Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk 09.04.2024, Tartu 3-21-2553 A.S., A.A. , I.K. , K.P. ja H.R.-i kaebus Tartu Linnavolikogu 07.10.2021. a otsuse nr 373 osaliseks tühistamiseks Tartu Halduskohtu 25.04.2023. a otsus A.S., A.A. , I.K. , K.P. ja H.R.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebajad/apellandid – A.S., A.A., I.K. , K.P. ja H.R. esindaja advokaat Triin Kaurov Vastustaja – XXX
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.04.2023. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebajate apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 09.04.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavolikogu kehtestas 07.10.2021. a otsusega nr 373 (tl 86-89) XXXa üldplaneeringu pealkirjaga „XXXa üldplaneering 2040+“ (ÜP). Sellega on mh ette nähtud matkararada Emajõe paremkaldale alates Kärevere sillast kuni dendropargini kaardirakenduses näidatud lõikudes. Üldplaneeringu põhjendused sisaldavad järgmisi sätteid.
1.1.Linna ruumilise arengu ühe põhimõttena on nimetatud Emajõe-äärse rohelise koridori väljakujundamine ja jõe avamine linnale. Eesmärgiks seatakse katkematu terviseraja, matkaraja ja puhkekohtade kujundamine Emajõe kallastel.
Avalik ruum ÜP mõistes on ala, mis on olenemata selle omandivormist igaühele kas kogu ööpäeva või kokkulepitud aegadel kasutatav. Avaliku ruumi planeerimise eesmärk on tagada
elanikele ja linna külastajatele puhkamiseks, vabaks liikumiseks, kultuuriliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks vajalike maa-alade olemasolu. Avalikku ruumi kuuluvad mh matkarajad, kallasrajad ja juurdepääsud kallasrajale.
1.3.Kaardil on Emajõe kallas (kuni raudteesillani) tähistatud kui kohaliku tähtsusega rohekoridor. ÜP-ga seatakse eesmärgiks planeeritud rohealade avaliku kasutuse tagamine eraldi kokkuleppe sõlmimise teel või vajadusel sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise rakendamisega. ÜP-ga seatakse eesmärgiks puhke- ja virgestusala või -koridori avalik kasutamine, selleks lepib linn maaomanikuga kokku taristu rajamise, hooldamise ja kasutamise tingimustes. Tervise-, matka- ja suusaradade projekteerimisel ja väljaehitamisel tuleb koostöös maaomanikega leida puhkekoridoride looduslikele radadele sobivaim, keskkonda säästvaim tehniline lahendus.
1.4.ÜP seab eesmärgiks tagada XXXas pidev ja takistusteta liikumisvõimalus kogu Emajõe kalda ulatuses. ÜP-ga määratakse Emajõe kallaste vaba kasutamise tingimused, sh tingimused kallasraja kasutamiseks ja seal takistamatult liikumise võimaldamiseks, kallasrajale juurdepääsude tagamiseks ning erandlikel juhtudel tingimused kallasraja sulgemiseks ja suletud kallasrajast möödapääsu tagamiseks. Kalda ehituskeeluvööndisse on lubatud rajada üksnes avalikult kasutatavaid teid ja parklaid ning üksnes planeeringu alusel. Emajõe kallasraja looduslike takistustena XXXa maalises piirkonnas saab käsitleda mh liigniisket või soostunud kaldaala, tugevalt võsastunud ja kaldal kõndimist takistavat võsa, looduslikke ojasid või veega täitunud lohke. Olulisemateks inimtekkelisteks takistusteks, mis ei võimalda kallasrajal liikumist, on maaparanduskraavid, samuti Emajõega ühenduses olevad lühemad või pikemad paadikanalid. Paadikanalid lõikavad läbi jõeäärse rohekoridori ning on vaba ja turvalise liikumise olulisemateks takistusteks jõe kaldal. Jõeäärse vaba liikumise võimaldamiseks kavandatakse paadikanalitele, nagu ka jõkke suubuvate eesvoolukraavide ja looduslike ojade suudmetele, väikesillad või purded.
1.5.ÜP-ga kavandatakse Emajõe paremkaldale matkarada (Emajõe matkarada) alates Kärevere sillast kuni dendropargini kaardirakenduses näidatud lõikudes. Vaba läbipääsu planeerimine Emajõe kallastele on avalikes huvides, et tagada piirkonna elanikele ja linlastele võimalused vabaõhupuhkuseks ja avada takistusteta juurdepääs jõele. Emajõe matkarada on avalikult kasutatav puhkamise ja virgestuse eesmärgil kavandatud ja kaardirakenduses esitatud rada, mis ulatub Tähtvere dendropargist Kärevere sillani. Matkarada on maastikul kulgev valdavas osas jõe kallasraja vööndisse planeeritav puhkerajatiste kompleks, mis koosneb looduslikust või tugevdatud pinnasega jalgteest, matkaraja sildadest ja mitmetest jõeäärsetest puhkekohtadest ning nende juurde kuuluvast teenindusmaast. Tingimus: Emajõe matkarajal võib liikuda jalgsi, suuskadel või muul sarnasel viisil. Rajal on üldjuhul keelatud sõita jalgrattaga (kui maa omanikuga ei ole kokku lepitud teisiti) ja mistahes mootoriga sõiduvahendiga, v.a. rada hooldavate kergekaaluliste hooldusmasinatega. Matkaraja turvalisuse ja läbitavuse tagamiseks on lubatud matkarada kindlustada (katta või muul moel rajaalust pinnast tugevdada), raiuda ja eemaldada rajal liikumist takistavat võsa, ehitada purdeid, laudteid ja sildu üle kraavi ja kanali jms. Emajõe kalda aladelt läbipääsu täpsem olemus ja tüüp konkreetses asukohas selgub matkaraja kavandamisel ja pärast vastavate kokkulepete saavutamist. Kaebajate kinnistutel kulgevale matkaraja osale on ette nähtud kolm matkaraja silda, so üle kraavi või kanali ulatuvat rajatist, mida mööda kulgeb matkarada.
1.6.Emajõe 1% üleujutusohuga ala piirist tulenev ehituskeeld ei laiene muuhulgas Emajõe matkarajale ja selle puhkekohtade ehitistele, looduslähedase kattega kergliiklusteedele, loodusliku katendiga spordi- ja loodusradadele, avalikke puhkekohti teenindavatele vett läbilaskva katendiga sõiduteedele ja parklatele.
2.Vastustaja käsitles vaidlustatud 07.10.2021. a otsuses kokkuvõtvalt vastuväiteid Emajõe matkaraja rajamisele ning viitas, et põhjalikumalt on neid käsitletud 15.06.2021.a korralduses
nr 701 (tl 54-59). Vastustaja jättis kaebajate vastuväited arvestamata ning põhjendas seda järgmiselt.
2.1.On olemas avalik huvi matkaraja kavandamiseks eelkõige Emajõe äärse matkaraja lõigus dendropargist kuni Vorbuse raudteesillani, kuna see asub linnale väga lähedal. Kaebajate kinnistutel XXX, 2 ja 2a, K, O, S ja J ei paikne matkarada elamute lähedal ja sellega ei kaasne olulist riivet privaatsusele. Maaomanike omandiõigus pole piiramatu. Avalikes huvides on Emajõe kallastel vaba liikumise planeerimine, et tagada piirkonna elanikele võimalused vabaõhupuhkuseks.
2.2.Kallasrada ei ole võrdne matkarajaga ja linn möönab, et matkarada võib olla kinnistu omanikule koormavam kui kallasrajal liikumine. Samas mõlemal juhul võivad kaasneda omaniku jaoks sarnased ebamugavused ning negatiivsed mõjud privaatsusele ja turvalisusele. Samuti on maaomanike õigused täpselt samad mõlemal juhul. Matkaraja asukoha määramine ÜP-s iseenesest omaniku õigusi ei kitsenda ega piira, kuna matkaraja kavandamine eramaale eeldab maakasutuseks kokkulepet maaomanikega. Matkaraja kavandamine võimaldab ette valmistada terve kompleksi tegevusi, mis kokkuvõttes tagavad küll J parema ja ilmselt rahvarohkema külastatavuse, kuid annavad ka võimaluse omanikuga kokku leppida raja ehituse, kasutamise, turvalisuse ja koristamise küsimused. Linna eesmärk on jõuda tulevikus lahendini, mis Euroopas matkaradadel välja on kujunenud - tagatud on raja läbitavus ja turvalisus matkajale, külastuskord on täpselt reglementeeritud ning kohalik omavalitsus kannab hoolt koristamise ja haldamise üle. Seega, kõigi osapoolte vahel on kokku lepitud käitumise kord. Matkarajana avatakse rada pärast maaomanikega kokkulepete sõlmimist ja raja kasutamiseks ettevalmistustööde tegemist. Võimalik on maaomanikega kokkuleppel ka tasuline sundvaldus, kuid sundvalduse seadmine ei ole linna esmane valik.
2.3.Kaebajate kinnistud paiknevad valdavalt looduslikult tugeval või tugevdatud pinnasel. Kirjeldatud jõe kaldaprofiili erisuste tõttu on kallasraja vöönd J, S, O, K ja I kinnistute piirkonnas üleujutuse või suurvee aegadel vee all vaid väheses ulatuses ja lühiajaliselt. Emajõe võimaliku üleujutuse korral katab suurvesi matkaraja linnapoolses osas jõe kaldaala oluliselt suuremas ulatuses ning ei saa eeldada, et igapäevamatkaja jõuab kõrge veeseisu ajal ka avaldajate kinnistuteni ja jääb seal hätta. Linn kui matkaraja valdaja tagab suurvee perioodil järelevalve ja paigaldab rajale hoiatavad või keelavad sildid, kui on veendunud, et matkarada on üle ujutatud ja raskesti läbitav.
2.4.Matkaraja kavandamine arvestab kaitsealuste liikidega ja on kooskõlas kaldakaitseliste piirangutega. ÜP KSH aruandes on kirjeldatud, et Emajõega seotud kaitsealustele liikidele ei ole seoses matkaraja ega puhkekohtade arendamisega olulist ebasoodsat mõju ette näha. Sarnaselt ei ole ette näha ebasoodsaid mõjusid kalda kaitse eesmärkide täitmisele. Seega on välistatud ebasoodsad mõjud üksnes lühiajaliseks viibimiseks ja liikumiseks mõeldud aladel väljaspool matkaraja puhkekohti. KSH aruanne on Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud. Linn ja Keskkonnaamet käsitlevad matkarada planeeringuga kavandatava avalikult kasutatava teena, millele ehituskeeld ei laiene (looduskaitseseaduse § 38 lg 5 p 10).
3.A.S., A.A., I.K. , K.P. ja H.R. esitasid 05.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid Tartu Linnavolikogu 07.10.2021. a otsuse nr 373 tühistamist osas, millega kavandati matkarada ja matkaraja sillad kaebajate kinnistutele. Kaebajate väitel ei ole piisavalt arvestatud kaebajate huve.
3.1.Õigus kallasrada kasutada ei anna vastustajale õigust kaebajatele kuuluvale eramaale matkarada rajada ja seda kasutusse anda. Kallasrada ei tähenda matkarada, vaid üksnes veekogu äärset avalikult kasutatavat kaldariba. Matkaraja rajamine riivab intensiivselt kaebajate omandipõhiõigust, õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, privaatsusele ning kodu puutumatust. Matkajad võivad lahkuda kallasrajalt ja siseneda eraomandis olevale kinnistule, eriti üleujutuse ajal. Matkarajalt võib kanduda prügi kaebajate kinnistutele ning matkajad
võivad rikkuda hügieeninõudeid. Matkajad võivad loata kasutada kaebajatele kuuluvaid paadisildu, luua tuleohtlikke olukordi, varastada küttepuid, murda puid ja põõsaid, telkida kaebajate kinnistutel, esitada kaebajatele pretensioone seoses matkaraja seisundiga ja siirduda avalikult kasutatavale teele üle kaebajate kinnistute.
3.2.Matkaraja keskkonnamõjude aspekte ei ole hinnatud. Piirkonnas elab mitmeid kaitsealuseid liike. Ainuüksi kaitsealused liigid välistavad matkaraja kulgemise kaebajate kinnistute kallasradadel. Matkarada soovitakse rajada Emajõe ehituskeeluvööndisse. Selle vähendamine on lubamatu. Matkaraja rajamine suurendab oluliselt kallasrajal liikuvate inimeste arvu, mis omakorda toob kaasa negatiivse mõju kaldale (toidujäätmed, taara, pakendid, suitsukonid jne). Emajõe veekaitsevöönd on 10 meetrit ning selles on ehitamine keelatud.
3.3.Ei esine avalikku huvi kaebajatele kuuluvate kinnistute peale matkaraja rajamiseks. Piirkonna elanikele ja linlastele vabaõhupuhkuseks võimaluste tagamine ei saa olla avalik huvi eramaadele matkaraja rajamiseks. Jõele juurdepääsu avamine on kallasraja küsimus. Kui puudub avalik huvi, siis ei ole ka sundvalduse seadmisel eduväljavaateid. Isegi, kui esineb avalik huvi, ei kaalu see üle kaebajate huve. Kaebajate huvi on kaitsta oma kinnistuid ebaproportsionaalsete häiringute eest ning tagada omandiõigus, privaatsus ja kodu puutumatus. Isegi kui linna territooriumil on arusaadav suurema liikumisega matkaraja kasutus, siis ei esine sellist avalikku huvi endise Tähtvere valla aladele jäävatel maadel.
3.4.Vastustaja kohtles kaebajaid ebavõrdselt võrreldes XXX asumi kaldakinnistute omanikega, kelle kinnistute lõikes jäeti matkarada kaardile kandmata. Matkarada on võimalik rajada ka nii, et see kulgeb sisemaa suunas ümber kaebajate kinnistute.
3.5.Planeerimismenetluses ei ole kaebajaid tegelikult ära kuulatud. Ärakuulamine on olnud näiv, kuna kaebajate argumente ei ole sisuliselt kaalutud. Vale on väide, et kaebajatega on korduvalt kohtutud, 2020. a sügiseks lubatud kohtumist ei toimunud. Kohtumine toimus vahetult enne 07.10.2021. a volikogu.
4.Vastustaja vaidles kaebusele vastu.
4.1.Vastustaja ei ole samastanud matkarada ja kallasrada.
4.2.Võimalikud mõjutused matkarajast ja selle intensiivsemast kasutusest võivad olla kaebajatele koormavamad kui võsastunud ja läbimatu kallasraja puhul, kuid avalikku huvi ja asjaolusid silmas pidades ei ole võimalik riive kaebajate õigustele ülemäärane.
4.3.ÜP eesmärk on kogu linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine ning mitmeid kaebajate tõstatatud küsimusi ei saa lahendada üldplaneeringu tasandil. Abinõusid kaebajate murede leevendamiseks on võimalik rakendada matkaraja kasutamise tingimuste seadmisel, arvestades varasemaid kogemusi.
4.4.Looduskaitseseadusest tulenevad piirangud, sh looduskaitsealuste isendite kaitse on alati primaarne. Looduskaitseliste isendite paiknemine piirkonnas ei tähenda tingimata seda, et inimeste viibimine piirkonnas ja matkaraja rajamine oleks täiesti keelatud. Keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid ei saa planeeringu koostamisel kasutada. Ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole vajalik, kuna tegemist on avalikult kasutatava teega. Vastustaja ei kavatse rajada kaebajate kinnistutele kergliiklusteed. Kui vajalik on sildade rajamine, siis see tuleb samuti maaomanikuga kokku leppida.
4.5.Vastustaja ei ole pidanud põhjendatuks ÜP-s näidata matkarada ümber kaebajate kinnistute, kuivõrd eesmärk on olnud avada just kallasrada matkajatele ning juurdepääs jõele kui avalikule hüvele.
4.6.XXX asumis on kehtestatud detailplaneeringud, millega on varasemalt määratud kallasraja asukoht (10 m veepiirist) ning milles on märgitud, et kinnistuid läbib Jänese matkarada. Emajõe kallasrada on XXX asumis detailplaneeringute elluviimiste järel olnud hästi läbitav. Kinnistuid ei ole lastud võsastuda ning kaldaala on hooldatud. K, XXX , 2 ja 2a kinnistutel on kallasrada lastud vastustaja hinnangul teadlikult võsastuda, sest omanikud ei ole
lubanud kitsal jõeäärsel kõnnirajal hooldust teha ja ei ole teinud seda ka ise. Eeltoodu näitab selgelt, et kaebajad ei ole huvitatud, et teised isikud kallasrada üldse kuidagi kasutada saaks. Kavandatud matkarada on üks õiguslik alus selleks, et kokku leppida kaldariba edaspidises hoolduses ja läbitavaks muutmises.
4.7.Vastustaja ei ole rikkunud kaebajate kaasamise või ärakuulamise kohustust.
5.Tartu Halduskohus jättis 25.04.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt.
5.1.Planeerimisseaduse (PlanS) § 74 lg 1 kohaselt on ÜP eesmärk kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. ÜP on seega suure üldistusastmega dokument. Otse ÜP alusel ei ole võimalik midagi ehitada, samuti ei anna ÜP õigust tegutseda võõral maal. Ehitamiseks tuleb saada vastav luba ning võõral maal tegutsemiseks saavutada kokkulepe maaomanikuga või seada sundvaldus. Need on eraldi menetlused, mille raames tehtuavad otsused on eraldi vaidlustatavad.
5.2.Kohtu hinnangul on vastustaja planeeringu kehtestamisel ja ka kohtumenetluses piisavalt põhjendanud, miks juurdepääs Emajõele on oluline avalik hüve ning miks ei pea vastustaja piisavaks juurdepääsu kallasraja kasutamise õiguse alusel, vaid on kavandanud Emajõe paremkaldale matkaraja. Kohus nõustub nende põhjendustega ja ei korda neid. Vastustaja on korduvalt ja piisavalt selgitanud ka seda, et ÜP on esimene etapp tegevustes, mille lõppeesmärgiks on matkaraja kasutusele võtmine. Ainuüksi matkaraja kavandamine (kaebajate sõnul väljakuulutamine) ÜP-s ei riku kaebajate õigusi. ÜP olemuslik tunnus on tulevikus toimuvate tegevuste kavandamine. Seega tuleb hinnata pigem seda, kas kaebajate esitatud põhjendustel tuleks Emajõe matkaraja paiknemine kaebajate kinnistutel välistada, või on vastustaja õigesti leidnud, et see võimalus tuleb ette näha, et vastustaja saaks matkaraja kasutusele võtmise eesmärgil edasi tegutseda.
5.3.Asjas omab tähtsust see, et Emajõel on kallasrada. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg 2 ja 3 alusel on Emajõe kallasraja laius 10 m ning kui kallasrada on üle ujutatud, siis on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest (ajutine kallasrada). Kallasrada on mõeldud Emajõe avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sh selle kaldal liikumiseks, ning kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale (KeÜS § 38 lg 1 ja 7). Kallasraja instituut on Eesti õiguses olemas alates asjaõigusseaduse vastuvõtmisest 09.06.1993 ning on algusest peale tähendanud seda, et kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks (kuni 01.08.2014 kehtinud asjaõigusseaduse § 161 lg 2). Eeltoodu tähendab, et kaebajatel ei ole võimalik vaidlustada seda, et nende kinnistutel võib kallasraja ulatuses (s.h üleujutuse ajal ajutise kallasraja ulatuses) liikuda igaüks.
5.4.ÜP eesmärgiks on kallasrada nö edasi arendada, arvestades seejuures nii maaomanike kui ka Emajõe ääres liikujate huve. Vastustaja kavatseb vajadusel tugevdada rada, ehitada purdeid ja sildu, ehitada puhkekohti jms, samas kavandab vastustaja ka mitmeid korralduslikke abinõusid - lubada liikumist matkarajal üksnes jalgsi ja suuskadel, korraldada matkaraja korrashoid, paigaldada teabekandjad matkarajal kehtivate reeglite kohta, korraldada turvateenuse kättesaadavus igal ajal juhuks, kui rajal viibijad reegleid ei täida. Vastustaja on avaldanud kavatsust rajada matkarada üksnes kokkuleppel maaomanikega (sh kokkuleppel seatav sundvaldus juhul, kui maaomanik seda soovib).
5.5.Kohus ei nõustu kaebajate etteheitega, et vastustaja samastab matkarada ja kallasrada või, et kallasraja küsimused on matkaraja kavandamisel asjakohatud. Vastustaja on ÜP-ga kavandanud matkaraja kohta, kus igaühe õigus liikuda on olemas juba seaduse alusel. Matkaraja kasutusele võtmine võimaldab muuta lihtsamaks liikumise kallasrajal, kuid samal ajal kaitsta ka maaomanike huve ning arvestada loodus- ja keskkonnakaitse huve viisil, mida kallasraja olemasolu ja selle kasutamise õigus ei taga. Kallasraja instituuti arvestades on
matkaraja kasutusele võtmine võimalik ka siis, kui mõne maaomanikuga ei saavutata kokkulepet ja ei seata ka sundvaldust. Vastustaja saab jätta vastavatele maaüksustele ehitised rajamata ja matkaraja kasutaja lihtsalt läbib need kallasraja kasutamise õiguse alusel. See tähendab, et sisuliselt kaebajate olukord matkaraja kasutusele võtmisega ei muutu. On võimalik, et matkaraja puhul suureneb isikute arv, kes soovivad läbida kaebajate kinnistuid, kuid matkaraja kasutusele võtmist muudel kinnistutel ei saa kaebajad takistada ning asjaoluga, et nende kinnistuid võib kallasraja ulatuses igaüks kasutada, tuleb kaebajatel leppida.
5.6.Planeeringus on reeglina küll ette nähtud, et matkarajad on läbitavad ka jalgrattaga, kuid Emajõe matkaraja kohta on konkreetselt öeldud, et see on mõeldud kasutamiseks ainult jalgsi ja suuskadel. Vastustaja on üldiselt deklareerinud oma kavatsust panna vajadusel igaüheõigused maksma sundvalduse seadmise teel, kuid Emajõe matkaraja kohta on öeldud, et matkarada võetakse kasutusele üksnes kokkuleppel maaomanikuga ja sundvaldus seatakse juhul, kui maaomanik seda soovib. Isegi kui vastustaja peaks matkaraja kasutusele võtmise eesmärgil algatama sundvalduse seadmise mõne kaebaja kinnistule, saab selle eraldi läbi vaielda, lähtudes juba konkreetsematest sundvalduse seadmise tingimustest.
5.7.Kaebajate väitel ei anna kallasraja olemasolu vastustajale õigust nende kinnistutele midagi ehitada. Kohtu hinnangul ei ole vastustajal kavatsust ehitada kaebaja kinnistutel nende nõusolekuta. Lisaks ei pruugigi ehitustööd kaebajate kinnistutel matkaraja kasutusele võtmiseks vajalikud olla. ÜP-s on öeldud, et pinnas kaebajate kinnistutel on sobilik jalgsi läbimiseks ilma mingite täiendavate ehitustöödeta. Purde või silla ehitamise küsimuse saab samuti lahendada edaspidi. Vastustajal ei ole kohustust lähtuda ÜP kehtestamisel kaebajate seisukohast, et nad ei anna nõusolekut matkaraja kasutusele võtmiseks. ÜP-ga ei lahendata vaidlust maa kasutamise õiguse üle. Kohtu hinnangul nähtub ÜP-st ja vastustaja seisukohtadest valmisolek võtta matkarada kasutusele kuni sellise takistuseni, mida ei õnnestu kõrvaldada.
5.8.Kohus nõustub sellega, et kallasrada ei pea võimaldama liikuda igal ajal ja nö kuiva jalaga. Kuid seda ei pea võimaldama ka matkarada. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et Eestis olemas olevad matkarajad on väga erinevad. Vastustaja saab matkaraja olemust, seisundit ja läbitavust kajastada matkarajale paigaldatavatel teabekandjatel.
5.9.Kaebajad viitavad KeÜS §-dele 32 ja 35, mis reguleerivad võõral maal liikumist üldjuhul (kallasrada on KeÜS § 32 suhtes erisäte) ja võõral maal telkimist ning sätestavad, et see on lubatud vaid omaniku loal. Kaebajad on mures, et matkaraja kasutusele võtmise korral võivad selle kasutajad neid reegleid eirata. Põhimõtteliselt ei saa tõesti välistada, et matkaraja kasutusele võtmise korral võib mõni isik ekslikult liikuda kaebajate kinnistule väljaspool matkarada või asutada ennast sinna telkima. Sama võib juhtuda ka siis, kui inimesed liiguvad kaebajate kinnistutel kallasrajal.
5.10.Nõustuda ei saa sellega, et on ilmne, et vastustaja ei suuda tagada matkarajal reeglite järgimist ja korda. Ei ole õige eeldada, et matkaraja kasutusele võtmisega kaasneb kindlasti lõhkumine, reostamine ja omavoli. Kaebajate väitel ei anna ÜP vastuseid, kuidas täpsemalt tagatakse matkaraja kasutajate hea käitumine. Kohtu hinnangul ei peagi ÜP seda täpselt reguleerima. Vastustaja kavatsused korra tagamiseks on ÜP tasandil avaldatud piisava täpsusega. Täpsemates tingimustes saavad kaebajad vajadusel vastustajaga kokku leppida.
5.11.Kohus nõustub vastustaja põhjendustega seoses ehituskeeluvööndiga ning loodus- ja keskkonnakaitseliste piirangutega ja ei korda neid. Kohus märgib, et ÜP kohaselt tuleb selle elluviimisel eelnevalt analüüsida mõju kaitstavatele loodusobjektidele ning kavandatav tegevus, sh matkaradade rajamine on võimalik vaid juhul, kui tegevusega ei kaasne oluline ebasoodne mõju kaitstavatele loodusobjektidele. Kohus ei kahtle, et vastustaja matkaraja tegeliku rajamise ja kasutusele võtmise raames seda teeb.
5.12.Kui vastustaja eesmärk on tagada igaühele juurdepääs Emajõele ning jõe kaldal matkaraja kasutamise (või vähemalt kallasraja kasutamise) võimalus, siis ei ole lahenduseks
see, kui matkarada kulgeb ümber kaebajate kinnistute. Samal põhjusel on selge, miks soovib vastustaja, et matkarada paikneb just kaebajate kinnistutel.
5.13.See, et vastustaja ei kavanda ÜP-s matkarada Emajõe kaldale XXX asumis, ei tähenda, et matkarada ei või kavandada kaebajate kinnistutele. ÜP sisu XXX asumi piirkonnas ei ole vaidluse esemeks. Lisaks mõistab kohus vastustaja seisukohti nii, et XXX asumis on vaba liikumise tagamine kallasrajal ette nähtud kehtiva detailplaneeringuga. Kaebajate esitatud plaanide (tl 10, 12, 14, 15, 17, 19, 21) järgi on kinnistud valdavalt suured (XXX pindala 4,33 ha, I tee 2 pindala enne I tee 2a liitmist 3777 m 2, K kinnistu pindala 2,91 ha, O kinnistu pindala 9557 m2, S kinnistu pindala 8792 m2, J kinnistu pindala 10 838 m2). Kinnistutel hooneid kas üldse ei ole, või asuvad need jõest suhteliselt kaugel. Jõele kõige lähemal, ca 28 m kaugusel jõest, on I tee 2 kinnistul paiknev hoone (saun), kuid hoone on kavandatavast matkarajast eraldatud väikese veekoguga. Kaebajate kinnistute piirkonnas on olemasoleval kallasrajal piisavalt ruumi, et arendada see edasi matkarajaks ilma kaebajate õigusi ülemäära mõjutamata.
5.14.Kohus ei nõustu sellega, et kaebajate kaasamine on olnud näilik või et vastustaja ei ole kaebajate huve piisavalt kaalunud. Kaebajad esitasid samad vastuväited 15.08.2020 üldplaneeringu eelnõu ja KSH aruande avaliku väljapaneku raames (tl 26-28) ning 19.05.2021 üldplaneeringu avaliku väljapaneku raames (tl 40-43). 03.05.2021 toimus Tartu Linnavalitsuses kohtumine seoses Emajõe kaldale kavandatava matkarajaga (tl 48-50). Kaebajate vastuväiteid arutati ka Rahandusministeeriumis toimunud ärakuulamisel 30.08.2021 ning Rahandusministeerium leidis, et vastutaja on kaebajate arvamusi kaalunud ja selgitanud, miks nendega ei olnud võimalik arvestada (tl 72-78). Kaebajatel on olnud võimalus avaldada oma seisukohad ja vastuväited ning vastustaja on neid planeeringu kehtestamisel kaalunud.
5.15.Seega ei anna kaebajate seisukohad alust väita, et vaidlusalune ÜP on kaebajate kinnistutele matkaraja kavandamise osas õigusvastane. Vastustaja on ÜP-d matkaraja kasutusele võtmise kavatsuse osas piisavalt põhjendanud, on kaebajate väiteid kaalunud ja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Vastustaja ei ole planeerimismenetluse läbiviimisel rikkunud ka menetlusnorme.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebajad esitasid 24.05.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles paluvad halduskohtu 25.04.2023. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus rikkus kaebajate hinnangul materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise.
6.1.Halduskohtu seisukoht kallasrajale matkaraja rajamise kohta on põhjendamatu. Kallasrada ja matkarada on olemuslikult erinevad. Kaebajatel pole ühtegi vastuväidet kallasraja avalikule kasutusele kaebajatele kuuluvate kinnistute lõikes. Küll pole kaebajad nõus matkaraja kavandamisega vaidlusalustele eramaadele. Kallasrada ei anna põhjust seda kasutada matkarajana. Kallasrada ei tähenda matkarada, vaid üksnes veekoguäärset avalikult kasutatavat kaldariba. Matkarada on rajatis ning nõuab kinnistute omanike nõusolekut. Matkajatele väära kuvandi loomine kogu planeeringu ala ulatuses toimivast matkarajast Emajõe kaldal mõjub neile eksitavalt. Seetõttu suurendab matkaraja märkimine kaebajate kinnistule kunstlikult inimeste arvu eravaldustes, tuues sellega kaasa senise kallasraja intensiivsema kasutuse. Avaliku võimu poolt on meelevaldne kavandada matkarada viisil, et kui mõni maaomanik ei ole nõus kokkulepet sõlmima või sundvalduse seadmine ei õnnestu, tuleb maaomanikul ikkagi taluda sisuliselt matkarada.
6.2.Halduskohus on jaganud põhjendamatult vastustaja seisukohta seoses ehituskeeluvööndiga ja loodus- ning keskkonnakaitseliste piirangutega.
6.3.Kuigi kaebajad tõid välja mitmeid tõsiseid häiringuid matkarajaga seonduvalt, ei käsitlenud kohus neid lähemalt. Kohus ei ole arvestanud, et ÜP ei ole selles osas ette näinud meetmeid. Kaebajatel pole mingit kindlust, et oleks võimalik rajada kaebajate jaoks turvaline matkarada. Kaebajad on selgitanud, millised küsimused on ÜP-s lahendamata (võimalikud heakorra rikkumised, jäätmete jätmine matkarajale, lõkete tegemine selleks mitte ettenähtud kohtades, puude kahjustamine, kaebajate kinnistutelt küttepuude varastamine, üleujutusaegadel kaebajate kinnistutelt üle kinnistute liikumine).
6.4.Ainuüksi ÜP-s matkaraja näitamine annab avalikkusele eksitava ja ebaõige sõnumi, et juba ongi olemas selline matkarada. Matkaraja kasutajal on täiesti ükskõik, kas tegemist on riigi- või eramaaga ning kas viimase osas on sõlmitud kokkulepped maaomaniku ja vastustaja vahel. Seepärast riivab matkaraja märkimine kaebajate kinnistule intensiivselt ja ebaproportsionaalselt kaebajate põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust ning põhiseaduse §-st 26 tulenevat õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, privaatsusele ning põhiseaduse §-st 33 tulenevat kodu puutumatust.
6.5.Kohus jättis arvestamata kaebajate pakutud alternatiivid. Kaebajate ettepanek on suunata matkarada ümber kaebajate ning XXX tee ja XXX pargi kruntide E ja F kinnistute äärest. Matkaraja loomise eesmärk ei nõua, et matkarada kulgeks vaid Emajõe kallastel.
6.6.Kaebajate hinnangul poleks tohtinud kaebajaid kohelda erinevalt võrreldes XXX kinnistute omanikega. Asjaolu, et kaebajate kinnistud on suuremad, ei anna õigust neid erinevalt kohelda. Kaebajate kinnistud on vanade talude kinnistud ning kahel kinnistul on elamud ja õuealad jõele lähemal kui XXX kinnistutel. Kaebajatele jääb arusaamatuks, miks on erinevalt 400 m eemal asuvatest XXX kinnistutest avalik huvi just kaebajate eramaale matkaraja loomise vastu.
6.7.Kohus pole analüüsinud avaliku ja erahuvi küsimust. Isegi, kui avalik huvi esineb, siis kaebajate erahuvid kaaluvad need üle. Piirkonna elanikele ja linlastele just kaebajate kinnistute peale vabaõhu puhkuse võimaluste loomine on põhjendamatu ning kindlasti ka ebaproportsionaalne. Kaebajate huvi on kaitsta oma kinnistuid ebaproportsionaalsete häiringute eest ning tagada omandiõigus, privaatsus ja kodu puutumatus. Arvestades, kui intensiivne omandiõiguse, privaatsuse ja kodu puutumatuse rikkumine sellise matkaraja rajamise ja edasise kasutusega tekitatakse, siis ei kaalu avalik huvi üle eraomanike huve. Vastustajal lasub kohustus teha üldplaneeringu kehtestamisel otsustus, arvestades kaalutlusreegeid, sh volituse piire, kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; HKMS § 158 lg 3). Käesoleval juhul on otsuse tegemisel jäetud arvestamata kaebajate poolt esile toodud asjaolud, alternatiivsed lahendused ning jäetud kohaselt kaalumata erinevad huvid.
6.8.Kaebajad leiavad jätkuvalt, et ärakuulamine oli vaid formaalne ning sisuliselt pole nende seisukohtadega arvestatud. Kui kaebajaid oleks kuulatud, oleks vastustaja vastused sisuliselt olnud teised – ainuüksi kaebajate privaatsuse ja turvalisuse küsimused oleksid pidanud saama teise vastuse.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Apellatsioonkaebus sisaldab suures ulatuses kordusi, mille osas on vastustaja nii ÜP menetluse kui ka kohtumenetluse jooksul omapoolsed vastused andnud. Samuti ei pea vastustaja vajalikuks vastuses korrata näiteks seda, et matkaraja rajamine saab toimuda vaid kokkuleppel kinnistuomanikega või lähtuvalt KAHOS-est, juhul, kui mõni kinnistuomanik selleks soovi avaldab. Vastustajal ei ole plaanis rajada kellegi kinnistule matkarada vastu kinnistuomaniku tahtmist ja kokkuleppe puudumisel. Eeltoodut on vastustaja korduvalt selgitanud ning toonud välja ka ÜP seletuskirjas. Vastustaja jääb seega kõigi oma varasemate seisukohtade juurde neid käesolevas vastuses täies mahus kordamata. Kuivõrd kõikidele apellatsioonkaebuses
toodud seisukohtadele on vastustaja korduvalt vastanud, siis märgib vastustaja lühidalt järgmist.
7.1.Vastustajale jääb apellatsioonkaebusest mulje, et kaebajad ei ole mõistnud või ei soovi mõista ÜP tähendust ja olemust, mistõttu keskendutakse märkimisväärses osas juba matkaraja rajamise ja/või kasutamisega seotud küsimustele. ÜP eesmärk on valla või linna ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 74 jj). ÜP on kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja detailplaneeringu koostamise ning projekteerimistingimuste andmise alus. Seega toimub täpsem planeerimine ja ehitamine üldplaneeringu reeglite kohaselt. Eeltoodud põhimõttest lähtudes pidas vastustaja oluliseks näidata ÜP-s ära Emajõe kallasrajal potentsiaalse matkaraja asukoha, mis annaks vastustajale tulevikus õigusliku raamistiku kinnistuomanikega läbirääkimistesse asumiseks. Samas annab see kinnistuomanikel õiguse esitada omapoolseid tingimusi. Kuivõrd üldplaneering on koostatud pikemaks ajaks, siis ei saa välistada, et tulevikus on matkaraja rajamine siiski võimalik.
7.2.Vastavalt looduskaitseseaduse § 38 lg-le 5 p-dele 9 ja 10 ei laiene ehituskeeld (puudub vajadus eraldi taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist) kehtestatud detailplaneeringuga ja/või kehtestatud ÜP-ga kavandatud sillale ja/või avalikult kasutatavale teele. Seega on oluline ka võimaliku tulevikus rajatava matkaraja näitamine ÜP-s. Keskkonnaamet on XXXa ÜP kehtestatud kujul heaks kiitnud. ÜP kaardile kantud matkarada ei tähenda veel, et matkarada on olemas.
7.3.Vastustaja ega ka kohus ei ole ajanud segi kallasraja ega matkaraja mõistet, vaid püüdnud selgitada, miks on antud juhul kaebajaid kõige vähem koormavam kavandada matkarada just kallasraja vööndisse. Vastustaja hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et Emajõe, kui linna suurima avaliku veekogu kaldavööndis viibimine ja seal liikumine on üks linna olulisemaid looduslikke hüvesid. Nii on vastustaja üldplaneeringu erinevates punktides ka sedastanud. Vastustaja ei ole ka samastanud matakarada kallasrajaga. Samas on vastustaja arvestanud põhimõttega, et kallasrada peaks olema avalikult kasutatav, mistõttu võimalikud mõjutused matkarajast ja selle intensiivsemast kasutusest võivad olla küll kaebajatele koormavamad, kui võsastunud ja läbimatu kallasraja puhul (nagu kaebajate kinnistute puhul on juhtunud), kuid vastustaja hinnangul ei ole avalikku huvi ja asjaolusid silmas pidades võimalik riive kaebajate õigustele matkaraja rajamisega kallasrajale ülemäärased. Arvestades asjaolu, et kaebajad ei saa keelata teistel kinnistutel matkaraja rajamist (juhul, kui kinnistuomanikud on selleks nõusoleku andud) ning asjaolu, et kallasrada on igaühel õigus kasutada, siis ongi vastustaja näinud ÜP-s ette võimalusel matkaraja rajamise ning selleks kokkulepete saavutamise vajaduse kinnistu omanikega. Eeltoodu välistab ka võimaluse, et matkajad satuksid kaebajate hoovi/õuealale juhul, kui kallasrada on läbimatu või takistatud. Vastustaja on valmis võtma kokkuleppe alusel vastutuse selles osas, et matkajad ei satuks kaebajate kinnistute nn õuealale, vaid püsiksid kallasraja vööndisse rajatud matkarajal ning tagama seal ka heakorra. Täpsemad tingimused ja tegevused tuleb selleks eraldi kokku leppida.
7.4.Matkaraja asukoht on kooskõlastatud Keskkonnaametiga, mis tähendab, et ametkond ei näinud matkarajas ebasoodsat mõju kaitstavatele loodusobjektidele. EELIS andmebaasi teabe kohaselt on matkaraja lõik osa II ja III kategooria kaitstavate loodusobjektide levialast, milleks on Emajõgi ja selle kaldad, sh paremkallas Supilinnast kuni Kärevere sillani. ÜP-s seatud tingimuste kohaselt tuleb puhkekoridori (ja selle koosseisus oleva jõeäärse matkaraja) rajamisel kaitsealale või selle kattumisel kaitstava loodusobjektiga arvestada kaitseala või kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgiga selliselt, et tegevus ei kahjustaks kaitse-eesmärgi saavutamist. VeeS § 119 p 5 kohaselt on veekaitsevööndisse ehitamine lubatud, kui see on kooskõlas käesoleva seaduse § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga (kalda erosiooni ja hajuheite vältimine) ning looduskaitseseaduses sätestatud ranna- ja kaldakaitse eesmärkidega. Kokkuvõtvalt saab vastustaja vaid kinnitada, et looduskaitseseadusest tulenevad piirangud, sh looduskaitsealuste isendite kaitse on primaarne. Kaitsealuste liikide leviala vaidlusaluses
kaldalõigus ei tähenda aga koheselt, et lubatud ei oleks inimeste viibimine piirkonnas ning keelatud oleks matkaraja rajamine. Matkaraja projekteerimisel ja rajamisel tuleb vastustajal teha koostööd loodusobjektide kaitset kureerivate ametkondadega. Samuti tuleb ehitamiseks veekaitsevööndis teha koostööd vastava valdkonna ameti(te)ga.
7.5.Vastustaja on püüdnud pakkuda omapoolseid lahendusi matkaraja heakorra ning kinnistuomanike õiguste kaitse tagamiseks. Samas jääb vastustaja seisukohale, et olukorras, kus ÜP-s on märgitud, et matkaraja rajamine eeldab kinnistuomanikega vastava kokkuleppe saavutamist, on matkaraja heakord ning muud sellesisulised küsimused pigem tulevaste läbirääkimiste käigus lahendatavad küsimused.
7.6.Vastustaja on kaebajate ja XXX asumi elanike võrdse kohtlemise osas andnud omapoolselt korduvalt selgitusi ning vastustaja jääb esitatud seisukohtade juurde.
7.7.ÜP-s määratud lahendus ei välista, et matkarada saaks rajada kaebajate poolt välja pakutud alternatiivset teed mööda, kui kaebajatega ei jõuta matkaraja rajamises mööda kallasrada kokkuleppele. ÜP on tulevikku suunatud visioon, kus ruumiline planeerimine peaks toimuma maaomandist sõltumatult. Alternatiivsete lahenduste rajamiseks väljaspool veekogu kalda ehituskeeluvööndit ei ole vajalik koostada uut planeeringut. Alternatiivne matkaraja asukoht on võimalik tähistada matkajate suunamiseks asjakohaste viitadega.
7.8.Kaebajad on olnud ÜP menetluses korduvalt nii kirjalikult kui ka suuliselt ära kuulatud. Kaebajate esitatud seisukohtadega mittearvestamist on vastustaja põhjendanud. Asjaolu, et kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohtadega, ei tähenda, et kaebajad ei oleks ära kuulatud või, et ärakuulamine oli näilik.
8.22.03.2024 esitasid kaebajad täiendava seisukoha, mille sisu oli kokkuvõtvalt järgmine.
8.1.Emajõe kallaste kasutus matkarajana ja avalik kasutus on erinevad küsimused. Kallasrada ei tähenda ühtlasi ka matkarada. Kaebajatel pole vastuväiteid kallasraja avalikule kasutusele nende kinnistutel, nõus ei olda matkaraja kavandamisega nende eramaadele.
8.2.Kuigi ÜP võib olla suure üldistustasemega, on tegemist siiski haldusaktiga ning see on täitmiseks kohustuslik. Sel viisil käiakse juba välja kaebajate kinnistutele matkarada ja survestatakse kaebajaid sellega leppima.
8.3.Kaebajad on ÜP menetluses ja kohtumenetluses selgitanud, millised küsimused on lahendamata (heakord, jäätmed matkarajal, lõkete tegemine, puude kahjustamine, kaebajate kinnistutelt küttepuude varastamine, üleujutusaegadel kaebajate kinnistutelt üle liikumine). Vastustaja ei ole pakkunud ühtegi lahendust, mis muudaks usutavaks selle, et reaalselt on matkarajal võimalik heakord ja turvalisus tagada.
8.4.Ei ole alust matkararada kavandada üksnes põhjusel, et kallasrada pole lihtsasti läbitav. Nimetatud asjaolude omavahel segamini ajamine on viinud sisuliselt õigusvastase otsustuseni ÜP-s.
8.5.Eraomandi ja kallasraja kasutuse tingimuses ei ole erinevusi XXX asumi ja XXX asumi kinnistute vahel. Kinnistud ei muutu üksnes detailplaneeringu olemasolu/puudumise tõttu omavahel võrreldamatuteks.
8.6.Kaebajad on pakkunud välja alternatiivi, millele pole vastust tulnud. On selge, et kaebajatele on nende kinnistute peale matkaraja kavandamisel tegemist kaebajaid koormava olukorraga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses ega ka täiendavas seisukohas toodu, kus sisuliselt korratakse kaebajate varasemaid väiteid, ei anna alust halduskohtu 25.04.2023. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel
materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus võrdsustanud kallasrada matkarajaga ja on õigustatult möönnud, et matkarada võib olla kinnistuomanikele koormavam, kui inimeste liikumine kallasrajal, kuigi maaomanike õigused on samad mõlemal juhul. Samas, mõlemal juhul võivad kaasneda omanike jaoks ka sarnased ebamugavused ja võimalikud negatiivsed mõjud privaatsusele või turvalisusele. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole ka vastustaja pidanud mõisteid "matkarada" ja "kallasrada" kattuvaks ning selgitas sellega pigem omapoolset kaalutlust kallasrajale matkaraja rajamise võimalikkuse kohta, sh põhjusi, miks vastustaja hinnangul ei riivaks matkaraja rajamine kallasrajale kaebajate subjektiivseid õigusi ülemääraselt. Ühtlasi on vastustaja nende mõistete kaudu korduvalt selgitanud avalikku huvi matkaraja rajamise osas ning leidnud, et matkaraja rajamine kallasrajale (st jõele võimalikult lähedale) ja kaebajate hoonetest kaugemale, riivab kinnistuomanike õigusi kõige vähem. Samuti on matkaraja just kallasrajale rajamise soovi puhul arvestatud põhimõttega, et juba kallasrada peaks olema avalikult kasutatav. Samas ei ole läbi kaebajate kinnistute vaidlusaluse ÜP-ga nähtud ette avalikult kasutatavalt teelt ligipääsu Emajõele, samuti ei paikne planeeritud puhkekohad (telkimiskohad, lõkkeplats, juurdepääs Emajõele jne) kaebajate kinnistutel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et ainuüksi matkaraja võimaliku asukoha määramine ÜP-s iseenesest ei kitsenda kinnistuomanike õigusi ega piira nende omandiõigust, sest erinevalt kallasraja regulatsioonist eeldab matkaraja kavandamine eramaale maakasutuseks kokkulepet maaomanikega ja sellise kokkuleppe saavutamise vajadusele enne matkaraja rajamist osutatakse ka ÜP-s. Matkarada saab seega ÜP-s märgitud kohta rajada vaid juhul, kui maaomanikega selles kokkuleppele jõutakse. Matkaraja märkimine ÜP-s ei tähenda veel, et vastustaja oleks sellega nö kuulutanud välja matkaraja olemasolu märgitud kohas. ÜP eesmärk on valla või linna ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 74 jj), tegemist on kohaliku omavalitsuse peamise üldist ruumilist arengut suunava dokumendiga. ÜP olemuslik tunnus on tulevikus toimuvate tegevuste kavandamine ja tegevusteks õigusliku aluse loomine. ÜP on seega kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja detailplaneeringu koostamise ning projekteerimistingimuste andmise alus ja suure üldistusastmega dokument. Otse ÜP alusel ei ole võimalik midagi ehitada, samuti ei anna see õigust tegutseda võõral maal ilma kokkulepeteta. Samuti ei ole vaidlusalune ÜP koostatud üksnes lähiaastateks, vaid oluliselt pikemaks ajaks. Seega, ehkki ÜP-s on näidatud ära matkaraja asukoht, siis selle rajamiseks ja kasutamiseks tuleb kinnistuomanikega eraldi kokkuleppele jõuda ning kui kokkulepet ei saavutata, siis matkaraja rajamine antud asukohta võimalik ei ole. Arvestades ka asjaolu, et kaebajad ei saa keelata teistel kinnistutel matkaraja rajamist juhul, kui nende kinnistute omanikud on selleks nõusoleku andud ning seda, et kallasrada on igaühel õigus kasutada, on vastustaja näinud ÜPs ette võimaluse matkaraja rajamiseks. PlanS § 75 lg 1 p 20 kohaselt on ÜP üheks ülesandeks puhke- ja virgestusalade asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine. Selle sätte alusel ei tehta aga ÜP-s lõplikku otsust võimalike kitsenduste kohaldamise kohta, vaid antakse põhimõtteline eelhinnang, kas see võib üldse kõne alla tulla. Seega pole ÜP-s sundvalduse vajaduse näitamine sundvalduse seadmise eelduseks. Vajaduse märkimine on vaid võimalus, mitte kohustuslik eeltingimus. Käesoleval juhul on vastustaja kõnealuse matkarajaga seonduvalt sundvalduse seadmist KAHOS-e alusel pidanud läbivalt ebatõenäoliseks, v.a juhul, kui mõni kinnistuomanik seda ise soovib. Eeltoodust tulenevalt ei ole kuidagi põhjendatud kaebajate väide, et avaliku võimu poolt on meelevaldne kavandada matkarada viisil, et kui mõni maaomanik ei ole nõus kokkulepet
sõlmima või sundvalduse seadmine ei õnnestu, tuleb maaomanikul ikkagi taluda kallasraja asemel sisuliselt matkarada.
9.2.Mis puudutab ehituskeeluvööndit ja loodus- ning keskkonnakaitselisi piiranguid, siis kõnealuse matkaraja kavandamine arvestab kaitsealuste liikidega ja on kooskõlas kaldakaitseliste piirangutega. Üldplaneeringu KSH aruandes on kirjeldatud, et Emajõega seotud kaitsealustele liikidele ei ole seoses matkaraja ega puhkekohtade arendamisega olulist ebasoodsat mõju ette näha. Sarnaselt ei ole ette näha ebasoodsaid mõjusid kalda kaitse eesmärkide täitmisele. Seega on välistatud ebasoodsad mõjud üksnes lühiajaliseks viibimiseks ja liikumiseks mõeldud aladel väljaspool matkaraja puhkekohti. KSH aruanne on Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud. Samuti on vastustaja ja Keskkonnaamet käsitlenud matkarada planeeringuga kavandatava avalikult kasutatava teena, millele ehituskeeld ei laiene (LKS § 38 lg 5 p 10). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole veel teada ka see, kas matkarada kaebajate kinnistutel asuval kallasrajal tähendaks üksnes sissetallatud rada, mis paikneb kallasrajal või eeldaks selle rajamine mingeid ehitustöid (sõelmed, multš, killustik vms paigaldamine). Vastustaja selgituste kohaselt on selline nn sissetallatud matkarada olemas ka Emajõe vasakkaldal, mis kulgeb Ujula tn vabaujulast kuni Kvissentalini. Samas on vastustaja planeerimis- ja ka kohtumenetluse käigus korduvalt rõhutanud, et neil ei ole plaanis rajada kaebajate kinnistutele kergliiklusteed, mis nõuaks ehitusluba. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et isegi looduskaitseliste objektide (liikide) võimalik olemasolu matkaraja piirkonnas ei tähenda koheselt, et lubatud ei ole inimeste viibimine piirkonnas ning matkaraja rajamine on keelatud. EELIS-e andmebaasi teabe kohaselt on matkaraja lõik osa II ja III kategooria kaitstavate loodusobjektide levialast, milleks on Emajõgi ja selle kaldad, sh paremkallas Supilinnast kuni Kärevere sillani. ÜP-s seatud tingimuste kohaselt tuleb puhkekoridori (ja selle koosseisus oleva jõeäärse matkaraja) rajamisel kaitsealale või selle kattumisel kaitstava loodusobjektiga arvestada kaitseala või kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgiga selliselt, et tegevus ei kahjustaks kaitse-eesmärgi saavutamist. VeeS § 119 p 5 kohaselt on veekaitsevööndisse ehitamine lubatud, kui see on kooskõlas käesoleva seaduse § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga (so kalda erosiooni ja hajuheite vältimine) ning looduskaitseseaduses sätestatud ranna- ja kaldakaitse eesmärkidega. Matkaraja kavandamine arvestab seega võimalike kaitsealuste liikidega ja on kooskõlas kaldakaitseliste piirangutega. Samuti ei ole vaidlust selles, et Keskkonnaamet on XXXa üldplaneeringu kehtestatud kujul heaks kiitnud.
9.3.Kaebajad väidavad, et kuigi nad tõid välja mitmeid tõsiseid häiringuid (võimalikud heakorra rikkumised, jäätmete jätmine matkarajale, lõkke tegemine selleks mitte ettenähtud kohas, puude kahjustamine, küttepuude varastamine kaebajate kinnistutelt jne) matkarajaga seonduvalt, ei käsitlenud halduskohus neid lähemalt ning ei arvestanud, et ÜP ei ole selles osas ette näinud mingeid meetmeid. Nagu juba märgitud, vastavalt PlanS §-le 74 lg-le 1, on ÜP eesmärk kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Olukorras, kus ÜP-s on märgitud, et matkaraja rajamine eeldab kinnistuomanikega vastava kokkuleppe saavutamist, tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et matkaraja heakord ning muud selle kasutamisega seotud küsimused on lahendatavad samade läbirääkimiste käigus. ÜP-s ei ole sellest eesmärgist lähtudes võimalik ega ka mõistlik asuda lahendama matkaraja heakorraga seotud küsimusi, mida pole isegi veel rajatud. Matkaraja asukoha määramine planeeringus ei tähenda selle kasutama asumist kohe pärast ÜP kehtestamist. ÜPga ei ole kaebajate kinnistutele mingeid piiranguid seatud, vaid see annab üksnes aluse ja võimaluse vastavate kokkulepete sõlmimiseks. ÜP-s on selgelt välja toodud, et Emajõe kalda alade läbipääsu täpsem olemus ja tüüp konkreetses asukohas selguvad matkaraja kavandamisel ja pärast vastavate kokkulepete saavutamist. Nagu juba märgitud, ei ole seega kohustuslik ega ka mõistlik nn matkaraja kasutamisega seotud võimalike häiringute probleemi
lahendada ÜP tasandil. Halduskohus ja vastustaja on iseenesest põhjendatult viidanud ka sellele, et kaebajate poolt viidatud negatiivsed mõjutused seoses ÜP-s märgitud matkarajaga võivad kaasneda ka kallasraja kasutamisega. Mis puudutab kaebajate väiteid nende privaatsuse häirimise kohta, siis asja materjalidest nähtuvalt asub XXX kinnistul paiknev eluhoone Emajõe kaldast ca 200 m kaugusel ning saun, mis paikneb I tee 2 kinnistul, asub ca 15 m kaugusel Emajõe kaldast. I tee 2 sauna ja jõe vahel on tiik. K kinnistu eluhoone asub Emajõe kaldajoonest ca 45 m kaugusel ning S kinnistul paiknev hoone ca 70 m kaugusel. J ja O kinnistul hooneid ei ole. Seega ei läbiks matkarada kaebajate õuemaad ning jääks elamutest piisavalt kaugele. Arvestada tuleb ka sellega, et kõnealustel kinnistutel on Emajõepoolses osas ka puid ja võsa. Eeltoodud põhjustel ja arvestades hoonete kaugust Emajõe kaldast on vastustaja ÜP menetluses asunud seisukohale, et tegemist ei ole kaebajate kinnistutel paiknevate elamute läheduses kulgeva matkarajaga, mistõttu ei kaasne matkaraja võimaliku rajamisega kallasrajale olulist täiendavat riivet kaebajate privaatsusele ja matkarada ei riku ülemääraselt ka kaebajate omandiõigust.
9.4.Kaebajad viitavad ka sellele, et nende alternatiivne ettepanek oli suunata matkarada kallasrajalt ümber kaebajate ning XXX tee ja XXX pargi kruntide E ja F kinnistute äärest, kuna selle eesmärk ei nõua, et matkarada kulgeks just Emajõe kallastel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt ei pidanud vastustaja põhjendatuks ÜPs näidata matkarada ümber kaebajate kinnistute just seepärast, et ÜP üheks eesmärgiks oli avada just kallasrada matkajatele ning juurdepääs jõele kui avalikule hüvele. Matkaraja planeerimine ÜP-s sellisena annab vastustajale võimaluse asuda läbirääkimistesse kinnistu omanikega, kelle kinnistule matkarada planeeriti ja kelle kinnistutel asuv kallasrada ei ole vastustaja selgituste kohaselt hetkel läbitav. Samas ei välista praegune ÜP lahendus ka seda, et matkaraja saaks rajada kaebajate poolt viidatud alternatiivset teed mööda, kui nendega ei jõuta matkaraja rajamises mööda kallasrada kokkuleppele. Vastustaja kinnitas, et alternatiivsete lahenduste kasutamiseks matkaraja rajamiseks väljaspool Emajõe kalda ehituskeeluvööndit ei ole vajalik koostada uut planeeringut.
9.5.Mis puudutab kaebajate väidet nende väidetavast erinevast kohtlemisest võrreldes XXX kinnistute omanikega, siis ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul tegemist ühtede ja samade oludega ja kaebajate ning naaberkinnistute omanike erinev kohtlemine ei kujuta endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Nimelt nähtub asja materjalidest, et XXX asumis on kehtestatud detailplaneeringud, millega on varasemalt määratud kallasraja asukoht (10 m veepiirist) ning milles on märgitud, et kinnistuid läbib Jänese matkarada, mistõttu on Emajõe kallasrada XXX asumis detailplaneeringute elluviimiste järel olnud hästi läbitav. Kinnistuid ei ole XXX piirkonnas lastud võsastuda ning kaldaala on hooldatud. Vastustaja selgitas, et sama ei saa öelda kaebajate kinnistute ehk XXX piirkonna kinnistutel asuva kallasraja läbitavuse kohta. Vastustaja leidis, et selline olukord on kaebajate kinnistutel tekkinud just sel põhjusel, et neil kinnistutel puuduvad detailplaneeringutest tulenevad ja muud varasemad kokkulepped vähemalt kallasraja läbitavuse tagamise kohta. Seega on ÜP-s kavandatud matkarada ja selle koosseisus olevad sillad üks õiguslik alus selleks, et kaebajatega kokku leppida kaldariba edaspidises hoolduses ja läbitavaks muutmises. Kuna XXX kinnistutel kehtib erinevalt kaebajate kinnistutest detailplaneering, mis kohustab kinnistuomanikke tagama vaba liikumise kallasraja vööndis vastavalt looduskaitseseadusele, siis ei ole tegemist samade oludega. Samuti on vastustaja menetluste käigus selgitanud, et kuigi XXX asumis ei ole ÜPsse matkarada märgitud, ulatub XXX kinnistute kaldaalale katkematu jõeäärne puhkekoridor ja ÜP-s on seatud tingimus leppida kokku kallasraja avalikus kasutamises. Lisaks tagab liikumise jõeäärsel alal ka XXX asumis ÜP-ga üle Jõekanali kavandatud sild.
Seega on vastustaja pidanud oluliseks, et planeeringu(te)ga oleks seatud tingimused ja nõuded, mis võimaldavad tulevikus piki avaliku veekogu kallast takistusteta liikuda ning XXX piirkonda ja kaebajate kinnistuid käsitletakse jõeäärse puhkekoridori vaba kasutamise mõttes ühtemoodi.
9.6.Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et pole analüüsitud avaliku ja erahuvi küsimust ning isegi juhul, kui avalik huvi matkaraja rajamiseks esineb, siis kaebajate erahuvid kaaluvad selle üle. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust asuda seisukohale, et ÜP-st ei nähtu seda, et kõnealuse matkaraja suhtes on avalik huvi. Planeerimise olulisim põhimõte on erinevate huvide tasakaalustamine ja lõimimine. PlanS § 10 lg 1 kohaselt peab omavalitsus kui planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse. Avalikes huvides on kindlasti Emajõe kallastel vaba liikumise võimaluste planeerimine, et need piirkonna elanikele tagada. Nii ÜP seletuskirjast kui ka vastustaja selgitustest ja haldusaktidest nähtuvalt on suurem avalik huvi matkaraja kavandamiseks eelkõige Emajõe äärse matkaraja lõigus dendropargist kuni Vorbuse raudteesillani, kuna see asub linnale väga lähedal. Avalike ja erahuvide kaalumisel leidis vastustaja, et kuna tegemist ei ole kaebajate kinnistutel (XXX, 2 ja 2a, K, O, S ja J) elamute lähedal kulgeva matkarajaga, siis ei kaasne sellega kaebajatele oluliselt suuremat riivet privaatsusele võrreldes olemasoleva olukorraga (seadusest tulenev nõue kallasraja avalikuks kasutamiseks lubamiseks) ja see ei riku ka maaomanike omandiõigust ülemääraselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ülekaalukaks erahuviks pidada ehitise omaniku soovi maksimaalselt oma privaatsust säilitada. Privaatsuse võimaliku riivega peab veekogu kallasraja lähistel kinnistut ja hooneid omav isik olema eelnevalt arvestanud.
9.7.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on üldplaneeringut matkaraja kasutusele võtmise kavatsuse osas piisavalt põhjendanud, on kaebajate väiteid kaalunud ja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Vastustaja ei ole rikkunud ka menetlusnorme. Vastupidiselt kaebajate arvamusele vastab XXXa üldplaneering 2040+ seega kaebajate kinnistutele matkaraja ja sildade kavandamise osas HMS §-s 54 sätestatule ning vaidlusalune haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Vastustaja on planeerimismenetluses esitatud arvamusi, sh kaebajate samasisulisi vastuväiteid, kaalunud ning selgitanud, miks esitatud arvamustega ei ole olnud võimalik arvestada või täies mahus arvestada. ÜP sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt kohaliku elu küsimuste, sh ruumilise planeerimise, iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine. Seega juhul, kui planeeringulahendus ei ole vastuolus kehtivate seaduste ja normidega, on erinevate huvide arvesse võtmisel ning ÜP-ga kavandatavate puhke- ja virgestusalade, sh matkaraja asukoha sobivuse üle otsustajaks kohalik omavalitsus. Vastustaja on oma kaalutlused esitanud ka nii ÜP eelnõu kui põhilahenduse avalikustamise järgselt võetud seisukohtades. Halduskohus ei hinda ÜP sisulise lahenduse otstarbekust. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebajad esitasid ÜP avalikul väljapanekul ettepanekud ja vastuväited, millele vastustaja vastas. Asja materjalidest nähtuvalt esitas vastustaja linna ÜP koos teabega arvestamata jäänud arvamuste kohta rahandusministeeriumile heakskiitmiseks. Riigihalduse minister andis 20.09.2021 ÜP-le heakskiidu. Ka ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud ÜP menetlus läbinud PlanS-s ette nähtud menetlusetapid. Planeeringu avaliku väljapaneku käigus saadud ettepanekud ja vastuväited on koondatud, nende osas on XXX võtnud seisukoha, sh teavitanud esitajaid nende mittearvestamise puhul ning suunanud need järelevalve teostamiseks.
9.8.Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et nende ärakuulamine planeerimismenetluses oli vaid formaalne. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajad kasutanud korduvalt oma õigust avaldada arvamust nii ÜP eskiisile kui ka ÜP-le selle avaliku väljapaneku ajal. Kaebajate vastuväiteid on kaalutud ja nende osas on vastustaja võtnud omapoolsed põhjendatud seisukohad. Asjaolu, et kaebajate ettepanekutega ei ole arvestatud, ei tähenda, et kaebajate ära kuulamine oli näilik. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ükski kehtiva õiguse norm ei kohusta kohalikku omavalitsust igal juhul arvestama esitatud ettepanekute või vastuväidetega. Kohalik omavalitsus otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas arvestada nendega või mitte. Ettepaneku(te)ga mittearvestamine ei muuda vaidlustatud ÜP-d õigusvastaseks. Nagu juba märgitud, on kaebajad osalenud ÜP menetluses, teinud seejuures ka ettepanekuid ja esitanud vastuväiteid ning neile on ka vastatud. Seega oli kaebajatel võimalus seadusele vastavalt olla menetlusse kaasatud ja ära kuulatud ning nende ettepanekutele ja vastuväidetele on sisuliselt reageeritud. Ärakuulamisõigus tähendabki isiku õigust esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada vastuargumente haldusorganile. Ärakuulamisõigus ei teeni vaid isikute võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka nende huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Nagu juba märgitud, ei tähenda eeltoodu aga seda, et vastustaja peab igal juhul esitatud vastuväidetega arvestama, kui põhjendused ei ole vastustaja hinnangul asjakohased või piisavalt kaalukad või, et ettepanekutega mittearvestamine tähendaks antud juhul ärakuulamisõiguse rikkumist.
10.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata.
11.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud nende kahjuks ja kaebajate apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv, õigusabikulud) jäävad kaebajate endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.