ka tegelikku kahju, mis tekkis ametniku õigusvastaselt teenistusest vabastamise tagajärjel.
12.Kolleegium mõistab kaebaja väiteid kahju kohta nii, et õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu jäi ta ilma politseiametniku palgast ja kaotas politseipensioni. Seega palub kaebaja hüvitise väljamõistmisel võtta arvesse saamata jäänud tulu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 3 ja VÕS § 128 lg 4 mõistes. RVastS § 7 lg 3 järgi hüvitatakse kahju kannatanud isikule otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
13.Kaebaja leiab, et kui teda ei oleks õigusvastaselt teenistusest vabastatud, oleks ta jätkanud oma teenistusülesannete täitmist. Kolleegium selle käsitusega ei nõustu. Kaebaja oli kriminaalmenetluses kahtlustatav. Kui ATS § 95 lg 1 ja § 15 p 5 ning PPVS § 40 p 3 ei oleks kohustanud vastustajat kaebajat teenistusest vabastama, peab kolleegium kaebaja käsitusest tõenäolisemaks, et vastustaja oleks kaebaja suhtes algatanud distsiplinaarmenetluse ning kõrvaldanud ta ATS § 78 lg 1 alusel distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest. ATS § 78 rakendamise võimalusele viitas Riigikohus juba siis, kui ta lahendas selles asjas algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-21-1/10, p 38). Vastustaja on kohtumenetluse käigus rõhutanud, et sisekontrollibüroo struktuuriüksuse juhi rollis oli kaebajal kõrgendatud vastutuskohustus võrreldes tavaliste politseiametnikega, kelle üle on sisekontrollibüroo seatud järelevalvet tegema. Kaebaja põhiülesanne oli teha teiste politseiametnike õiguskuulekuse üle järelevalvet. Seda arvestades ei pea kolleegium tõenäoliseks, et vastustaja oleks võimaldanud kaebajal oma teenistusülesannete täitmist jätkata. ATS § 77 lg 2 järgi oleks distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaja kulgemine kriminaalmenetluse ajaks peatunud, sest kriminaalmenetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel oleks olnud tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Eespool viidatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas osutas Riigikohus ka kriminaalmenetluse seadustiku §-le 141, mille alusel on samuti võimalik kahtlustatavat politseiametnikku kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada (otsus nr 5-21-1/10, p 38).
14.Kohtud eksisid ATS § 105 lg 1 kohaldamisel, kui nad lahendasid kaebaja nõuet mõista tema kasuks välja hüvitis tema kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kui kaebaja oleks teenistusest kõrvaldatud, oleks talle ATS § 78 lg 3 alusel makstud teenistusest kõrvaldamise ajal ühes kuus 60 protsenti tema keskmisest palgast. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja keskmine kuupalk oli 2640 eurot. Seega oleks kaebajale teenistusest kõrvaldamise ajal makstud 1584 eurot kuus. Kaebaja nõuab hüvitist tema kuue kuu keskmise palga ulatuses ehk 15 840 eurot. Halduskohus mõistis 5(6)
3-20-129 vastustajalt kaebaja kasuks välja 7920 eurot, mis vastab kaebaja kolme kuu keskmisele palgale. Seda on märksa vähem, kui kaebaja oleks teenistusest kõrvaldamise ajal saanud. Halduskohtu otsuse teatavakstegemise ajal oleks kaebaja olnud teenistusest kõrvaldatud 12 kuud. Nii oleks teenistusest kõrvaldamise korral makstud kaebajale juba halduskohtu otsuse teatavakstegemise ajaks kokku 19 008 eurot (12 × 1584 eurot). ATS ei näe ette, et § 78 lg 3 järgi säilitatavat palka saab sõltuvalt muudest asjaoludest veel vähendada või suurendada. Samuti arvestab ATS § 78 ühelt poolt vastustaja huviga tagada politsei autoriteet ja usaldusväärsus avaliku korra kaitsel ning teiselt poolt kaebaja huviga säilitada toimetulekuks vajalik sissetulek. Samasuguse huvide tasakaalu on leidnud seadusandja 1. juulil 2022 jõustunud PPVS §-s 581, mis võimaldab kriminaalmenetluses kahtlustatava politseiametniku ametist kõrvaldada ka distsiplinaarmenetluse väliselt. PPVS § 581 lg 4 järgi tuleb teenistusest kõrvaldatud politseiametnikule maksta ühes kuus 60 protsenti tema keskmisest palgast. Seaduse aluseks oleva eelnõu seletuskiri kinnitab, et seaduse muutmise ajendiks oli käesolevast haldusasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud Riigikohtu otsus nr 5-21-1/10 (508 SE, Riigikogu XIV koosseis, lk-d 30–31). Kolleegium leiab, et käesoleva asja eripära arvestades ei ole kaebaja nõude selle osa lahendamisel vaja rohkem asjaolusid ega muid huve arvesse võtta. Kaebaja nõue mõista välja hüvitis tema kuue kuu keskmise palga ulatuses (15 840 eurot) oleks tulnud täielikult rahuldada. Halduskohtu otsust, millega kaebaja nõue rahuldati osaliselt ja mõisteti välja 7920 eurot, ei ole menetlusosalised vaidlustanud ja see on HKMS § 176 lg 2 teise lause järgi jõustunud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista veel 7920 eurot. Kolleegiumi hinnangul on see osa nõudest lõplikuks otsustamiseks valmis ja asja lahendamise kiirendamiseks teeb kolleegium selle kohta osaotsuse (HKMS § 171 lg 3).
15.Kohtud eksisid ATS § 105 lg 1 kohaldamisel ka siis, kui nad lahendasid kaebaja nõuet mõista välja õiglane hüvitis kaotatud politseipensioni eest. Kui kaebaja oleks olnud kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud, oleks tal 50-aastaseks saamisel tekkinud õigus saada politseipensioni. Teenistusest kõrvaldamise korral peatuvad ametniku avaliku võimu volitused (ATS § 83 p 6), kuid säilivad ametniku staatus ja teenistussuhe (ATS § 82 lg 1). Seega oleks kaebaja alates
2.veebruarist 2023 hakanud saama politseipensioni, kui teda ei oleks õigusvastaselt teenistusest vabastatud. PPVS § 1111 lg 8 järgi kaotab õiguse saada politseipensioni isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustiku (KarS) 15. peatükis või 17. peatüki 2. jaos sätestatud süüteo eest, mille eest KarS näeb ette vähemalt kuni viieaastase vangistuse. Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2021. a määrusest, mille ringkonnakohus võttis haldusasja materjalide juurde, selgub, et kaebaja on antud süüdistatavana kohtu alla KarS § 241 lg 1 järgi. KarS § 241 lg 1 asub KarS 15. peatükis ja näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Nii oleks kaebajal KarS § 241 lg 1 järgi süüdimõistmise korral olnud õigus saada politseipensioni teda süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni. Kui kaebajat aga KarS § 241 lg 1 järgi süüdi ei mõisteta, oleks tal olnud õigus saada politseipensioni elu lõpuni. Järelikult sõltub kaebaja politseipensioni kaotusest tingitud kahju suurus olulisel määral sellest, kas kaebaja suhtes käimasolev kohtumenetlus lõpeb tema süüdimõistmisega KarS § 241 lg 1 järgi. Kohtud peavad selle asjaolu kindlaks tegema (HKMS § 2 lg 4 esimene lause). Hüvitise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada ka kaebaja osa kahju tekkimisel (RVastS § 13 lg 1 p 4, VÕS § 139 lg 1). HKMS § 95 lg 1 järgi võib kohus peatada haldusasja menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni, kui kohtu otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise asjaolu olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese. Seega tuleb halduskohtul käesoleva haldusasja menetlus peatada kuni kaebaja kriminaalasja kohtumenetluse lõppemiseni.
16.Menetluskulud jagab halduskohus asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tuleb menetluskulude osas tühistada (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 5 ning halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.